Teadlased versus Ansip

Õudusfilmis on alati teada, mida oodata kui tegelane läheb õhtusel ajal pimedasse parki jalutama. Mis pöörde asi võtab, kui meie peaminister hakkab käisest numbreid pilduma, on umbes sama etteaimatav.

Peaminister Ansipil on selline veider komme, et kui ta kord ühe mõtte on välja mõelnud, siis kordab seda nädala jooksul lugematu arv kordi. Selle nädala juhtmõte on seotud õpetajate palganõudega.

Tsiteerides ühte teisipäevasel õpetajate meeleavaldusel sõna võtnud matemaatikaõpetajat – ega Ansipi rohkesõnalisuses õpetajatele midagi lootust andvat kostu. Laias laastus rääkis peaminister esmaspäeval Riigikogus arupärimisele vastates ning kordas reedel Vikerraadio peaministritunnis üle, et Eesti paneb haridusse niigi liiga palju raha ning on sellega Taani, Rootsi ja Küprose järel Euroopa Liidus neljandal kohal. Eesti õpetajad saavad oma palgatõusu siis, kui tänase 220 gümnaasiumist on alles jäänud 54. Siis saab suurest osast õpetajatest lahti ning ülejäänud oma kauaigatsetud palgatõusu.

Imelik on aga Ansipi jutus see koht, kus suurest rahast hariduses juttu. Nimelt on Eesti Inimarengu Aruande 2010/2011 koostajad hoopis teistsugusel arvamusel.

Kolme Balti riigi haridust analüüsivas peatükis järeldatakse järgmist: „Riiklikud kulutused haridusele on kõigis kolmes riigis olnud ligikaudu 5% piires SKT-st; viimastel aastatel on need pisut vähenenud. Seda on napimalt kui meie põhjanaabrid haridusse investeerivad, ja ühtlasi napimalt kui OECD riikide keskmine. Hiljutine majanduskriis muutis olukorda veelgi keerukamaks.“

Teades, et õpetajate palku kriisiaastatel kärbiti 8 protsenti, samas kui hinnatõusud vähendavad omalt poolt sissetulekuid niigi, on täiesti võimatu leppida peaministriga, kes õpetajatele palga ostujõu taastamist lähiaastateks ei luba. Seda enam, et palgatõusuks vajalik summa on samas suurusjärgus kui eurovõlakriisi paketi sissemakse, mille ennatlikuks käivitamiseks Eestipoolse raha leidmisel mingit probleemi ei pidavat olema.

Kui pannakse tuima?

"Tuima panemine" on väljend, mille tõi poliitilisse kultuuri Andrus Ansip kirjeldamaks olukorda, kus ta tõmbab endale teflonkihi ja ignoreerib küsimusi ning kriitikat. Alguses tundus see isegi naljakas ja vähemalt väga eriilmeline. Olime ju kõik harjunud väga ergu närvikavaga langide-ligide-atonenidega.

On möödunud vaid paar aastat ja terve peaministrierakonna lipukirjaks võiks olla "Paneme tuima!"

Veel häirivam on see, kui tuimus haarab tavakodanikke. Minust nagunii midagi ei sõltu. Hinnad tõusevad niikuinii. Olete kuulnud? Jah, mina olen ka, kuid see pole siiski veel reegel.

Täna tabas mind esimest korda tuima panev ajakirjanik. Ajaleht Postimees reageeris minu arvamusele, et ma olen häiritud ja taunin Pensioniameti ja Eesti Posti vahelist kokkulepet, mis tõstab pensionide kojukande maksumust terve viiendiku. Uudis võeti üles ja tunni pärast ilmus ta netti koos pensioniameti ametniku ja varsti ka Eesti Posti kommentaariga, et hinnatõus on paratamatu ja midagi pole teha.

Mina, kes ma olen Riigikogus korduvalt hääletanud sellise kokkuhoiu vastu, mis võtab inimestelt, kellel pole enam jaksu ning sageli ka transpordivõimalusi, et keskustes pangast ise pensioni tuua, arvan et hinnatõus pole põhjendatud. Aga mu arvamusest ei võtnud Postimees ridagi, sest nagu päeva toimetaja upsakalt pistis : mis see poliitiku arvamus muudab?

Aitähh Postimees.

Siiski, korrektsuse huvides lisan siia teate, mille alusel uuriv ajakirjanik endale sobivaid allikaid otsima oskas hakata:

Simson: riik tõstab pensionide kojukande kulusid



Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees Kadri Simson ütles, et pensioniameti ja Eesti Posti vahel sõlmitud kokkuleppe tulemusena tuleb eakatel tuleval aastal maksta pensionide ja toetuste kojukande eest viiendiku võrra rohkem.

