Ood Põhuteatrile

Mõelda vaid, et Tallinnas on koht, kus haistmismeel ütleb – sa oled maal lakas, aga nägemismeel kinnitab – oled hoopis teatris. Olen nüüd kahel korral sealt hea emotsiooniga naasnud ja kipun väga tagasi. Kasvõi ainult kohvikusse, sest selliseid kohti peaaegu keset linna; mere ääres; keset rohelust polegi teab mis palju.

Kindlasti on Põhuteater üks kultuuripealinna pärleid. Sisu poolest ka. Eile nähtud Rasmus Kaljujärve aktsioon oli ühekordne sooritus. Mõelda vaid, näitleja oma parimais aastais, silmapaistvas trupis ning rohkete rollidega. Aga tema on masenduses. Või siis kriisis, kus miski ei lähe ja midagi ei muutu juba pikemat aega. Pole aimugi, kas see aktsioon ta jaoks midagi muutis. Mõnikord aitab mõista, mida tegelikult elult tahad põhjalik asjade läbimõtlemine. Paljude asjade mõistmine tuleb kaasa lapsepõlvest. Olgu selleks või ettekujutus üdini õnnelikust päevast.

Või suhtumisest keelatusse. Keelatud viljad võivad olla päris valusad. Päris armas, et paljud lasteaialapsed on selle just ühesuguse tegevusega selgeks saanud -- mul oli ka lasteaiakasvataja, kes hoiatas, et külma ilmaga ei tohi õues keelega metalli puudutada. Ise poleks iial ilma tema hoiatuseta sellise tegevuse peale tulnud, aga kui juba keelati, siis loomulikult pidi järgi proovima. Oli valus.

Paar nädalat tagasi vaatasin Põhuteatris tartlaste külalisetendust Ird, K. Seda on aasta mängitud, pärjatud teatriauhindadega nii Ivar Põllule algupärase dramaturgia eest kui Nero Urkele parima meespeaosa eest. Ma olen auhindajate otsusega täitsa nõus. Lugu Kaarel Irdist ei ole kellegi subjektiivne meenutus, vaid seda toestavad arhiivi jõudnud kirjad ja kõned. Hea stseen Irdi pealetükkivast lavastajamaneerist on töölisteatris ilmeka soorituse lihvimine lavastaja ja näitlejahakatise vahel, tekstiks „Jää kestma, Kalevite kange rahvas, ja seisa kaljuna, me kodumaa”. Veelgi parem Nero Urke kajamine tõelise Irdi helisalvestisele, intonatsioon on hämmastavalt tabatud!

Eluloo tükil on veel see küsimus, et kuidas edasi anda ajavoolu. Siin on see lahendatud Vanemuise koristajate vahetumisega – vabariigi ajal õrnas baleriiniseelikus hõljuv põhjalik preili, peale sõda koristaja harjaga vehkimas, 60ndatel juba esimese tolmuimejaga, 80ndatel aga sama tööd tegemas kaks koristajat. Neist teine ilmselgelt teeb tööluusi ja esitab töö tegemise asemel visuaalselt väga vaatemängulise estraadi karaoke.

Kaheksakümnendate alguse Vanemuiset ma juba mäletan – siis pidi vaheajal kas ringiratast jalutama või võis minna kohvikusse. Ringiratast käies oli peamiseks meelelahutuseks fuajees näitlejate fotode silmitsemine. Siiani on teatriga lepingus olevad näitlejad fotodel seintel. Tänasel päeval on aga aina enam suurepäraseid näitlejaid valinud vabakutselise tee. Tartu Uus Teater on sellise tee valinutest maksimumi võtnud. Ird, K. oli tõesti hea tükk. Kahjuks selle suve külalisetendused Põhuteatris on kõik juba ammu välja müüdud.

The Rise & Fall of Estonia

Mis tunne oli kui sa said teada, et Eestit pole enam olemas? Sellise judinaid tekitava nendinguga lõppebki NO teatri Eesti-teemaliste tükkide tsükkel. Kavalehel sõnastatakse see veel pidulikumalt: jah, mu daamid ja härrad. Teater NO99 ja Eesti, mis tundusid paljude jaoks kokku käivat nagu näts ja samet, nagu Andrus ja Jaak, nagu liha ja kartul, ei ole enam koos. Vähemalt mõnda aega.

