Valimisdebatt Vändras

Ma olen viimastel nädalatel osalenud igal nädalal viiel kuni seitsmel valimisdebatil. Mõnel juhul on koos minuga laua taga neli esinejat, aga on ka kümne osalejaga üritusi. Selliseid kohtumisi ei toimu tegelikult ainult napilt enne valimisi, aga võrreldes valimiste vahelise ajaga on inimeste poliitikahuvi suurem ja ka väikestes maakohtades on publikut alati olnud enam kui kandideerijaid.

Debattide puhul on väga suur erinevus, kas saalis viibib ka mõni kaamera ja ajakirjanik või mitte. Teisel juhul on õhkkond alati vabam ja naerupahvakaid rohkem.

Eile toimus nn oikumeeniline debatt Vändra alevis. Vändra on minu jaoks selline hariduse usku paik ja seda oli ka saalis olevatest kuulajatest näha. Saalis oli palju tarmukaid inimesi ja palju räägiti haridusest.

Selles hariduse arutelus oli üks eriti erk hetk. Selline, mille puhul haarad kahe käega peast kinni ja imestad, kuidas ise nii selgele loogikaveale pole tulnud. Nimelt võeti ette roheliste nimekirja Erik-Niiles Kross ja päriti ta lubaduse kohta Eestis kehtestada kohustuslik keskharidus. Täna kehtib Eestis kohustuslik põhiharidus, võid koolist lahkuda peale selle omandamist või ilma selleta, kui oled saanud täiskasvanuks. Kuidas peaks asi roheliste nägemuses välja nägema keskharidusega - kas inimene peab koolis aega veetma kuni surmani? pensionini? või on mõni madalam eapiir? Ja kuidas saab üldse täiskasvanud inimest kohustada? Kross vastas, et samamoodi nagu saab noort kohustada ajateenistusse. Mille peale hakkas kätega vehkima Rein Lang ja teatas, et tema küll haridustee pooleli jätnuid karistuseks enda hallatavatesse asutustesse ei oota!

Tegelikult on neil debattidel selgunud, et rohelistel polegi tegevusplaani. Nad müüvad kena nime, kuid nii kodanikupalk kui kohustuslik keskharidus on läbimõtlematud uitmõtted. Tegelik tegevusplaan on aga saada mingi punt Riigikokku ja siis samamoodi toimetada nagu Strandberg juba neljal aastal raja sisse kõndinud on.

Keskerakonna programmi puhul on kohtumistel suurimat toetust saanud meie töökohtade loomise seaduseelnõu, maksude vähendamine madalapalgalistele ning käibemaksu alandamine ravimitele ja toasoojale. Ka pole ma Pärnumaal kohanud ühtegi inimest, kes ei arvaks, et kõik lapsed väärivad koolitoitu. Keskerakonna programmi leiab siit.

Koonderakonna tagasitulek

Ma sain hääleõiguslikuks 1995. aastal. Poolteist kuud hiljem toimusid Riigikogu valimised. Tõtt öelda ei tulnud mul toona kordagi mõttesse variant, et oma elu esimese hääle võiks valimisel anda Koonderakonnale. See oli partei, mis koosnes valdavalt direktori suhtumisega keskealistest meestest. Need olid tegelased, kes arvasid, et neid peab valima, sest nad on tähtsad ja istunud olulistel positsioonidel. Koondudes KMÜ liiduks võideti need valimised, sest oli piisavalt inimesi, kes peale lapseohtu Laari esimest valitsust soovisid vanu ja kogenuid. KMÜ sai 32 protsenti häältest ja 41 kohta Riigikokku.

Eestile selline ühe partei ülekaal midagi head ei toonud.

Esiteks tehti valitsus koos Keskerakonnaga, siis kibeleti partnerit vahetama ja loodi liit Reformierakonnaga. Detsembris 1996 Reformierakond lahkus valitsusest, Kallase asemel tuli Tiit Vähi vähemusvalitsusse välisministriks Toomas Hendrik Ilves. Vähi ise pidas peaministrina vastu veel 4 kuud.

Edasi sai Koonderakonna vähemusvalitsuse etteotsa Mart Siimann. Seda aega võib julgelt nimetada seisakuks. Uusi lahendusi ei pakutud. Ka argisteks otsusteks puudus parlamendis jõud. See oli aeg, mil Siim Kallas mõtles välja ööistungid (kirjutasin sellest siin) ja aastake hiljem kirjutas Postimees oma juhtkirjas „Seda, et praegune valitsus ja valitsusliit on jõudnud stagnatsiooni, on ühtemoodi märkinud nii poolopositsiooni esindajad (Rahvaerakonna peasekretär Indrek Kannik) kui ka koonderakondlased (ekspeaminister Tiit Vähi)“.