„Varjatud kujul on see järjekordne samm pensionide maksustamise suunas, kasutades selleks ära riigiettevõtte ärihuvisid,“ ütles Simson. „Mida maksavad selle taustal reformierakondlaste kinnitused, et nad kunagi ei vähenda pensione? Nad juba teevadki seda, ainult võõra nime all.”

Simsoni sõnul tuleb uuest aastast pensionide kojukande eest eakatel maksta senise 60 krooni asemel 72 krooni.

„Reformierakonna soov postiteenuse pealt kokku hoida ja maksta pensioniraha välja panga kaudu on andnud tagasilöögi just maapensionäridele,” märkis Simson. „Paljudes maapiirkondades ei ole sularaha- ja makseautomaate ning postkontoreid, raha kättesaamiseks ning tehingute tegemiseks peab sõitma suuremasse keskusesse."

Simsoni sõnul ei ole maapiirkonnad ühistranspordiga ühtlaselt kaetud ning paljudesse küladesse liinibuss ei jõua.

„Samuti on bussifirmad majanduslanguse tingimustes sulgenud väiksemaid liine ning tõstnud piletihindu,” märkis ta. „Niigi väikese sissetulekuga pensionäridest tuleb valida, kas tasuda kojukande või bussipileti eest.”

Simsoni sõnul pole eakatele pensionide kojukanne mugavusteenus, vaid tihtipeale neile ainus võimalus suhelda välisilmaga. „Nagu on näidanud tänavune lumetorm, pole sellistes tingimustes eakatel inimestel võimalik liikuma pääseda,” märkis Simson.

Simson meenutas, et Keskerakonna fraktsioon hääletas möödunud aastal pensionide tasuta kojukande lõpetamise vastu.

Kas see mees saab lihtsalt eksida?

Sattusin Vikerraadio saatele, kus külaliseks oli Andrus Ansip. Vaid viie minuti jooksul, mil ma seda saadet jälgisin, suutis Ansip oma raiuval kõneviisil eetrisse lasta kolm valeväidet.
Seda on peaministri kohta liiga palju.

Esiteks kommenteeris Ansip statistikaameti poolt avaldatud numbrit, et Eestis on 137 000 töötut. Peaminister teatas, et tema usub pigem väiksemat numbrit, sest Statistikaameti 19,8% töötusenäitaja erineb liiga palju ametlikust töötute numbrist. Ja nüüd vale – peaminister ütles, et töötul on motivatsioon ametlikult töötu olla kasvõi sellepärast, et siis saab ta 1000 krooni töötutoetust.

Tegelikult aga töötutoetust ja töötuskindlustushüvitist makstakse töötule kokku kuni 270 päeva täitumiseni. Peale üheksat kuud töötuna on loota vaid oma kohaliku omavalitsuse peale.
51 000 töötut on tööd otsinud aasta või kauem.

Teiseks teatas peaminister, et Tallinna tööpuudus on ebaproportsionaalselt suur.
Fakt on aga see, et Töötukassa andmed ütlevad, et Tallinnas on ametlike töötute osakaal tööjõust 13,2%. Seda on vähem kui Harjumaal keskmiselt, vähem kui Hiiumaal, Ida- ja Lääne-Virumaa, Raplamaal, Pärnumaal, rääkimata Kagu-Eesti maakondadest.

Kolmandaks teatas peaminister, et töökohti on sama palju kui üheksakümnendatel aastatel. Statistikaameti 14. mail 2010 väljastatud töötust puudutav pressiteade annab aga selgelt teada: Tööga hõivatute hinnanguline arv oli tänavu I kvartalis 554 000, mis on Eesti taasiseseisvusaja väikseim hõivatute arv.

Vaatasin Statistikaameti detailsemat tabelit ja selle taustal on 554 tuhat hõivatut ikka trööstitult väike arv.

Nii oli Eestis 1989. aastal 837 tuhat tööga hõivatut, see langes 2000. aastaks 572 tuhande peale. Siis taastus üle 656 tuhande ning nüüd olemegi siis taasiseseisvusaja madalaimal tasemel – vaid 554 tuhandel inimesel on Eestis töö.

Teades peaminister Ansipit kui suure faktide päheõppimisvõimega poliitikut, ei saa sellist valet pidada juhuslikuks teadmatuseks. Pigem on ikka tegemist teadliku propagandaga, kus enam ei jäeta ebameeldivaid asju lihtsalt rääkimata, vaid selgelt moondatakse tegelikkust. Moonutatud tegelikkus annab aga taaskord vabanduse, miks töö kaotanud inimeste muret eirata.

