Põnevamatest presidendivalimistest

USAs on täie hooga käima läinud presidendikampaania, mis kulmineerub 2012 6. novembril presidendivalmistega. President Obamale on sel nädalal osaks saanud tema ametiaja madalaimad toetusnumbrid. Sellele aitasid kaasa pingelised kõikumised Wall Streetil, USA riigireitingu langetamine ning aina ärevamaks muutuvad hääled, et majanduskriisil võib olla ees uus langus ehk nn double-dip recession.

Igatahes asus Obama kolmepäevasele bussituurile osariikides, mis eelmistel valimistel hääletasid tema poolt, aga võivad uuel aastal sama hästi ka vabariiklikuks muutuda.

Kui demokraatide kandidaadi suhtes on kõik selge -- Obama taotleb teist ametiaega, siis vabariiklaste seas toimub märksa põnevam siseheitlus.

Ametlikult valitakse vabariiklaste presidendikandidaat osariikide eelvalimistel. Neist esimene toimub Iowas oletatavalt 6. veebruaril 2012. Seda võidakse ka ettepoole liigutada, sest Iowale on väga oluline olla just esimesena valikut tegev osariik. See tagab tähelepanu ja kandidaatide kordades aktiivsema kampaania võrreldes mõne hilisema osariigiga.

Iowas kampaania sai avalöögi möödunud nädalavahetusel kui sel laupäeval oli võimalik kõigil aktiivsetel vabariiklastel endale 1000 dollari eest lunastada osalus poliitilisel kogunemisel, kus umbes 14000 osalejat tegid esimese (mittesiduva) valiku seni üles tulnud kandidaatide vahel. Selle tulemusena tõsistest pürgijatest üks on tõusuteel, üks on juba konkurentsist väljas, üks lisandus konkurentsi ning ühte nähakse endiselt kõige tõenäolisema vastaskandidaadina Obamale. (Loe: straw polli võitis Teepartei liider kongressis Michele Bachmann, presidendikampaaniast loobus endine Massachusettsi kuberner Tim Pawlenty, kuid tema toetust hakkavad püüdma kõik allesjäänud ja ilmselt pakub nii mõnigi talle kohta oma kõrval tulevase asepresidendikandidaadina. Konkurentsi lisandus Texase kuberner Rick Perry ja endiselt kardavad demokraadid kõige enam oma vastasena ka möödunud korral hea tulemuse teinud mõõdukat vabariiklast Mitt Romneyd.

Kõige karismaatilisem kandidaatidest - texaslane Rick Perry andis oma kandideerimisest teada samal ajal kui ülejäänud Iowas mõõtu võtsid. Sellega näppas ta suuresti ära meediatähelepanu ja oma kolmandal kandideerimispäeval on küsitlustes mööda läinud kõigist konkurentidest. Tegemist on mehega, kes on kõige kauem ametis olnud Texase kuberner. Viiendat põlve nägus texaslane, kes käib uhkelt kauboisaabastes ja on ametiaja jooksul andnud 224 korda heakskiidu surmanuhtluse täideviimiseks. Aga lisaks on tal ette näidata parimad töökohtade loomise numbrid kogu riigis ning kasuks tuleb ilmselt ka see, et kuigi ta päris oma ameti George W. Bushilt (kes suundus Texase kuberneri kohalt presidendiks), on "Bushi aju" Karl Rove teda praeguses kampaanias väga innukalt ründama hakanud.
USA poliitikas on kandidaadi edukuse üheks mõõdupuuks ka võime kampaaniamiljoneid koguda. On juhtunud, et rahakogujatest parimaid premeerib tulevane president mõne meeldiva riigi suursaadiku kohaga. Vabariiklaste rahastajaid on alati enam olnud kui demokraatidel. Need rahastajad olid valmis parima puudumisel minema Mitt Romney taha, aga ootasid. Nüüd siis ongi hetk, et kas nad näevad Perrys suuremat võitjapotentsiaali ja suunduvad tema taha või ootavad veel.

Sisudebattideks on veel aega küll, vabariiklik kandidaat peaks enam vähem selge olema nn Super-Tuesdayl, mil oma valiku teevad korraga neljateistkümne osariigi vabariiklased. Siis on võitja oma momentumi saanud ja ülejäänud osariikides liigutakse etteantud suunas.

