Must PR. Osa 2

Kirjutasin viimases Diplomaatias USA presidendikampaania põhitelgedest. Selge on see, et viimastel nädalatel kipub sõnum ähmastuma ning määravaks saab mulje. Väga lihtsustatult on võtmeküsimuseks: kumma kandidaadi hoida annaks valija oma säästud ning majalaenu käenduse.

McCainil on kampaanias, mis keskendub majandusele, raske millegi positiivsega välja tulla. Ainus hetk, mil vabariiklased sel aastal arvamusküsitlustes demokraate edestasid, oli peale asepresidendikandidaadi avalikustamist. See samm üllatas ja ergutas vabariiklasi, ent täna on seis taas endine. Aina enam on arvamusliidreid, kes kuulutavad Obama võitu, aina suurem on McCaini mahajäämus ka kampaaniaraha ulatuses.

See paneb talle surve varustada meediat omaenese vürtsiste väljaütlemistega, mis leiaksid kajastamist ka tasuta. Risk on suur, sest enamuses eelistaksid ameeriklased presidendina näha tasakaalukat ja soliidset tüüpi. Kuid Vietnami sõja veteran John McCain ei ole alla andja ja siin on kolm peateemat, millega Obamat rünnatakse:

1. Kes on Barack Obama?

McCaini suurimaks probleemiks on see, et Obama tähendab lootust millelegi uuele. Selle mahatõmbamiseks püüab ta keskenduda Obama isikuomadustele ning vastase tagant ära saada neid demokraatide toetusgruppe, kes eelvalimistel olid enamuses Hillary toetajateks (video). Eelkõige naisvalijatele ning latiinodele edastatakse sõnum – Obama on kõva kõnede pidaja, aga pole ära teinud midagi.

Vastaskandidaadi kohta on tehtud põhjalik analüüs, mida ta lubab oma kampaanias ning kuidas ta on eelnevas poliitikukarjääris hääletanud teisiti. Seda näiteks energiaküsimustes, eriti aga maksuküsimustes, kus on üles leitud kõik 94 korda, mil Obama on hääletanud maksude tõstmise poolt. (video) Sellega püütakse maha võtta uudsuse ning muutuste aurat ning panna valijaid mõtlema, et rasketel aegadel võib kogemus maksta enam kui kaunid sõnad lootusest.


2. Patriotism

Otseselt rassi nimetada ei saa, kuid rõhudes Obama erinevusele tava-ameeriklasest läbi tema välismaal möödunud lapsepõlve ning veidralt kõlava nime, püüavad vabariiklased tekitada võõristust. Kasutades seika, et Obama ei soovinud kanda rinnas USA lipumärki, et tema naine ühes kõnes mainis, nagu tunneks ta esimest korda uhkust olla ameeriklane ning vastuseisu USA vägede võitlusele Iraagis, püütakse Obamat kujutada ebapatriootlikuna. (video)

Ka usuküsimus, mille esimesena tõi päevakorda eelvalimiste ajal Hillary Clinton, nõrgestab patriootide tundmusi. Nimelt on Obama 20 aastat käinud kirikus, kus õpetaja Jeremiah Wright on jutlustes hulgaliselt ränki sõnu pildunud Ameerika suhtes.

3. Terrorism

2 nädalat tagasi oli kampaania kõige enam tsiteeritud lausung Palini ütlus, et Obama sõbrustab terroristidega. Viidates Obama poliitikukarjääri algusaegadele 1995, mil teda toetas Bill Ayers, kunagine siseterrorist, kes seotud ligi 20 pommipanekuga. Ka Obama lubadus sõjalistele lahendustele enam läbirääkimisi kasutada, on tekitanud padukonservatiivides tundmusi, nagu oleks ta liiga pehme.

Kaks nädalat on jäänud kampaania lõpuni, selle ajaga on raske võita juurde toetajaid. Kergem on vastase toetajaid heidutada ning nad valimispäeval kõhklevana koju jätta. See on selle musta PR iva, aga luban, et järgmine kord USA presidendivalimistest kirjutades keskendun positiivsele platvormile.

Must PR

USAs on käimas viimased vaatused presidendikampaaniast.
Barack Obama püüab vältida neid vigu, mida tegi neli aastat tagasi demokraatide presidendikandidaat John Kerry. Põhiveaks peetakse Kerry võimetust kiirelt ja agressiivselt reageerida vabariiklaste rünnakutele näiteks tema õigusele reklaamida end Vietnami sõjas osalenuna. Obamal on kõik rahalised ressursid, et kampaanias juhtivat rolli mängida. Nii et kui John McCain peab enamuse rünnakutest esitama ise, siis Obama saab seda teha tasutud poliitilise reklaamina ning jääda ise peaaegu soliidseks kõrvalseisjaks. Rünnakud McCainile keskenduvad neljale nõrkusele:

Tujukas või lihtsalt liiga vana.

