Toolide vahetus

Eile avaldas MTÜ Valimisvaatlus ülevaate, et Siim Kallase asumine volinikuametist otse peaministriks on erakordne. MTÜ Valimisvaatlus on 5 kuud tagasi asutatud, kontaktiks on välisminister Paeda nõuniku mobiiltelefon, seega on loomisel ilmselt silmas peetud eurovalimisi ja mitte Reformierakonna vangerdusi.

See, mis saab lahkuvatest volinikest on uudises olemas. Mis saab aga pikaaegse peaministri mantlipärijatest? Samasuguseid pikaaegse, kuid end ammendanud peaministri vahetumisi on läbi viidud mujalgi Euroopas. Näiteks Ansipist kauem peaministriametis olnud Briti peaminister Tony Blair (1997-2007) andis sisemiste kokkulepete alusel ameti üle oma põlvkonnakaaslasele ja pikaaegsele rahandusministrile Gordon Brownile. Eesti oludes saaks sellesarnaseks vahetuseks pidada Reformierakonna aseesimehe Jürgen Ligi tõusu. Kuid Browni juhitud Briti leiboriste tabas järgmistel valimistel suur kaotus ja tänini kestev opositsioonis olek.

Ka Taanis ei õnnestunud NATO-t juhtima suundunud peaminister Anders Fogh Rasmussenil (peaminister 2001-2009) mantlipärija valimine paremini. Kolm korda valimisi võitnud Rasmussen andis ameti üle kõigis oma valitsustes erinevates positsioonides olnud Lars Lokke Rasmussenile, kes poolteist aastat hiljem valimistel opositsiooni jäi. Ameti üleandmine noorema põlvkonna universaalsele poliitikule oleks kindlasti võimalik olnud ka Reformierakonnas - näiteks kas või erakonna aseesimehele Urmas Paetile, kes sobinud nii linnaosavanemaks, kultuuri- kui välisministriks. Aga suuremat edu kui vennasparteil Taanis kolm aastat tagasi ei ole ka sellise skeemi puhul põhjust eeldada.

Põhjanaabritegi juures tuli pikaaegsel peaministril Matti Vanhanenil (peaminister 2003-2010) amet maha panna enne valimisi. Põhjuseks rida skandaale valimiskampaania rahastamise ümber ning langenud reiting. Olukorra päästjaks valis erakonna kongress noore naispoliitiku Mari Kiviniemi. Ta sai sellise erakonna juhiks, mis oli parlamendis suurim, kuid aasta hiljem pidi valimistel tunnistama kaotust, mis senisest suurimast langetas Keskusta parlamendi neljandaks jõuks ehk isegi mitte kõige mõjukamaks opositsioonijõuks.

Reformierakonnal on kaks aseesimeest - Kaja Kallas ja Keit Pentus-Rosimannus -, kes võiksid püüda juhtida erakonda ja valitsust hoopis vähem ülbes stiilis, kuid mahamängitud kuvandit aastaga tõsta on neilgi raske.

Seega, otsides edukaid näiteid lähiriikides võimu hoidmisest, võisid ka Reformierakonna strateegid kiigata idanaabri poole. Kümme aastat pilgu alt ära olnud Siim Kallas peab andma oma erakonnakaaslastele kindlustunde, et nad ei jää järgmisel aastal tööta. Viis, kuidas vahetusest teada anti – kõik on otsustatud, jäänud on vaid vormistamine – viitab läbimõeldud strateegiale, kus Reformierakonnal pole kunagi esimehe valimisi olnud, ikka vaid üks kandidaat.

Eelarvamusteta eelarvest

Kaks päeva on Riigikogu istungitesaalis arutatud järgmise aasta eelarvet. Kaks kuud on arutelusid ja vaidlusi muudatuste üle veel ees. Paljude arvates on see aasta olulisim dokument. Riigi eelarve annab piirid, palju ja kellelt maksu kogutakse ning mil määral on loota riigi ülesannete täitmiseks lisavahendeid.

Aga eelarvet võib võtta ka tehnilise tabelina, kus raamatupidamislikult aetakse tulusid ja kulusid tasakaalu ning numbrite taga inimest ei nähta. Siiski, selline lähenemine tähendab, et riiki ei juhi mitte riigimehed vaid raamatupidajad.

Alles siis, kui märklaud on silme ees ja silmad on ka lahti, tekib reaalne võimalus pihta saada.
Valitsusel puudub täna selge siht, kuhu liigutakse ning kuhu üldse tahetakse jõuda. Riigikontrolör Mihkel Oviir tõdes Riigikontrolli aastaülevaates, et arengukavad ei mängi riigi juhtimisel mingisugust rolli ja riigieelarve koostatakse matemaatilise valemi abil, mille eesmärke kaaludes ning sisulisele analüüsile toetudes. See on väga karm hinnang valitsuse tööle, kuid kahjuks ma pean riigikontrolöriga nõustuma.

Tänasest eelarve eelnõust kajab vastu tõsiasi, et valitsusel on tähtis vaid see, kuidas numbrid Exceli tabelis välja näevad, mitte see, mida riigieelarve toob järgmisel aastal kaasa Eesti inimestele, mida ta toob kaasa meie elukallidusele ning majandusarengule.

Reformierakond sai oma mandaadi lubadusega viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Sellest lubadusest on loobutud. Valitsuse poolt koostatud 2013. aasta eelarve toob kaasa majanduskasvu pärssiva mõju, see eelarve ei paranda majapidamiste reaalset sissetulekut, see eelarve tähendab Eesti jäämist kiirema hinnatõusuga eurotsooni riigiks, kus inimesed on ikka veel vaeseimad.

Keskerakond on mitmeid kordi seadnud Eestile eeskujuks Põhjamaid. Riike, kuhu meie enda inimesed kõige rohkem tööle lähevad. Mis on neis riikides, mida meil ei ole? Kui väga üldiselt kokku võtta, siis on neis riikides paremad avalikud teenused. Põhjamaades ei pea inimesed tulekahju korral lootma vabatahtlikele ega kasutama arstiabi saamiseks erakliinikuid, sest need teenused on tagatud riigi poolt. Eestis pakuvad neid teenuseid aga teatud inimesed vabast tahtest ning sisuliselt hobikorras, sest riigi poolt makstav töötasu õpetajatele, politseinikele, päästjatele, piirivalvuritele ja hooldusõdedele eeldab, et seda tööd tehakse suurest missioonitundest.