Käisin esietendusel ja lahkusin sealt hämmingus. Erinevatest ajastutest pärit lood olid kokku miksitud nii ühtlaseks joaks ning mängitud vahedalt ja kõhklusteta, et tõesti kippus meelest minema, et ma ei vaata kino vaid live-etendust. Kui Nokia kontserdimajja sisenedes tekib mingi muusikalistiilis vormi ootus, siis see, mida tegelikult anti, oli blackboxist veelgi intiimsem. See lugu oli mõjus ja seal oli äratundmist. Sõja-järgsed lood oma sünguses, nõuka aegsed seigad olmerõõmudega ning tänane päev vähemakstud töö ja väljarändeplaanidega. Kõik kokku päris sünge ja maine.

Esimese hetke emotsioon oli, et ma tean neid inimesi, kellest lugu on. Aga see lugu pole minust. Oli üks stseen, kus pruudiloori kandev neid läheb ebaõiglusest keema. Jutt käib madalast palgast ja rängast rühmamisest selle nimel. „Ma tean, mida sa tunned, kuigi teenin sust kolm korda enam,“ ajab pruudi eriti pöördesse. „Mis mõttes, teenid sama töö eest kolm korda enam?“ saab vastuseks meheliku patsutuse õlale ja selgituse, et mehed ju töötavad ka kõvemini. Ärritus ebaõigluse üle aina kerib ja kerib, kuni noorik tõmbab tükikese pulmatorti hingetorru ja sureb.

Kavalehel kirjutab Eero Epner, et "käimas on arutelud sellest, et tuleb leida pikk perspektiiv ning miski, mis annaks eestlaste elule mõtte ka järgmised sada aastat. Paraku – kõik faktid näitavad, et saja aasta pärast ei ole meid enam olemas – või mitte vähemalt enam sellisel kujul. Me peaksime seda teadvustama – seda, et lõpp on olemas ja väga reaalne."

Pagan, ma olen korduvalt ja korduvalt imestanud, miks ma lähen närvi kui kohtan ülbust, hoolimatust ja tegevusetust. Et kas ei saaks siis arnoldrüütellikult seista ja tormituultel lihtsalt mööda minna lasta. Peale selle etenduse äravaatamist olen kindel, et seni kuni on veel piisavalt inimesi, keda Eesti elu pahupool närvi ajab, on lootust.

Birgitta festivali armastuslugu

Neil päevil toimub Pirita kloostri varemetes juba kuuendat aastat Birgitta festival. Tegemist on võimsa ja mitmekesise muusikasündmusega, millele lisab oma võlu toimumispaik. Tegemist ei ole suvise ooperitelgiga, vaid kontserdid toimuvad kiviehitises, mille kõla kvaliteet on omane kirikule. Jah, nendel päevadel pole kloostrist järel varemed, vaid nende sisse on ehitatud muljetavaldav kontserdisaal, mis täiesti vääriline kultuuripealinnale.

Mul oli võimalus eile vaadata ajaloo ühte kuulsamat barokkooperit “Orpheus ja Eurydike”. See Antiik-Kreeka laulik Orpheusest ja tema pulmapäeval surnud mõrsjast Eurydikest rääkiv legend on kaunis armastuslugu, mis ooperile täiesti ebatüüpiliselt lõppeb hästi.
Peale seda kui Eurydike sureb, saab Orpheus Amorilt loa teda Hadesest tagasi tooma minna. See retk pole surelike seas just tavapärane. Ainsad surelikud, kes allilmast ka tagasi tulnud, on kõik kangelased: Herakles, Odüsseus, Aeneas, Theseus, Pirithous ja Psyche.

Lavastuse poole pealt peab ütlema, et pole just palju oopereid, kus kõige võimsamana jääb kõlama koor. Aga Pirita kloostri müürid olid just õigeks kõlakojaks, et eelmisel aastal parimaks kooriks pärjatud Voces Musicales kaiguks ja kajaks. Hümn armastusele oli imeilus.

Eesti publikul oli kindlasti põhjust uhke olla ka Amori osa laulva poiss-soprani Heldur Harry Põlda üle. Vesteldes vaheajal Brigitta festivali ellukutsuja ja vaimse isa maestro Eri Klasiga, andis ta Heldur Harry tulevikule lauljana suurt lootust. Ja mainis, et kuigi poisi unistus on dirigendiks saada, võiks sellise andega laulu juurde jääda.