Ameeriklaste ettekujutuses peab president olema soliidne igas olukorras. Seetõttu presidendikandidaatide teledebattides on esinemise sisuga peaaegu sama oluline, kuidas väitleja end ülal peab. Piisab ühest närvilisest grimassist või solvavast sõnast ja kogu mulje on loodud. McCainil on teles olnud õnnetus jätta tigeda ja närvilise inimese mulje, esimeses debatis korrutas ta, et Obama ei saa asjadest aru, teises nimeta Obamat „selleks inimeseks”, kolmandas ei kontrollinud oma miimikat. Nii vähe on vaja, et küsitaks, kas ta on lihtsalt ebastabiilne või juba 72-aastasena liiga vana. Demokraatide leer nõuab nahavähki põdenud McCaini täielikku terviseanalüüsi avaldamist ning hirmutab, et vastaste valimisedu korral on Sarah Palin vaid ühe infarkti kaugusel presidenditoolist.

George Bush

Istuv vabariiklasest president on väga ebapopulaarne ning Obama-leer üritab McCaini kujutada kui tema mantlipärijat. Majandus. Majandus. Majandus. Valijate usk tõhusatele lahendustele majanduskriisis on 80:20 demokraatide kasuks. McCaini püüdlused näidata end isemõtlejana vabariiklaste leeris nullitakse tema samastamisega Bushi majanduspoliitikaga. Valid McCaini saad veel neli aastat Bushi ametiaega, kõlab see mõte mitmetes telereklaamides.

Luukere minevikust

McCain valiti esmakordselt Kapitooliumile 1982. aastal. Peale kahte koosseisu esindajatekojas, valiti ta 1986 Senatisse. Sinna aega jääb ka suurim plekk tema poliitikukarjääris, kui ta lobeeris Arisona ärimehe ja vabariiklaste suurtoetaja Charles Keatingu kasuks. See lõppes Senati eetikakomitees ning McCain on vandunud, et ta oma veast õppis. Ent Obama leer tootis antud loost 13-minutilise lühifilmi „John McCain still hasn´t learned his lessons”.

Usk

Nagu Obamal, on ka McCainil minevikust oma tülikas pastor, kelleks on John Hagee. Möödunud aastal aitas see mees McCainil võidelda vabariiklaste sisevalimistel, kuid tema tsitaatide hulka kuulub ka arvamus, et holokaust oli osa jumala tahtest. Sellise asja võimendamine võib maksma minna Florida toetuse, kus oma kaalukas sõna on juudikogukonnal. Ka kandidaat asepresidendi kohale Sarah Palin on oma usuküsimustega atraktiivne nn usuvööle, kuid tavapärastes valijates tekitab pigem võõristust.

Obama versus McCain

Ööl vastu tänast toimus USA presidendikandidaatide esimene ametlik teledebatt. See on nii demokraat Barack Obamale kui vabariiklasest John McCainile viimane suur võimalus oma sõnumiga meedia haarata, mitte lihtsalt reageerida vastase rünnakutele. Viimastel kuudel enne presidendivalimisi on eeter uudistest nii paks, et sisulist debatti arendada on väga keeruline ja seega kandidaatide debatid, kus ei lõigata välja vaid lausejuppe, üliolulised.

Arvestades, et vabariiklased võitsid ainuüksi peale valimiskongressi ja asepresidendi kandidaadi väljakäimist seitse lisaprotsendipunkti toetust, võib muutusi oodata ka televäitlustest. Täna on seis väga pingeline ning koguni kuueteistkümnes osariigis lahutab kahte kandidaati alla 10 protsendine vahe. Neid osariike viimastel kuudel püütaksegi, sest näiteks Florida, kus täna on McCainil 5 protsendine edumaa, mõjutas vaid 8 aastat tagasi kogu üldtulemust.

Kuigi Eesti Raadio uudistest võis terve päeva jooksul kuulda, et kohe peale debatti teostatud uuringu järgi sai Obama suurema toetuse kui McCain, tundus mulle, et välispoliitika valdkonnas tunneb teine siiski end kodusemalt.

Tõsi, McCain on võtnud strateegia, et vastaskandidaat on naiivne ja ei pruugi muutunud julgeolekuolukorras adekvaatselt toimida. Nii lajatas ta oma vastase kohta ühe debati jooksul kuuel korral, et Obama „ei saa aru”. Siis kui juttu oli taktikast ja strateegiast; vajadusest viia Iraaki lisavägesid surge ajal; Pakistanist enne Musharrafi; Iraagi ja Afganistani seostest; läbirääkimistest Iraaniga ning Venemaa-Gruusi sõjast. Vahest pipardas ta oma suhtumisega üle. Tõsiasi on aga see, et kriisid maailmas ja tugevama liidri vajaduse tunnetamine on kindlasti vesi vabariiklase veskile. Samas kui majandusolukorrale keskendumine annaks eeliseid demokraatidele.