Paraku saab riik pakkuda avalikke teenuseid täpselt niipalju, kui maksutulu inimestelt kogutakse. Praegune valitsus lihtsalt eelistab teatud makse mitte koguda ning laiutada käsi, et raha ei ole. Kui teenuste kvaliteeti järjest vähendatakse, siis on meil varsti tõepoolest raskusi 7-kohalise rahvaarvu kokku saamiseks, sest inimesed lahkuvad ja iga lahkunud tööealine inimene tähendab riigi jaoks väiksemat maksulaekumist ning üha suurenevat koormust sotsiaalsüsteemile.

Arstide streik, õpetajate petmine palgatõusuga, kodukulude kasv ja inimeste väsimus kestvatest kärbetest ning pidevalt tõusvatest maksudest peaks lõpuks ometi andma põhjuse loobuma dogmadest, mis meie majanduskasvu pärsivad. Koalitsioonipoliitikud kasutavad maksupoliitika osas selektiivset kuulmist – mis meeldib, seda kuulatakse ja kõik muud soovitused unustatakse ära. Unustatakse ära, et juba 2009. aastal soovitas IMF suurendada Eesti üksikisiku tulumaksu süsteemi progressiivsust, väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormuse kergendamist on soovitanud ka Euroopa Komisjon ja OECD. Paraku on kõik viimase aja maksutõusud pannud just suurema koorma väiksema sissetulekuga leibkondadele.

Me teeme riigieelarvesse omapoolseid muudatusettepanekuid. Nii selles osas kuidas saaks läbi maksude alandamise vähendada nii elektrihinna tõusu kui soojaarveid. Kui ka selles osas kuidas kolme aasta taguseid krokodillide komisjoni kärpeid, mida tehti eelkõige justlaste arvelt, leevendada.

Skype´i maa ja teerulliriik

Kirjutasin Delfi palvel kommentaari tänase valitsuse viimasest aastast.

Kõigest napp aasta tagasi uskus suur osa rahvast loosungit „võid kindel olla!“ Täna leiavad nii rahvas kui poliitikud, et asju, millele kindel olla, on jäänud üha vähemaks. Rahandusminister pole kindel, kui suure summaga lõppude lõpuks peame me garanteerima endast rikkamate riikide laene. Haridusminister pole kindel, kui pikaks kujuneb maalaste koolitee peale maagümnaasiumide sulgemist. Majandusminister pole kindel kui suureks kerkib elektrihind. Kui kunagi lubati edu ja õnne euroga liitumisest, siis nüüd paistab pilt keerukam – majandus kasvab tänavu teosammul 1,5 protsenti ja tööturg on juba üle poole aasta olnud sisuliselt stagnatsioonis.

Tehtud oleks just nagu kõik õigesti, aga tulemus meeldib üha vähesematele. Ja see paistab välja. Valitsuses olevate erakondade toetus on kogu selle aasta jooksul olnud selgelt väiksem kui nende erakondade populaarsus, kes valitsusse ei kuulu. Seda vaatamata valitsuse ülekaalukale pressiteadete voole ja enesekindlusest pakatavale stiilile. Milles siis asi?

Valitsus on langenud liigse enesekiituse ohvriks. Kaua ikka kuulad juttu, et oleme riigi rahanduse Euroopa meistrid, kui see su kontojäägil ei kajastu, palgatõusu ei paista ja hinnatõus paistab liigagi hästi? Rahulolematust kostitatakse aga üha agressiivsema pealekäratamisega – streikivad õpetajad elavad niigi hästi (rahandusminister Ligi) ja nende nõudmised on suunatud Eesti rahva vastu (riigikogulane Randpere). Härrased, kui kõik on tehtud nii hästi, siis miks see ei jõua näiteks õpetajateni? Üha rohkem tekib mulje, et pealekäratamine ja ülbus on vaid mask, mis varjab teadmatust, mida teha edasi.

Peab muidugi tunnistama, peataolek pole üksnes Eesti häda, sest suur osa Euroopast seisab samuti vastakuti üsna samasuguste strateegiliste probleemidega – kriisis haihtunud varandused, riikide õhukesed rahakotid ja eraisikute võlad, vananev elanikkond. Ja kahtlemata, sellises olukorras on vaja poliitilist otsustavust, valmidust vajadusel ka ebapopulaarseteks otsusteks. Kuid praegu me näeme Eestis triivimist ühe tõe ühiskonna suunas, kus kõik ülejäänud peale võimuparteide tahaksid Eestist teha justkui „Kreekat“, „Venemaad“, „kehva ilmaga Kuubat“ või mõnda muud väidetavat maapealset põrgut. Ja ignoreerimisele kuuluvad kõik – loomulikult Keskerakond, sotsid, aga ka erinevad majandusteadlased, „seemnesööjad“, ametiühingud, tööandjad, arstid ja muidugi õpetajad.

Eesti ees seisvad väljakutsed on tõelised, aga kas „ikka rohkem seda sama asja“ on ikka lahendus? Ilmselt polegi neile probleemidele ühte, lööva kõlaga ja lihtsat lahendust ja jumal hoidku selliste lahenduste eest. Ilmselt peab paika Mark Twaini ütlus, et igale raskele probleemile on üks lihtne lahendus, aga enamasti on see vale lahendus. Eestil ja Eesti rahval on päris olulisi ressursse, et mis iganes probleemidest lõpuks välja tulla – üpris hästi toimiv koolisüsteem, haritud rahvas, üsna väike korruptsioon, inimeste hea võõrkeelte oskus, ettevõtjate julgus, lähedus Põhjamaadele. Kõike seda polegi nii vähe. Ajaloo kriitilistel hetkedel on siin ühiskonnas jätkunud valmidust ka ärakuulamiseks, erimeelsuste unustamiseks, mõlemapoolseteks loovutamisteks laiema kokkuleppe nimel. Kuid ma ei mõista, miks on nüüd riigis, mis reklaamib end Skype’iga, saanud lemmiktööriistaks hoopiski teerull.

