Valeväited elektriaktsiisi alandamise ja ööistungite kohta

Vaatan murelikult, et valitsust toetavatele saadikutele on kätte pistetud jutupunktid, mida kõik ustavalt kordavad. Paraku on neis mitmeid vigu ja mõningaid ebatäpsusi.

1. Väidetakse, et elektrihinnatõus on paratamatu.

TEGELIKULT: elektriarve kodutarbijatele koosneb viiest osast. Ka siis kui börsile viidav elektritariif kasvab, on riigil võimalik ohjata Eleringi soovi tõsta võrgutasusid. Samuti on elektrile lisatav elektriaktsiis, taastuvenergia tasud ja käibemaks riigi otsus. Alandades riigimakse saab pehmendada järgmise aasta hinnatõusu.

2. Väidetakse, et elektriaktsiisi alandamine läheb maksma 30 miljonit eurot.

EKSIMUS: elektrihinna leevendamise maksumust paisutatakse meelega viiendiku võrra. TEGELIKULT on terve aasta jooksul kogutav elektriaktsiis 33 miljonit eurot. Seda siis, kui Eestis kehtib neli ja pool korda kõrgem elektriaktsiis kui Euroopa Liidu miinimummäär ehk 4,47 eurot MWh. Keskerakonna ettepanek on aktsiis alandada miinimummäärale 1 euro MWh, mitte aktsiisi kaotada. Seega on tegelik maksumus riigieelarvele 24 miljonit eurot.

3. Väidetakse, et taastuvenergia tasu alandamine Partsi pakutud mahus on märksa suurema mõjuga kui elektriaktsiisi alandamine.

EKSIMUS: enam kui kaks korda TEGELIKULT: Täna on elektriaktsiis 0,447 eurosenti/kWh kohta. Keskerakonna fraktsioon ettepanek on seda vähendada Euroopa Liidu miinimumtasemele, milleks on 0,1 eurosenti/kWh kohta. Vähendamise mõju on 0,347 eurosenti/kWh kohta. Praegune taastuvenergiatasu on 0,97 eurosenti/kWh. Parts soovib seda vähendada 0,81 eurosendile/kWh. Vähendamise mõju on 0,16 eurosenti. Keskerakonna elektriaktsiisi vähendamine leevendab tarbija elektriarvet -4,6% võrra, Partsi taastuvenergiatasu vähendamine aga kõigest -1,6%.

4. Väidetakse, et kui alandada energiamakse, siis peab tõstma kõigile mingit teist maksu.

EKSIMUS: ei pea. Isegi kui energiamaksude alandamiseks leida kate astmelise tulumaksu kehtestamisega, saaks kõik inimesed endale odavamad kodukulud ja kõik, kes teenivad alla 1500 euro kuus ka madalama tulumaksu. Enam peaksid maksma inimesed, kelle tulu üle 1500 euro kuus ja kes aastaid on kõige enam võitnud tulumaksu alandamisest 26 protsendilt 21 protsendile. TEGELIKULT: Keskerakonna muudatusettepanek näeb ette, et elektri aktsiisi alandamisest vähenenud maksutulu saab korvata olemasolevate maksude parema kogumisega. Pole vaja kehtestada ühtegi uut maksu. Maksuameti andmetel oli möödunud aastal

Maksuauk: 465,7 miljonit eurot Seal hulgas: -Käibemaks 258,3 miljonit eurot -Sotsiaalmaks 67,5 miljonit eurot -Füüsilise isiku tulumaks 55,8 miljonit eurot -Tubakaaktsiis 43,8 miljonit eurot -Kütuseaktsiis 29,8 miljonit eurot -Alkoholiaktsiis 10,5 miljonit eurot

Panustades maksuameti lisaressurssi , saaks kõrvalehoitud maksueurodest koguda iga kahekümnenda. See ongi juba piisav, et alandada elektri aktsiisi kõigile.

5. Väidetakse, et ööistung on kallis.

TEGELIKULT: nii nagu hooaja alguses toimunud 4-minutilised istungid ei tähendanud tohutut raha säästu, ei ole ka hilistel töötundide pärast vaja lisavahendeid. Riigikogu liikmete palk on fikseeritud ja ületundide eest lisatasu ei saada. Teenindava personali kulutused on aga tuhandiks sellest, mida elektri hinna tõusu pidurdamata peavad maksma hakkama kõik Eesti pered ja ettevõtted. Ööistungite lõpetamine on valitsusliidu kätes, selleks tuleb vaid kasutada maksuotsust, mis pehmendaks elektri hinna tõusu avatud turul.

6. Väidetakse, et Keskerakonnaga ei tohi kokku leppida, sest nii hoitakse ära maksutõus.

TEGELIKULT: Keskerakond tegi riigieelarve kolmandaks lugemiseks 9 muudatusettepanekut. Neist esimene on elektriaktsiisi alandamine neli ja pool korda, see aitaks ohjata 2013. Aastal ees ootavaid hinnatõuse, sest elektri kallinemine toob kaasa ka kõigi muude kaupade ja teenuste kallinemise.

Teiseks koolitoidu toetuse kasv. Keskerakonna valitsuses oleku ajal hakkas riik katma põhikooli ja kutsekooli õpilaste lõunaid. Samas on kahe viimase aasta jooksul märgatavalt halvenenud paljude perede toimetulek. Selle tulemusel on koolitoit paljudele lastele ainsaks soojaks toidukorraks päevas. Kuid sellest koolilõunast on ilma jäetud gümnaasiumiõpilased, kelle koolipäevad on kõige pikemad ning kelle energiavajadus suurem.

Samuti on viimasel ajal hoogustunud toiduainete hinnatõus, mis ei võimalda enam tänase eelarvega eraldatud 78 euro sendi eest pakkuda põhikoolilastele tervislikku tasuta koolilõunat. Samuti peame oluliseks, et koolilõuna toetus oleks tagatud ka gümnaasiumiõpilastele. Muudatusega tõstetakse koolitoidu toetus nii põhikooli, gümnaasiumi kui ka kutsekooli õpilastele 1 euroni päevas. Kolmandaks andsime lisavahendeid Maksu- Ja Tolliametile, et oleks võimalik vähendada maksuauku.

Ülejäänud kuus ettepanekut käsitlesid integratsiooniraha väärkasutamist. Nimelt kolme reformisti poolt juhitud Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus kulutas integratsiooniraha Reformierakonna liikmete persoonifilmideks. Leiame, et see valesti kulutatud raha tuleb tagasi nõuda ja suunata sihtotstarbeliselt venekeelsete lasteaedade eesti keele õppe parandamiseks.

Kristiina Ojulandi tegemisi kajastava filmi „Kristiina Ojuland maal, maa all ja merel“ tagasimakse eest saaks toetada Narva lasteaeda Käoke. Samuti saaks sihtotstarbeliselt kasutada ka Keit Pentus-Rosimannuse, Mati Raidma, Andrei Korobeiniku , Tallinna linnavolikogu liikme Tiina Lokki, Põlva vallavolikogu liikme Margus Timmo ja Tartu linnavolikogu liikme Janika Möldri propagandafilmide kulusid. Ühtegi maksutõusu pole vaja selleks, et pehmendada elektrihinna tõusu ning tagada koolilastele soe ja tervislik koolilõuna!

Eelarvamusteta eelarvest

Kaks päeva on Riigikogu istungitesaalis arutatud järgmise aasta eelarvet. Kaks kuud on arutelusid ja vaidlusi muudatuste üle veel ees. Paljude arvates on see aasta olulisim dokument. Riigi eelarve annab piirid, palju ja kellelt maksu kogutakse ning mil määral on loota riigi ülesannete täitmiseks lisavahendeid.

Aga eelarvet võib võtta ka tehnilise tabelina, kus raamatupidamislikult aetakse tulusid ja kulusid tasakaalu ning numbrite taga inimest ei nähta. Siiski, selline lähenemine tähendab, et riiki ei juhi mitte riigimehed vaid raamatupidajad.

Alles siis, kui märklaud on silme ees ja silmad on ka lahti, tekib reaalne võimalus pihta saada.
Valitsusel puudub täna selge siht, kuhu liigutakse ning kuhu üldse tahetakse jõuda. Riigikontrolör Mihkel Oviir tõdes Riigikontrolli aastaülevaates, et arengukavad ei mängi riigi juhtimisel mingisugust rolli ja riigieelarve koostatakse matemaatilise valemi abil, mille eesmärke kaaludes ning sisulisele analüüsile toetudes. See on väga karm hinnang valitsuse tööle, kuid kahjuks ma pean riigikontrolöriga nõustuma.

Tänasest eelarve eelnõust kajab vastu tõsiasi, et valitsusel on tähtis vaid see, kuidas numbrid Exceli tabelis välja näevad, mitte see, mida riigieelarve toob järgmisel aastal kaasa Eesti inimestele, mida ta toob kaasa meie elukallidusele ning majandusarengule.

Reformierakond sai oma mandaadi lubadusega viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Sellest lubadusest on loobutud. Valitsuse poolt koostatud 2013. aasta eelarve toob kaasa majanduskasvu pärssiva mõju, see eelarve ei paranda majapidamiste reaalset sissetulekut, see eelarve tähendab Eesti jäämist kiirema hinnatõusuga eurotsooni riigiks, kus inimesed on ikka veel vaeseimad.