Ma olen viimastel nädalatel kuulnud inimestest, kes arvavad, et äkki tuleb eelolevatel valimistel valida ikka Reformierakonda. Põhjusel et nad ju on seal valitsuses juba nii kaua olnud. Ka nii mõnigi avaliku arvamuse küsitlus viitab sellele, et Reformierakond sammub Koonderakonna jälgedes ja püüab 40+ kohta. Siiski tasub enne valimisotsuse tegemist rahulikult hinnata, kas viimase nelja aasta arengud Eestis on ikka seda väärt, et seni valitsusvastutust kandnud erakondade töölepingut pikendada. Vahest on kunagine Koonderakond (keda Wikipedia muide pidas paremtsentristlikuks liberaalseks parteiks) juba reinkarnatsiooni läbi elanud. Vaadates tänase peaministripartei rahulolu jääb paratamatult mulje, et seisaku põlistamine on ainus, milles nende puhul võib kindel olla.

Mõtteid valimisstuudiost

Piinlik vaikus – nii võttis tänases Raadio 2 saates olukorra kokku Kalle Muuli, kui Anvar Samost sai aru, et oli kolmapäevases valimisstuudios täiesti põhjuseta trampinud Urve Palo Tallinn-Tartu maantee küsimuses. Nimelt luges Samost sotside programmi liig hooletult ja püüdis Palo panna tunnistama, et sotsid lubavad neljarealist kiirteed kuni Luhamaani.

Uudne formaat, kus justkui erapooletud ajakirjanikud tegelikult ideoloogilistel alustel mängisid ühte väravasse, tekitas hämmastust ka hiljem saadet kommenteerinud inimestes.

Minu muljed ETV esimesest majanduse, tööpuuduse ja maksude teemalisest valimisdebatist on kahetised. Ma mõistan, et kui stuudios on kaheksa erakonna esindajad, kaks saatejuhti ning neli kommenteerivat ajakirjanikku, siis paratamatult jagub saateminuteid oma seisukohtade tutvustamiseks napilt.

Samas oli saade viisakas, sõna võeti siis kui selleks sõna anti ja sellest viisakusest tulenevalt ei soovinud keegi oma väärtuslikke sekundeid kulutada teistele reageerimiseks, vaid ainult oma mõtete edastamiseks. Mõni televaataja ütles hiljem, et see tegi saate igavaks. Kuskil saate keskel (peale pikka sõrmega viibutamist ja sõnajärje ootamist) avastasin, et olin endale märkinud pika rivi Partsi ja Ligi lausetest, millele oleks tahtnud vastata. Otsustasin, et teen seda hoopis hiljem ja siin blogis. (Lisaks on blogosfääris lüümikuid esitada palju mugavam kui telestuudios :-)

Vastasseis täna valitsuses istuvate meestega oli ju saateski väga selge. Mina leian, et peamine küsimus on see - kuidas kosuda tänasest kriisist ja kuidas saavutada seda, et taolises mahus majanduskriis ja nii ränk tööpuudus Eestis ei korduks? Näen siin peamise lahendusena mõtteviisi muutust. Me vajame arusaama, et valitsus saab majandust elavdada, me vajame arusaama, et riik suudab tööhõivet parandada ja me vajame arusaama, et valitsuse tegevusel on hindadele oma mõju. Kokkuvõttes, me vajame aktiivse majanduspoliitikaga valitsust, mitte sellist, kes saab 5000 eurot kuus palka ja ütleb, et süüdi on naftasheik, kes hakkas oma toodangut kallimalt müüma. Valitsus ei saa olla mingi sekkumatu pealtvaataja ega sõltumatu analüütik. Nende asi on tegutseda, kui tõuseb tööpuudus või kasvad hinnad - nii nagu Euroopa keskpangast öeldi - te peate hinnad kasvõi jõuga all hoidma. Ja ma ei mõtle siin, et valitsus läheb ise poes silte vahetama. Tal on selleks oma vahendid.

Vaatan oma märkmeid (ainus paber, mis mul stuudios kaasas oli, oli Ligi ja Lipstoki kiri Jean-Claude Junckerile ja Olli Rehnile, kus lubati 2011-2012 muuta sotsiaaltoetused vajaduspõhiseks ja jätkata kaudsete maksude tõstmist. Niisiis selle kirja vahele olen märkinud kolm lausungit, mida pean ümberlükkamist väärivaks).