Teadlased versus Ansip

Õudusfilmis on alati teada, mida oodata kui tegelane läheb õhtusel ajal pimedasse parki jalutama. Mis pöörde asi võtab, kui meie peaminister hakkab käisest numbreid pilduma, on umbes sama etteaimatav.

Peaminister Ansipil on selline veider komme, et kui ta kord ühe mõtte on välja mõelnud, siis kordab seda nädala jooksul lugematu arv kordi. Selle nädala juhtmõte on seotud õpetajate palganõudega.

Tsiteerides ühte teisipäevasel õpetajate meeleavaldusel sõna võtnud matemaatikaõpetajat – ega Ansipi rohkesõnalisuses õpetajatele midagi lootust andvat kostu. Laias laastus rääkis peaminister esmaspäeval Riigikogus arupärimisele vastates ning kordas reedel Vikerraadio peaministritunnis üle, et Eesti paneb haridusse niigi liiga palju raha ning on sellega Taani, Rootsi ja Küprose järel Euroopa Liidus neljandal kohal. Eesti õpetajad saavad oma palgatõusu siis, kui tänase 220 gümnaasiumist on alles jäänud 54. Siis saab suurest osast õpetajatest lahti ning ülejäänud oma kauaigatsetud palgatõusu.

Imelik on aga Ansipi jutus see koht, kus suurest rahast hariduses juttu. Nimelt on Eesti Inimarengu Aruande 2010/2011 koostajad hoopis teistsugusel arvamusel.

Kolme Balti riigi haridust analüüsivas peatükis järeldatakse järgmist: „Riiklikud kulutused haridusele on kõigis kolmes riigis olnud ligikaudu 5% piires SKT-st; viimastel aastatel on need pisut vähenenud. Seda on napimalt kui meie põhjanaabrid haridusse investeerivad, ja ühtlasi napimalt kui OECD riikide keskmine. Hiljutine majanduskriis muutis olukorda veelgi keerukamaks.“

Teades, et õpetajate palku kriisiaastatel kärbiti 8 protsenti, samas kui hinnatõusud vähendavad omalt poolt sissetulekuid niigi, on täiesti võimatu leppida peaministriga, kes õpetajatele palga ostujõu taastamist lähiaastateks ei luba. Seda enam, et palgatõusuks vajalik summa on samas suurusjärgus kui eurovõlakriisi paketi sissemakse, mille ennatlikuks käivitamiseks Eestipoolse raha leidmisel mingit probleemi ei pidavat olema.

Hoolimatu käendus

Riigikogus arutati täna ja arutatakse veel neljapäeval Euroopa Finantsstabiilsuse Fondis (EFSF) osalemist, millega Eesti võtab kohustuse miljardite eurode eest laenu tagamiseks. Iga käendaja peab arvestama, et laen võib laenaja asemel hoopis garanteerija vastu pöörduda ning see seab tulevikus ohtu Eesti riigieelarve. Ikka veel on segased asjaolud, mil viisil mõni uus riik EFSFi kliendiks saab. Kindel on vaid see, et Eesti valitsus ei soovi "mingil juhul takistada otsuste langetamist".

Selline ülipüüdlikus võib meie jaoks tähendada, et heaks kiidetakse ka olukord, kus fondi raha läheb riikidele, keda ei usalda enam turud, keda ei usalda reitinguagentuurid, kellel pole enam mõtet tülitada IMFi ja kellel on vilets ajalugu laenude tagasimaksmisel.

Valitsust esindav rahandusminister Jürgen Ligi soovib kogu summas valitsusele blanko vekslit, nii et edaspidised üksikute riikide küsimused enam parlamenti ei jõuakski. Olen seda meelt, et me ei saa riskida sellises koguses Eesti maksumaksja rahaga sellistel tingimustel. Jah, me pooldame Euroopa Liidu liikmete solidaarsust rasketel hetkedel, kuid iga solidaarsus eeldab reeglite täitmist, ja praegu neid ei täideta.

Eesti meedia on otsinud erinevaid valitsuse kiirmeetodeid toetavaid kommentaatoreid, kes soovitavad lõhkilaenanud riike päästa, et rahustada turge. Samas kui oma enda raha ei investeeri Kreekasse juba ammu keegi peale liiga suure riskijulguse ja kasumiahnusega pankade. Eestis tegutsevad pangad nende hulka ei kuulu.

Eesti valitsus on püüdnud jätta muljet, nagu tähendaks käendamine ja garanteerimine midagi täiesti teoreetilist ja reaalset raha kindlasti mängu ei panda. See on eksitav. Üks laenu garanteerija põhitõdedest peaks olema, et käendust andes peab arvestama ka sellega, et tegelik laenuvõtja jääb maksetega hätta ja pank pöördub hoopis käendaja poole. Nii on ka selle laenuga. Kui laenaja oma kohustusi ei täida, on Eestil aega kaks pangapäeva, et tema asemel makse teha.

Kreekal juba pole raha, et tasuda järjekordset laenumakse 2010. aasta mais võetud laenu eest. Neid laene andsid IMF ning euroala riigid kahepoolsete lepingutega. Laenuandjad seadsid ka rea tingimusi, mida pole seni suurelt jaolt täidetud. Nüüd tõttame ka meie garanteerima lõhkilaenanud riiki.

Paistab, et valitsuse otsustajad on liiga palju viibinud Brüsselis ja võõrandunud elust Eestis. Kuidas muidu saab minna nii kahepalgelist teed. Samal ajal kui kodus pigistatakse kivist vett välja, ollakse valmis premeerima võõrsil vastutustundetut laristamist. Valitsuse soov tegutseda näiliselt jõuka riigina europoliitikas paneb meid andma garantiisid lõhkilaenanud riikidele, et nende jaoks laenamist endiselt odavana hoida. Isegi kui selle hinnaks on meie oma reservide käenduseks andmine ning halvimal juhul veel vajadus kiirlaenu võtmiseks, et käendaja kohustust täita.

Mis näoga me vaatame otsa Eesti kultuuritöötajatele, õpetajatele ja päästeametnikele, kes pidid palgakärpeid üle elama, kui me nüüd jagame nii kerge käega nii suuri laenukäendusi? Miks me peame oma tuleviku seisukohast otstarbekamaks kokkuhoidu Eesti laste arvelt täna ja nende õlule laenugaranteerimise võtmise tulevikuks?

