Eestis tegutsevat selline seltskond, kes nimetab end e-riigi akadeemiaks. Kui kodulehele vaadata, siis jäävad pildilt silma endised riigikogu liikmed Ivar Tallo ja Liia Hänni ning tänane riigikogulane Hannes Astok.
See kogu andis reedel välja nö tublima e-poliitiku aunimetuse. Poliitikute valikust välistati mingil põhjusel need, kes usinasti internetiruumis tegutsevad kas linnapea, ministri või eurosaadikuna. Nominentideks said vaid 8 riigikogu liiget (üldse on netis tegutsemas 101st tänasest parlamentäärist 36).
Kuna väljavalitute hulka sattusin ka mina, siis sain Liia Hännilt selle nädala esmaspäeval ringkirja, kus soovitati oma arvukaid online sõpru informeerida võimalusest Riigikogu XI koosseisu tublima e-poliitiku „rahva valiku“ hääletusel osaleda.
Mina igatahes võtsin soovitust kuulda ja edastasin üleskutse oma facebooki sõpradele. Mis mind aga siiralt imestama pani oli see, et kõik teised 7 nominenti said hääletusel kordades vähem hääli kui neil facebookis sõpru on. Parima e-poliitiku valik lubati teha peale süvaanalüüsi, mis selgitab välja web2.0 võimaluste aktiivsed kasutajad ja selle, kas tegemist on ühepoolse infovooga või mitmepoolse kommunikatsiooniga. Nojah, kui sa ei suuda või ei suvatse oma esimese ringi online-sõprugi mobiliseerida, mis kahepoolsest suhtlusest me räägime :-)
Minu sõbrad viitsisid lingile vajutada ja tulemuseks sain online hääletusel üle poole häältest. E-riigi akadeemia ametlikus teadaandes nenditi, et „kuigi Delfi gallup võib olla mõjutatav erakondade kontoritest, on Kadri Simson igati väärt auhinda. Tema tegevus sotsiaalvõrgustikes on olnud ka žürii hinnanguil kirglik, sisukas ja järjekindel.“
Mind ausalt öeldes nörritas see esimene lause pressiteates. Esiteks seetõttu, et igast arvutist sai hääletada vaid korra ja seetõttu parteikontori lisamine paistab täiesti põhjendamatuna. Teiseks seetõttu, et mitte minu toetus polnud ülisuur, vaid teistel üliväike. Tuhande kahesajast häälest vaid paarkümmend toetushäält nominentidele, kellel facebookis on kogutud tuhandeid sõpru viitab hoopis potjomkinlusele. Aga nagu eilses raadiosaates Ainar Ruussar meenutas, juba ülikooli esimesel kursusel õpetati tulevasi ajakirjanikke, et kõike saab edasi anda erinevas kontekstis. "Karjak lakub peeti" ning "kauboi limpsib viskit" on sama tegevuse kirjeldus, ainult et esimene on pahatahtlik, teine aga pugejalik kirjeldus joomisest.
Auväärse uue meedia ekspertidest koosneva žürii (Argo Ideon, Daniel Vaarik, Henrik Roonemaa, Liisa Past, Linnar Viik ja Priit Hõbemägi) nimel kõnelnu teatas veel, et blogid on surnud ja uue aja suhtlus on kolinud twitterisse ning facebooki. Ometi valiti e-poliitikuks usin välisuudiseid edastav blogija. Palju õnne Markole!