Esiteks teatas Ligi, et Eesti on viimase kahe aasta jooksul olnud Euroopas üks kiiremini arenevatest riikidest. Lisan siia graafiku, kus viimase 4 aasta jooksul on võrdlusesse pandud Eesti ja Iiri SKP. Alguspunktiks on mõlema riigi tase aastal 2007.

Teiseks teatas Parts, et inflatsiooniga tegeleda ei ole võimalik. Seda, et kas hoo sisse saanud hinnatõus üldse maha rahuneb, sõltub vaid kellegi teise otsustest räägivad meile ka peaminister ja tema erakonnakaaslased.

Mõnikord ongi nii, leidub nähtusi, millest meie jõud üle ei käi. Väikeriigina peame tundma oma võimete piire. Kuid millegi pärast käivad sealtsamast Euroopast inimesed meile rääkimas, kuidas asjad meist endist sõltuvad. On käinud soomlane Euroopa Komisjonist, ja rääkinud, kuidas me peaksime hinnataset paigal hoidma. On käinud prantslane, Euroopa Keskpangast, ja kõnelenud, et hinnad tuleb all hoida kasvõi jõuga. Euroopas nähakse meie maksupoliitilisi võimalusi, aga siin eelistatakse käsi laiutada ja paratamatusele viidata.

Kolmandaks mainis Parts, et viimasel kahel aastal on tööpuudus vähenenud. Sellele vastuseks on Haigekassa statistika, mis näitab, et 2008. aasta lõpus oli Eestis 658000 inimest, kelle töötasu eest tasuti ka sotsiaalmaksu. Viimastel andmetel on selliseid inimesi 14% vähem ehk pea 100 000 töökohta vähem.

Last but not least – maksud. Poliitikauuringute keskus Praxis analüüsis erakondade valimisplatvorme maksude osas. Praxise põhijäreldus kõlas, et praeguse opositsiooni lubadused on majanduse stabiilsust suurendavad. Kui põhiküsimus on, kuidas saavutada, et Eestis ei korduks enam taolises mahus majanduskriis ja nii ränk tööpuudus, siis igasugune tulumaksusüsteemi progressiivsemaks tegemine aitab jahutada liiga kiiret majanduskasvu ja ergutada liiga aeglast majanduskasvu. Analüüsi täisteksti loe siit.

Avaliku arvamuse küsitlustest koos pildimaterjaliga

Minu postitus selle kohta, et EMORi igakuised uuringud erakondade populaarsuse kohta ei pruugi sugugi kokku langeda tegeliku valimissituatsiooniga, on põhjustanud tormilist vastukaja. Üks anonüümne kommentaator selgitas, et Euroopa Parlamendi valimistel ei saanudki erakondade eelistus korrektne olla, sest osales ka Indrek Tarand. Teine väitis, et EMORi valimisennustus läks täppi.

Olen nõus, et Tarand lõi erakondade jõujooned sassi, aga kas Riigikogu valimistel pole siis üksikkandidaatidel kamba peale sama lootus? Nii nagu eelmisel aastal jäid uuringutabelisse vaid nende inimeste arvamused, kes olid erakondliku valiku teinud jätkub see tänavugi. Mis puutub EMORi valimisennustusse, siis seda saab kommenteerida alles eeloleval veebruaril kui EMOR selle teeb. Praegu saab kommenteerida siiski vaid oktoobris ja novembris avaldatud EMORi igakuiseid küsitlusi, millest soovitaks välja lugeda Reformierakonna kindlat sammumist ainuvõimule. Kuid pidage! Ärge kiirustage! See küsitlus ongi sama meetodiga tehtud, millega eelmise aasta kahtedel valimistel ennustas EMOR Reformierakonna toetust pea poole suuremaks kui see valimissituatsioonis kujunes.

Lisan jutu ilmestamiseks foto EMORi uuringunumbritega ja Vabariigi Valimiskomisjoni graafikud tegelike valimistulemuste kohta. Pange tähele ka seda, et kui Reformi puhul eksiti 15-16 protsendiga, siis IRLi puhul vaid 2-4 protsendiga. Samas kõik vabandused, miks avaliku arvamuse küsitluse tulemusi tegelikult valimistel ei realiseritud võiks neil kahel erakonnal kokku langeda.

Demokraatia õppetunnid Itaalias

Kas te teate, mis toimub Itaalias? Pean tunnistama, et kuigi eesti keeles ilmub paar väga põhjalikku Itaalia elu teemasid lahkavat blogi, olin ma siiski vaid lehelugude tasemel informeeritud. Ja sellele vaatamata liikusin Roomas ringi tumelillade sõrmikutega, nagu oleksin üks neist sajast tuhandest, kes just Berlusconi vastaseks meeleavalduseks Rooma sel laupäeval kogunesid.