Seega on garantiide andmisel palju vastuseta küsimusi. Kiirkorras otsustamisega võetakse Eesti riigile aga kohustusi, mis jäävad maksumaksjana koormama ka tänaseid lapsi. Kiirustamise tagant paistab aga välja valitsuserakondade soov teha otsused avalikkusega arutamata ja püüdega hoida kohustuste suurust võimalikult ebamäärase ja hoomamatuna. Siiski annab veel aru pidada. Tark ei torma ja seetõttu teeb Keskerakond ettepaneku, et otsusesse lisataks siiski kohustus kõik konkreetsed riikide abipaketid, millega Eesti liitub parlamendi ette tuua. On ju seekord elus näide võtta, et suvel kabinetivaikuses EFSFiga liitumine toimus ilma riskihinnangute ja aruteluta. Parlamendis pole selline vaikiv ajastu siiski võimalik.

Kui pannakse tuima?

"Tuima panemine" on väljend, mille tõi poliitilisse kultuuri Andrus Ansip kirjeldamaks olukorda, kus ta tõmbab endale teflonkihi ja ignoreerib küsimusi ning kriitikat. Alguses tundus see isegi naljakas ja vähemalt väga eriilmeline. Olime ju kõik harjunud väga ergu närvikavaga langide-ligide-atonenidega.

On möödunud vaid paar aastat ja terve peaministrierakonna lipukirjaks võiks olla "Paneme tuima!"

Veel häirivam on see, kui tuimus haarab tavakodanikke. Minust nagunii midagi ei sõltu. Hinnad tõusevad niikuinii. Olete kuulnud? Jah, mina olen ka, kuid see pole siiski veel reegel.

Täna tabas mind esimest korda tuima panev ajakirjanik. Ajaleht Postimees reageeris minu arvamusele, et ma olen häiritud ja taunin Pensioniameti ja Eesti Posti vahelist kokkulepet, mis tõstab pensionide kojukande maksumust terve viiendiku. Uudis võeti üles ja tunni pärast ilmus ta netti koos pensioniameti ametniku ja varsti ka Eesti Posti kommentaariga, et hinnatõus on paratamatu ja midagi pole teha.

Mina, kes ma olen Riigikogus korduvalt hääletanud sellise kokkuhoiu vastu, mis võtab inimestelt, kellel pole enam jaksu ning sageli ka transpordivõimalusi, et keskustes pangast ise pensioni tuua, arvan et hinnatõus pole põhjendatud. Aga mu arvamusest ei võtnud Postimees ridagi, sest nagu päeva toimetaja upsakalt pistis : mis see poliitiku arvamus muudab?

Aitähh Postimees.

Siiski, korrektsuse huvides lisan siia teate, mille alusel uuriv ajakirjanik endale sobivaid allikaid otsima oskas hakata:

Simson: riik tõstab pensionide kojukande kulusid



Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees Kadri Simson ütles, et pensioniameti ja Eesti Posti vahel sõlmitud kokkuleppe tulemusena tuleb eakatel tuleval aastal maksta pensionide ja toetuste kojukande eest viiendiku võrra rohkem.

„Varjatud kujul on see järjekordne samm pensionide maksustamise suunas, kasutades selleks ära riigiettevõtte ärihuvisid,“ ütles Simson. „Mida maksavad selle taustal reformierakondlaste kinnitused, et nad kunagi ei vähenda pensione? Nad juba teevadki seda, ainult võõra nime all.”

Simsoni sõnul tuleb uuest aastast pensionide kojukande eest eakatel maksta senise 60 krooni asemel 72 krooni.

„Reformierakonna soov postiteenuse pealt kokku hoida ja maksta pensioniraha välja panga kaudu on andnud tagasilöögi just maapensionäridele,” märkis Simson. „Paljudes maapiirkondades ei ole sularaha- ja makseautomaate ning postkontoreid, raha kättesaamiseks ning tehingute tegemiseks peab sõitma suuremasse keskusesse."

Simsoni sõnul ei ole maapiirkonnad ühistranspordiga ühtlaselt kaetud ning paljudesse küladesse liinibuss ei jõua.

„Samuti on bussifirmad majanduslanguse tingimustes sulgenud väiksemaid liine ning tõstnud piletihindu,” märkis ta. „Niigi väikese sissetulekuga pensionäridest tuleb valida, kas tasuda kojukande või bussipileti eest.”

Simsoni sõnul pole eakatele pensionide kojukanne mugavusteenus, vaid tihtipeale neile ainus võimalus suhelda välisilmaga. „Nagu on näidanud tänavune lumetorm, pole sellistes tingimustes eakatel inimestel võimalik liikuma pääseda,” märkis Simson.

Simson meenutas, et Keskerakonna fraktsioon hääletas möödunud aastal pensionide tasuta kojukande lõpetamise vastu.

Ansip hinnatõusu teenistuses

Keskerakond kasutab täna kõiki opositsiooni kasutuses olevaid võimalusi, et 2011
aasta eelarve puhul avalikkuse tähelepanu tõmmata sellele, et see eelarve jätab
kasutamata võimalused hinnatõusu ohjamiseks.

Sel teemal oli mul täna ka mõttevahetus peaminister Ansipiga. Toon siinkohal ära oma küsimused ja Ansipi vastuse.

Kadri Simson: Lugupeetud peaminister! Eesti Pank prognoosib 2010. a lõpuks toiduainete hinnatõusuks Eestis 6,6%. Samal ajal on Euroopas keskmine hinnatõus 1,8%, üle kolme korra madalam. Ja Statistikaamet annab ka teada, et Eesti hinnatõusude peamiseks mootoriks on olnud administratiivsed meetmed ehk siis valitsuse poolsed maksutõusud. Ometi lubab teie juhitav Reformierakond oma valimislubadustes kaudseid makse veelgi tõsta. Mis on teie nägemus, kui kõrgele annab veel käibemaksu tõsta ja milliseid aktsiise soovite te veel kasvatada?