Kaks päeva hiljem on Valge Maja edastanud Obama seisukoha maksualanduste leppe kohta

Eesti ja USA on sama suured - kaotatud töökohtade poolest

Novembris kaotas USAs töö 11000 inimest ja Eestis 10663 inimest.

Kahe riigi rahvaarvu vahe on 220 kordne ja seega on sarnaste numbrite taga jahmatav tõsiasi – USAs tegeletakse valitsuse tasandil tööpuuduse vähendamise ning majanduse elavdamisega, Eestis aga mitte, sest peaministri sõnul tuleb oodata eurot, mis probleemid lahendab.

Ansip pidas nädalavahetusel Reformierakonna kongressil uhkustava kõne, kus jäi kõlama mulje, et Eesti käitub ainuõigelt ning teised riigid võiksid meid kadestada.

Minu meelest peaksid Eesti inimesed kadestama hoopis riike, kus valitsus ei tee inimkatseid, kus valitsus näeb töötuse statistika taga ka iga töö kaotanud inimese muret ning kus valitsus astub reaalseid samme töökohtade loomiseks.

USAs tegeletakse töökohtade loomisega valitsuse tasemel alates president Obama ametisse asumisest 20. veebruaril. Demokraadid on algatanud rea töökohti loovaid meetmeid, neist olulisemad investeerimine infrastruktuuri ja koolidesse, ettevõtete ja perede toetamine maksusoodustustega ning osariikide toetamine, et säiliksid õpetajate, päästjate ning teiste avalike teenistujate ametikohad.

Need meetmed on võimaldanud sel aastal luua 1.6 miljonit uut töökohta, mille täpsem jaotus on kõigile näha ka majanduse elavdamise leheküljelt detailides näha.

President Obama pidas möödunud nädalal kõne, milles kinnitas, et jätkatakse ettevõtete otsest maksusoodustustega toetamist uute töökohtade loomisel, garanteeritakse väikefirmade laenude saamist ning jätkatakse ka riiklike investeerimisprojekte.

Oma kõnes oli USA president päris tõre vabariiklaste suunal, kes on teinud takistusi majanduse elavdamise projekti elluviimiseks ning väitnud nagu meiegi peaminister, et riik ei peaks tegelema töökohtadega.

Obama kirjeldas rasket olukorda, kui ta ametisse asus – sel ajal detsembris 2008 ning jaanuaris, veebruaris ning märtsis 2009 kaotas iga kuu 700 000 ameeriklast töö ning ennustati sama rasket kriisi kui oli 30ndatel suur depressioon.

Eestis räägib aga peaminister Ansip, et kõik on korras. Pole vaja muretseda. Samas 220 korda suuremas USAs nähti sügavat kriisi olukorras, kus iga kuu kaotas töö 0,23 protsenti elanikkonnast. Eestis kaotas jaanuaris töö 11 054 inimest, veebruaris 10 378, märtsis 11898, aprillis 10179, mais 9181, juunis 8830, juulis 8815, augustis 8815, septembris 11370, oktoobris 10573 ning novembris 10663 inimest.

Seega Eestis oli raskeimal kuul suhe elanike arvu ligi neli korda raskem kui USA halvimal kuul ning ka juulis-augustis kui reformistide poolt kiideldi juba töölepingu seaduse hea mõjuga oli töökohtade kaotamise tempo kolm korda hullem kui Obama poolt drastilisena välja toodud USA numbrid.

Ma olen juba kuid imestanud, miks eesti inimesed ei pane kahtluse alla peaministri tegevusetust. Miks sellega lepitakse? Ometi on täna igal inimesel mõni lähedane inimene, sõber või endine töökaaslane, kes on viimase aasta jooksul kaotanud töö. Neile ei saa öelda 2010 aasta soovina, et ela aasta ilma tööta, küll 2011 tuleb euro. Hea soov on tegevus töökohtade loomise nimel ning Keskerakonna fraktsioon on esimese omapoolse algatuse selleks teinud, eesmärgiga anda uute töökohtade loojatele esimeseks aastaks sotsiaalmaksusoodustus.

Millalgi saab ka Eesti majanduskriisist välja, aga kui jätkata tänast hoolimatut poliitikat, siis võib selle kriisi hind olla meie riigile liiga ohvriterohke. Märksa suuremad riigid kui meie oskavad oma inimesi hoida, ka meie ei või inimestesse laristavalt suhtuda.