Itaaliat on märtsi lõpus ees ootamas kohalikud valimised kolmeteistkümnes regioonis. Täna on neist üheteistkümnes võimul Berlusconi vastane vasak-tsentristlik koalitsioon. Berlusconi vastasuse värviks on kuulutatud tumelilla ja tumelillat riietust ning erinevate Berlusconi vastaste parteide lippe ja loosungeid kandvad inimesed osalesidki 13. märtsil Rooma meeleavaldusel.

Itaallaste endi käest kuuldes, milliseid vahendeid on kasutusele võetud, et seadusi muutes saavutada meelepäraseid valimistulemusi, jätab meie riigikogu Reinsalu-Rosimannuse katsetustest veel päris lapsemängu mulje. Üks groteskne näide on praegu käimasolevast kohalike valimiste kampaaniast. Nimelt ei suutnud Berlusconi partei Il Popolo della Liberta esindaja Rooma piirkonnas valimiskomisjonile õigeks tähtajaks nimekirja esitada. Berlusconi reageeris sellele seaduse muutmisega, mis andis tema nimekirjale siiski kandideerimisõiguse ning president Giorgio Napolitano kuulutas selle seaduse ka välja.

Nii me siit kaugelt Eestist vaatame ja muigame. Meie ju tänavatele ei lähe. Kuigi põhjusi on olnud küll. Itaallased aga tulevad tänavatele. Muigame ka Kreeka üle, et nad ei kärbi ju üldse nii palju kui meie olles „maailmameistrid”. Kreeklased aga tulevad tänavale. Aga seda, et tegelikult on Eesti juba teist aastat järjest maailma tagantpoolt viies oma majanduslanguse poolest ning sellega on õigustatud mitmeid põhjendamatuid seadusemuudatusi ning ebaõiglasi kärpeid, püüame unustada ja sulguda veel tihedamalt oma kapslisse.

Itaalia kohta aga 2 sisukat kirjutist:

http://newsblaze.com/story/20100308000748adea.nb/topstory.html

http://kristeldaroma.blogspot.com/2010/03/kellelgi-on-korini.html

Kihnu kadripäev ja 880 miljonit maksutõusu

Kadripäeval kestis Riigikogu istungitesaalis töö katkematult 10 tundi. Peateemaks oli järjekordne maksutõus, kuid vähemtähtis ei olnud ka koolireform, mis ähvardab kinni panna pea pooled Eesti gümnaasiumid. Korrus allpool pidasid aga kihnlased kadripäeva. Fotol on Kihnu Virve pere tantsupoognaid keerutamas.

Istungipäeva alguses teatas peaminister minu küsimusele vastates, et valitsus ei ole kütuseaktsiisi järjekordset tõstmist arutanud ja valitsus ei ole ka sellist ettepanekut teinud. Ometi oli maksutõus seadusesse saanud.

Aga sellepärast, et kordumas on kevadine olukord. Siis saatis valitsus Riigikokku teise negatiivse lisaeelarve, millele päev peale eurovalimisi lisati Riigikogus Reformierakonna, IRL-i ja Roheliste häältega käibemaksu tõus ning aktsiiside tõus. Peaminister Ansip võib teha nägu, et temasse see asi ei puutu, kuid me kõik mäletame, mis sellest esimesest Rohelistega sündinud diilist välja tuli. Õiguskantsler andis sellele kiirustamisele ja läbimõtlematule rahmeldamisele oma hinnangu ning kuulutas käibemaksu tõstmise põhiseadusevastaseks. Toona sai lubatud, et Riigikogu õpib antud juhtumist oma õppetunnid.

Taavi Rõivas, reformierakondlasest rahanduskomisjoni esimees esines avalikkuses sõnumiga, et tema sellest maksutõusust tulenevat hinnatõusu ei hakka märkamagi. Kuid enamus inimesi märkab, sest aktsiisid bensiinile, toasoojale ja elektrile on tõusmas kahe aasta jooksul juba kolmandat korda.