Keskerakond on mitmeid kordi seadnud Eestile eeskujuks Põhjamaid. Riike, kuhu meie enda inimesed kõige rohkem tööle lähevad. Mis on neis riikides, mida meil ei ole? Kui väga üldiselt kokku võtta, siis on neis riikides paremad avalikud teenused. Põhjamaades ei pea inimesed tulekahju korral lootma vabatahtlikele ega kasutama arstiabi saamiseks erakliinikuid, sest need teenused on tagatud riigi poolt. Eestis pakuvad neid teenuseid aga teatud inimesed vabast tahtest ning sisuliselt hobikorras, sest riigi poolt makstav töötasu õpetajatele, politseinikele, päästjatele, piirivalvuritele ja hooldusõdedele eeldab, et seda tööd tehakse suurest missioonitundest.

Paraku saab riik pakkuda avalikke teenuseid täpselt niipalju, kui maksutulu inimestelt kogutakse. Praegune valitsus lihtsalt eelistab teatud makse mitte koguda ning laiutada käsi, et raha ei ole. Kui teenuste kvaliteeti järjest vähendatakse, siis on meil varsti tõepoolest raskusi 7-kohalise rahvaarvu kokku saamiseks, sest inimesed lahkuvad ja iga lahkunud tööealine inimene tähendab riigi jaoks väiksemat maksulaekumist ning üha suurenevat koormust sotsiaalsüsteemile.

Arstide streik, õpetajate petmine palgatõusuga, kodukulude kasv ja inimeste väsimus kestvatest kärbetest ning pidevalt tõusvatest maksudest peaks lõpuks ometi andma põhjuse loobuma dogmadest, mis meie majanduskasvu pärsivad. Koalitsioonipoliitikud kasutavad maksupoliitika osas selektiivset kuulmist – mis meeldib, seda kuulatakse ja kõik muud soovitused unustatakse ära. Unustatakse ära, et juba 2009. aastal soovitas IMF suurendada Eesti üksikisiku tulumaksu süsteemi progressiivsust, väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormuse kergendamist on soovitanud ka Euroopa Komisjon ja OECD. Paraku on kõik viimase aja maksutõusud pannud just suurema koorma väiksema sissetulekuga leibkondadele.

Me teeme riigieelarvesse omapoolseid muudatusettepanekuid. Nii selles osas kuidas saaks läbi maksude alandamise vähendada nii elektrihinna tõusu kui soojaarveid. Kui ka selles osas kuidas kolme aasta taguseid krokodillide komisjoni kärpeid, mida tehti eelkõige justlaste arvelt, leevendada.

Miks mulle aitab?

Suure kirikuskandaali varjus ilmus möödunud aasta lõpus üks tagasihoidlikult kajastatud uudis sellest, et Eesti Pank alandab 2011. aastaks majanduskasvu prognoosi ja kasvatab hinnatõusu ennustust.

Täna andis rahandusministeerium üle kinnituse, et nad peavad möödunud aasta hinnatõusu mõõdukaks. See peaks tekitama tunde, et kui 2011 inflatsioon tuleb veerandi võrra veel suurem, on see tänaste valitsejate hinnangul vaid natuke vähemmõõdukas. Oskuslikult manipuleeritakse ka arvudega, Eesti puhul räägitakse ennustatavast aastasest hinnatõusust 4% ja ei mainita detsembri ligi 11% toiduainete hinnatõusu, samas kui Euroopa Liidu hinnatõusust rääkides mainitakse vaid detsembri numbrit, mis on 2,2% (uudis siin).

Me loeme sellest, kuidas rahandusminister Jürgen Ligi on oma eelkäija Aivar Sõerdi „maailma parima rahandusministri“ sussidesse astunud, aga ei kuule piuksigi sellistest tunnustatud mõttekodade analüüsidest, kes muretsevad Eestis aset leidnud ränga majanduslanguse, pikaajalise tööpuuduse kestmajäämise ning hinnatõusude pärast (loe Center for Economic and Policy Research blogi)

Olgu, mõnikord pole vajagi lehest lugeda seda, mida me ise iga päev näeme. Seda, et toit on kallim kui aasta tagasi teab iga laps. Piima hinnaga on lood nagu kellaajaga, ei ole mõtet seda pähe õppida, sest ta muutub pidevalt.
Miks hinnad tõusevad Eestis kolm korda kiiremini kui Euroopa Liidus keskmiselt? Tõusu mootoriks oli Statistikaameti hinnangul mootorikütuse 20,1%-line, elektri, soojusenergia ja kütte 6,9%-line ning toidu ja mittealkohoolsete jookide 3%-line kallinemine.

Kütus, soojus ja elekter on saanud tänase valitsuse poolt kordades makse juurde. Käibemaks ja aktsiisid on nähtavad hinnakruvijad. Aktsiisi tõstmine põllumeestele teeb nende jaoks kallimaks nii saagi külvamise kui koristamise, selle tasub aga toidu ostja. Kallim elekter viib üles toidu tootja kulud, selle tasub aga toidu ostja. Kallim aktsiis kergitab toidukaupade kohaleveo maksumust, ka selle tasub toidu ostja. Nii pole selles, et toolse leib maksis jaanuaris 2009 napilt alla 1 EURO ja täna juba veerandi võrra enam süüdi vaid põud Venemaal vaid ka meie oma valitsuse maksupoliitika.

Hea lugeja, kui sa oled siiamaani jõudnud, siis tahad kindlasti teada, mida ma teisiti teeks? Ajal, mil kärped lõid kõige valusamalt väikese sissetulekuga inimesi (tudengite stippide vähendamine, pensionide kojukande maksustamine, laste ranitsatoetuse kaotamine jne jne) ning juurde ei tulnud mitte ühtegi sotsiaaltoetust riigilt, panid valitud maksutõusud koormuse just väikesepalgalistele, lastega peredele ja eakatele. Sööma ja tuba soojana hoidma peavad kõik. Seega oleks vaid õiglane alandada käibemaksu toasoojale, ravimitele ning põllumeeste kütusele ning kehtestada euroopalik tulumaks.

Kaks päeva hiljem on Valge Maja edastanud Obama seisukoha maksualanduste leppe kohta

Obamanomics

Kas Obama kapituleerus? Nii vähemalt väidab enamik demokraatidest. USA telekanalid kerivad edasi tagasi presidendivalimiste kampaaniast pärit videolõike, kus Obama annab kümnetel rahvakohtumistel lubadusi lõpetada George W Bushi aegsed maksukingitused kõige rikkamatele. Ja nüüd on ta ometi tegemas vabariiklastega diili, mis pikendavad rikaste tulumaksualanduse veel kaheks aastaks 35 protsendile (enne Bushi oli see 39,5% ).

Demokraadid on pettunud. Nende eesmärk oli madalamad maksud säilitada 98 protsendile tulusaajatest, aga rikkamale 2 protsendile seda siiski kergitada. Juba võtavad kurjalt sõna esindajatekoja liikmed, kes väidavad, et majanduse elavdamise ettekäändel puudub igasugune õigustus maksukingituseks, mis üle 250 000 dollari teenivate perede puhul läheb maksma erinevatel hinnangutel 80-130 miljardit dollarit. Vaadates tigedaid senaatoreid, kes manavad rikaste ahnust, tundus korraga Riigikogu astmelise tulumaksu arutelu nii hillitsetu. Siin kehtib täna siiski väiksemale sissetulekule 10% maks ning astmete kaupa jõuab see 35%ni.

Sellise ränga omade tule all ei jäänud presidendil muud üle, kui tunnistada, et pantvangivõtjatega tavaliselt läbi ei räägita. Ainsaks õigustuseks saab olla see kui läbirääkimistest keeldumine ohustab vangivõetuid. Ning praegusel juhul on vabariiklaste pantvangiks kõik USA maksumaksjad. Vabariiklastel on piisavalt jõudu Senatis, et blokeerida maksu kergitamine miljonäridele. Kui vahevalimistel oma positsioone tugevdanud vabariiklastega enne 31. detsembrit kokkuleppele ei saada, siis hakkavad kõrgemad maksumäärad kehtima kõigile, mitte ainult kõige jõukamale kahele protsendile. Lisaks on kokkuleppe osaks ta töötutoetuste pikendamine järgmiseks aastaks. Ilma kokkuleppeta jääb löögi alla ligi 7 miljonit tänast tööotsijat.

Obama majandusnõunik David Axelrod oli tänahommikustes teleprogrammides selgitamas, et kokkuleppe jõustumisel võib järgmisel aastal oodata märksa suuremat majanduskasvu – ennustused tõstavad ootused kolmele ja poolele protsendile, lisaks loodetakse maksupaketiga toetada ettevõtete investeerimisvalmidust läbi mille loodetakse tööpuuduse vähenemist.

Töötutoetuse jätkumine läheb kahel järgmisel aastal maksma 50 miljardit dollarit. Samas iga dollar, mis on kulutatud töötutoetusele toob 2 dollarit majandusele tagasi.

Kogu maksupakett kokku läheb maksma üle 900 miljardi USD (sada Eesti riigieelarvet). Samas on Obama lubanud, et 2 aasta pärast kui maksukingituste pikenemine taas aegub, püüab ta taas kaotada maksualanduse kõige rikkamatele.

Ansip hinnatõusu teenistuses

Keskerakond kasutab täna kõiki opositsiooni kasutuses olevaid võimalusi, et 2011
aasta eelarve puhul avalikkuse tähelepanu tõmmata sellele, et see eelarve jätab
kasutamata võimalused hinnatõusu ohjamiseks.

Sel teemal oli mul täna ka mõttevahetus peaminister Ansipiga. Toon siinkohal ära oma küsimused ja Ansipi vastuse.