Kuidas panna ettevõtteid taas palkama uusi töötajaid?

Eile toimus USAs Obama job summit. Presidendi eesmärgiks oli leida üheskoos akadeemiliste ringkondade, töötajate esindajatega kui ka suurtööandjatega lahendust tööpuudusele, mis tänaseks on saavutanud 10,2 protsendi taseme.

Tõenäoliselt kuuleb Obama tööprogrammi täpsemaid detaile teisipäeval, mil ta peab Washingtonis Brookings instituudis ettekande.

Eilses tööõhkkonnas on enam kajastust leidnud Obama tuline debatt John McCaini majandusnõunik Doug Holtz-Eakiniga, kes väitis, et aasta alguses infrastruktiiriprojektidesse süstitud miljardid on läinud tühja ja pole töökohtade loomisel abiks olnud.

Tegelikult ei ole Obama paketist Eestis eriti detailselt juttu olnud. Suvel kirjutasin ühe artikli Postimehes, aga kuna sealne arvamustoimetus nülgis ruumipuuduses poole tekstist maha, siis sellele ma viidet ei lisa. Panen hoopis huvilistele algteksti siia lugemiseks, et mida siis USAs seni tehtud on peale pankade päästmise, Afganistani sõjaplaani väljatöötamise ning tervishoiureformi.

Mis on USA perestroika?
Märgid USA majanduse paranemisest võivad olla liig varased, ent võrdluses Eestiga, kus praegusel hetkel keegi ei julge öelda, et kriis on ületatud ja läheb paremaks, on sealsed arengud eeskuju väärivad. Kui USAs olukorras, kus majandus enam ise hakkama ei saa, hüppab riik mängu, siis Eestis tõmbub välja.

Kui majanduskasv püsib mitu kvartalit nullis, nimetatakse seda majanduskriisiks. Kui majandusnäitajad püsivad aga mitu aastat alla miinus viieteistkümne protsendi, siis on seda ajaloos nimetatud suureks depressiooniks. Eesti esimese kvartali majanduslangus oli miinus 15 protsenti, teises miinus 16,1 % , kolmandas miinus 15,3%.

Kuna üks suur depressioon on maailmas möödunud sajandil üle elatud, siis vaadatakse ka seekordse kriisi puhul paljudes riikides eeskuju otsivalt USA peale. Sel aastal ametisse astunud demokraadist presidendi majanduse elavdamise sammudest on paljud Euroopa valitsusjuhid innustust saanud, meil Eestis aga püütakse väita, et tegelikult jätkub kõik ka USAs vanamoodi ning kriisist kasvatakse välja isenesest.

USA pole iseeneseslikku lahendust ootama jäänud. 17. veebruaril seadustas president Barack Obama $787 miljardi dollari suuruse majanduse elavdamise paketi. Oma mahult ja ulatuselt on sellega võrreldavad vaid F.D Roosevelti New Deali poliitikad. Eesti võrdluses kulutab meist üle 200 korra suurema rahvaarvuga riik majanduse elavdamiseks üldistatuna 100 Eesti riigi aastaeelarvet.

Paketi eesmärgiks on luua 3,6 miljonit uut töökohta kahe aasta jooksul. Kui õnnestub taastada tarbimine, mille peaks tagama riigipoolne rahasüst ning maksualandused, siis loodetakse peatada ka järjest enamate ettevõtete sattumine pankroti äärele ning säilitatakse ohustatud töökohad.

Majanduse elavdamise plaani üheks sambaks on maksuleevendus, mis peaks jõudma 95 protsendini töötavatest ameeriklastest. Vastavalt sellele toimub sissetuleku esimeselt 8100 dollarilt maksutagastus üksikule inimesele 500 dollari ning perele 1000 dollari ulatuses. See on analoogne Eesti maksuvaba miinimumiga, mis jätab suhteliselt enam raha kätte just väiksema sissetulekuga inimestele. Samas lõpetatakse mitmed eelmise presidendi ajal tehtud maksukingitused kõige rikkamatele. George W. Bushi maksualandused läksid USA riigieelarvele maksma 1,8 miljardit dollarit. Obama otsuse kohaselt tõstetakse neile, kes teenivad üle $200,000 aastas taas tulumaksuaste 35 protsendi pealt 39,6 protsendile.
2001. aastast toimunud maksulangetustest ning suurenenud sissetulekutest võttis enamuse kümnendik kõige jõukamatest ühiskonnaliikmetest. Ülejäänute elustandardit hoidsid eelkõige kasvanud laenud. Nende laenude tagasimaksmise esmaeelduseks on töökohtade säilimine, pikas perspektiivis aga õiglasem maksusüsteem.