Valitsusel võib ju olla mugav vaadata, et kui tõstad kaudseid makse, siis eelarvesse raha muudkui voolab. Nii planeeriti sel suvel teise negatiivse lisaeelarve puhul, et aktsiisi tõstmisest 10 % võrra saadakse poole aasta jooksul 2009. aasta eelarvesse lisatulu 160 miljonit ja 2010. aastaks 430 miljonit, seejuures on arvestatud ka käibemaksu täiendava laekumisega. See otsus tehti suvel ära ja oli septembris valitsuse poolt koostatud 2010. aasta eelarves juba naturaalse osana sisse kirjutatud. Nüüd siis erakorraliselt veel 450 miljonit aktsiisitõusu erinevatele kütustele.

Seega oleme astumas 2010. aastasse, kus aktsiiside tõusu elektrile, toasoojale
ning kütustele on planeeritud 880 miljoni jagu enamaks, kui oli aastatagune
tase. See raha ei laeku riigieelarvesse ei tea kust, vaid seda maksavad läbi
hinnatõusude tagasi kõik Eesti inimesed. Õiglasem oleks tõsta tulumaksu
suurema sissetulekuga inimestele, sest neil on täna töö, mida tuhandetel
enam ei ole.

Kaudseid makse maksavad kõik.

Ma küsisin täna peaministrilt, kas tal on olemas analüüs, kuidas sellised maksutõusud löövad väiksema sissetulekuga inimesi ja ta ei vastanud küsimusele. Ka ei vastanud ta küsimusele või palvele nimetada mõnda sotsiaaltoetust, mis viimase kahe aasta jooksul oleks tõusnud ja seega leevendaks kaudsete maksude tõusu.

Selles osas vaikides võttis ta omaks, et praegu on eesmärgiks võetud riigieelarve aukude lappimine ja euro püüdmine just väiksema sissetulekuga inimeste arvelt, kuigi töötute arv suureneb nädalatega ning töötavate inimeste palku on juba mitmeid kordi kärbitud, soovib valitsus järgmisel aastal koguda aktsiise 880 miljoni jagu enam.

Veel kord: see raha tuleb Eesti inimeste taskust!

Kui ikka 2007. aastal lisati igale bensiiniliitrile aktsiisimaksu 4 krooni 50 senti ja tuleva aasta 1. jaanuarist hakatakse lisama bensiiniliitrile 6.61, siis hind tõuseb. Ja loota, et maailmaturul jäävad kütusehinnad madalaks, on vaid lootus "ehk läheb õnneks!". Need ehku peale tehtud otsuseid oleme selle valitsuse puhul pidanud liiga sageli nägema ja enamasti pole "ehk läheb paremini" lähenemine ennast õigustanud.

Jutt, et inimesed ei tunne näiteks bensiinihinna tõusu ja jätkavad endiselt autoga sõitmist, näitab, kui kaugele on paremerakonnad inimestest läinud. Bensiini- või diiselkütuse aktsiis ei mõjuta vaid autoomanikke, vaid ka ühistranspordi eest vastutavaid omavalitsusi, kaubavedusid teostavaid firmasid ning kõige valusamalt põllumehi. Ka toasooja arvete tõusu ei saa inimene keskküttega majas valida, see saabub koos külmade ilmadega ning tänu aktsiisi- ning käibemaksu tõusule viimastel aastatel suuremana kui aasta eest.

Eraldi lugu on eriotstarbelise diislikütuse aktiisi tõstmisega. Seda on kergitatamas eriti suures summas ja paratamatult jääb selline mulje, et valitsuserakonnad karistavad maksupoliitikaga Eesti põllumehi, kes julgesid tulla Toompeale oma eksistentsi eest seisma. Sellest maksutõusust nädal tagasi, kui põllumehed olid Toompeal, ei rääkinud mitte keegi. See maksutõus tuli lauale viis päeva peale põllumeeste meeleavaldust Toompeal. Meid kõiki peaks vägagi muretsema panema, et meeleavaldajatele määratakse selline maksupoliitiline karistus!

Tänud toetajatele

Head sõbrad, tänan südamest iga mulle antud toetushääle eest!

Selle jaoks, et teha põhjalikumaid kokkuvõtteid ja need siin blogis ka lugemiskõlblikuks vormistada, läheb veidi aega. Tallinna valimisvõidu üle rõõmustamiseks pole tegelikult aega antud. Üle Eesti käivad tõsised arutelud edasiste liitlassuhete üle ja omajagu saab teha ka riigikogus. Näiteks kaitstes eelarves omavalitsuste tulubaasi.

Küll aga on selge, et Riigikogus Reinsalule&sõpradele omaseks saanud trallimine seadustega ei too talle ega tema parteile kasu. Kogu soolise võrdõiguslikkuse seaduse külge poogitud Tallinnale ülejäänud Eestist erineva valimisseaduse vastuvõtmine, oli ju tehtud selleks, et riigis valitsevatele erakondadele valimistulemused meelepärasemaks disainida. Saadi aga hoopis kõrge valimisaktiivsus, sest sellised trikid pühivad passiivsuse.

