Demokraatia õppetunnid Itaalias

Kas te teate, mis toimub Itaalias? Pean tunnistama, et kuigi eesti keeles ilmub paar väga põhjalikku Itaalia elu teemasid lahkavat blogi, olin ma siiski vaid lehelugude tasemel informeeritud. Ja sellele vaatamata liikusin Roomas ringi tumelillade sõrmikutega, nagu oleksin üks neist sajast tuhandest, kes just Berlusconi vastaseks meeleavalduseks Rooma sel laupäeval kogunesid.

Itaaliat on märtsi lõpus ees ootamas kohalikud valimised kolmeteistkümnes regioonis. Täna on neist üheteistkümnes võimul Berlusconi vastane vasak-tsentristlik koalitsioon. Berlusconi vastasuse värviks on kuulutatud tumelilla ja tumelillat riietust ning erinevate Berlusconi vastaste parteide lippe ja loosungeid kandvad inimesed osalesidki 13. märtsil Rooma meeleavaldusel.

Itaallaste endi käest kuuldes, milliseid vahendeid on kasutusele võetud, et seadusi muutes saavutada meelepäraseid valimistulemusi, jätab meie riigikogu Reinsalu-Rosimannuse katsetustest veel päris lapsemängu mulje. Üks groteskne näide on praegu käimasolevast kohalike valimiste kampaaniast. Nimelt ei suutnud Berlusconi partei Il Popolo della Liberta esindaja Rooma piirkonnas valimiskomisjonile õigeks tähtajaks nimekirja esitada. Berlusconi reageeris sellele seaduse muutmisega, mis andis tema nimekirjale siiski kandideerimisõiguse ning president Giorgio Napolitano kuulutas selle seaduse ka välja.

Nii me siit kaugelt Eestist vaatame ja muigame. Meie ju tänavatele ei lähe. Kuigi põhjusi on olnud küll. Itaallased aga tulevad tänavatele. Muigame ka Kreeka üle, et nad ei kärbi ju üldse nii palju kui meie olles „maailmameistrid”. Kreeklased aga tulevad tänavale. Aga seda, et tegelikult on Eesti juba teist aastat järjest maailma tagantpoolt viies oma majanduslanguse poolest ning sellega on õigustatud mitmeid põhjendamatuid seadusemuudatusi ning ebaõiglasi kärpeid, püüame unustada ja sulguda veel tihedamalt oma kapslisse.

Itaalia kohta aga 2 sisukat kirjutist:

http://newsblaze.com/story/20100308000748adea.nb/topstory.html

http://kristeldaroma.blogspot.com/2010/03/kellelgi-on-korini.html

Meenutus kuue aasta tagant

Tänase päikeselise ilmaga meenus mulle kuue aasta tagune 22. märts Londonis, kus ma magistrantuuris õppisin. Sel päeval elas see linn Iraagi sõja alguse mõjuväljas ja seega polnud võimalik selle sõja algusele vaadata kui millelegi kaugele ja ebaolulisele. Kõik rääkisid sõjast ja ajalehtede esikaaned erinesid vaid pealkirjade sõnastuse poolest, sõltuvalt sellest, kas tegemist on valitsust toetava või kritiseeriva väljaandega.

Londonis osalesin kahel suurel rahumarsil. Esimesel neist 15. veebruaril oli ligi miljon osavõtjat. Ajastus tulenes sellest, et kumu algavast sõjast oli piisavalt suur, kuid avalikkusel säilis veel lootus, et nende vastasseis võib sõja ära hoida. Teine rahumarss toimus 22. märtsil ja oli võrreldes esimesega väiksem. Paljud inglased arvasid peale sõtta mineku otsust valitsuse poolt, et sõjas olles tuleb oma armeed toetada.

Teise marsi kogunemiskohaks oli minu ülikooliesine Gover Streetil. Marss jõudis välja Briti parlamendi esisele, kus nii mõnigi osaleja soovis rohkem närvikõdi ja liikluse tipptundidel istusid oma plakatitega keset sõiduteed.

Brittidel on meeleavaldamise traditsioonil pikk ajalugu. Aga nii nagu esialgu paljud britid läksid Blairi valitsuse taha, sest sõjas tuleb ju omasid toetada ja alles hiljem andsid aru, et sellesse sõtta polnud ju vaja minnagi ja hakkasid Blairi George W. Bushi puudliks kutsuma. Nii on paljud eestlased ka majanduslanguse ajal Ansipi valitsuse taga, raske aeg ju. Ent ma usun, et ka sellele vaikivale enamusele jõuab varsti kohale, et Rein Langi ja Juhan Partsi tülitsemisele on alternatiiv. Samamoodi nagu on alternatiiv bluffivale peaministrile.