Obama poliitika lähtub sellest, et kui häda on suur, peab riigi abi olema lähedal. Kriisis töö ja paljudel juhtudel ka elukoha kaotanud inimestele ei pakuta vaid ümberõpet, vaid kümned miljardid dollarid lähevad toidutalongide abiks, perede eluasemekulude toetuseks ning 4 sotsiaalkorterite ja öömajade programmile.

Eesti tänane valitsus on kogu aeg maksu kogunud ja kogub edasi, aga taandab ennast inimeste raskustesse sattudes kohustustest. Ka tööpuuduse leevenduseks osatakse välja pakkuda vaid odavamat ja kiiremat koondamist. Seda, et valitsus peaks enda kohustuseks pidama ka töökohtade loomist, meie parempoolne võimuliit välistab.

Obama juhtimisel on USAs metsiku lääne stiilis hoolimatus unustatud. Mitte jättes juba hädas olevaid inimesi abita, on põhikulutusteks siiski töökohtade loomine ja hoidmine. Plaan luua kahe aasta jooksul 3,6 miljonit töökohta toetub riigi investeeringute hoogsale suurendamisele nii tervishoius, hariduses kui ehituses.

Suurim osa uutest töökohtadest peaks lisanduma ehitussektorisse. Nii on plaani kohaselt eraldatud kiirteede rekonstrueerimiseks 27,5 miljardit dollarit, 16,5 miljardit avaliku sektori hoonete energiasäästlikumaks muutmiseks, 18,8 miljardit kanalisatsiooni ning veevõrgu investeeringuteks ning üle 17 miljardi ühistranspordi ja raudteevõrgu kaasajastamiseks.
Keskvalitsuse eelarvest toetatakse ka osariike, et need muuhulgas säilitaks õpetajate, päästetöötajate ja politseinike tööhõive. Eestis võeti poole aasta pealt linnadelt ja valdadelt märkimisväärne osa nende maksutulust valitsuse eelarveaugu katteks, samuti on õpetajad, politseinikud ja päästjad langemas kas palgakärpe või koondamiste ohvriks.

Haridusvallas saavad USAs Obama majanduse elavdamise paketiga lisamiljardeid nii hooned kui ka inimesed. Paljud täna tegutsevad USA koolid on omal ajal ehitatud just suure depressiooni aegse abiprogrammi raames. Nii on ka nüüd plaanis ehitada uusi koolihooneid ja raamatukogusid, kuid haridustoetus ei piirdu vaid hoonete ja õppevahenditega, vaid hõlmab ka õpilaste toetusi. Nii suurendatakse vaestest peredest pärit tudengite õppetoetusi seniselt 4,850 dollarilt aastas 5,350 dollarini. Riigieelarvele tähendab see 15.6 miljardit dollarit lisakulu, kuid tagab hariduse ka neile, kel on küll võimed kuid vanematel puudub piisav jõukus.

Olukorras, kus paljud vanemad on kaotanud töö, on jõustunud ka lisatoetus riskiperedest pärit laste õpetamiseks, et see kataks nii öömaja kui transpordi kooli. Koolitoidu programmi jaoks antakse riigi poolt toetust kooliköökide sisustamiseks ning juba sel suvel toetatakse õpilastele sobivate töökohtade loomist. USA keskvalitsus on võtnud käesoleval suvel eesmärgiks luua 125 tuhat suvist töökohta koolilastele, samas kui Eestis on laste sisuka suve eest muretsemas vaid omavalitsused. Negatiivne lisaeelarve vähendas aga tasuta üliõpilaskohti, tudengite õppetoetusi ning õpiraskustega laste koolkodude toetust.

USA tervishoiuprogrammi lisarahastuse eesmärgiks on anda lisakiirendus meditsiinitehnoloogia arengusse. Selleks lisandub 19 miljard dollarit. Eestis langes esimese maksutõusu ohvriks just meditsiinitehnika läbi seni kehtinud väiksema käibemaksumäära tõstmise, ka on Haigekassa sattunud kõige karmimate kärbete ohvriks, mis kulmineerub ravijärjekordade pikenemisega. USAs lisatakse 2 miljardit dollarit haiguste ennetustööks, et see pikas perspektiivis säästaks inimeste. Eestis pannakse haige inimese haiguspäevad tema ja tööandja õlule ning vähendatakse haige lapsega kodus oleva vanema haiguspäevahüvitist.