Kadri Simson: Lugupeetud peaminister! Eesti Pank prognoosib 2010. a lõpuks toiduainete hinnatõusuks Eestis 6,6%. Samal ajal on Euroopas keskmine hinnatõus 1,8%, üle kolme korra madalam. Ja Statistikaamet annab ka teada, et Eesti hinnatõusude peamiseks mootoriks on olnud administratiivsed meetmed ehk siis valitsuse poolsed maksutõusud. Ometi lubab teie juhitav Reformierakond oma valimislubadustes kaudseid makse veelgi tõsta. Mis on teie nägemus, kui kõrgele annab veel käibemaksu tõsta ja milliseid aktsiise soovite te veel kasvatada?

Andrus Ansip: Aitäh! Reformierakonnal ei ole kavatsust tõsta mitte mingisuguseid makse. Juba on otsustatud järgmisest aastast tubakaaktsiisi tõus ja see on ka ainus maksutõus, mis järgmisel aastal Eesti maksumaksjaid ees ootab. Ma pole ka nõus sellega, et Eesti hinnatõusu põhjus peitub administratiivsetes otsustes. See kindlasti ei vasta tõele! Eesti praegune hinnatõus on küll suhteliselt kõrge, üks kõrgemaid Euroopa Liidus. 4,5% Eurostati järgi ei ole mitte madal inflatsiooni tase, vaid väga kõrge tase. Kuid praegune Euroopa Liidu keskmine inflatsioon on olnud ka 2,3%, mitte teie poolt viidatud märksa pisem number. Eesti puhul tuleb praegu kindlasti pidada silmas ka seda, et meie täna tehtavad võrdlused tehakse deflatsioonilise hinnatasemega ehk buumile järgnenud hindade languse tagajärjel saabunud tasemega, kõige pisemad olid Eestis hinnad 2009. aasta juunis ja majandusbuumi eelsed või selle kriisi eelsed hinnad olid kõige kõrgemad 2008. aasta oktoobris. Praktiliselt 13 kuu jooksul Eestis oli deflatsiooniline hinnatase. Hinnavahe 2008. aasta oktoobri ja 2009. aasta juuni vahel oli koguni 2,8%. Meie hinnad odavnesid 2,8% võrreldes kõrgtasemega kriisi eel. Aitäh!

Kadri Simson:
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie valitsuskoalitsiooni ajal on igale bensiiniliitrile lisatud 2,1 krooni aktsiisi ning 1 kroon käibemaksu. Maagaasi aktsiis on tõusnud nii, et ta on 2,5 korda suurem kui Euroopa Liidu miinimummäär. Elektrile ei olnud 2007. aastal üldse aktsiisi, nüüd on see 70 krooni megabaittunni kohta ehk ligi 5 korda enam kui meie lõunanaabritel. Põllumeeste diislile on lisatud aktsiisi 1,73 krooni liitri kohta, mis ületab Euroopa Liidu kehtestatud miinimumi 5,2 korda. Nende rohkete maksutõusude tulemusel oleme me olukorras, kus meie toiduainete hinnatõus Eestis on kaks korda suurem kui meie põhjanaabritel Soomes või lõunanaabritel Lätis. Mida kavatseb valitsus selles osas ette võtta?

Andrus Ansip:
Aitäh! Vastab tõele, et Eestis on aktsiisi määrasid tõstetud, aga samas tuleb silmas pidada seda, et Eesti valitsussektori defitsiit on Euroopa Liidu üks kõige pisemaid – 1,7% möödunud aasta lõpuks ja väga paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on praegu teravad probleemid seotud just defitsiidiga, valitsussektori kulutuste kärpimisega, maksude tõstmisega. See, mis meil on ammu tehtud, seisab teistel alles kõigil ees. Ma arvan seda, et ei maksa praegu ka opositsioonipoliitikutel soovida Eestile näiteks Iirimaa või Kreekaga sarnast olukorda, kus kogu maailm diskuteerib nende finantsseisundi üle. Kui me ei oleks teinud valusaid otsuseid avaliku sektori kulutuste kärpimiseks või ka siis maksude tõstmiseks möödunud aastal, siis just täpselt niisugused diskussioonid käiks ka Eesti kohta. Nii et mida tahta? Mina tahaksin seda, et Eesti riigi majandus oleks usaldusväärne, et meie rahandus oleks usaldusväärne. Kui nüüd rääkida toiduainete hindadest, siis, proua Simson, mina arvan, et te ei peaks Soomet Eestile eeskujuks tooma, sest Soome toiduainete hinnad on ühed Euroopa Liidu kõige kõrgemad. Euroopas suudavad soomlastega toiduainete hindade osas võistelda ainult norrakad, õige pisut pakuvad konkurentsi ka taanlased ja ka Luksemburgis võidakse enam-vähem samasuguste toiduainete hindadega arvestada. Toiduainete hinnad Eestis on Euroopa liidu ühed madalamad. Jah, mitte kõige madalamad, mitte nii madalal tasemel ei ole need toiduainetehinnad, nagu nad on Poolas ja Rumeenias, aganad on kindlalt ühed Euroopa Liidu kõige madalamad. Ehk siis, kui võrreldes Euroopa Liidu keskmist, siis Eesti toiduainete hinnad on umbes 80% Euroopa Liidu keskmisest, Soome omad 120% Euroopa Liidu keskmisest. Aitäh!

Kadri Simson:
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kui vaadata tuleva aasta eelarvet, siis valitsus prognoosib käibemaksu laekumise suurenemist peaaegu miljardi krooni võrra ja kui hinnad tõusevad, siis loomulikult suureneb ka käibemaksu laekumine riigieelarvesse. Aga vaatame eelmist aastat, et eelmisel aastal lisatud käibemaksust planeeris riik juba sellesse aastasse 1,8 miljardit krooni enamlaekumisi ja tõstetud aktsiisidest 80 miljonit krooni. Kui võtame eelduseks Eesti leibkondade arvu, siis iga iseseisvalt elav pere on pidanud nendest maksutõusudest selle aasta jooksul juba maksma 4500 krooni. Te räägite praegu inimeste toimetuleku asemel sellest, et eelarve defitsiit on meil väike. Mulle tundub, et te ei kavatsegi midagi ette võtta. Teile sobibki, et hinnad tõusevad, sest siis laekuvad teile ka suuremad aktsiisid, suurem käibemaks!

Andrus Ansip: Jah, olen teiega nõus selles osas, et käibemaksu laekumised on olnud väga head. See tähendab seda, et Maksu- ja Tolliamet on töötanud hästi ja et ka Eesti maksumaksjad on olnud seaduskuulekad. Ja tänu sellele, et maksulaekumised on olnud head, on meil olnud võimalus välja maksta eelarve laekumistest nii õpetajate kui ka politseinike palgad kui ka pensionid, näiteks, on kõik korralikult välja makstud. Kui meil oleks samasugused eelarveprobleemid nagu need on enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides, siis meil oleksid praegu tohutud rahastamisraskused. Ma ei usu, proua Simson, et teie sooviksite praegu laenata Eestile igapäevaste kulutuste katmiseks raha aastaintressiga 9%, nagu mitmed Euroopa riigid praegu seda tegema peavad. Me oleme suutnud oma riigi rahanduse korras hoida. Meie suudame praegu oma reservide pealt raha teenida. Möödunud aastal sel ajal, kui väga paljud riigid maksid raharessursi eest meeletut intressi, teenisime meie 1,1 miljardit krooni. Ehk siis ma ei ole kindlasti nõus teie väitega, et väike defitsiit tuleb kellegi arvelt. Suur defitsiit on kellegi arvelt elamine, see on oma laste arvelt elamine. Mõistlik oleks ikkagi üritada vähemalt oma arved ise ära maksta ja mitte jätta neid arveid laste ja lastelaste maksta.
KOKKUVÕTE:
Reformierakonna maksulubadustes tuleb lubada ridade vahelt. Kuigi programmis pole otseselt kirjas käibemaksutõusu, on rahandusminister Ligi saatnud Euroopasse kirja lubadusega vähendada tööjõumakse ning kanda maksukoormus edasi kaudsetele maksudele. Vastusele, milliseid kaudseid makse tõsta plaanitakse vastas Ligi Riigikogus: "Me kirjeldame selles kirjas oma eesmärke ja põhimõtteid ning neidsamu eesmärke ja põhimõtteid kajastame riigi eelarvestrateegias. Tõepoolest, siin midagi uut ei ole." Nii et tõsteti käibemaksu ja aktsiise ning ärge oodake midagi uut, seda tehakse veel kui vaid reformile selleks voli antakse.

Meie põhimõte on aga see, et koormat ei saa vaid väiksema sissetulekuga inimestele laduda, kelle kanda toasooja ja toiduainete maksutõusud paratamatult jäävad.

Miks hinnad tõusevad ja kas maksudel on sellele mõju?

Eile toimus ETV Foorumis arutelu tuleva aasta eelarve üle. Ainus asi, mille Postimehe võrguväljaanne sellest välja noppis, oli reformikate maksutõusu jutt.

Ma olen seisukohal, et kui aasta tagasi tehti mitmed maksutõusud, mis on üdini ebaõiglased, siis jäävad need ebaõiglaseks ka aasta möödudes.