Ansipi monoloogid

Ma mäletan vanast ajast, et meie peaminister pole võimeline dialoogiks, vaid ainult monoloogiks. Tegelikult ta isegi ei kuula vastaskõnelejat. Ilmselt seetõttu siis hindab ta ka kõiki sotsiaalteadlasi, kes talle sobivat juttu ei esita, valetajateks.

Minu tähelepanu pälvis Ansipi väide, et Eesti ei ole Euroopa Liidus üks kõige ebavõrdsema tulude jaotusega riik. Tema väidet toetab statistika ja Gini indeks.

Kuid Gini indeks ja Eurostati tulukvintiilid näitavad erinevate indiviidide tulurühmade sissetulekuid. Eestis on aga peale kasumimaksu kaotamist tulu nihkunud äriühingute tasandile, kus seda tulumaksuga ei maksustata. Ehk siis tulu teenitakse ettevõtjana, aga aktsiatuludest ja juriidiliste teenuste tuludest soetatud vara, näiteks autod ja majad, kasutatakse kui indiviidid. Seega on suuretululised ehk Gini indeksi mõttes olulised inimesed Eestis läinud üldse Gini indeksi analüüsist välja. Hea näide on perearstid, kelle keskmine palk olevat 6500 kui ettevõtjatena kasutavad nad kordades suuremaid vahendeid. See ongi statistikas omakorda toonud kaasa statistilise tulude võrdsustamise. See tulumaksuga manipuleerimise võimalus näitab, missugust negatiivset rolli ettevõtte kasumimaksu puudumine mängib.

Aga ma olin naiivne, kui arvasin, et Riigikogu infotunnis peaministrilt mingi sisulise vastuse saan. Ta on sisust ammu loobunud ja räägib loosungite keeles kus Eesti on ikka „Euroopa edurinnas kui mitte lausa parim“.

Lisan päev hiljem, 8.aprillil Riigikogu esinenud TÜ professor Dagmar Kutsari tsitaadi: Sellest ühiskonna muutumisest ebavõrdsuse mõttes on eraldi kirjutatud hiljaaegu esitletud raportis "Vaesus Eestis". See on koostatud Euroopa vaesusaasta raames (olgu öeldud, et 2010 on Euroopa vaesusaasta, nii et õigel ajal arutame asja). Sellest raportist tuli välja see, elu läks kõikidel täiesti olulisel määral paremaks, ainult et ebavõrdsus süvenes. Nii et erinevad tulugrupid võitsid sellest majanduskasvust erineval moel. Siin arvatavasti on ikkagi tõesti konks selles samas liberaalses majanduspoliitikas.

Ansipi töökäsk: iga päev üks hea uudis majandusest

Paar päeva tagasi rääkis mulle üks tuttav meediainimene, et peaministri kontoril on kuni valimisteni ette valmistatud igaks päevaks üks hea uudis Eesti majandusest.

Moto lihtne - inimestele tuleb anda lootust, et hullem on möödas. Olge rahul sellega, mis on!

Kuidas seda siis tehakse?

Kolmapäeval andis peaminister Ansip üle tuleva aasta riigieelarve, kus sees kõik head asjad ja puudu kõik halvad (riigiettevõtete müük, maksutõus). Elu on tuleval aastal lill. Kuid... kui eelarve maht tulevaks aastaks on sama suur kui sel aastal, ent majandus endiselt langeb, siis peab langema ju maksulaekumine elik riigi tulud. Miski justkui ei klapi?

Peaministri jutt, et oleme kriisi sügavaimas põhjas, kus jalad juba maas, on olukorra selge ilustamine. Mis peaks olema eeldus, et järgmine aasta on parem kui tänavune? Töötute arv kasvab endiselt. Hätta sattunud ettevõtteid tuleb aina juurde. Naaberriikide majandus on küll paremas seisus täna valitsuste abipakettidele, kuid mitte nii heas, et Eesti võiks hõisata kasvavate eksporditurgude pärast.

Peaminister on viimasel nädalal sõna sõnalt igas oma esinemises korranud järgmist: „majanduskriis hakkab läbi saama ja Eesti väljub sellest Euroopa Liidu kõige väiksema valitsussektori võlakoormuse, EL ühe kõige väiksema eelarvedefitsiidi, jätkuvalt arvestatavate (ja Eesti Telekomi müügist kosutust saanud) reservide ja jooksevkonto ülejäägiga". Peaminister ei räägi töö kaotanud inimestest, kodulaenu maksetega panga ees hädas olevatest kodanikest ega igapäevase toimetulekuga raskustes olevatest madala sissetulekuga noortest, keskerakostest ning eakatest. Peaminister Ansipil on usk, et paberil olevad numbrid panevad naaberrikke meid kadestama.