Obama pakett ei leidnud heakskiitu kergelt. Sellele eelnes tuline vaidlus demokraatide ning vabariiklaste seas. Demokraadid eelistasid varianti, kus enamik raha läheks valitsuse kulutuste kasvatamiseks, samas kui vabariiklased soovisid piirduda vaid üksikisiku tulumaksu ning ettevõtete maksualandusega.

Siiski on Obama majanduse elavdamise pakett taganud selle, et inimeste ja eraettevõtete poolt tekkinud nõudluse ärakadumise täidab riiklik tellimus. Riigi sekkumine hoiab alles töökohad ning tagab maksulaekumised. Riigipoolse tegevusetuse korral oleks USAs möödunud sügisene ootus kõige suuremaks majanduskriisiks peale suurt depressiooni isetäituvaks tõeks saanud, nüüd on aga optimistidel võimalik juba ennustada, et USAd ootab järgmisel aastal ees parem majandusseis kui käesoleval. Eesti puhul on aga iga kärbe majanduslangust kiirendanud ning kõik prognoosid ütlevad, et järgmine aasta tuleb raskem kui tänavune.

Välispoliitiline mõttekoda

Osalesin eile President Ilvese võõrustatud õhtusöögil Kadriorus, mille ta andis Euroopa Välissuhete Nõukogu Tallinnas viibimise auks.

Minu lauanaabriks oli Daniel Korski, kes just üleeilses International Herald Tribunes avaldas huvitava analüüsi Obama ees seisvatest julgeolekuväljakutsetest: kaks rasket sõda Iraagis ja Afganistanis, vinduv tuumakriis Iraaniga, uuestipuhkenud rivaliteet Venemaa ja Hiinaga. Wall Streetilt alguse saanud globaalne finantskriis. Sellist koormat pole tulnud kanda ühelgi USA presidendil peale Franklin D. Roosevelti, kes valiti ametisse suure depressiooni aastatel ja oli ametis läbi Teise Maailmasõja aastate.
Aga kõige selle kõrval saab president Obamale tõenäoliselt suurimaks väljakutseks taastada USA kannatada saanud renomee, mida räsis eriti Iraagi sõja põhjustatud pettumus ja pahameel.

Ka üks õhtusöögi peakõnelejaid, Itaalia Radikaalide liider Emma Bonino arvas alustuseks, et Euroopa paneb Barack Obamale liig suuri lootusi. Et sageli nagu oodatakse, et esimese asjana ta tuleb ja lahendab ära ka kõik Euroopa probleemid. Siiski tuleb endale aru anda, et ta jääb ameeriklaseks ning tema jaoks on esmaoluline siseriiklik toetus. See aga nõuab esmajärjekorras majandusküsimustele keskendumist.

Bonino puhul oli huvitav tähele panna, et ta elegantselt väljendas arvamust, et USA lahkumine Iraagist on juba pea sündinud fakt: sealt toob Obama ameeriklased välja niikuinii. Tema kartis, et konflikt eurooplastega võib tõstatuda hoopis Afganistani pärast. Obama on lubanud sealset osalust tõsta, aga kas Euroopa riigid soovivad kaasa tulla? Ja kas saadakse aru, et iseenesest miski ei muutu, vaid vaja on absoluutselt uusi lahendusi.

George Soros kõneles õhtusöögil oma vaatevinklist, ehk siis põhirõhuga majandusele. Ka tema ei saanud mööda minna 1930-ndate majanduskriisist. Oma ettenägemisvõimet kritiseerides ütles ta, et veel mõni aeg tagasi arvas ta, et täna maailmas toimuv on halvim, mis juhtunud peale 1930-ndate kriisi, aga täna ta juba kinnitab, et see on lausa sama hull. Eks viimastel päevasel on iga välispoliitikat jälgiv inimene analüüsinud, mis tõi Obamale võidu ja McCainile kaotuse. Soros oli kindel, et seekordsete valimiste oktoobriüllatuseks oli Lehman Brothersi pankrotist alanud majanduslik ebakindlus, mis jõudis just õigeks ajaks iga valija meeltesse ning tegigi presidendi.