Lihtne näide: selle valitsuse ajal on igale bensiiniliitrile lisatud 2,1 krooni aktsiise ning 1 kroon käibemaksu. Maagaasile ei olnud 2007 aastal üldse aktsiisi, nüüd on see 367 krooni 1000m3 kohta – kaks pool korda enam kui Euroopa Liidu miinimummäär. Elektrile ei olnud 2007 aastal üldse aktsiise, nüüd on 70 krooni MWh kohta ehk ligi viis korda enam kui meie lõunanaabritel. Põllumeeste poolt kasutatavale diislile on lisatud aktsiisimäär 1,736 krooni, mis ületab Euroopa Liidu kehtestatud miinimumi 5,2 korda.

Kaheprotsendisest käibemaksutõusust saab riik iga kuu 150 miljonit lisatulu.

Miks need maksud ebaõiglased on? Sest maksukoormuse panemine käibemaksule ja aktsiisidele tähendab koormuse asetamist ka neile, kellel palka polegi – lapsed, eakad ja tööd otsivad inimesed. See on lihtsakoeline maksusüsteem, mis koormab väiksema sissetulekuga inimesi.

Riigi sõltumine tarbimismaksudest õhutab hinnatõuse. Eesti hinnatõus on Euroopa üks kiiremaid. Toiduainete hinnatõusu ennustatakse Eesti Panga poolt aasta lõpuks 6,6 protsendiseks, samal ajal kui Euroopas on keskmine 1,8%. See erinevus iseenesest näitab, et kõiges ei saa süüdistada maailmaturu kallinemist, mitmed hoovad on ka riigi enda maksupoliitikas peidus.

Seetõttu ongi imelik kuulata reformiste kinnitamas, et uusi maksutõuse ei tule. Tõepoolest, need on ennaktempos juba tehtud.

Ebaõigluse põlistamise eelarve

Rahandusminister ja eelarve kokkupanemisel osalenud ametnikud väärivad tunnustust selle eest, et 2009. aasta tõmblemine on asendunud plaanipärasema tegevusega.

Eestil on seljataga rasked ajad. Raskemad, kui enamikel teistel Euroopa riikidel. Kolm aastat majanduslangust on nõudnud Eesti inimestelt erakordselt palju mõistvust, kannatlikkust ning valmisolekut loovutada osa oma senisest toimetulekust.

Vabariigi valitsusel on olnud julgust kriisisituatsioonis otsustada. Kuid vajaka on jäänud valmisolekust mõelda väljaspool oma kitsast maailmamulli. Sel ajal kui enamik Euroopa riike pidas kriisis esmatähtsaks inimesi, on meil esmatähtsad eelarvenumbrid. Puudu jääb ka arusaamisest, et mitte kõik Eesti inimesed ei teeni nelja keskmist eesti palka ja seetõttu puudub neil ka polster majandussurutise üleelamiseks. Arusaamine, et viimastel aastatel lisatud maksukoorem on paljudele peredele liiga raske kanda, aitaks seda eelarvet märksa inimnäoliseks muuta. Aga asi, mida siin saalis endale tõesti lubada ei tohiks on see, et puudu jääb lihtsalt huvist. Ja siin viitan ma selgelt esireas istuvale reformistile, kes eelarve üleandmise arutelude ajal lihtsalt arvutist BMW pilte vahtis.

See eelarve ei paku lahendust, kuidas kriisist välja tulla. Ta pakub selle sama jätkumist, mis meil sel aastal juba mureks on. See on seisaku eelarve ja ebaõiglaste valikute põlistamise eelarve. Riigieelarve puhul ei saa rahul olla sellega, et arvude taga ei nähta inimesi.

See eelarve ei anna Eesti inimestele võimalust tõusnud hindade, vähenenud sissetulekute ning kärbitud toetuste olukorras toime tulla. Me ei saa vaadata ükskõikselt pealt, et sellise paberil hea väljanägemisega eelarve saamiseks lükatakse määramatult edasi Eesti arengu jaoks olulised otsused.

Riik, mis oma inimestest lugu peab, ei saa rahulduda meie lihtsakoelise maksusüsteemiga, mis koormab väiksema sissetulekuga inimesi nii, et nad seda koormat kanda ei suuda ning jagab hüvesid kõige jõukamatele.

Peaminister ironiseeris eelarvet üle andes, et loomulikult tulevad eelarve tulud kodanike taskust. Kuid olukorras, kus viimase aasta eelarveotsused on väiksema sissetulekuga inimeste isiklikud eelarved viinud defitsiiti, ei saa hoobelda maailmameistri tiitli püüdmisega eelarve tasakaalu osas.

Me ei ole rahul sellega, et kaudsete maksude ränk tõus möödunud aastal, mis asetab maksukoormuse ka nende õlgadele, kes palka ei saa, nüüd põlistatakse. See on koormus eelkõige lastega peredele ja pensionäridele.

See eelarve ei paku lahendusi meie ees seisvatele kõige valusamatele küsimustele. Tööpuudus säilib kõrgena, samas kui lisatud aktsiisid ja käibemaks tekitavad surve hinnatõusudeks.

Riik, mis oma enda tulevikust hoolib, ei saa ignoreerida tööpuudust – hoolitse inimeste hõive eest ja eelarve hoolitseb enda eest ise. Ka Eesti Pank teatas meile oma prognoosis, et majandusprognoosi optimistlikum pööre sõltub hõivest.

Eestis on sellel aastal tööga hõivatute tase taasiseseisvumise madalaim. Järgmisel aastal ennustatakse hõivatute arvu kasvu vaid 5 tuhande inimese võrra. Samas on Eesti tööturupoliitika Euroopa üks alafinantseeritumaid. Meie noorte tööpuudus ulatub 40 protsendini. Need on noored, kellest sõltub Eesti tulevik. Me ei ole nii suur riik, et me võiksime tööjõuga pillavalt ringi käia. Need inimesed on kasutamata ressurss. Riigipoolne panus töökohtade loomisse aitaks paljud neist inimestest abivajaja staatusest maksumaksjaks.

Täna vajavad nad aga abi ja 1000 krooniga, millele jätab see eelarve toimetulekutoetuse ei ole neil võimalik ära elada juba sel aastal, rääkimata tuleva aasta eurohindadest.

Muidugi on oluliselt lihtsam öelda, et mitte midagi pole võimalik teisiti teha, kuid tegelikult on küsimus meie prioriteetides. Mis puudutab seda, et raha ei ole, siis ma tuletaksin meelde vana tarkust, et iga suur asi koosneb väikestest asjadest. MTÜ Eesti Omanike Keskliit on juba aastaid saanud riigieelarvest paar miljonit krooni, kahjuks teevad selle raha eest lihtsalt mõned jultunud riigikogu liikmed oma isiklikku valimiskampaaniat, ma ei ole rahul valimiskampaania kulutuste peitmisega riigieelarvesse.

Keskfraktsioon teeb riigieelarve seaduse eelnõusse muudatusettepanekuid. Meie jaoks on esmatähtis inimeste ja valdade eelarvete tasakaal. Meie jaoks on olulised lahendused, mis aitavad meil kriisist välja tulla ilma ülemääraste inimvarakaotusteta. Kui eelarve lõppversioon selle saavutab ja me näeme, et koalitsioon mõtleb meiega kaasa ja on avatud diskussioonile, on Keskfraktsioon valmis ka eelnõu toetama.


(TEGEMIST ON 20. OKTOOBRIL 2010 RIIGIKOGUS PEETUD KÕNEGA 2011. AASTA EELARVE ARUTELUL).

Haigus läheb kalliks maksma

Kindlasti on teil mõni tuttav, kes on jätnud enda haiguse välja ravimata, sest rohud on tema jaoks olnud liiga kallid. Võibolla see inimene polegi vaid tuttav, vaid olete sedasi ka ise pidanud tervise arvelt kokku hoidma. Üks korralik viiruslik kopsupõletik või tõsisem gripp võib väga kalliks minna. Ja mitte ainult kallima vara – tervise seisukohalt, vaid puhtalt rahaliselt. Kuid krooniline haigus võib terve pere vaesusesse paisata.

Mul on üks hea sõber, kes ameti poolest on arst. Ta on aina tihedamini hakanud rääkima oma murest, et nemad haiglas üritavad anda endast parima, aga kulude kokkuhoiu surve on ka neil suur. Seega tuleb sageli inimene välja kirjutada enne tema täielikku paranemist. Probleemiks on see, et ravi peab jätkuma kodus. Selleks vajalikud ravimid peab inimene aga ise ostma. Ja kui raha pole kojusõidukski, siis on naiivne loota, et ravi lõpule jõuab. Mis omakorda tähendab seda, et millalgi mitte väga kauges tulevikus on sama patsient tagasi, olukord on tõsisem ning uus ravi kallim.
Eesti patsiendi omaosalus ravimite eest tasumisel on ligi 50 %, ületades Euroopa keskmist üle seitsme korra (Euroopas on see näitaja keskmiselt 7%, Prantsusmaal isegi 4%). Me ei ole veel poolel teelgi viie rikkama riigi hulka, kuid inimeste tervise pealt teenib riik nii nagu oleksime.

2008. aastal otsustas reformierakonna ja IRLi liit tõsta ravimite käibemaksu 5protsendilt 9% protsendile. See peaaegu kahekordne maksulisamine tõi riigile ainuüksi möödunud aastaks elanike tervise arvelt ligi 135 miljonit krooni lisaraha.

Nüüd kiitleb peaminister sellega, et eelarve tasakaalu poolest püüdleb ta Euroopa meistriks. Selline meistritiitel pole aga midagi väärt, kui inimesed selles riigis kaotavad tervise ja vaevlevad võlgades. Seetõttu tegimegi ettepaneku karmidel aegadel tõstetud makse leevendada.