Andrus Ansip: Aitäh! Reformierakonnal ei ole kavatsust tõsta mitte mingisuguseid makse. Juba on otsustatud järgmisest aastast tubakaaktsiisi tõus ja see on ka ainus maksutõus, mis järgmisel aastal Eesti maksumaksjaid ees ootab. Ma pole ka nõus sellega, et Eesti hinnatõusu põhjus peitub administratiivsetes otsustes. See kindlasti ei vasta tõele! Eesti praegune hinnatõus on küll suhteliselt kõrge, üks kõrgemaid Euroopa Liidus. 4,5% Eurostati järgi ei ole mitte madal inflatsiooni tase, vaid väga kõrge tase. Kuid praegune Euroopa Liidu keskmine inflatsioon on olnud ka 2,3%, mitte teie poolt viidatud märksa pisem number. Eesti puhul tuleb praegu kindlasti pidada silmas ka seda, et meie täna tehtavad võrdlused tehakse deflatsioonilise hinnatasemega ehk buumile järgnenud hindade languse tagajärjel saabunud tasemega, kõige pisemad olid Eestis hinnad 2009. aasta juunis ja majandusbuumi eelsed või selle kriisi eelsed hinnad olid kõige kõrgemad 2008. aasta oktoobris. Praktiliselt 13 kuu jooksul Eestis oli deflatsiooniline hinnatase. Hinnavahe 2008. aasta oktoobri ja 2009. aasta juuni vahel oli koguni 2,8%. Meie hinnad odavnesid 2,8% võrreldes kõrgtasemega kriisi eel. Aitäh!

Kadri Simson:
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie valitsuskoalitsiooni ajal on igale bensiiniliitrile lisatud 2,1 krooni aktsiisi ning 1 kroon käibemaksu. Maagaasi aktsiis on tõusnud nii, et ta on 2,5 korda suurem kui Euroopa Liidu miinimummäär. Elektrile ei olnud 2007. aastal üldse aktsiisi, nüüd on see 70 krooni megabaittunni kohta ehk ligi 5 korda enam kui meie lõunanaabritel. Põllumeeste diislile on lisatud aktsiisi 1,73 krooni liitri kohta, mis ületab Euroopa Liidu kehtestatud miinimumi 5,2 korda. Nende rohkete maksutõusude tulemusel oleme me olukorras, kus meie toiduainete hinnatõus Eestis on kaks korda suurem kui meie põhjanaabritel Soomes või lõunanaabritel Lätis. Mida kavatseb valitsus selles osas ette võtta?

Andrus Ansip:
Aitäh! Vastab tõele, et Eestis on aktsiisi määrasid tõstetud, aga samas tuleb silmas pidada seda, et Eesti valitsussektori defitsiit on Euroopa Liidu üks kõige pisemaid – 1,7% möödunud aasta lõpuks ja väga paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on praegu teravad probleemid seotud just defitsiidiga, valitsussektori kulutuste kärpimisega, maksude tõstmisega. See, mis meil on ammu tehtud, seisab teistel alles kõigil ees. Ma arvan seda, et ei maksa praegu ka opositsioonipoliitikutel soovida Eestile näiteks Iirimaa või Kreekaga sarnast olukorda, kus kogu maailm diskuteerib nende finantsseisundi üle. Kui me ei oleks teinud valusaid otsuseid avaliku sektori kulutuste kärpimiseks või ka siis maksude tõstmiseks möödunud aastal, siis just täpselt niisugused diskussioonid käiks ka Eesti kohta. Nii et mida tahta? Mina tahaksin seda, et Eesti riigi majandus oleks usaldusväärne, et meie rahandus oleks usaldusväärne. Kui nüüd rääkida toiduainete hindadest, siis, proua Simson, mina arvan, et te ei peaks Soomet Eestile eeskujuks tooma, sest Soome toiduainete hinnad on ühed Euroopa Liidu kõige kõrgemad. Euroopas suudavad soomlastega toiduainete hindade osas võistelda ainult norrakad, õige pisut pakuvad konkurentsi ka taanlased ja ka Luksemburgis võidakse enam-vähem samasuguste toiduainete hindadega arvestada. Toiduainete hinnad Eestis on Euroopa liidu ühed madalamad. Jah, mitte kõige madalamad, mitte nii madalal tasemel ei ole need toiduainetehinnad, nagu nad on Poolas ja Rumeenias, aganad on kindlalt ühed Euroopa Liidu kõige madalamad. Ehk siis, kui võrreldes Euroopa Liidu keskmist, siis Eesti toiduainete hinnad on umbes 80% Euroopa Liidu keskmisest, Soome omad 120% Euroopa Liidu keskmisest. Aitäh!

Kadri Simson:
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kui vaadata tuleva aasta eelarvet, siis valitsus prognoosib käibemaksu laekumise suurenemist peaaegu miljardi krooni võrra ja kui hinnad tõusevad, siis loomulikult suureneb ka käibemaksu laekumine riigieelarvesse. Aga vaatame eelmist aastat, et eelmisel aastal lisatud käibemaksust planeeris riik juba sellesse aastasse 1,8 miljardit krooni enamlaekumisi ja tõstetud aktsiisidest 80 miljonit krooni. Kui võtame eelduseks Eesti leibkondade arvu, siis iga iseseisvalt elav pere on pidanud nendest maksutõusudest selle aasta jooksul juba maksma 4500 krooni. Te räägite praegu inimeste toimetuleku asemel sellest, et eelarve defitsiit on meil väike. Mulle tundub, et te ei kavatsegi midagi ette võtta. Teile sobibki, et hinnad tõusevad, sest siis laekuvad teile ka suuremad aktsiisid, suurem käibemaks!

