Minu esimene rahvusvaheline filmiroll :)

Selle aasta üks suuremaid välispoliitilisi sündmusi Eesti jaoks saab ilmselt olema 25-28. mail Tallinnas toimuv NATO Parlamentaarse Assamblee kevadistungjärk, kuhu on oodata üle kolmesaja parlamendiliikme NATO liikmesriikides ja partnerriikidest.

Mulle langes osaks au astuda üles videoklipis, mis seletab lühidalt ja lihtsalt, mis asi see NATO Parlamentaarne Assamblee on. Klipis kõnelevad veel Assamblee president Karl Lamers, NATO Peasekretär Anders Fogh Rasmussen, NATO sõjalise komitee esimees Admiral G. Di Paola, USA delegatsiooni juht kongresmen Mike Turner.

Klippi näete kui klikite siin.

Kuulun NATO parlamentaarse assamblee Eesti delegatsiooni 2007. aasta aprillist. Kuid mul on ka varasem kogemus aastast 2003, kui töötasin uurimisassistendina NATO Parlamentaarse Assamblee sekretariaadis, mis asub Brüsselis ning aitab korraldada erinevaid kohtumisi ja koostada raporteid.

Parlamentaarse Assamblee roll on tagada NATO liikmesriikides laiem toetus erinevatele NATO otsustele. Eriti kui NATO osaleb mõnes missioonis, ei pruugi sellised sõjalised operatsioonid olla väga populaarsed liikmesmaades. Sageli tehakse välis- ja kaitsepoliitilisi otsuseid väga väikeses ringis. Kui valitsuse vahetus võib tähendada otsustajate väljavahetamist, siis NATO parlamentaarsel assambleel on võimalik kanda edasi ka järjepidevust, sest sinna on kaasatud laiem ring – nii opositsiooni kui koalitsiooni.

Suuri sessioone, kuhu kohale tulevad kõik 257 NATO riikide parlamendisaadikut, kellele lisandub partnerriikide poolt veel 66 hääleõiguseta saadikut assotsieerunud riikidest ning üheteistkümne riigi parlamendiliikmed vaatlejatena, toimub kaks korda aastas. Kevadassamblee on töisem, siis valmistatakse ette ühiseid seisukohti ning sügisel võetakse need vastu.

Suhe NATO ja NATO peasekretäriga on mitteametlik, kuid tihe. Tavaliselt püüab peasekretär alati mõlemal sessioonil osaleda ja lisaks kõnele vastata ka päevakohastele küsimustele. Kahjuks on kuulda, et sel kevadel Tallinnas toimuvale istungile ta ei jõua. Kuid tõenäoliselt on oodata siiski palju sisukaid julgeolekuvaldkonna esinejaid.

Kuidas ma poliitilise vastase üle uhke olin

Eesti poliitikute hulgas on see imelik lugu, et paljud ajakirjanikud armastavad välispoliitika eksperdina kasutada pigem neid, kes jutustavad blogis jooksvalt välisuudiseid ümber. Eelmisel nädalal olin ma aga hoopis tunnistajaks kuidas mu Riigikogu kolleeg Sven Mikser arendas USA endise välisministri Madeleine Albrightiga väga säravat avalikku arutelu NATO strateegilise konteptsiooni üle. Sven on NATO Parlamentaarse Assamblee eriraportöör ning osaleb ka nn NATO strateegilise kontseptsiooni ekspertgrupis. Selle juhiks on aga just Madeleine Albright.

Parliamentary Transantlantic Forumi osalejate seas, kelleks olid NATO riikide parlamendiliikmed, oli Eesti maine ühe esinemisega veel kõrgem, kui ta juba ennegi oli. Kuid ajalehtedesse see kodus ei jõudnud ning blogi Sven ei pea.

Kahjuks toimus kogu üritus Chatham House reeglite alusel, mis ütlevad, et kogutud teadmisi olen ma vaba kasutama, kuid konkreetsele esinejale neid omistada ei saa.

Vahest annab veidi aimu Albrighti rollist NATO strateegilise kontseptsiooni väljatöötamisel NATO ametlikul kodulehel olev video:

http://www.nato.int/docu/review/2009/NATO_Change/Secretary_Albright/EN/index.htm

Aasta tagasi Afganistani missiooni pikendamise osas oli meil riigikogus väike intellektuaalne vaidlus/harjutus, kas ja kuivõrd on tegemist artikkel 5 alla mineva juhtumiga. Selles osas oli foorumil esinenud kuid siin blogis anonüümseks jääv ekspert minuga sama meelt, nimetades seda otseselt A5 juhtumiks.

Ringmäng

Euroopa Liidu välispoliitikajuht Javier Solana teatas, et paneb oma ameti maha. Alates hetkest, kui samasuguse avalduse tegi eelmine NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer, on just teda peetud Solana järglaseks. NATO ja Euroopa Liidu sõlmumine peaks mõlemale organisatsioonile vaid tugevust lisama. Euroopa Liit on majanduslikult hiid, kuid julgeoleku alal on tema kasv kängu jäänud. Sajad analüütikud on ennustanud paratamatut hääbumist ka NATO-le, eriti pärast külma sõja lõppu, mil kadus Varssavi blokist ja Nõukogude armeest lähtuv ühine ja liitev oht. NATO seevastu hoopiski kasvab, kuid mõnigi liikmesriik tajub, et suurem ei tähenda veel tugevamat.

Kohtusin eelmisel kuul Brüsselis uue USA suursaadikuga NATO juures. Ivo Daalder on tuntud kui globaalse NATO toetaja. Samas oli tema esimeseks delegatsiooniks, kellega kohtuda Eesti delegatsioon. Seega meie huvi ja panus nii Euroopa Liidus kui NATOs võib olla suuremgi kui meie rahvaarv lubada võiks.

Aga heade inimeste puhul peame me oma väiksusest silmas pidama, et väärt inimesi ei ole raisata. Seda peab ka Eesti meeles pidama, kui Siim Kallas ei peaks eurovolinikuna enam jätkama. Kas on ettepanekuid, mis on Kallase uueks väljakutseks???