Mulle meeldib see, kuidas Tallinn viimase nelja aastaga arenenud on. Ma usun, et ta areneb edasi ja suudab lahendada ka linlaste muresid, mis riigi tähelepanu ei pälvi. Pikas valimiskampaanias panin tähele, et sotside programm toetas meie põhimõtteid. Praegusel hetkel oma sissekande lõpetangi, et minna edasist koostööd arutama sotsidega.

Miks IRL Langi umbusalduse suhtes vaikib?

Ajal, mil õhus on umbusaldus justiitsminister Rein Langi vastu ning teadmine, et peale kohalikke valimisi selgub nii mõndagi kurvastavat 2010. aasta eelarve kohta, võiks kahelda vähemusliidu tervises.

Kui Riigikogu avas oma sügisistungjärgu ja kuulas president Toomas Hendrik Ilvese kõnet, istus valitsusloožis ka suur osa vähemusvalitsuse ministreid. Hiljem arutati sellest vaatepildist tulenevalt, et kas järgmine kord näeme neid ministreid sel puhul koos, kui valitsus tagasi astub.

Samas. Vaatamata halbadele eeldustele pole sel vähemusvalitsusel puudu soovist edaspidigi võimul püsida.

Ilma suurema kärata on Reformierakond lihtsalt endale meelepärase valitsusremondi juba ära teinud ja valmis jätkama vähemusliidus, mis tugineb roheliste häältele kuni aastani 2011. Seni kuni rohelised paari nõukogu liikme koha eest annavad toetuse ka ebaselgele riigieelarvele, võibki peaminister jätkata juttu, et hullu pole midagi, võib jätkata samas vaimus.

See muster on Reformierakonnale omane, viimased kümme aastat on nad pidevalt valitsuses püsinud, seejuures kuue erineva võimuliiduga:

1999 3-liit Isamaa, Reform ja sotsid
2002 2- liit Reform ja Keskerakond
2003 3- liit Reform, Res Publica ja Rahvaliit
2005 3-liit Reform, Keskerakond ja Rahvaliit
2007 3-liit Reform, IRL ja sotsid
2009 2-liit Reform ja IRL.

Tänast valitsusliitu tundub siduvat ühine tegevus riigiettevõtete müüki planeerides.

Valitsusliidu tervise kraadiklaasinäiduks on isamaaliitlaste reageering (õigemini reageeringu puudumine) Langi juhtumile, kus minister kasutas kevadise valitsuskriisi ajal 10-päevast võimuvahemikku siseministeeriumis.

2007. aasta küberrünnakud on andnud palju jutuainet välis- ja kaitsepoliitikaga tegelevatele eestlastele. Nii ministeeriumide tasemel kui parlamendiliikmete näol. Eriti on see teema meeldinud isamaalastele. Nüüd aga on isamaalased vait kui sukad. Olukorras, kus Lang läks teise ministri valitsemisalasse ja vabastas viisakeelu alt mehe, kes oli paar kuud varem rahvusvahelisel videokonverentsil võtnud endale vastutuse 2007. aasta küberrünnakutes.

Seega Reformierakond on teinud taas oma kübaratriki – kaubamärk on ümber pakitud.
Kuna tee uute koalitsioonipartnerite leidmiseks on kinni, siis käib ka vähemusliit. See on isegi mugav.
Vähemusvalitsuselt ei saagi ju oodata raskeid otsuseid ning toimivaid tegusid. Vähemusvalitsus on lihtsalt vaheperiood uute valimisteni. Seekord siis kestab see vaheperiood, mida valitsetakse ikka veel 2007. aasta buumi retoorikast ja koalitsioonileppest tulenevalt, järgmised poolteist aastat.

Selgeks lahenduseks ajaraiskamisest väljatulemiseks oleks erakorralised Riigikogu valimised. Aeglaseks aga väsimatu küsimine, mida Valitsus tegelikult teeb, et majandusolukorda parandada ning majanduslangust kõige haavatavamatele pehmendada.

Vaja on Riigikogu erakorralisi valimisi

Eriline aeg, nagu Eestis praegu on, nõuab erilisi abinõusid. Täna me näeme, et olukorras, kus maailmas on majanduskriis mõnevõrra leevenemas ja mõned riigid teatanud suisa majanduskasvuni jõudmisest, on Eesti jäänud kahjuks kehvemate riikide gruppi. Meie majanduslangus on Eurooopa üks suurimaid, Eesti tööpuuduse kasv üks äkilisemaid ning väljapääsu ei paista kusagilt. Selge on see, et senine poliitika ei tööta. Me ei pea ootama, kuni tööpuudus jõuab 200 000ni, saamaks teada, et ta ei tööta.