Paraku täna otsustas valitsus, et ravimeid kallimalt maksustades soovivad nad riigieelarve tulu saada. Eriti arusaamatult kõlab põhjendus, et ravimite käibemaksu ei saagi kahe aasta tagusele tasemele langetada, sest see „moonutaks konkurentsi ja oleks kellegi suhtes ebaõiglane ega omaks soovitud mõju“. Seda ütleb rahandusminister Jürgen Ligi, kelle nägemuses kümnekordse erinevusega emapalk on õiglus ise. Aga ravimi maksumäära puhul saaks korraga soodustusi ka need, kes „tegelikult riigi tuge ei vaja“.

Tegelikult saaks meie ettepaneku kohaselt kõige enam maksuvabastust Haigekassa. Tema on täna suurim ravimite ja meditsiinitehnika ostja. Ja sellest rahast, mis on mõeldud inimeste ravimiseks, peab Haigekassa maksma kümneid miljoneid riigieelarve käibemaksulahtrisse. Sealt see raha aga enam inimeste terviseparanduseks tagasi ei jõua. Kui Haigekassa saaks aga säästa kümned miljonid aastas käibemaksutõusule kuluvaid kroone, siis saaks selle eest näiteks laste ja eakate ravimeid enam soodustada. Nii nagu Euroopas kombeks on.

Keda ma nimetan haugi mäluga inimeseks?

Tänases Vikerraadio uudistesaates võis kuulata pikka kiitvat sõnavõttu reformist Astokilt ja veel kenitlevamat lausungit isamaaliitlaselt Laarilt monopolide seaduse kohta. Nende lõikude lõpetuseks ütles diktoritekst, et Kadri Simson nimetas antud seaduse sihtrühmaks haugi mäluga inimesi.

Mulle lihtsa raadiokuulajana jäi mulje, et keskerakondlastel polnud mingeid argumente, lihtsalt solvavad inimesi, kelle elu üks seadus muutma hakkab.

Kuid tegelikult see muidugi nii ei olnud.

Pidasin täna kaks kõne neid saab lugeda siit ja siit.

Jutt, et monopolide seadus hakkab hindu alandama, on aga tõesti lollide püüdmiseks. Sest tallinlaste vee hind tuleneb 1999. aastal isamaaliitlase Jüri Mõisa poolt sõlmitud erastamislepingust, millega tagati AS-le Tallinna Vesi 15 aasta keskmiseks kasumimarginaaliks 49%. Tõsi, hilisemal linnavalitsusel on õnnestunud hinnatõusu osas hoogu maha võtta läbi tuliste kõnelusvoorude, kuid maha müümist tühistada ilma ränki kulusid kandmata ei saa nemadki. Täna üritavad noored isamaaliitlased Reinsalu-Vaher väita, et Tallinna linn ei suuda seda lepingut ümber rääkida. Aga kas nende poolt kõigi hinnatõusude lõpetajaks nimetatud konkurentsiamet suudab seda erastamislepingut ümber rääkida? Erastamise puhul tuleb lepinguid sõlmida vastutustundlikult, mida ei tehtud. See lepingupunkt ongi selleks konksuks, miks Tallinnas kasuliku erastamistehingu teinud ettevõte seaduslikult kasumit välja võtab.

Veel hullem lugu on toasoojaga. Napp aasta tagasi hääletasid isamaaliitlased ja reformistid teise negatiivse eelarve poolt, millega tõsteti käibemaksu ja aktsiise. Selles lisaeelarve seletuskirjas on must valgelt kirjas, et aktsiisimäärade tõstmisega kavandatakse 2009. aasta eelarvepositsiooni parendust 410 miljonit krooni.

Need aktsiisitõusud hakkasid kehtima 1. juulist, pool aastat – 410 miljonit krooni.
Korrutage see number kahega ja saate teada, palju meie toasooja arvetest on kasvanud selleks, et eelarveauku lappida.

Kui valitsusliitlased tegelikult valutaksid südant inimestele valusate küttearvete pärast, ei oleks nad olukorras, kus tööpuudus on suur ning palgad langemas, nii kergele eelarve täitmise viisile läinud. Kui eesmärgiks oleks tegelikult inimeste küttearvete vähendamine, toetaksid ka valitsusliitlased Keskerakonna ettepanekut taastada toasoojale madalam käibemaksumäär.

Kuid kuna eesmärgiks on lihtsalt vehelda, siis piirdutakse seaduseelnõuga, millel on kõlav pealkiri, aga olematu sisu. Ja ma ei saa jätta kinnitamata, et ma usun siiralt sellesse, et enamus Eesti inimesi omab iseseisvat mõtlemisvõimet ning haugi mälus süüdistavad neid vaid tänase populistliku eelnõu autorid.

Euroopale antud lubadused pole mõeldud siseturul tarbimiseks.

Suurel suvel kipub esiuudiseks ikka ja jälle trügima ilmaennustus. Kuid suurest soojast end heidutada laskmata tehakse kabinetivaikustes ka tööd. Kaks töökat meest - rahandusminister Jürgen Ligi ja Eesti Panga president Andres Lipstok treisid valmis kirja Euroopa otsustajatele.

Kirja adressaadiks olid Eurogrupi president Jean-Claude Juncker, ECOFINi president Elena Salgado Mendez´le ning eurovolinik Olli Rehn.

Selles kirjas polnud palju uut. Valdav osa tekstist sisaldas kiitvas kõneviisis kordusi selle kohta, milliseid kärpeid on meie valitsus juba Eesti riigi eelarves läbi viinud. Aga kiri sisaldas ka lubadusi aastateks 2011 ja 2012. Kui allakirjutajad on rahandusminister ja Eesti Panga president, võisid adressaadid võtta neid lubadusi ka kui siduvaid lubadusi järgmisele Eesti Vabariigi valitsusele. Muu hulgas kinnitati selles kirjas soovi sotsiaaltoetusi muuta "vajaduspõhiseks".

Senimaani on "vajaduspõhiseks muutmine" tänase valitsuse retoorikas tähendanud seda, et abi muutub vähem kättesaadavaks. Seda on juba korduvalt nähtud, et riigieelarve kokkuhoidu tehakse just kõige väiksema sissetulekuga inimeste arvel. "Vajaduspõhiseks" muutus kõrgharidus, mille tulemusena vähendati stipendiume ja tasuta üliõpilaskohti - tagajärjeks, et ülikooli on asja jõukama pere lastel. "Vajaduspõhiseks" muudeti pensionide kojukanne, mille tulemusena paljud pensionärid maksavad oma niigi napist sissetulekust kümnist Eesti Postile.

Nii saigi täna Riigikogus Jürgen Ligile esitatud küsimused, et milliseid sotsiaaltoetusi on ta nüüd silmas pidanud. Samuti, et millises töörühmas neid vajaduspõhiseks muudetavaid sotsiaaltoetusi siis arutatakse ja millal nende plaanidega avalikkuse ette tullakse.

Lisaks lubatsid Ligi ja Lipstok oma kirjas vähendada tööjõumakse ning kanda maksukoormuse edasi kaudsetele maksudele. Kaudsed maksud - aktsiisid ja käibemaks - on viimastel aastatel pärmina paisunud. Mis siis nüüd veel plaanis on?

IRLi tekitatud jama

Täna oli Riigikogus arutlusel väga populistliku pealkirjaga „Monopolide ohjeldamise seaduse eelnõu”. Teksti autoriteks on kunagised „äraostmatud” ja tegelikult koosnes eelnõu tekst mõnest muudatusest Kaugkütteseadusesse ja Ühisveevärgi ja kanalisatsiooniseadusesse.

Kogu seda arutelu oli päris masendav vaadata. Sest tegelikult jäi eelnõust alles vaid pealkiri, positiivne mõju oli aga Reformierakonna poolt tehtud muudatusettepanekuga kärbitud (aga see pole üllatav, vaid kõigi IRLi trummipõrina saatel alanud algatustega juhtub ikka nii).

Tegelikult võime täna nentida, et monopolide ohjamise seadus kukkus Riigikogus läbi, ta ei ohja enam kedagi. Vastupidi -- väiksemates asulates olevatele vee-ettevõttetele, mille üle hakkab teostama kontrolli Konkurentsiamet, tähendab see hinnatõusu.

Selline teadlik valesuunamine ja uute probleemide tekitamine, et neid siis samuti kampaania korras lahendama asuda, ongi IRLi kaubamärgiks saamas.

Kusjuures mure on olemas. Vaatan oma talviseid küttearveid ja need on üüratud – toasooja eest 1762 krooni ja vesi-kanalisatsioon 340 krooni. Seejuures on veehinna puhul tõusnud just sooja vee ehk „vee soojendamise” koefitsent.

Aga neil kasvanud kommunaalarvetel on ka üks väga selge põhjus. Nii on näiteks toasoojale viimastel aastatel lisatud käibemaksu kunagiselt 5% tänaseks 20 %. Rääkimata aktsiisilisast.

Maagaasi puhul on Euroopa Liidus kehtestatud miinimum aktsiisimäär 157 krooni 1000 m3 kohta. Eesti kehtestas maagaasile aktsiisi 157 krooni 1000 m3 kohta 1. jaanuaril 2008, aga siis algasid need pidulikud negatiivsed lisaeelarved, kus tuli midagi kärpida ja kuskilt raha juurde saada ja leiti, et miks mitte soojaarvetelt saada riigieelarvesse tõhusat tuge. 1. juulist 2009 tõsteti maagaasi maksumäära Eestis 367 kroonile 1000 m3 kohta.