Peaministrit on asunud toetama Marje Josing konjunktuuriinstituudist. Tema toetus on lihtne: „Tuleval aastal ootab ekspertide keskmise hinnangu kohaselt Eestit üheprotsendiline majanduskasv.”

Kena soe ja lootustandev sõnum. Kuid seesama Marje Josing toetas Ansipit ka aasta tagasi. Täpselt aasta tagasi andis Ansip üle 2009. aasta riigieelarve. Selles ennustas ta majanduskasvu 2,6 protsenti (tegelikkuses on majandus langenud 16,6%). Josing kiitis takka valitsuse pressissõnumit, et Eesti majandus asub kasvuteele 2009. aastal.
28. augustil 2008 teate kohaselt: Konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu hinnangul pole rahandusministeeriumi tuleva aasta majandusprognoosis midagi üllatavat.

«Eks see, et majandus peab paremuse poole pöörama, oli ette teada, sest enam hullemaks ei saanud ju minna,» lubas Josing meile 2009 aastaks.

Tegemist on täpselt sama „usaldusväärse” eksperdiga kui peaminister ise.

Süüdistada aga inimesi, kes pimesi valitsuse propagandat ei usu, pole mõtet.

Parem on halvema stsenaariumi puhul positiivselt üllatuda kui vastupidi, ja see efekt pole pelgalt psühholoogiline. Nii nagu roomlased pidasid õigeks rahu soovides sõjaks valmistuda, peab valitsuse juhiseks olema “tahad tõusu, valmistu languseks”. Ja kui sa ei osanud valmistuda languseks, valmistu kahekordseks languseks. Optimism on hea, kuid veel parem, kui miski seda toetab. See, et Andrus Ansipi valitsus 2007. aasta sügisel riigieelarvet riigikokku saates hindas majanduskasvu seitsme protsendi jagu üle, oli saatuslik, kuid mitte mõistetamatu viga. Arvestades, millistest kõrgustest Eesti alla sadas, tundus nullkasv tollal paljudele liiga hirmsana ja ootused alanesid üsna aeglases tempos. Kuid täpselt sama viga korrati 2008. aastal. Ajal, mil kogu suundumus oli juba välja joonistunud, hinnati majanduskasvu juba 16 protsendi võrra positiivsemana. Kolmas kord, mis on käes täna, näitab valitsuse õppimisvõimetust.

Teine aasta majanduslangust

Statistikaamet on kuivade arvude amet. Kui majandus langeb, siis on numbri ees miinus. Kui Eesti majandus hakkaks taas toibuma, saaks numbrid taas miinuseta olla.
Viiendat kvartalit järjest on majandus langenud. Aasta tagasi teises kvartalis – 1,1 protsenti, kolmandas -3,5 protsenti, neljandas – 9,7 protsenti. Kuigi aasta esimesel kolmel kuul majandus „kasvas” 0,2 protsenti, jäi kogu aasta keskmiseks majanduslanguseks -3,6 protsendi.

Kuid Ansipi valitsuse poolt Riigikogule ette valmistatud käesoleva aasta eelarve oli koostatud arvamusel, et 2009. aastal ootab meid 2,6%‑line majanduskasv.

Ansip on tuntud oma kivistunud seisukohtadega ja kui ta väitis, et Eesti majandus ei saa vajuda langusse, sest euroliidust tuleb sisse selleks liiga palju toetusmiljardeid, siis seda ta ka uskuma jäi.

Tegemist on peaministriga, kelle erakond oskab kenasti valitseda headel aegadel. Kuid kriisi ja majanduslanguse olukorras on nad võimetud ja tahtetud lahendusi leidma.

Miks läks peaminister puhkama olukorras, kus keegi ei tea veel 2010 aasta eelarve seisu ning lahtine on 2009. aasta kolmas negatiivne eelarve?? Kas ta on Eesti majandusele käega löönud? Tundub nii.

Lahendusi tänasel valitsusel ei ole. Kui kaitseminister Jaak Aaviksoo püüdis esimesena valitsuse liikmetest mingitki debatti eelarve kohta algatada, sumbus see. Kui Reformierakonna Tallinna fraktsiooni liige Valdek Mikkal Eesti Raadios kinnitas, et kasutamata on veel astmeline tulumaks, mis annaks riigile riigina toimimiseks vajalikke vahendeid, tegid reformerid näo, et seda meest nad ei tunne.

Ja majandusnäitajad langevad aina sügavamale.

2009. aasta esimeses kvartalis -15,1 ning viimastel andmetel teises kvartalis -16,6 protsenti.

Tick tock tick tock tick tock (Madonna)

Aktuaalne Kaamera küsis täna minult, miks me oleme selle vastu, et valitsus on taas haaranud kärpekirve.