Helen Lokuta ja kontratenor Mikael Bellini moodustasid ka väga kauni (nii kõlaliselt kui visuaalselt) armastajapaari. Kellele tegid taevaseid kehasid Pan-Optikumi akrobaadid.
Kõik see kokku oli vaimustav ja ülev kontsert. Küll on kahju, et sellised festivali jaoks sündinud lavastused jõuavad elusuuruses nii vähesteni. Kuid kolmel õhtul mitme kaameraga salvestatud telepilt peaks seda lumma siiski edastama. Juba pimedatel sügisõhtutel on see ehk tele-eetris.

Estonia murelik luikede tants

Eile käis rahvusooper Estonia Riigikogul külas, eesmärgiga riigikogu enamusele meelde tuletada eelarvekärpeid ning pensioniea tõstmisega kaasnevaid probleeme.

Täiskoosseisus rahvusooper, millesse kuuluvad sümfooniaorkester, ooperikoor, balletitrupp, solistid ja taustajõud, on iga riigi uhkus. Rahvusooper Estonia on meile vajalik, sest ilma temata jääks ränk lünk Eesti rahvuslikku teatri- ja muusikakultuuriarendamisesse, me kõik teame, et ta on üks tähtsamaid tööandjaid Eesti parimatele spetsialistidele selles valdkonnas.

Aga ometi on Rahvusooper Estonia pöördunud seoses koondamistega Riigikogus Keskerakonna fraktsiooni poole. Samasisuline murekiri on läinud ka ministrile. Mitmed kärped viimastel aastatel on viinud rahvusooperi koosseisu mõttes sellisesse seisu, kus viimati oldi pärast Teist maailmasõda. Kahe aastaga on koosseis kahanenud 536 inimesest 432 inimeseni ja alates 2008. aastast on vähendatud rahvusooperi sihtotstarbelist eraldist 19 miljonit krooni.

Lisaks sellele vähenes möödunud aastal ka piletitulu kolm miljonit krooni. Eks selle põhjuseks võib olla nii halvenenud majandusolukord kui ka see, et viimastel aastatel on kõik kultuuriasutused pidanud senise 5%-lise käibemaksu asemel asuma maksma 20%-list käibemaksu.

Maksutõus langes teatrite õlule Jänese ministriksoleku ajal. Ta võitis teatrid veel seda maksutõusu takka kiitma andes lubadusi, millest tänaseks on taandunud. 24. jaanuari 2008. aastal tegid Eesti Kontsert, Vanemuine, Rahvusooper Estonia, Eesti Nuku- ja Noorsooteater, Endla Teater, Tallinna Filharmoonia, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Vene Teater ja Von Krahli Teater avalduse, et toetavad kultuuriminister Laine Jänese plaani loobuda kultuuriasutuste piletite 5%-lisest sooduskäibemaksumäärast, ja olid nõus, et see tõstetakse 18%-le, sest kultuuriminister lubas kompenseerida kõikidele teatritele ja riiklikele kontserdiorganisatsioonidele 13%-lise käibemaksuvahe, ehk tõusu 5%-lt 18%-le. Praegu on see käibemaks tõusnud juba 20%-le.

Nii et kuigi teatrid said kultuuriministrilt lubaduse, et enam makstav käibemaks neile tagasi makstakse, on rahvusooper kaotanud kärbete tõttu tegelikult märksa rohkem.

Teistes riikides jäävad riigi toetused üldjuhul vahemikku 80–95% rahvusooperi kulutustest, aga Eestis on riigi toetus alla 75%.

2008 aastal, kui etenduste ja kontsertide piletite käibemaks tõsteti 5%-lt 18%-le, siis arvutati, et sellest saab riik lisatulu 29 miljonit krooni. Nüüd on käibemaks juba 20%, järelikult on see tulu veelgi suurem. Selles mõttes võtab riik säästuajal teatritelt ja kontserdiasutustelt kaks nahka, sest lisaks kasvanud maksutulule vähendab ta teisest küljest toetusi teatritel.

Ma arvan, et see on päris valus õppetund selle kohta, kui tõsiselt võetav on ministri lubadus mõne kärpe vastuvõetavaks tegemisel.