Sama juhtus elektrienergiaga. 1. jaanuarist 2008 kehtestati Eestis elektrienergiale aktsiis 50 krooni MWh kohta, Euroopa Liidu miinimum on 15,65. Ja siis, kui oli vaja jälle leida lisaressursse, tõsteti see 1. jaanuarist 2010 70-le.

Loosung , et Konkurentsiamet võtab hinnad kontrolli alla, on sama hea kui unustada, mis toimub Eesti Energias, mille hinnakujundust Konkurentsiamet kontrollib. Eesti Energiast võeti möödunud aastal välja ligi 1,4 miljardit dividende.

Ilmselt, kui IRLi ministril Juhan Partsil oleks õnnestunud Eesti Energia börsile viia, oleks elektrihinnale veel samasugune vint peale keeratud, kui tehti Tallinnas veefirma erastamisega.
10 aastat tagasi, mil Isamaaliit ja Reformierakond tegid koos mitme väikese vene parteiga Keskerakonna vastase linnavalitsuse, müüdigi ju Tallinna Vesi maha. Müügileping sõlmiti ettevõttega International Water United Utilities (Tallinn) B.V.

Samal päeval sõlmiti veel siduv teenuseleping. Vastavalt teenuslepingule moodustuvad uued kõrgemad hinnad skeemi alusel, kus tarbijahinnaindeksile lisatakse tariifid investeeringute kattekordaja näol. Isamaaliidu linnapea Jüri Mõisa sõlmitud lepingu kohaselt määrati AS-i Tallinna Vesi aasta kasumimarginaaliks 49% käibest. Kogu tulu ei pidanud firmale minema kasumi näol, vaid Tallinna Vee erastamise lepingus osteti samalt firmalt veel 10 000–20 000 tundi nõustamist, mille eest määrati tasu 125 dollarit tunnis.

Ka Eesti Energia börsile viimise reklaamikampaania ja nõustamine läks maksma suuri summasid. Kui suuri, pole mina veel avalikest allikatest lugenud.

Toasooja saaks aga märksa inimlikuma hinnaga kui langetada käibemaksu toasoojale - sellise ettepaneku ka Keskerakond tegi, aga siis hääletasid IRLi mehed üksmeelselt koos reformistidega selle vastu.

Kihnu kadripäev ja 880 miljonit maksutõusu

Kadripäeval kestis Riigikogu istungitesaalis töö katkematult 10 tundi. Peateemaks oli järjekordne maksutõus, kuid vähemtähtis ei olnud ka koolireform, mis ähvardab kinni panna pea pooled Eesti gümnaasiumid. Korrus allpool pidasid aga kihnlased kadripäeva. Fotol on Kihnu Virve pere tantsupoognaid keerutamas.

Istungipäeva alguses teatas peaminister minu küsimusele vastates, et valitsus ei ole kütuseaktsiisi järjekordset tõstmist arutanud ja valitsus ei ole ka sellist ettepanekut teinud. Ometi oli maksutõus seadusesse saanud.

Aga sellepärast, et kordumas on kevadine olukord. Siis saatis valitsus Riigikokku teise negatiivse lisaeelarve, millele päev peale eurovalimisi lisati Riigikogus Reformierakonna, IRL-i ja Roheliste häältega käibemaksu tõus ning aktsiiside tõus. Peaminister Ansip võib teha nägu, et temasse see asi ei puutu, kuid me kõik mäletame, mis sellest esimesest Rohelistega sündinud diilist välja tuli. Õiguskantsler andis sellele kiirustamisele ja läbimõtlematule rahmeldamisele oma hinnangu ning kuulutas käibemaksu tõstmise põhiseadusevastaseks. Toona sai lubatud, et Riigikogu õpib antud juhtumist oma õppetunnid.

Taavi Rõivas, reformierakondlasest rahanduskomisjoni esimees esines avalikkuses sõnumiga, et tema sellest maksutõusust tulenevat hinnatõusu ei hakka märkamagi. Kuid enamus inimesi märkab, sest aktsiisid bensiinile, toasoojale ja elektrile on tõusmas kahe aasta jooksul juba kolmandat korda.

Valitsusel võib ju olla mugav vaadata, et kui tõstad kaudseid makse, siis eelarvesse raha muudkui voolab. Nii planeeriti sel suvel teise negatiivse lisaeelarve puhul, et aktsiisi tõstmisest 10 % võrra saadakse poole aasta jooksul 2009. aasta eelarvesse lisatulu 160 miljonit ja 2010. aastaks 430 miljonit, seejuures on arvestatud ka käibemaksu täiendava laekumisega. See otsus tehti suvel ära ja oli septembris valitsuse poolt koostatud 2010. aasta eelarves juba naturaalse osana sisse kirjutatud. Nüüd siis erakorraliselt veel 450 miljonit aktsiisitõusu erinevatele kütustele.

Seega oleme astumas 2010. aastasse, kus aktsiiside tõusu elektrile, toasoojale
ning kütustele on planeeritud 880 miljoni jagu enamaks, kui oli aastatagune
tase. See raha ei laeku riigieelarvesse ei tea kust, vaid seda maksavad läbi
hinnatõusude tagasi kõik Eesti inimesed. Õiglasem oleks tõsta tulumaksu
suurema sissetulekuga inimestele, sest neil on täna töö, mida tuhandetel
enam ei ole.

Kaudseid makse maksavad kõik.

Ma küsisin täna peaministrilt, kas tal on olemas analüüs, kuidas sellised maksutõusud löövad väiksema sissetulekuga inimesi ja ta ei vastanud küsimusele. Ka ei vastanud ta küsimusele või palvele nimetada mõnda sotsiaaltoetust, mis viimase kahe aasta jooksul oleks tõusnud ja seega leevendaks kaudsete maksude tõusu.

Selles osas vaikides võttis ta omaks, et praegu on eesmärgiks võetud riigieelarve aukude lappimine ja euro püüdmine just väiksema sissetulekuga inimeste arvelt, kuigi töötute arv suureneb nädalatega ning töötavate inimeste palku on juba mitmeid kordi kärbitud, soovib valitsus järgmisel aastal koguda aktsiise 880 miljoni jagu enam.

Veel kord: see raha tuleb Eesti inimeste taskust!

Kui ikka 2007. aastal lisati igale bensiiniliitrile aktsiisimaksu 4 krooni 50 senti ja tuleva aasta 1. jaanuarist hakatakse lisama bensiiniliitrile 6.61, siis hind tõuseb. Ja loota, et maailmaturul jäävad kütusehinnad madalaks, on vaid lootus "ehk läheb õnneks!". Need ehku peale tehtud otsuseid oleme selle valitsuse puhul pidanud liiga sageli nägema ja enamasti pole "ehk läheb paremini" lähenemine ennast õigustanud.

Jutt, et inimesed ei tunne näiteks bensiinihinna tõusu ja jätkavad endiselt autoga sõitmist, näitab, kui kaugele on paremerakonnad inimestest läinud. Bensiini- või diiselkütuse aktsiis ei mõjuta vaid autoomanikke, vaid ka ühistranspordi eest vastutavaid omavalitsusi, kaubavedusid teostavaid firmasid ning kõige valusamalt põllumehi. Ka toasooja arvete tõusu ei saa inimene keskküttega majas valida, see saabub koos külmade ilmadega ning tänu aktsiisi- ning käibemaksu tõusule viimastel aastatel suuremana kui aasta eest.

Eraldi lugu on eriotstarbelise diislikütuse aktiisi tõstmisega. Seda on kergitatamas eriti suures summas ja paratamatult jääb selline mulje, et valitsuserakonnad karistavad maksupoliitikaga Eesti põllumehi, kes julgesid tulla Toompeale oma eksistentsi eest seisma. Sellest maksutõusust nädal tagasi, kui põllumehed olid Toompeal, ei rääkinud mitte keegi. See maksutõus tuli lauale viis päeva peale põllumeeste meeleavaldust Toompeal. Meid kõiki peaks vägagi muretsema panema, et meeleavaldajatele määratakse selline maksupoliitiline karistus!

Kuidas soojahind alaneks?

Toasoe on kortermajas elades kulu, millest korteriomanikul säästa eriti ei õnnestu. Eriti suureks kujunevad arved just külmematel kuudel.

Vaatasin enda kolme viimase aasta veebruarikuu soojaarveid:

Veebruar 2007. 777 krooni

Veebruar 2008. 1127 krooni ja 58 senti

Veebruar 2009. 1552 krooni ja 62 senti

Kolme aastaga on arve kahekordistunud.
Mis on selle taga?

Kui 2007 aastal oli toasoojaks kasutatav maagaas aktsiisivaba, siis 14. juunil 2007 hääletasid Reformierakond, IRL ja sotsid selle poolt, et maagaasile kehtestati aktsiis 157 krooni 1000 kuupmeetri kohta.

Kui 2007 aasta veebruaris oli toasooja käibemaks 5%, siis alates juulist tõsteti see 18protsendile.

Oma blogi esimeses sissekandes üle aasta tagasi kirjutasin muide sellest samast "majandusimest".

Kuid selle talve hindu pole me veel näinud.

Samas tõsteti 2009. juulist toasooja käibemaksu 20 protsendile ning kergitati aktsiise 367 kroonini 1000 kuupmeetri kohta.

