Tagasivaade möödunud poliitika-aastale

Ikka tahaks mööduvat aastat hea sõnaga meenutada. Kuid 2009. aastal on omad mõrud noodid sees, sest "ma ju ütlesin", pole hea lohutaja.

Kui 2009. aastasse astudes lubas valitsus, et Eesti majandus asub kasvuteele 2009. aastal, olid paljud inimesed valmis seda hurraaga kaasa kiitma.

Kolm kuud hiljem, märtsis andis valitsus välja kevadise majandusorignoosi ning asus tutustama "head uudist" , et tänavu langeb majandus "vaid" 8,5 protsenti.

Tegelikkuses on Eesti teist aastat majanduslanguses ning see on kandnud ka minu tänavuaastasi postitusi.

Eesti inimestele on see aga tähendanud aasta jooksul mitukümmet elutähtsat kärbet. Kõiki neid üles lugeda ei saa, liig kurb on see pilt, aga eelkõige on valitsus valinud kaudsete maksude tõstmise, mis lööb eelkõige väiksemapalgalisi ning noori ja vanu (korduvad aktsiisitõusud nii toasoojale, kütusele, maagaasile kui elektrile; käibemaksutõus ravimitele, raamatutele ning kultuuriüritustele ning üldine 2 protsendiline käibemaksutõus suvel, lisaks oluline riigilõivu suurendamine.)

teiseks kokkuhoid laste ja noorte arvelt (lõpetati õppelaenu osaline kustutamine,üliõpilaste toetuste vähendamine 1000-lt kroonilt 920-le, tasuta üliõpilaskohtade vähendamine,kaotati pere esimese lapse pealt tulumaksuvabastus,lõpetati lapsehooldustasu maksmine vanemahüvitist saavale vanemale.Kaotati ranitsatoetus ning kohalikele omavalitsustele laekuvat tulumaksu osa kärbiti lasteaedade ning noortespordi arvelt.)

Kolmandaks hoiti kokku inimeste tervise pealt, sest haigushüvitisi vähendati 80-lt % 70le% ning haigushüvitisi kompenseeritakse alles haigestumise neljandast päevast.

Lõpetuseks tehti ka koondamine odavamaks ja kiiremaks, vähendati koondamishüvitisi ning koondada saab edaspidi ka haiguse või puhkuse ajal teatades sellest SMSiga.

Selle asemel, et opositsioonist pealt vaadata, kuidas aasta kümne esimese kuuga on endast teada andnud 101093 uut töötut ning valitsuse enda poolt tehtud valeotsuste leevendamiseks on ohvreid pidanud kandma eelkõige väiksema sissetulekuga inimesed, olen püüdnud seista astmelise tulumaksu ning töökohtade loomist kergendava maksupoliitika eest.
Kuna tuima panemine veel aasta võrra tundus aga tõelise ohuna, sai suve lõpul tõsiselt püüeldud ka erakorraliste valimiste korraldamise poole.

Ma siiralt usun, et pidevalt oma aadete eest seistes, saab ka kivisse uuristada augu. Nii sai sel aastal lõpuks ümber Eesti osalemine Iraagis.

Ka Keskerakonna kaks mäekõrgust võitu selle aasta valimistel näitavad, et teistmoodi on võimalik ning Eesti inimesed ootavad enam hoolivust. See suure naeratusega pilt ongi tehtud valimistejärgsel õhtul, kui suurest toetusest sai rõõmu tuntud.

Head vana aasta lõppu ja siiralt loodan, et uus tuleb parem kõigile!

Keynes on au sees

Käisin raamatupoes, kus riiulid rikkalikult majandusalast kirjandust lookas. Maailmas on taas aus Keynes ning analüüsid, mida saab õppida eelmistest kriisidest.

Kuigi loodetakse, et kolmekümnendate suurt depressiooni käesolev kriis ei ületa, sest toona langes majandus kaheteistkümnes järjestikuses kvartalis, nähakse lahenduste võtit siiski eelmiste kriiside õppetundides.

Püüan rahulikel pühadenädalatel suure osa sellest paarist tuhandest tarkusesõnast endasse ammutada ja seetõttu tegelen aasta lõpul vähem kirjutamisega ja rohkem lugemisega.

Carmen Reinhardt , Kenneth Rogoff "This Time is Different. Eight Centuries of Financial Folly"

Robert Skidelsky "Keynes: The Return of the Master"

Andrew Ross Sorkin "Too Big to Fail"

Paul Krugman "The Return of Depression Economics and The Crisis of 2008"

Niall Ferguson "The Ascent of Money. A Financial History of The World"

Peter Clarke "Keynes: The Rise, Fall, and Return of the 20th Century's Most Influential Economist"

John Maynard Keynes "The General Theory of Employment, Interest and Money".

Kuidas ma poliitilise vastase üle uhke olin

Eesti poliitikute hulgas on see imelik lugu, et paljud ajakirjanikud armastavad välispoliitika eksperdina kasutada pigem neid, kes jutustavad blogis jooksvalt välisuudiseid ümber. Eelmisel nädalal olin ma aga hoopis tunnistajaks kuidas mu Riigikogu kolleeg Sven Mikser arendas USA endise välisministri Madeleine Albrightiga väga säravat avalikku arutelu NATO strateegilise konteptsiooni üle. Sven on NATO Parlamentaarse Assamblee eriraportöör ning osaleb ka nn NATO strateegilise kontseptsiooni ekspertgrupis. Selle juhiks on aga just Madeleine Albright.