Andrus Ansip: Jah, olen teiega nõus selles osas, et käibemaksu laekumised on olnud väga head. See tähendab seda, et Maksu- ja Tolliamet on töötanud hästi ja et ka Eesti maksumaksjad on olnud seaduskuulekad. Ja tänu sellele, et maksulaekumised on olnud head, on meil olnud võimalus välja maksta eelarve laekumistest nii õpetajate kui ka politseinike palgad kui ka pensionid, näiteks, on kõik korralikult välja makstud. Kui meil oleks samasugused eelarveprobleemid nagu need on enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides, siis meil oleksid praegu tohutud rahastamisraskused. Ma ei usu, proua Simson, et teie sooviksite praegu laenata Eestile igapäevaste kulutuste katmiseks raha aastaintressiga 9%, nagu mitmed Euroopa riigid praegu seda tegema peavad. Me oleme suutnud oma riigi rahanduse korras hoida. Meie suudame praegu oma reservide pealt raha teenida. Möödunud aastal sel ajal, kui väga paljud riigid maksid raharessursi eest meeletut intressi, teenisime meie 1,1 miljardit krooni. Ehk siis ma ei ole kindlasti nõus teie väitega, et väike defitsiit tuleb kellegi arvelt. Suur defitsiit on kellegi arvelt elamine, see on oma laste arvelt elamine. Mõistlik oleks ikkagi üritada vähemalt oma arved ise ära maksta ja mitte jätta neid arveid laste ja lastelaste maksta.
KOKKUVÕTE:
Reformierakonna maksulubadustes tuleb lubada ridade vahelt. Kuigi programmis pole otseselt kirjas käibemaksutõusu, on rahandusminister Ligi saatnud Euroopasse kirja lubadusega vähendada tööjõumakse ning kanda maksukoormus edasi kaudsetele maksudele. Vastusele, milliseid kaudseid makse tõsta plaanitakse vastas Ligi Riigikogus: "Me kirjeldame selles kirjas oma eesmärke ja põhimõtteid ning neidsamu eesmärke ja põhimõtteid kajastame riigi eelarvestrateegias. Tõepoolest, siin midagi uut ei ole." Nii et tõsteti käibemaksu ja aktsiise ning ärge oodake midagi uut, seda tehakse veel kui vaid reformile selleks voli antakse.

Meie põhimõte on aga see, et koormat ei saa vaid väiksema sissetulekuga inimestele laduda, kelle kanda toasooja ja toiduainete maksutõusud paratamatult jäävad.

Hinnatõus

Hinnad tõusevad. Inimesed kiruvad kaupmehi. Kuid iga pere maksab sel aastal ligi 1500 krooni (95 EUROt) tänase valitsuse maksutõusudeks.

Statistikaamet annab teada, et kuigi majandusnäitajad on viimasel aastal olnud languses ja tööpuudus jätkuvalt hirmuäratavalt kõrge, siis hinnad sellele vaatamata tõusevad.

Olen kuulnud inimesi kirumas kaupmeeste ahnust. Et kui ostjaid on vähem, siis üritatakse nende vaeste allesjäänute arvelt siiski oma kasum kätte saada.

Kuid pange nüüd tähele. Kuiv statistika annab teada:

hinnatõusu mõjutas kõige rohkem elektri,
soojusenergia ja kütte kokku 9,2
protsendiline, mootorikütuse 14,2
protsendiline ning toidu 2,5 protsendiline
hinnatõus, mis igaüks andsid
kogumuutusest neljandiku.

Seejuures lisas elektrile, soojusenergiale ja küttele hinda "administratiivselt reguleeritav hinnatõus" ehk inimkeeli lisatud aktsiisid ja käibemaks.

Selle hinnatõusu poolt hääletasid reformistid ja isamaalased. Need samad, kes nüüd nii innukalt enda põhjustatud hinnatõusu vastu "võitlevad", olid vägagi rahul, kui sellest hinnatõusust eelarvesse 800 000 000 (jah kaheksasada miljonit krooni) planeerisid.

Arvestades, et Eestis on hinnanguliselt 567 tuhat leibkonda, siis iga iseseisvalt elav pere on sellest lisatud käibemaksust ja aktsiisist kaotamas ligikaudu poolteist tuhat krooni.

Euroopale antud lubadused pole mõeldud siseturul tarbimiseks.

Suurel suvel kipub esiuudiseks ikka ja jälle trügima ilmaennustus. Kuid suurest soojast end heidutada laskmata tehakse kabinetivaikustes ka tööd. Kaks töökat meest - rahandusminister Jürgen Ligi ja Eesti Panga president Andres Lipstok treisid valmis kirja Euroopa otsustajatele.

Kirja adressaadiks olid Eurogrupi president Jean-Claude Juncker, ECOFINi president Elena Salgado Mendez´le ning eurovolinik Olli Rehn.

Selles kirjas polnud palju uut. Valdav osa tekstist sisaldas kiitvas kõneviisis kordusi selle kohta, milliseid kärpeid on meie valitsus juba Eesti riigi eelarves läbi viinud. Aga kiri sisaldas ka lubadusi aastateks 2011 ja 2012. Kui allakirjutajad on rahandusminister ja Eesti Panga president, võisid adressaadid võtta neid lubadusi ka kui siduvaid lubadusi järgmisele Eesti Vabariigi valitsusele. Muu hulgas kinnitati selles kirjas soovi sotsiaaltoetusi muuta "vajaduspõhiseks".

Senimaani on "vajaduspõhiseks muutmine" tänase valitsuse retoorikas tähendanud seda, et abi muutub vähem kättesaadavaks. Seda on juba korduvalt nähtud, et riigieelarve kokkuhoidu tehakse just kõige väiksema sissetulekuga inimeste arvel. "Vajaduspõhiseks" muutus kõrgharidus, mille tulemusena vähendati stipendiume ja tasuta üliõpilaskohti - tagajärjeks, et ülikooli on asja jõukama pere lastel. "Vajaduspõhiseks" muudeti pensionide kojukanne, mille tulemusena paljud pensionärid maksavad oma niigi napist sissetulekust kümnist Eesti Postile.

Nii saigi täna Riigikogus Jürgen Ligile esitatud küsimused, et milliseid sotsiaaltoetusi on ta nüüd silmas pidanud. Samuti, et millises töörühmas neid vajaduspõhiseks muudetavaid sotsiaaltoetusi siis arutatakse ja millal nende plaanidega avalikkuse ette tullakse.

Lisaks lubatsid Ligi ja Lipstok oma kirjas vähendada tööjõumakse ning kanda maksukoormuse edasi kaudsetele maksudele. Kaudsed maksud - aktsiisid ja käibemaks - on viimastel aastatel pärmina paisunud. Mis siis nüüd veel plaanis on?

Tööpraktika rikaste klubis

Tänastes lehtedes on uudis, et peaminister sõitis Majanduskoostöö- ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liitumistseremooniale, kus uuteks liikmeteks võetakse Eesti, Iisraeli ja Sloveenia. Tegemist ei ole siiski vaid preemiareisiga, kus kiidetakse klubisse sisseastumiskatsed edukalt teinud uustulnukat. Vastupidi, uus liige peab välja kannatama ka kriitika, mida siseoponentidele eales ei andestataks.