Kuningas Richard Kolmas

Teater Vanemuine valmistas mulle ühe viimase aja suurema teatrielamuse etendusega „Kuningas Richard Kolmas“. Shakespeare tükk Yorki suguvõsa viimasest kuningast on teada tuntud klassika, kuid Sadamateatri blackboxis oli lugu väga ehe.

Kakskümmend näitlejat väikeses ruumis on tõeline rahvahulk. Seda nii lahingustseenis kui kroonimisel. Kuid veel mõjusamad olid monoloogid. Jüri Lumiste Richardina haaras kaasa ning tekst jäi kõlama. Kui kogu Shakespeare teksti oli värskelt tõlkinud Anu Lamp, siis Richardi osa tõlkis Lumiste veel omakorda. Nagu ta seda vaatajatele ka enne vaheajale minekut selgitas - et see mõjuks räigemalt.

Samas tuli omakorda Lumiste rollist välja, et nii väändunud, pahatahtlikku, salalikku ning deformeerunud kujuga inimest vaevalt tavaelus leidub. Richard III puhul on tegemist klassikalise juhtumiga, kus võitjad kirjutavad ajaloo ümber. Kui Shakespeare oma tüki 1600nda aasta paiku kirjutas, valitses Inglismaad kuninganna Elisabeth I. Richard III oli viimane Plantagenet ning peale tema kaotust Bosworthi lahingus sai kuningaks Elisabethi vanaisa Henry VII. Tudori soost valitsejannana soosis Elisabeth loomulikult troonipärimisõiguse ülemineku õigustamist ning heroiseerimist oma dünastiale ning seda ka näitekirjanik lahkelt pakkus.

Nii et kuigi keskaja viimase kuninga ning oma isa üheteistkümnenda lapse teekonda troonile saatsid rohked intriigid ning nii mõnedki mõrvad, on näidendis siiski nii mõnigi seik (näiteks abikaasa Anne surm) tehtud süngemaks, kui ajalooallikad tõendavad. Selles suhtes on lavastaja Barrie Rutter Vanemuises ka võitja osatäitjaks leidnud tõelise valguse printsi Tanel Jonase isikus.

„Kuningas Richard Kolmanda“ puhul paneb mind imestama teatrikriitikute lakkamatu ind tuua viieteistkümnendast sajandi at ajaloolise intriigi vägivaldsed paralleelid tänapäeva. Ekspressi teatrikriitik sõnastas lausa, et tellitud mõrvad on asendunud avaliku arvamusega manipuleerimise ning info lekitamise ja ettesöötmisega. Eks ta ole, nii mõnigi kord on sulge peetud vahedamaks terariistaks kui pussnuga.

Kuid Vanemuise tükis olid mõrvad ja hukkamised elegantselt lahendatud. Kuidas, seda on võimalik ise vaatama minna. Kahjuks (tegelikult küll õigustatult) on tükk nii populaarne, et lähima kuu jooksul mitte väljamüüdud etendusi ei olegi.

Midagi head

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus "Onu Tomi onnike" teatris NO99 on vaatamist väärt! Kuigi Sakala tänava saal oli viimse istekohani välja müüdud, soovitan ikkagi leida võimalus seda tükki näha.

Miks? Mitte ainult vana-tuntud liigutava loo pärast. Pigem ikka lavastuse enda tõttu. Kuidas sõna mängib nii, et vaid jutustaja tekst ja näitlejad suudavad vaataja silme ette manada kord laeva laial Mississippi jõel, kord puuvillapõldudel. Kuidas näitlejad suudavad vaid silmade-kulmude ning kehakeelega anda edasi emotsioonide pillerkaari. Kuidas on küll kirja pandud, omandatud ning naturaalselt esitatud kõigi maailma keelte segunemist meenutav arusaamatu kuid siiski aimatav tekst? Ning kuidas vaid kaheksast näitlejast koosnev trupp mängib nii eriilmeliselt, et lavastuse lõpus jääb mulje, et nähtud sai vähemalt neljakümmet erinevat karakterit.

Eks igaüks otsi ka seost tänasega. Mind jäid kummitama viimastel minutitel kantud oranzhid tunked, mis tänasel päeval omased Guantanamo vangidele. Pigem suren kui loobun oma usust, elab siiani.