Mulle tundub Euroopa Välissuhete Nõukogu päris sisuka mõttekojana ja lisasin nende kodulehe ka edaspidiseks pidevaks kasutamiseks oma linkide juurde.

Barack Obama on USA 44. president

Jälgisin täna varahommikul KUKU raadio otsestuudios John McCaini kaotuskõnet. Nii saatejuht Kadri Liik kui mina tundsime siirast kahjutunnet. Kahjutunnet aga mitte tänase tulemuse pärast, vaid põhjusel, et see sümpaatne mees ei saanud presidendiks kaheksa aastat tagasi. Olen arvamusel, et sel juhul maailm oleks täna parem paik.

Aga ajalugu kirjutavad võitjad ning USA uueks presidendiks sai veenva eduga demokraat Barack Obama.

Tulemus kuulutati välja hetk peale seda, kui California valimisjaoskonnad suleti. Uksesuu küsitlused andsid ka seal veenva võidu Obamale ja nii oli uus president kindel hämmastavalt kiirelt.

Selja taga on rekordiliselt pikk valimiskampaania, koos eelvalimistega 21 kuud. Seetõttu on ülimalt positiivne, et see pikk võitlus ei väsitanud inimesi, vaid vastupidi tõi valimistele rekordiliselt suure rahvamassi. Obama on suutnud USA avalikkust elavdada ja tõsta huvi poliitika vastu kogu maailmas.

USA presidendi poolt ellu viidav poliitika mõjutab kogu maailma, seega ka Eestit. Loomulikult, ootused on kruvitud ülikõrgele. Muutust lubades ja lootust andes on iga valija pannud omaenese soovnägemuse uue presidendi peale. See koorem on raske ja tänane eufooria muundub kiirelt igapäevaseks poliitikaks.

Mina usun, et Obama oma tulevase meeskonnaga saab Euroopalt väga suure diplomaatilise usalduskrediidi. Eurooplaste lootus on kindlalt sellel, et just tema on see president, kes suudab heastada Bushi poolt loodud vastuolusid ning et USA-Euroopa suhted paranevad. Obama esimeseks välispoliitiliseks proovikiviks on taastada USA kaotatud autoriteet maailmas. Ameerika Ühendriikide respektaabel staatus on oluline kõigile USA liitlastele. Seni on ta end näidanud rahvusvahelist õigust austava mehena ja see ühendab teda kindlasti euroopaliku mõttemalliga.
Vähemoluline pole ka maailma majandus, mida suuresti mõjutab USA majandusolukord. Valdav enamus ameeriklastest uskus Obama pakutud lahendusi ja tema nägemust sellest, kuidas majandus taas tõusule pöörata.
Kui USA presidendil on korralik siseriiklik toetusreiting ning majandus langusfaasist paranemas, siis võib eeldada, et vaade maailmaasjadele on avaram. Meie jaoks on kindlasti hea kui USA ei kapseldu vaid oma siseriiklike küsimuste lahendamisesse. Aga me peaksime võtma ka eeskuju demokraatide sotsiaalsemast nägemusest. Möödas on aeg, mil riiki aina õhemaks lihviti. Tänase Eesti valitsuse eeskuju George W. Bush on ajalugu ja inimestel on ootus uue hoolivama riigijuhtimise järele.

Must PR. Osa 2

Kirjutasin viimases Diplomaatias USA presidendikampaania põhitelgedest. Selge on see, et viimastel nädalatel kipub sõnum ähmastuma ning määravaks saab mulje. Väga lihtsustatult on võtmeküsimuseks: kumma kandidaadi hoida annaks valija oma säästud ning majalaenu käenduse.

McCainil on kampaanias, mis keskendub majandusele, raske millegi positiivsega välja tulla. Ainus hetk, mil vabariiklased sel aastal arvamusküsitlustes demokraate edestasid, oli peale asepresidendikandidaadi avalikustamist. See samm üllatas ja ergutas vabariiklasi, ent täna on seis taas endine. Aina enam on arvamusliidreid, kes kuulutavad Obama võitu, aina suurem on McCaini mahajäämus ka kampaaniaraha ulatuses.