Tegemist on organisatsiooniga, mis oma raportis manitseb Eestit kiire tööpuuduse kasvu ning pensionäride ja töötute vaesumise pärast. Nii oli seniste OECD riikide keskmine tööpuudus märtsis 8,7%, Eestis aga tänavu esimese kvartali lõpus 19,8%.

Kui Eestis ei tee valitsus märkamagi, et üle 9 kuu töötuna olnud inimene peab läbi ajama vaid tuhande krooni suuruse toimetulekutoetusega, siis välismaalt nähakse olukorda selgemini. 1000 krooni toiduks tähendab vaesust. Nii hoiatabki OECD, et 61% Eesti töötutest elab vaesuses.

Päris muserdavaid kommentaare andis ka Eestis käinud OECD esindaja John Martin. Nending, et lootusetu olukord võib varasema kogemuse põhjal jätkuda vähemalt 5 kuni 10 aastat kõlab kurjakuulutavalt. Samas, kui tema jaoks oli normaalne tase kriisieelne 30 000 töötut, siis kõlabki see tänases olukorras muinasjutuna. Tänase 137 000 töötu juures peaks juurde tekkima üle saja tuhande uue töökoha, kuid valitsuse palgatoetus ja tööpraktika katavad tänases mahus vaid paar protsenti sellest.

Seda juttu, et tööpuudus jääbki kõrgeks on ka peaminister rääkinud. Kuid jutule lisaks rehmab ta ka käega ja ütleb, et ega valitsus saagi töökohti luua. Siiski ei soosi OECD sellist suhtumist, et riigil pole töökohtade loomisel mingit rolli. Pidupäevateates, et Eesti võetakse klubisse teatati ka, et uueks poliitiliseks esmaülesandeks peaks saama tööotsijate uuesti töölerakendamine ekspordisektoris struktuursete reformide kaudu. Lihtsasse keelde tõlgituna siis – aeg mittemidagitegemine lõpetada ning asuda töökohti looma!

Kas on piisavalt valus?

Millal küll saab Eestis selgeks, et karmi tööpuuduse jätkumine veel aastaid läheb meile kordades kallimaks, kui täna tegutsema asumine?

Kui viiendik tööealistest inimestest on tööta ja jääb tööta veel kolmeks aastaks, siis selle kasutamata ressursi ja loomata väärtuste hind jõuab Eestis pea poole aastase SKP mahuni – seda on aga oma 100 miljardit!!! Ja nüüd paneme kaalukausile, et tänane valitsus ei kavatse riigi eelarvest mitte midagi töökohtade loomisse panustada, sest „eelarve tuleb hoida tasakaalus“! Säästame pisku, et kaotada nii palju.

Ühes lastelaulus on peategelaseks õnnetu karumõmm, kelle memm läks metsa maasikale ja taat läks metsa vaarikale ning pole kedagi, kes unelaulu laulaks.

Täna ei ole see enam vaid unelaulu-karumõmmi mure, vaid paljudes Eestimaa koolides on mure lastega, kelle vanemad on läinud välismaale tööle ja jätnud lapse isepäi kasvama.

Statistikaamet nentis, et tööga hõivatute hinnanguline arv oli Eestis selle aasta alguses 554 tuhat, mis on Eesti taasiseseisvusaja väikseim hõivatute arv. Nii vähe inimesi pole Eestis kunagi töötanud.

Jah, uudistest kuuleme juba juttu nagu oleks tööpuudus vähenemas. Ametlikult see nii ongi, sest töötult saab võtta töötu staatuse ka ilma, et ta töö leiaks. Seda nimetatakse sanktsiooniks. Uurisin sel nädalal töötukassa esindajatelt, et mis on saanud 2009. aastal sanktsioonidega töötu staatusest kustutatud 26 tuhandest inimesest. Selgus, et tänaseks on neist maksumaksjaks saanud 15%. Nende inimeste üle on mul hea meel - kui maksu maksad, järelikult oled leidnud Eestis töö. Veel 30% on mõne kuu möödudes end taas töötuna arvele võtnud. Kuid ülejäänud 55% ehk üle 14000 inimese on kadunud. Seda on Kuressaare või Valga linna jagu. Kas need kadunud on Eestist lahkunud või lihtsalt heitunud, ei teata.

Soovitades inimestel Eestist lahkuda, läheb tänane valitsus lihtsa väljapääsu suunas – nende jaoks kaob ka inimesega probleem. Kuid tegelikult kaob koos inimesega ka Eesti võimalus. Arengufondil oli Eesti Vabariigi sajandaks aastapäevaks välja pakkuda erinevaid arenguvõimalusi. Tänase poliitika jätkudes peeti tõenäoseks, et Eestist saab Lõuna-Soome. Piirkond, kust asisemad inimesed lahkuvad ning oleme muutunud jõukate põhjanaabrite ääremaaks.

Vanarahvas ütles, et mida külvad, seda lõikad. Ansipi stiil on aga öelda, et riik midagi töökohtade loomiseks tegema ei peagi. Seega on põld lihtsalt sööti jäetud. Parts soovitab, et minge otsige mujalt ning Ligi lööb usinasti kaasa, et kui valitsuse tegematajätmised ei meeldi, mine ära!

Kuid...

...Ära veel mine! Tänane valitsus peab oluliseks eelarveridade numbreid, mitte inimesi. Kuid ilma inimesteta ei tule ka numbreid. Kodu mahajätmise asemel on võimalik vahetada valitsust.

Keskerakonna välireklaam

Palju elevust tekitanud Keskerakonna välireklaam tööpuuduse teemal vajab mitmes osas selgitusi. Ühe plakatiga ei räägi ju kogu juttu ära. Küll aga tekitab plakat äravust ja huvi ning seeläbi toob mureteema enam tähelepanu alla.

Esiteks plakati sõnum - Riigikogus tööpuuduse arutelul 16. veebruaril (samal päeval kui Lauluväljakul kogunes silmapiirini ulatuv töötute järjekord), jättis Mart Laari kõne õõnsa mulje just sellepärast, et 2009. aasta EP kampaanias proovis Laar olla Liivimaa suurim töökohtade looja ja lubas telereklaamis luua 50 000 uut töökohta. Selle asemel kasvas 2009. aastal tööpuudus ja ametlike töötute arv kasvas jaanuari 38 tuhandelt detsembriks 87 tuhandele vt Töötukassa). 2010 aastal asus Laar propagandat tegema 30 000 uue töökoha lubadusega, aga selleks ühtegi tegelikku sammu ei astunud.