Tegelikult oli küsimus valesti püstitatud. Ilma täpselt teadmata, mida siis seekord inimestelt ära võetakse, ei saa ju sisuliseks minnagi. Küll saab aga öelda, et see mida Ansipi juhtimisel valitsuskabinetis tehakse, on kolmas negatiivne lisaeelarve.

«Nii et poole miljardi ulatuses kulude kärpimine peaks minu hinnangul olema küll hädavajalik ja möödapääsmatu,» võib Postimees onlinest lugeda Ansipi sõnu. Aga BNS räägib ka kolm korda suurematest summadest.

Mis siis ikka, Riigieelarve seaduse §43 ütleb:

Riigieelarve muutmiseks, kui see on seotud kulude kogumahu suurendamise
või vähendamisega, võib Vabariigi Valitsuse ettepanekul eelarveaasta
kestel võtta vastu lisaeelarve. Lisaeelarve eelnõus võib ette näha ka
riigieelarves määratud kulude otstarbe ja finantseerimistehingute muutmist.

Millest muust peaminister rääkis, kui kulude kogumahu vähendamisest??? BNSi uudis: Peaminister Andrus Ansip ütles, et kokkuhoiukava mahu määratleminegi on praegu diskuteeritav. Tema sõnul pole selge, kas jutt käib 1,5 miljardist või poolest miljardist kroonist.

Aga lisaeelarve kohta kehtib ka Riigieelarve seaduse §43 teine lõik:

Riigieelarve kulusid suurendava lisaeelarve eelnõu esitatakse Riigikogule
hiljemalt kolm kuud enne eelarveaasta lõppu. Riigieelarve kulusid vähendava
lisaeelarve eelnõu tuleb Riigikogule esitada vähemalt kaks kuud enne
eelarveaasta lõppu.

Ajaline erand Riigikogu ette tulemiseks on vaid sotsiaal-majanduslike kriiside vältimiseks või leevendamiseks või eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise korral.

Eesti riigis ei ole täna erakorralist seisukorda. On küll majanduslangus, millega kuulume maailmas viie kiiremini kukkuva riigi hulka. Kuid selle languse autorid soovivad nüüd volitusi, millega eirata taas Põhiseadust. Seekord kõige selgemalt selle § 65.


Ma ei arva, et Ansipi vähemusvalitsusel on selget visiooni, kuidas tegelikult kriisist väljuda. Sest majanduskriisiga toimetulekuks ei ole vaja mitte Põhiseaduse rikkumist, pigem sisulist arusaamist probleemist ning koostöövõimet. Täna näeme aga kuis venitatakse endi olemist kuu kaupa. Paraku iga venitatud kuu halvendab märgatavalt uue visiooniga valitsuse stardipositsioone. Varsti on halvatud ka võimalus koostada 2010 aasta eelarve adekvaatsemalt kui käesoleva aasta eelarve Ansipi valitsuse kätetööna sündis.

tik-tak-tik-tak-tik-tak kui tsiteerida selle nädala meediapersoon Madonnat.

100 postitust (vähemalt nii väidab mu blogger)

Kui peaminister nädal tagasi Riigikokku järjekordse negatiivse eelarve tõi, siis hoiatasin, et kes iganes ka arutelude ajal koalitsiooni ei kuuluks, arutelud tulevad tõsised. Veider on see, et tänagi pole selge, kes siis koalitsiooni kuuluvad ja millised on nende maksupoliitilised vaated. Laua taga lepitakse kokku ja siis jookstakse oma kontorisse eitavaid pressiteateid välja saatma. Segadus ja peataolek valitsusliidus, tuletan meelde, oli üks põhjus miks me peaminister Ansipit umbusaldasime.

Aga mitte ainult. Nimelt tundub, et Ansipi kivistunud vaated mitte ainult ei viinud Eestit viie kiiremini langeva majandusega riigi hulka, vaid iga tema päev peaministrina lükkab edasi toimivate lahenduste leidmist. Seni kuni Ansip on peaminister, seni kestab agoonia.

Maksupoliitika puhul oli juba kuu aega tagasi selge, et paremkoalitsioon soovib maksukoormust veelgi enam nõrgemate kaela panna. Toona tegi veel koalitsioonis viibiv sots näo, et ei saa aru, kust see väide. Täna on aga käibemaksu tõus, töötuskindlustusmaksu ning gaasi- ja elektriaktsiisi tõstmine koalitsioonikõneluste laua taga kokku lepitud. Seda vaatamata ekspertide hoiatustele, et kaudsete maksude tõstmine viib meid Läti teele.

Kaudsete maksude tõstmise elasime üle vaid kaks aastat tagasi. Selle tulemusena, et tõsteti kütuse aktsiisi lõi lokkama ka inflatsioon. Tuletan meelde, et eelmiseks aastaks kerkis see lausa kahekohalise numbrini.