See paneb talle surve varustada meediat omaenese vürtsiste väljaütlemistega, mis leiaksid kajastamist ka tasuta. Risk on suur, sest enamuses eelistaksid ameeriklased presidendina näha tasakaalukat ja soliidset tüüpi. Kuid Vietnami sõja veteran John McCain ei ole alla andja ja siin on kolm peateemat, millega Obamat rünnatakse:

1. Kes on Barack Obama?

McCaini suurimaks probleemiks on see, et Obama tähendab lootust millelegi uuele. Selle mahatõmbamiseks püüab ta keskenduda Obama isikuomadustele ning vastase tagant ära saada neid demokraatide toetusgruppe, kes eelvalimistel olid enamuses Hillary toetajateks (video). Eelkõige naisvalijatele ning latiinodele edastatakse sõnum – Obama on kõva kõnede pidaja, aga pole ära teinud midagi.

Vastaskandidaadi kohta on tehtud põhjalik analüüs, mida ta lubab oma kampaanias ning kuidas ta on eelnevas poliitikukarjääris hääletanud teisiti. Seda näiteks energiaküsimustes, eriti aga maksuküsimustes, kus on üles leitud kõik 94 korda, mil Obama on hääletanud maksude tõstmise poolt. (video) Sellega püütakse maha võtta uudsuse ning muutuste aurat ning panna valijaid mõtlema, et rasketel aegadel võib kogemus maksta enam kui kaunid sõnad lootusest.


2. Patriotism

Otseselt rassi nimetada ei saa, kuid rõhudes Obama erinevusele tava-ameeriklasest läbi tema välismaal möödunud lapsepõlve ning veidralt kõlava nime, püüavad vabariiklased tekitada võõristust. Kasutades seika, et Obama ei soovinud kanda rinnas USA lipumärki, et tema naine ühes kõnes mainis, nagu tunneks ta esimest korda uhkust olla ameeriklane ning vastuseisu USA vägede võitlusele Iraagis, püütakse Obamat kujutada ebapatriootlikuna. (video)

Ka usuküsimus, mille esimesena tõi päevakorda eelvalimiste ajal Hillary Clinton, nõrgestab patriootide tundmusi. Nimelt on Obama 20 aastat käinud kirikus, kus õpetaja Jeremiah Wright on jutlustes hulgaliselt ränki sõnu pildunud Ameerika suhtes.

3. Terrorism

2 nädalat tagasi oli kampaania kõige enam tsiteeritud lausung Palini ütlus, et Obama sõbrustab terroristidega. Viidates Obama poliitikukarjääri algusaegadele 1995, mil teda toetas Bill Ayers, kunagine siseterrorist, kes seotud ligi 20 pommipanekuga. Ka Obama lubadus sõjalistele lahendustele enam läbirääkimisi kasutada, on tekitanud padukonservatiivides tundmusi, nagu oleks ta liiga pehme.

Kaks nädalat on jäänud kampaania lõpuni, selle ajaga on raske võita juurde toetajaid. Kergem on vastase toetajaid heidutada ning nad valimispäeval kõhklevana koju jätta. See on selle musta PR iva, aga luban, et järgmine kord USA presidendivalimistest kirjutades keskendun positiivsele platvormile.

Must PR

USAs on käimas viimased vaatused presidendikampaaniast.
Barack Obama püüab vältida neid vigu, mida tegi neli aastat tagasi demokraatide presidendikandidaat John Kerry. Põhiveaks peetakse Kerry võimetust kiirelt ja agressiivselt reageerida vabariiklaste rünnakutele näiteks tema õigusele reklaamida end Vietnami sõjas osalenuna. Obamal on kõik rahalised ressursid, et kampaanias juhtivat rolli mängida. Nii et kui John McCain peab enamuse rünnakutest esitama ise, siis Obama saab seda teha tasutud poliitilise reklaamina ning jääda ise peaaegu soliidseks kõrvalseisjaks. Rünnakud McCainile keskenduvad neljale nõrkusele:

Tujukas või lihtsalt liiga vana.

Ameeriklaste ettekujutuses peab president olema soliidne igas olukorras. Seetõttu presidendikandidaatide teledebattides on esinemise sisuga peaaegu sama oluline, kuidas väitleja end ülal peab. Piisab ühest närvilisest grimassist või solvavast sõnast ja kogu mulje on loodud. McCainil on teles olnud õnnetus jätta tigeda ja närvilise inimese mulje, esimeses debatis korrutas ta, et Obama ei saa asjadest aru, teises nimeta Obamat „selleks inimeseks”, kolmandas ei kontrollinud oma miimikat. Nii vähe on vaja, et küsitaks, kas ta on lihtsalt ebastabiilne või juba 72-aastasena liiga vana. Demokraatide leer nõuab nahavähki põdenud McCaini täielikku terviseanalüüsi avaldamist ning hirmutab, et vastaste valimisedu korral on Sarah Palin vaid ühe infarkti kaugusel presidenditoolist.