Riigieelarve arvudes tähendab see, et tulevaks aastaks planeeritakse ainuüksi maagaasi aktsiisist teenida 246 miljonit krooni ja sellele lisaks veel toasooja käibemaksust 560 miljonit krooni.

Vaatasin minagi Keit Pentuse telereklaami, kus ta lubas soojaarved poole odavamaks teha ja mõtlesin, kuidas Keitu aidata. Keskerakond ulatas abikäe – täna algatasime seaduse, millega saaks toasooja käibemaksu alandada. Madalam 9 protsendiline käibemaksumäär tähendaks inimestele maksuleevendust 251,8 miljoni krooni võrra ja me teeme analoogse parandusettepaneku ka tuleva aasta riigieelarvesse.

Tegelikult on pidev kaudsete maksude tõstmine viinud olukorda, kus inimesed, kes ei võitnud midagi tulumaksu alandamisest, on pidanud kordades enam hakkama maksma käibemaksu ja aktsiiside taha peidetud riigimakse. Koorem on lihtsalt ebavõrdselt jagatud väiksema sissetulekuga inimeste kanda.

Spordisaal jääb erisoodustuseks

Riigikogus arutati töötajate tervisesse panustamist ja seda, kas ettevõtjat tuleb oma töötajate tervise pärast muretsemise eest lisamaksustada.

Tõsi, alguseks tuleb öelda, et Reformierakonna initsiatiivil jääb ka edaspidi teenindaja vaktsineerimine, sportimisvõimaluste loomine töötajatele või hambaravi kompenseerimine erisoodustusmaksu alla. Oma vastuhääle andis ka IRL, mis on imelik, sest enne eurovalimisi ei pidanud nad paljuks teha pressiteade, et valitsus vabastab ettevõtted töötajate koolitus- ja tervisekulutused erisoodustusmaksust ning Valitsus kiitis ühiselt Isamaa ja Res Publica Liidu esitatud ettepanekud heaks.

Ei aidanud üleüldine arusaamine, et iga tervisesse pandud kroon toob ajaga riigile kümme krooni tagasi. Ega ka see, et kuna täna ettevõtted tervislike eluviiside soodustamiseks peavad maksma erisoodustusmaksu, siis enamik on sellest loobunud. Paraku on ka tõsiasi, et maksu laekumise osas ei suutnud Riigikogu kõnetoolis rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas kolmel korral vastata, palju seda 2009. aasta eelarvesse laekub.

Tööinspektsiooni kodulehel on väga ülevaatlik artikkel, sellest, mis tingimustel peab täna tööandja erisoodustusmaksu maksma prillide eest, sportimise eest, vaktsineerimise eest, hambaravi eest või isegi joogivee olemasolu eest.

Keskerakonna eelnõu oli loodud taustal, kus eelarvekärped on niigi toimunud suurelt inimeste tervise arvelt. Meenutame või kevadisi otsuseid haiguspäevi enam mitte riigi poolt kompenseerida, vaid panna tööandjale. Raskendati ka väikese lapse vanematel koju jääda. Rääkimata üldisest ravijärjekordade pikenemisest ehk lihtsalt arsti juurde pääsemise keerukamaks tegemisest. Ravimitele suurendati käibemaksu ning juba arutatakse soodusravimite nimekirja lühendamist poole võrra.

Valitsus näeb töötaja terviseedenduse kuludelt erisoodustusmaksu laekumist riigikassasse tuluna, aga see teenitakse elanike tervise ja majandusarengu arvelt. Inimeste tervise paranemisele kaasaaitamine aga erisoodustusmaksu kaotamise näol on õigustatud peamiselt avalike huvidega - tervema ja tootlikuma inimtööjõu tagamisega. Eksperdid muide kinnitavad, et tervislike eluviiside edendamise abil on võimalik Eesti rahvastiku terviseseisundit oluliselt parandada.

Ettepanek töökohtade loomiseks

Euroopa Komisjoni koostatud Eurobaromeetris küsitakse kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides järgmine küsimus: „Palun öelge, kas seoses majanduskriisiga on teiega juhtunud üks järgnevatest? Variandid: 1. te olete ise kaotanud töö. 2. keegi teie perekonnast või lähedastest sõpradest on kaotanud töö. 3. keegi teie kolleegidest on kaotanud töö.“

Eesti kuulub vastanute osas viie süngema Euroopa Liidu riigi hulka, sest oma töökaotust tunnistab 15 protsenti. 52 protsendil on keegi lähedastest töötuks jäänud ning 42 protsendil on keegi kolleegidest koondatud.

Ühestki edukast lahendusest valitsuse poolt töökohtade loomiseks kuulda pole olnud. Kriis aga süveneb ja pikaaegsetel töötutel pole enam elementaarsetki abi toimetulekuks. Mitmed linnad on püüdnud luua ja ka loonud sotsiaalseid töökohti. Aga iga töökoha loomine on koormus ka omavalitsustele, kelle eelarvest riik niigi on krabanud suure osa enda miinuse täitmiseks.

Miks kasutatakse vaid kärpimist, mis paratamatult viib töökohtade edasisegi vähenemiseni? Üks lihtsaid, inimlikke põhjusi võib peituda selles, et paljud paremerakondade juhtpoliitikud ei tunne ühtegi inimest, kes tunneks mõnda töötut. Edumullis elades ei saagi ministrid ega nende nõunikud aru, kui suur ja ulatuslik on töö kaotanute mure.

Eurostati andmetel on juba täna Eestis 112 000 tööta inimest. Tööpuuduse kasv on üsna pidev – ligi 2000 uut töötut igal nädalal.

Eesti ei peaks tööpuuduse osas eirama maailmas juba toimivaks osutunud lahendusi. Nendeks on sotsiaalsed töökohad, mis võiksid olla lühiajaliseks lahenduseks kriisi üleelamisel ka Eestis. Loodavad töökohad aitaksid meie inimestel raske aja üle elada, tehes sellal paljusid vajalikke töid, mis omakorda aitavad Eestist teha meeldivama paiga maailmas. Atraktiivne keskkond ja oskuslik tööjõud meelitavad aga välismaa tootjaid ligi tugevamaltki kui euro.

Täna algatame riigikogus seaduseelnõu, millega aasta jooksul oleksid sotsiaalsed töökohad vabastatud sotsiaalmaksust. Seisus, kus inimesel tööd pole, ei maksa ta niikuinii sentigi sotsiaalmaksu, samal ajal on abisaajana sõltuv riigi toetusrahast. Tööd saades kaoks riigi õkantav toetusekoorem, peale selle saaks riik osa töötaja tulumaksust.
Põhiline on aga see, et senisest abisaajast saaks taas aktiivne kodanik, kes majanduse elavdamiseks ka oma panuse annab.

Kuidas tõsta makse nii et kõik rõõmsad on?

Riigikogu erakorralisel istungil ei suudetud mööda minna küsimusest, kes on süüdi selles, et õiguskantsler jõudis järeldusele – käibemaksu tõstmine vaid 4 tööpäevase etteteatamisega on Põhiseadusega vastuolus.

Rahvaliit väitis, et süüdi on pikale veninud valitsuskriis. IRL teatas, et süüdi on opositsiooni „kuna opositsiooni venitamistaktika tegelikult tegi selle aja võib-olla pikemaks, kui see oleks tavapäraselt olnud, ja see rakendamise aeg eelnõu vastuvõtmisest ja reaalselt selle käibemaksu kehtestamisel oleks võinud olla sellisel juhul ka pikem kui neli päeva, kes antud seaduseelnõu vastu, tõsi küll, hääletas.“

Tegelikult oli ju teise negatiivse lisaeelarve vajadus teada meile kõigile hiljemalt selle aasta veebruaris, kui valitsuse usaldushääletusega võeti vastu esimene negatiivne eelarve. Oli teada, et sellest ei piisa. Seda, et valitsus plaanib tõsta käibemaksu, teadsime ka juba aprillikuus. Tegin vahepeal kiire otsingu ja leidsin 25. aprillil sellekohase avalduse. See plaan oli avalik, aga Euroopa Parlamendi valimiste eelses kampaanias valitsuse esindajad eitasid mingit kava 2% käibemaksu tõsta. Seetõttu tuli maksutõusu kava lauale alles sobivalt päev peale Euroopa parlamendi valimisi.

Tõsi, kuna eelarve teine kärpimine jäi nii hiliseks, siis tegi ka opositsioon oma ettepanekud maksude muutmise osas sama lühikese etteteatamisega. Kui veebruaris ei leidnud meie algatus kehtestada astmeline tulumaks alates 1. juulist 2009 toetust, siis püüdsime seda veel viimasel hetkel käibemaksu ja aktsiiside tõstmise alternatiivina välja pakkuda.

Püüdes juhinduda õiguskantsleri juhistest, et maksude tõstmisest tuleb teada anda hiljemalt 2 kuud enne nende kehtimahakkamist, algatasime ka esmaspäeval uuesti tulumaksu seaduse muutmise seaduse. Nimelt on valitsusel seisus, kus kärbitakse raha hariduselt, päästetöötajatelt ning tervishoiult, siiski justkui paar miljardit üle. Sest kuidas muidu seletada seda, et Reformierakonna juhtimisel soovitakse endiselt järgmise aasta 1. jaanuarist tulumaksu protsenti alandada 21 protsendilt 20le. Väikese palgaga inimene võidaks sellest paarkümmend krooni, kuid riik kaotaks veelgi võimalusi midagi teha töökohtade loomiseks ning abivajavate inimeste aitamiseks.