Ühesõnaga, valus on vaadata seda rapsimist ja rabelemist, samas vaid oma tões kinniolemist ning hoolimatust selle suhtes, mis tuleb peale tänase valitsuse päevade lõppu.

Mu arvamust ei muuda ka tänane Ansipi teleesinemine. Kui ta just oma tagasiastumisest ei teata, mis oleks riigimehelik samm ja annaks Eestile võimaluse minna edasi.

Piimaga kirjutatud eelarve

Täna Andrus Ansipi poolt Riigikogule üle antud järjekordne 2009. aasta negatiivne lisaeelarve on väga sarnane tühi paber, nagu seda oli 2009. aasta eelarve ise. Toona hääletas valitsusliidu teerull dokumendi poolt, millest kõik said aru, et tasakaalust on asi kaugel ning Eestit selle eelarvega aasta lõpuni välja ei vea.

Tänane kärpepaber on aga toorik, millele loodetakse Riigikogu erinevate lugemiste vahel lisada 2,7 miljardi eest lõikeid. Sest tänases dokumendis leppisid sotsid, IRL ning reformistid kokku 3,4 miljardi osas, paralleelläbirääkimistel Rahvaliiduga aga juba 6,1 miljardi kroonises kärpes. Järelikult lisatakse palju ebameeldivat reinsalulikus stiilis kuskil keskel.

3,4 miljardilise kärpe maksukohaks on kütuseaktsiisi tõstmine 5 %. Alles 2007. aastal otsustas sama võimuliit eelmise suure kütuseaktsiisi tõusu, mis tõi endaga kaasa järsu hinnatõusu. Järjekordne tõstmine on taaskord hoop just väiksemat või keskmist sissetulekut teenivatele inimestele, kuna kütuseaktsiisi tõus toob paratamatult kaasa kõigi esmatarbekaupade hindade kasvu.

Tänases olukorras oleks õiglane, et raskel ajal panustaksid rohkem need inimesed, kelle sissetulek seda võimaldaks. Üle 25 000 kroonist sissetulekut teenib vaid iga kahekümnes palgasaaja – praeguse valitsuse otsused aga on suunatud just rikkama 5% huvide kaitsmisele, samas kui keskmist või alla keskmise teenivat inimest karistatakse taas ränkade hinnatõusudega ning suurendatakse tööpuudust.

Muide, kogemata või meelega tilkus välja tööversioon, millistele kärbetele soovitakse Rahvaliidu hääli taha. Nende seas on muuhulgas õppelaenu intresside tulumaksutagastuse lõpetamine, aga ka pensionide lisamaksustamine. (tööversioonis sõnastatud: Pensionide tulumaksuvabastuse vähendamine, 3000 2250-le 1. juulist 120 miljonit; 2011 aastal 240 miljonit. Pensionite tulumaksuvabastus langeks 5250 kroonilt 4500 kroonile. Keskmine vanaduspension väheneks 4750lt 4700le. Kaotada täiendav tulumaksuvabastus töötavatelt vanaduspensionäridelt. 2009. aasta veebruaris oli Eestis 53 ooo töötavat vanaduspensionäri. Nende inimeste keskmine pension oli ca 5120 krooni, pensionär kaotab 630 krooni kuus. Mõju eelarvele 1. juulist 200 miljonit krooni, 2011. aastal 400 miljonit krooni.)

Seega põlates ära Keskerakonna astmelise tulumaksu eelnõust saadava tulu kõige jõukamatelt, on mindud laste, noorte ja vanade kallale. Minu meelest on valikud ikka väga väärad ja õnneks on seekord võimalik ka oma põhimõtete eest Riigikogus seista.

Ansipi hädakäigud

Andrus Ansipil on hädasti vaja tuli enda pealt ära saada, sest Reformierakond on maine languse korral alati oma erakonna pakendanud uude kooslusesse. Eesmärgiks oma positsioone veelgi parandada. Täna, kui reformistidel on juba käes peaministri tool, on Reformierakonnal lihtsaim vahetada peaminister mõne populaarsema reformisti vastu ning teha nägu, et tegemist on uue mehe ja uue valitsusega. Ansipi plaanidega see loomulikult sobida ei saa.

Sel kolmapäeval arutas Riigikogu peaminister Andrus Ansipi umbusaldamist. Seda põhjusel, et Ansipi juhitud valitsus ei ole võimeline Eestit kriisist välja tooma.

Juba pikemat aega tuleb Eesti rahval jälgida valitsusliidu omavahelist kähmlemist ning suhtlemist pressile saadetud bullade vahendusel. Valitsuse tegemisi iseloomustab juhitamatus, sihitu rabelemine ning koostöövõime puudumine.