Keskerakonna on veendunud, et selleks eriliseks sammuks Eesti jaoks erakorralises olukorras saavad olla erakorralised riigikogu valimised. Kui me ootame 2011. aastani uue riigikogu ja uue valitsuseni, siis selle ajaga võivad mõnedki asjad pöördumatult kaotsi minna. Eesti vajab uut riigikogu ja uut valitsust enne, kui riik ei suuda enam pensione välja maksta, enne kui euro püüdmatusse tulevikku lükkub, enne kui kroon kukub ja enne kui tööpuuduses Ida-Virumaal inimesed tänavale tulevad. Tühi pangakonto ei ole hea poliitiline nõuandja. Meil ei ole palju aega.

Praegune riigikogu ja valitsus on saanud rahvalt mandaadi täiesti teistes oludes. Meil on buumiaja valitsus ja buumiaja parlament, mis valitsevad kriisiaja rahvast. Neid poliitikaid, mida nemad teostama tulid ei ole võimalik enam teostada. Praegu on valitsuse tegevus jooksnud ummikusse. Meil on vaja kriisist väljatulekule orienteeritud parlamenti ja majanduse elavdamisele suunatud valitsust, kes on saanud rahva heakskiidu oma tegevuskavadele ega pea ametisse astudes enam iga sekund vaatama, kas ta on Emori uuringutes tõusnud või langenud. Praegusest kriisist väljatulek nõuab tõepoolest julgeid otsuseid ja seda mitte ainult reklaamides, vaid reaalsuses.

Viis kuud tagasi toetas sotsioloog Andrus Saar riigikogu erakorraliste valimiste teemat sõnadega: „Keegi peab võtma vastutuse kiiresti tegutsed. Praegu oleme jäänud hiljaks kõigi otsustega!”

Erakorralisteks valimisteks on Põhiseadus sätestanud neli viisi. Neist rahvahääletuse korraldamine tagab kõige laiema arutelu uue mandaadi teemal. Kui rahvahääletusel vastatakse küsimusele „Kas toetate Riigikogu erakorralisi valimisi?” "JAH", on võimalik Eestile võita aasta.

Kuidas tõsta makse nii et kõik rõõmsad on?

Riigikogu erakorralisel istungil ei suudetud mööda minna küsimusest, kes on süüdi selles, et õiguskantsler jõudis järeldusele – käibemaksu tõstmine vaid 4 tööpäevase etteteatamisega on Põhiseadusega vastuolus.

Rahvaliit väitis, et süüdi on pikale veninud valitsuskriis. IRL teatas, et süüdi on opositsiooni „kuna opositsiooni venitamistaktika tegelikult tegi selle aja võib-olla pikemaks, kui see oleks tavapäraselt olnud, ja see rakendamise aeg eelnõu vastuvõtmisest ja reaalselt selle käibemaksu kehtestamisel oleks võinud olla sellisel juhul ka pikem kui neli päeva, kes antud seaduseelnõu vastu, tõsi küll, hääletas.“

Tegelikult oli ju teise negatiivse lisaeelarve vajadus teada meile kõigile hiljemalt selle aasta veebruaris, kui valitsuse usaldushääletusega võeti vastu esimene negatiivne eelarve. Oli teada, et sellest ei piisa. Seda, et valitsus plaanib tõsta käibemaksu, teadsime ka juba aprillikuus. Tegin vahepeal kiire otsingu ja leidsin 25. aprillil sellekohase avalduse. See plaan oli avalik, aga Euroopa Parlamendi valimiste eelses kampaanias valitsuse esindajad eitasid mingit kava 2% käibemaksu tõsta. Seetõttu tuli maksutõusu kava lauale alles sobivalt päev peale Euroopa parlamendi valimisi.

Tõsi, kuna eelarve teine kärpimine jäi nii hiliseks, siis tegi ka opositsioon oma ettepanekud maksude muutmise osas sama lühikese etteteatamisega. Kui veebruaris ei leidnud meie algatus kehtestada astmeline tulumaks alates 1. juulist 2009 toetust, siis püüdsime seda veel viimasel hetkel käibemaksu ja aktsiiside tõstmise alternatiivina välja pakkuda.