George Bush

Istuv vabariiklasest president on väga ebapopulaarne ning Obama-leer üritab McCaini kujutada kui tema mantlipärijat. Majandus. Majandus. Majandus. Valijate usk tõhusatele lahendustele majanduskriisis on 80:20 demokraatide kasuks. McCaini püüdlused näidata end isemõtlejana vabariiklaste leeris nullitakse tema samastamisega Bushi majanduspoliitikaga. Valid McCaini saad veel neli aastat Bushi ametiaega, kõlab see mõte mitmetes telereklaamides.

Luukere minevikust

McCain valiti esmakordselt Kapitooliumile 1982. aastal. Peale kahte koosseisu esindajatekojas, valiti ta 1986 Senatisse. Sinna aega jääb ka suurim plekk tema poliitikukarjääris, kui ta lobeeris Arisona ärimehe ja vabariiklaste suurtoetaja Charles Keatingu kasuks. See lõppes Senati eetikakomitees ning McCain on vandunud, et ta oma veast õppis. Ent Obama leer tootis antud loost 13-minutilise lühifilmi „John McCain still hasn´t learned his lessons”.

Usk

Nagu Obamal, on ka McCainil minevikust oma tülikas pastor, kelleks on John Hagee. Möödunud aastal aitas see mees McCainil võidelda vabariiklaste sisevalimistel, kuid tema tsitaatide hulka kuulub ka arvamus, et holokaust oli osa jumala tahtest. Sellise asja võimendamine võib maksma minna Florida toetuse, kus oma kaalukas sõna on juudikogukonnal. Ka kandidaat asepresidendi kohale Sarah Palin on oma usuküsimustega atraktiivne nn usuvööle, kuid tavapärastes valijates tekitab pigem võõristust.

Obama versus McCain

Ööl vastu tänast toimus USA presidendikandidaatide esimene ametlik teledebatt. See on nii demokraat Barack Obamale kui vabariiklasest John McCainile viimane suur võimalus oma sõnumiga meedia haarata, mitte lihtsalt reageerida vastase rünnakutele. Viimastel kuudel enne presidendivalimisi on eeter uudistest nii paks, et sisulist debatti arendada on väga keeruline ja seega kandidaatide debatid, kus ei lõigata välja vaid lausejuppe, üliolulised.

Arvestades, et vabariiklased võitsid ainuüksi peale valimiskongressi ja asepresidendi kandidaadi väljakäimist seitse lisaprotsendipunkti toetust, võib muutusi oodata ka televäitlustest. Täna on seis väga pingeline ning koguni kuueteistkümnes osariigis lahutab kahte kandidaati alla 10 protsendine vahe. Neid osariike viimastel kuudel püütaksegi, sest näiteks Florida, kus täna on McCainil 5 protsendine edumaa, mõjutas vaid 8 aastat tagasi kogu üldtulemust.

Kuigi Eesti Raadio uudistest võis terve päeva jooksul kuulda, et kohe peale debatti teostatud uuringu järgi sai Obama suurema toetuse kui McCain, tundus mulle, et välispoliitika valdkonnas tunneb teine siiski end kodusemalt.

Tõsi, McCain on võtnud strateegia, et vastaskandidaat on naiivne ja ei pruugi muutunud julgeolekuolukorras adekvaatselt toimida. Nii lajatas ta oma vastase kohta ühe debati jooksul kuuel korral, et Obama „ei saa aru”. Siis kui juttu oli taktikast ja strateegiast; vajadusest viia Iraaki lisavägesid surge ajal; Pakistanist enne Musharrafi; Iraagi ja Afganistani seostest; läbirääkimistest Iraaniga ning Venemaa-Gruusi sõjast. Vahest pipardas ta oma suhtumisega üle. Tõsiasi on aga see, et kriisid maailmas ja tugevama liidri vajaduse tunnetamine on kindlasti vesi vabariiklase veskile. Samas kui majandusolukorrale keskendumine annaks eeliseid demokraatidele.