Riigikogu saalis on sel aastal umbusaldusavaldust juba korra arutatud, see oli eelmise sotsiaalministri Maret Maripuu vastu. Ka sel hääletusel koalitsiooni hääled toetasid ministrit ja ta oleks võinud jätkata, kuid umbusalduse sisu vastas ju tõele ja lõpuks astus Maripuu ise tagasi.

Sama seis on ka tänase peaministriga. Umbusalduses öeldi, et peaministri sõnadel puudub täna usaldusväärsus, peaministri juhitav koalitsoon on tegutsemis- ja otsustusvõimetu ja peaminister ise pidurdab väljapakutud lahendusi. Ansip ei näi olukorrast arugi saavat, sest räägib jätkuvalt, et Eestil pole häda midagi. Samas Eesti on maailma viie kiiremini kukkuva majandusega riigi hulgas. Meil on Euroopa tipptasemel tööpuuduse kasv.

Kui praegune peaminister ametisse jääb, siis ilmselt jäämegi me majanduse elavdamiseks tegema mitte midagi ehk vaid kärpima-kärpima-kärpima. Sel aga puudub positiivne mõju majanduse elavdamisele ning töökohtade loomisele.

Nii nagu Maripuu võtsid omad maha, nii juhtub ka Ansipiga. Kroonprintsiks kutsutakse Urmas Paeti, kes end edukalt sisepoliitikast ja eelarvevigadest eemal hoidnud, samas aga naudib Reformierakonna noorema generatsiooni poolehoidu.

Seega tagatuba arutab juba Ansipi vahetust, pettemanöövriks on aga lavastatud sotside ja rahvaliitlaste omavaheline mõõduvõtmine, kumb on paremerakondadele mugavamaks partneriks. Reformierakonnal on see viimased kümme aastat alati õnnestunud, ka täna Postimehe karikatuur nokib Rahvaliidu noort esimeest, et astugu orava kostüümi sisse, mis sotsidest vabaks jäänud. Kuid ükskord peab olema ka esimene kord, kui Eesti inimesed saavad aru, et uude kirevasse pakendisse pandud Reformierakonna ideed on ja jäävad ka edaspidi tavainimeste vaenulikuks.

Üks võimalus seda arusaamist väljendada, on minna 7. juunil valimistele ja hääl anda numbrile 104.

Läks nii nagu alati

Rahvaliidu aseesimees Kajar Lember sööstis täna noorte naiste au kaitsele, kelle puhul Ansip ei tolereeri küsimuste küsimist. Ma oleks palju üldistavam. Ansip ei käitu kui kapten Bertorelli Allo!Allost!, kes naisterahva puhul hüüatab "Da Beautiful Liedee I kissa de hand". Tema ei tolereeri küsimusi vaatamata soost või east. Seega meenutab pigem herr Flicki – emotsioonitu ja ainueksimatu.

Nädal tagasi neljapäeval kuulutas ta Eesti uue suure sihi – eurole ülemineku 1. juulist 2010. Mulle on jäänud mulje, et sellest pressikonverentsil tehtud avaldusest sai isegi rahandusminister alles tagantjärele teada. Vahest kihutas peaministrit tagant päev varem Ärilehes ilmunud intervjuu Eesti Panga aseesimehe Märten Rossiga, kes masendunult küsis „Öelge teie mulle, mis võiks olla Eesti sõnum?”

Ansip andis üleöö selle sõnumi, aga välja kukkus nii nagu alati. Täna, nädal hiljem soovitab
Danske panga analüütik Eestil edaspidigi töötada ambitsioonika plaani nimel eurole üle minna, aga mitte sellega ette praalida. Sest juhul kui suure suuga lubatu ei täitu, annab see vastupidiselt positiivsele lootusele turgudele hoopis tugeva negatiivse signaali.

Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Joaquín Almunia on täna ilmselt üsna diplomaatiliselt andnud Ansipile ka teada, et varajast hindamist, mille Ansip nädal tagasi suure suuga välja lubas, ei ole mõttekas teha. „Almunia arvas, et pikem ettevalmistusaeg annab rohkem kindlustunnet. Varajase hindamise juures on ka oht, et tulemus ei vasta soovitule nii nagu näiteks juhtus Leedus,” tõdes peaminister.

Ma pean väga tõenäoliseks, et Brüsselist koju jõudes hakkab peaminister ette valmistama järjekordset eelarvekärbet. Kogu euro-kiirtulemise sõnum oli aga vabanduse leidmiseks ja raskete lõigete vabandamiseks. Aastal 2003 õnnestus umbes samasuguse mudeliga välja vabandada Eesti innustunud sekkumine Iraagi sõtta – seda nõudvat meie eesmärk liituda NATOga. Ka nüüd on plaanis lõiked, mis nii mõneski osas lähevad lausa põhiseadusega vastuollu, aga kui eesmärk seda nõuab, siis pühitsetud on iga abinõu. Vähemalt Reformierakonna PR-tiimi arvates.