Püüdes juhinduda õiguskantsleri juhistest, et maksude tõstmisest tuleb teada anda hiljemalt 2 kuud enne nende kehtimahakkamist, algatasime ka esmaspäeval uuesti tulumaksu seaduse muutmise seaduse. Nimelt on valitsusel seisus, kus kärbitakse raha hariduselt, päästetöötajatelt ning tervishoiult, siiski justkui paar miljardit üle. Sest kuidas muidu seletada seda, et Reformierakonna juhtimisel soovitakse endiselt järgmise aasta 1. jaanuarist tulumaksu protsenti alandada 21 protsendilt 20le. Väikese palgaga inimene võidaks sellest paarkümmend krooni, kuid riik kaotaks veelgi võimalusi midagi teha töökohtade loomiseks ning abivajavate inimeste aitamiseks.

Õiguskantsleri algatatud vaidluse põhisisu on minu jaoks selles, kas iga Riigikogu enamuse samm on õigustatud. Kuid kõrvalnähuna lisab ta ühiskonnale hirmu, et mis on järgmised sammud, need järgmised üleöö tehtavad otsused, mis võivad halvendada meie kõigi õiguskindlust. Küsimus, millesse õiguskantsler sekkus, oli valitsusliidu tegevuse põhiseaduspärasus. Negatiivsete eelarvete kummalisele koostamisele juhtis esmakordselt tähelepanu vabariigi aastapäeva kõnes meie Vabariigi President. Õiguskantsleri märkus teise negatiivse eelarve kohta on teiseks hoiatuseks, et majanduskriisi kattevarjuks kasutades eemaldutakse demokraatlikest tavadest. Kuid kaks hoiatust ei ole Reformierakonna ja IRLi ning neid toetavate roheliste koalitsioonile veel piisav, sest juba kõneleb rahandusminister Jürgen Ligi plaanist teha kolmas negatiivne riigieelarve üldse Riigikogust mööda minnes. Seda vaatamata Riigieelarve seadusele, mis sätestab üheselt nõude eelarve muudatused Riigikogus otsustada.

Seega kui õiguskantsler siiski otsustab, et valitsusliit küll vormiliselt püüab parandada käibemaksu kiirest tõstmisest tulenevaid vigu, kuid teeb seda eirates nüüd ja edaspidi põhiseaduse mõtet, siis minu meelest on õigustatud Riigikohtusse minek. Riigikohtus võidu saamine ei oleks kaotus, vaid hoopis võit tänasele ja tulevasele seadusandlikule võimule, et selliseid apse enam ei juhtuks.

E-valimistest

See postitus on tähelepanu juhtimiseks, miks ei saa paljud innukad esma E-hääletajad oma häält anda.

Kolm ööpäeva on olnud võimalik anda oma e-hääl Euroopa Parlamendi valimisteks. E-hääl peaks olema võluvits valimiskatiivsuse tõstmiseks. On ju ID kaarte välja antud üle miljoni ning neist kaardiomanikest pidavat aktiivselt oma kaarti kasutama ligi kakssada tuhat .

Kuid sellel kaardikasutusel on üks kitsaskoht, kui ID-kaardi kasutust soovid laiendada tavalise isikuttõendava dokumendi tasemelt elektrooniliseks, siis peab teadlik olema selle PIN koodidest. Teoorias on kõik lihtne, kui sul kaardi PIN1 ja PIN2 koodid on vananenud või kadunud, astud läbi pangakontorist, kust saad uue. Paraku on viimasel kolmel päeval päris palju tagasisidet tulnud küsimuses, et pangakontoritest pole E-valimise päevadel võimalik uusi PIN-koode saada. Olevat lihtsalt otsas.

Teades, et E-valimised kestavad vaid 28. maist 3. juunini, tähendab PIN-kaartide puudumine pangakontorites tõsist tagasilööki. Probleem puuduvate PIN-numbrite osas on olnud erinevate pankade puhul (nii Swed- kui SEB panga kontorites ning erinevates Tallinna piirkondades, alates Nõmmest ja lõpetades Õismäega). Ju siis pole pankadele veel täiel määral meelde tulnud, et Eestis ja kogu Euroopas on juuni hakul valimised.

Küll aga pole see meelest läinud kodanikel. Eile pärastlõunaks oli Euroopa Parlamendi valimiste e-hääletamisel interneti teel oma hääle andnud 22 057 inimest. Inimlik, et töötavatele paroolidele hakatakse mõtlema alles viimasel minutil, aga pankadelt ootaks etteplaneerimisvõimet. Kui pangad koostöös riigiga suudavad ka praegusest kitsaskohast üle saada, on see number märksa suurem.