Õiguskantsleri algatatud vaidluse põhisisu on minu jaoks selles, kas iga Riigikogu enamuse samm on õigustatud. Kuid kõrvalnähuna lisab ta ühiskonnale hirmu, et mis on järgmised sammud, need järgmised üleöö tehtavad otsused, mis võivad halvendada meie kõigi õiguskindlust. Küsimus, millesse õiguskantsler sekkus, oli valitsusliidu tegevuse põhiseaduspärasus. Negatiivsete eelarvete kummalisele koostamisele juhtis esmakordselt tähelepanu vabariigi aastapäeva kõnes meie Vabariigi President. Õiguskantsleri märkus teise negatiivse eelarve kohta on teiseks hoiatuseks, et majanduskriisi kattevarjuks kasutades eemaldutakse demokraatlikest tavadest. Kuid kaks hoiatust ei ole Reformierakonna ja IRLi ning neid toetavate roheliste koalitsioonile veel piisav, sest juba kõneleb rahandusminister Jürgen Ligi plaanist teha kolmas negatiivne riigieelarve üldse Riigikogust mööda minnes. Seda vaatamata Riigieelarve seadusele, mis sätestab üheselt nõude eelarve muudatused Riigikogus otsustada.

Seega kui õiguskantsler siiski otsustab, et valitsusliit küll vormiliselt püüab parandada käibemaksu kiirest tõstmisest tulenevaid vigu, kuid teeb seda eirates nüüd ja edaspidi põhiseaduse mõtet, siis minu meelest on õigustatud Riigikohtusse minek. Riigikohtus võidu saamine ei oleks kaotus, vaid hoopis võit tänasele ja tulevasele seadusandlikule võimule, et selliseid apse enam ei juhtuks.

Tausta rahanduskomisjonist

Rahanduskomisjonis arutati õiguskantsler Indrek Tederi ettepanekut. Õiguskantsler viitas, et vaid 4 tööpäeva seaduse kehtima hakkamise ning käibemaksumäära tõusu vahel rikub Põhiseaduse mõtet.

Tegin ettepaneku õiguskantsleri ettepanekut aktsepteerida ning asuda muutma Riigi 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadust.

Kuigi ma leian, et kaudsed maksud on niigi liiga kõrged ja koormavad sellega eelkõige madalapalgalisi ning lapsi ja vanu inimesi, kes veel või enam ei tööta, nägin kiire kompromissina mitte maksumäära tagasikeeramist, vaid seda et seadusele tuleb lisada üleminekusätted ning teatav kompenseerimismehhanism, millega hüvitada kahjud, mis tulenesid käibemaksu tõstmise väga lühiajalisest etteteatamisest.

Sellega saaksid ettevõtjad tagasi teatud kulud ülesannete eest, mida riik ootamatult ja põhjendamatult lühikese aja jooksul neile peale pani. Näiteks ületundide eest, mida kiire maksutõusu jõustumiseks teha tuli. Samuti näiteks varemtrükitud ühistranspordipiletite asendamiseks. Üleminekusätted peaksid kindlasti kehtima juba teostatud riigihangetele ning kassapõhist arvestust pidavatele FIE-dele.

Sisuline arutelu oli komisjonis täiesti olemas, aga soovi oma viga tunnistada neil, kes 18. juunil käibemaksu tõstmise poolt hääletasid, ei olnud. Kõige imelikumalt käitusid rohelised. Nimelt tuli komisjoni Marek Strandberg, kes hääletamise hetkeks rohelise Trapido ruumist välja eskortis. Nii jäi tulemuseks 5:5, pluss ukse taga redutav Toomas Trapido ja ettepanek õiguskantsleri ettepanekut aktsepteerida komisjonis toetust ei leidnud.

Paraku kui Riigikogu 3. augusti istungil õiguskantsleri ettepanek toetust ei leia, läheb ta Riigikohtusse. On suur tõenäosus, et antud küsimuses toetab Riigikohus õiguskantsleri argumente. Selle kohtuetapi lõppedes on kahjud aga tänase kompenseerimisega võrreldes juba kordades suuremad. Mul on kuri kahtlus, et vähemusliidu tuima panemise taga on kalulatsioon, et peale kohalikke valimisi pole valitsuse mured enam nende kaelas ja las järgmine valitsus klatib siis eelmise tehtud vigu.

100 postitust (vähemalt nii väidab mu blogger)

Kui peaminister nädal tagasi Riigikokku järjekordse negatiivse eelarve tõi, siis hoiatasin, et kes iganes ka arutelude ajal koalitsiooni ei kuuluks, arutelud tulevad tõsised. Veider on see, et tänagi pole selge, kes siis koalitsiooni kuuluvad ja millised on nende maksupoliitilised vaated. Laua taga lepitakse kokku ja siis jookstakse oma kontorisse eitavaid pressiteateid välja saatma. Segadus ja peataolek valitsusliidus, tuletan meelde, oli üks põhjus miks me peaminister Ansipit umbusaldasime.

Aga mitte ainult. Nimelt tundub, et Ansipi kivistunud vaated mitte ainult ei viinud Eestit viie kiiremini langeva majandusega riigi hulka, vaid iga tema päev peaministrina lükkab edasi toimivate lahenduste leidmist. Seni kuni Ansip on peaminister, seni kestab agoonia.

Maksupoliitika puhul oli juba kuu aega tagasi selge, et paremkoalitsioon soovib maksukoormust veelgi enam nõrgemate kaela panna. Toona tegi veel koalitsioonis viibiv sots näo, et ei saa aru, kust see väide. Täna on aga käibemaksu tõus, töötuskindlustusmaksu ning gaasi- ja elektriaktsiisi tõstmine koalitsioonikõneluste laua taga kokku lepitud. Seda vaatamata ekspertide hoiatustele, et kaudsete maksude tõstmine viib meid Läti teele.

Kaudsete maksude tõstmise elasime üle vaid kaks aastat tagasi. Selle tulemusena, et tõsteti kütuse aktsiisi lõi lokkama ka inflatsioon. Tuletan meelde, et eelmiseks aastaks kerkis see lausa kahekohalise numbrini.

Ühesõnaga, valus on vaadata seda rapsimist ja rabelemist, samas vaid oma tões kinniolemist ning hoolimatust selle suhtes, mis tuleb peale tänase valitsuse päevade lõppu.

Mu arvamust ei muuda ka tänane Ansipi teleesinemine. Kui ta just oma tagasiastumisest ei teata, mis oleks riigimehelik samm ja annaks Eestile võimaluse minna edasi.

SMS laenu väike vend kaughasartmäng

Homme on Riigikogus taas arutusel hasartmängudele maksu kehtestamine. Esmakordselt maksustatakse ka internetikasiinod, mis alates uuest aastast peavad end Eestis registreerima ning ka oma serveri siia tooma. Kui seda tehtud pole, on tegemist illegaalse mänguga.

Reformierakond oli internetis levivate hasartmängude maksustamise osas väga murelik ja pigem jäi kõlama mõte, et neid võiks madala maksumääraga pigem Eestisse juurde meelitada. Meie vastupidi arvasime, et maksusoodustuse tegemine hasartmängule vaid seetõttu, et see toimub netis, on põhjendamatu.

Algversioon, mis tuli valitsusest sõnastas, et õnnemängu või osavusmängu kaughasartmänguna korraldamisel tehtud panustest laekunud summa maksustatakse 5 protsendiga. (loterii, mida iga kolmapäeva õhtuti loositakse, saab aga 18% maksu alla). Tegime ettepaneku, et erisus kaoks ja ka internetimängule tuleks 18% hasartmängumaks.

Mis välja tuli? Keskerakonna ettepanek hääletati koalitsiooni häältega komisjonis maha, kuid nagu sellest vähe oleks, kaughasartmäng sai veel ligi kümnekordse maksualanduse. (sõnastuses: õnnemängu ja osavusmängu kaughasartmänguna korraldamisel tehtud panustest laekunud summa, millest on maha arvatud võidud).

Retooriline vabandus on see, et nagunii internetti kontrollida ei suudeta. Soovides saada sellele vastupidist näidet pärisin Majandusminister Juhan Partsilt, kes vastutab reklaamiseaduse täitmise eest, miks Eesti kommertstelekanalites jookseb igaõhtuselt hasartmängu reklaam, kuigi see on reklaamiseadusega keelatud.

Pidasin silmas näiteks veel eile õhtul eetris olnud Maria Bingo ja PokerStars.com reklaame.

Parts teatas pidulikult, et „telekanalid Kanal 2 ja TV 3 on saanud nii märgukirju kui ka teateid haldusmenetluse algatamise kohta. Iga konkreetse juhtumi puhul on jõutud soovitud tulemuseni - klipi näitamine on lõpetatud.
TV 3-le on väljastatud 23.10. 2008 ka kohustuslik ettekirjutus nr 6-25/6675 Maria Bingo reklaamimise lõpetamiseks, ka selle klipi näitamine on peale seda lõpetatud.“

Nojah, tegelikult ikka ei ole küll. Ja ministrile tähelepanu juhtimine mitme nädala eest seda ka ei lõpetanud. Pokerstarsi puhul vabandas Parts aga, et selle reklaamis ei saa kvalifitseerida hasartmängu reklaamiks, kuna veebilehel puudub viide rahalisele mänguvõimalusele.

Huvitav, mida siis krediitkaardiga panuse eest maksmine muud tähendab?

Ühesõnaga, ka hasartmängumaksu puhul toimib koalitsiooni tüüpiline käitumismuster – leida vabandusi, miks mitte midagi teha ei saa.