Kui mees petab

(Ma vahetasin postituse juures pilti, kustutasin Päikesekuninga oma ja asendasin selle Louis XV omaga. Sest tema tsitaat "pärast meid tulgu või veeuputus," tundub päevakajalisem/asjakohasem).

Aga kui see petturist mees on peaminister? Ja kui ta ei peta ühte, vaid tervet riiki? Kas siis aitab vaid Allo! Allo! sarjast tuttav kapten Alberto Bertorelli kuulus fraas "What a mistake-a to make-a!" ja kõik läheb jälle omasoodu edasi ... lubadused lendavad ja kellelgi pole usku, et need ka midagi maksaks.

Peaminister Andrus Ansipi tsitaadid:

„Tasakaalus ja pigem ülejäägiga riigieelarvest ei tohi loobuda. Ma olen kinnitanud ja kinnitan ka nüüd – defitsiidis eelarvet minu valitsus vastu ei võta.”

(2009. aasta eelarvet, mid kord juba kärbitud ja varsti taas kärbitakse, nimetas ta veel detsembris Riigikogu ees tasakaalukaks)

Andrus Ansip kinnitab, et pangad ei hakka inimestelt kortereid käest võtma.

(Eluasemelaenu maksmisega on Pangaliidu juhi Aivar Rehe sõnul hädas juba 3500 leibkonda.)

Ansip lubab: ei ühtegi hinnatõusu 2009. aastal.

(Eesti Energia annab teada, et 1. märtsist kallineb elektrihind keskmiselt kaks senti kilovatt tunni eest.)

„Aga ma kinnitan ikkagi, et mingisugust plaani ega kava, mingisugust mõtet krooni devalveerida ei ole. Sellel puudub majanduslik sisu.”

Ansip lubab eurole üle minna 1. juulist 2010

Kolumbia seriaal Eesti ekraanidel

„Meie pole süüdi,” oli ühe uudisteportaali pealkiri, mis võttis kokku sellenädalase Ansipi käigu Riigikogu infotunnis, kus teemaks ikka seesama vana – kuidas nii juhtus, et majandus ja riigi eelarve tuksi läksid. Kes on süüdi ja mida teha on ka kuuldavasti meie idanaabri ajaloo kõige iidsemad küsimused.

Ühte põnevat süümängu kirjeldab majandusekspert Michael Fairbanks artiklitekogumikus „Kultuur on tähtis” (Culture matters – eesti keeles aastast 2002). Tegevus toimub Kolumbias, aga kui tuttav see kõik tundub! Häda oli selles, et kolumblased üritasid Ameerikas müüa nahkkotte, aga äri ei sujunud. Kotid olid liiga kallid, aga samas viletsad. Nii hakkaski üks firma piki tootmisahelat uurima, et milles viga. Tootjad vastasid: „No es nuestra culpa” – pole meie süü. Süüdi olid nahaparkimistöökojad, kes tarnisid neile viletsaid nahku.

Uurijad sõitsid provintsi, nahaparkimistöökodasid otsima. See pole meie süü, kinnitasid nemadki. Süüdi olid hoopis tapamajad, kes ei hoolinud nahkadest, vaid lihast ja kippusid loomi tappes ja nülgides nahku tarbetult vigastama. Liha eest makstakse paremini ja nahast nad ei hooli.

Tapamajades seletati nii. „Vaadake, rantšodes märgitatakse lehmi üleliia, et neid ei varastataks.” Aga põletusmärgid, mõistagi, tegid lehmanahad viletsaks. Rantšoomanikud aga vastasid jällegi „No es nuestra culpa”. Süüdi olid rumalad lehmad, kes nii pea kui kärbes neid hammustas, hakkasid end vastu okastraati sügama, ja muidugi läks siis nahk katki. „Olime selgeks saanud, et Kolumbia käekotitootjad ei suuda konkureerida USA ahvatleval turul, sest nende lehmad on juhmid,” võttis Fairbanks asja kokku. Käekottide tootmine toimus intelligentsemate lehmadega riikides. Muidugi selgus teekonnal veel üht-teist, nagu imporditollid, mis ei lase paremaid nahku sisse vedada jne.

Mis on selle jutu mõte? See, et maailmamajanduse kehv seis pole vabandus meie enda möödapanekutele. Muidu jäämegi süüdistama mõnda olendit, kes vastu ei suuda vaielda.