Parliamentary Transantlantic Forumi osalejate seas, kelleks olid NATO riikide parlamendiliikmed, oli Eesti maine ühe esinemisega veel kõrgem, kui ta juba ennegi oli. Kuid ajalehtedesse see kodus ei jõudnud ning blogi Sven ei pea.

Kahjuks toimus kogu üritus Chatham House reeglite alusel, mis ütlevad, et kogutud teadmisi olen ma vaba kasutama, kuid konkreetsele esinejale neid omistada ei saa.

Vahest annab veidi aimu Albrighti rollist NATO strateegilise kontseptsiooni väljatöötamisel NATO ametlikul kodulehel olev video:

http://www.nato.int/docu/review/2009/NATO_Change/Secretary_Albright/EN/index.htm

Aasta tagasi Afganistani missiooni pikendamise osas oli meil riigikogus väike intellektuaalne vaidlus/harjutus, kas ja kuivõrd on tegemist artikkel 5 alla mineva juhtumiga. Selles osas oli foorumil esinenud kuid siin blogis anonüümseks jääv ekspert minuga sama meelt, nimetades seda otseselt A5 juhtumiks.

Eesti ja USA on sama suured - kaotatud töökohtade poolest

Novembris kaotas USAs töö 11000 inimest ja Eestis 10663 inimest.

Kahe riigi rahvaarvu vahe on 220 kordne ja seega on sarnaste numbrite taga jahmatav tõsiasi – USAs tegeletakse valitsuse tasandil tööpuuduse vähendamise ning majanduse elavdamisega, Eestis aga mitte, sest peaministri sõnul tuleb oodata eurot, mis probleemid lahendab.

Ansip pidas nädalavahetusel Reformierakonna kongressil uhkustava kõne, kus jäi kõlama mulje, et Eesti käitub ainuõigelt ning teised riigid võiksid meid kadestada.

Minu meelest peaksid Eesti inimesed kadestama hoopis riike, kus valitsus ei tee inimkatseid, kus valitsus näeb töötuse statistika taga ka iga töö kaotanud inimese muret ning kus valitsus astub reaalseid samme töökohtade loomiseks.

USAs tegeletakse töökohtade loomisega valitsuse tasemel alates president Obama ametisse asumisest 20. veebruaril. Demokraadid on algatanud rea töökohti loovaid meetmeid, neist olulisemad investeerimine infrastruktuuri ja koolidesse, ettevõtete ja perede toetamine maksusoodustustega ning osariikide toetamine, et säiliksid õpetajate, päästjate ning teiste avalike teenistujate ametikohad.

Need meetmed on võimaldanud sel aastal luua 1.6 miljonit uut töökohta, mille täpsem jaotus on kõigile näha ka majanduse elavdamise leheküljelt detailides näha.

President Obama pidas möödunud nädalal kõne, milles kinnitas, et jätkatakse ettevõtete otsest maksusoodustustega toetamist uute töökohtade loomisel, garanteeritakse väikefirmade laenude saamist ning jätkatakse ka riiklike investeerimisprojekte.

Oma kõnes oli USA president päris tõre vabariiklaste suunal, kes on teinud takistusi majanduse elavdamise projekti elluviimiseks ning väitnud nagu meiegi peaminister, et riik ei peaks tegelema töökohtadega.

Obama kirjeldas rasket olukorda, kui ta ametisse asus – sel ajal detsembris 2008 ning jaanuaris, veebruaris ning märtsis 2009 kaotas iga kuu 700 000 ameeriklast töö ning ennustati sama rasket kriisi kui oli 30ndatel suur depressioon.

Eestis räägib aga peaminister Ansip, et kõik on korras. Pole vaja muretseda. Samas 220 korda suuremas USAs nähti sügavat kriisi olukorras, kus iga kuu kaotas töö 0,23 protsenti elanikkonnast. Eestis kaotas jaanuaris töö 11 054 inimest, veebruaris 10 378, märtsis 11898, aprillis 10179, mais 9181, juunis 8830, juulis 8815, augustis 8815, septembris 11370, oktoobris 10573 ning novembris 10663 inimest.

Seega Eestis oli raskeimal kuul suhe elanike arvu ligi neli korda raskem kui USA halvimal kuul ning ka juulis-augustis kui reformistide poolt kiideldi juba töölepingu seaduse hea mõjuga oli töökohtade kaotamise tempo kolm korda hullem kui Obama poolt drastilisena välja toodud USA numbrid.

Ma olen juba kuid imestanud, miks eesti inimesed ei pane kahtluse alla peaministri tegevusetust. Miks sellega lepitakse? Ometi on täna igal inimesel mõni lähedane inimene, sõber või endine töökaaslane, kes on viimase aasta jooksul kaotanud töö. Neile ei saa öelda 2010 aasta soovina, et ela aasta ilma tööta, küll 2011 tuleb euro. Hea soov on tegevus töökohtade loomise nimel ning Keskerakonna fraktsioon on esimese omapoolse algatuse selleks teinud, eesmärgiga anda uute töökohtade loojatele esimeseks aastaks sotsiaalmaksusoodustus.

Millalgi saab ka Eesti majanduskriisist välja, aga kui jätkata tänast hoolimatut poliitikat, siis võib selle kriisi hind olla meie riigile liiga ohvriterohke. Märksa suuremad riigid kui meie oskavad oma inimesi hoida, ka meie ei või inimestesse laristavalt suhtuda.