Andrus Ansip aga peaministrina on rahul sellega, et majandusprognoos lubab 80 000 inimese töötuks jäämist aastateks. Paratamatus?!

Ma arvan, et ei ole. Pole eestlased halvemad kui teised eurooplased, orjarahva aeg peaks möödas olema.

Lisan siia foto käimasolevast Briti kampaaniast, kus opositsioon pole istuva peaministriga rahul. Muuhulgas tehakse Gordon Browni nägu kasutades etteheiteid, et ta kahekordistas vaesematele maksukoormust, lasi ennetähtaegselt tänavatele 80 000 kriminaali, suurendas ebavõrdsust ning on põhjustanud rekordilise noorte tööpuuduse.

Ah, ma tean, mida Ansipi andunud pooldajad ütlevad -- see, mis on lubatud pika demokraatiga Ühendkuningriigis, ei ole lubatud meile. Aga kui faktid on tõesed, miks mitte?

Laine Jänese personaalminutid Kultuurikajas

Laupäevase hommikukohvi taustaks kuuldud Vikerraadio Kultuurikaja jahmatas mind ja siis pani muigama. Et te saaksite aru, millest jutt, peate seda saadet järelkuulama alates 36ndast minutist (seda saab teha vajutades seda linki).

Mis mind siis hämmastas? Aga see, te kultuuriminister Laine Jänes luges ilmekalt oma nädalakava ette. See kestis 9 minutit ja lõppes järeldusega, et ministri juhet ikka naljalt niisama kokku ei aja.

Ja siis täna on see sama kriitikavaba kultuurisaate eetriaja kasutaja esinenud Valitsuse pressikonverentsil, kus teatas, et rahvusringhäälingu tasakaal on igati korras või lausa Keskerakonna kasuks kaldu.

Täpsemalt teatas Reformierakondlasest kultuuriminister, et on tehtud arvutusi selle kohta, kui palju erinevate erakondade esinejaid on personaalselt sõna saanud ja Keskerakond on saanud kõige rohkem sõna.

Heaks näiteks tõi ta „Reporteritunni" Vikerraadios või "Foorumi" ETV-s kuhu alati kutsutakse erinevate arvamuste esindajad. Foorumi osas on tõsi see, et kui saates on poliitikud, siis enamasti on esindatud tasemel kaks-kaks nii koalitsioon kui opositsioon.

Vikerraadio kasutab veidi keerulisemat skeemi. Kui ennemuiste oli tõesti kord kuus reedeti peaministri jututund Vikerraadios ja sellele vastukaaluks siis kord ka kõigi opositsioonierakondade esindajate jututund nädal hiljem. Siis nüüd on märkamatult sisse hiilinud iganädalane tunnike mõne ministriga. Sel kolmepäeval vestles tunni jooksul Urmas Paet, möödunul Laine Jänes.

Loomulikult peab riigiraadio rahvale teada andma, milliste uute seadusalgatustega ministrid välja on tulnud ja uudised valitsuse istungite järgsest pressikonverentsist selleks ongi mõeldud. Mõistan. Aga möödunud nädala näitel on ka istungeid, kus ministritel midagi öelda ei olegi. Kui möödunud nädalal ei räägitud pressikonverentsil midagi sisulist, siis sai uudiseks Keskerakonna valimatu tõrvamine. Alustas Lukas, jätkas Ansip ja takka kiitis Paet. Mida aga selle põhjendamatu kriitika peale ei antud, oli rünnatava esindajale uudisnupu lõpetuseks lausejagu vastust. Kuigi see vastus oli olemas.

Seda uuringut ETV ja Vikerraadio kohta aga tahaks Jänese käest saada küll. Rahvusringhäälingu inimesed, kellega rääkisin, sellise tulemusega analüüsist küll midagi ei teadnud.

Kas reformisti ülbus on kaitsereaktsioon?

Eestis on ametlike andmete põhjal 102 tuhat inimest, kes sooviks töötada kuid tööd ei ole. Küsisin täna peaministrilt, et mis on tema nõuanne neile, et lootus ei kaoks. Ansip vastas, et tema soovitus nendele inimestele on eelkõige hinnata ära oma tugevused, oma nõrkused, töötada tugevuste arendamise ja nõrkuste minimeerimise kallal. Hinnata ära ka see, kas majandusstruktuuri muutused jätavad üleüldse alles võimaluse nende töökohtade taastekkeks või on see täiesti lootusetu, et need töökohad uuesti tekiks ja vastavalt sellele, kui see tõepoolest on lootusetu, tuleks omandada uus elukutse.

Poolteist tundi hiljem avaldas Postimees uudise, et töötute koolitusvõimalused vähenevad järsult, sest Töötute koolitamisele on tänavu ette nähtud ligi kaks korda vähem raha kui eelmisel aastal, samas lisandub igal nädalal üle kahe tuhande uue töötu. Nii et peaministri uusaastasoov ümberõppeks oli pea sama tühi kui aasta tagasi ta koalitsioonipartneri Mart Laari lubadus luua 50 000 uut töökohta.

Kui Mart Laar koalitsioonierakonna esimehena annab lubaduse, siis on see omakorda kohustuse võtmine valitsusele. Kuid valitsus ei teinud möödunud aastal tööpuuduse vähendamiseks midagi ning nii tekkis 50 000 uue töökoha asemel hoopis 50 000 uut töötut.

Ansipil ülbust jätkus, ta ainus vastus oli, et olge õnnelikud, et töötuid pole 204 tuhat ning selle õnne üle tuleb tänulik olla vaid tema targale valitsemisele.

Ülbus töö kaotanute suunas on valitsuses juba valdav, sest ka Juhan Partsi väljaütlemised, et kui siin ei meeldi, siis ära oota oma riigilt midagi, emigreeru! on sellest kantud.

Keskerakonna poolt algatatud seadusmuudatus, mis võimaldaks töötuna registreeritud inimesele töökoha luues esimese 12 kuu jooksul sotsiaalmaksuvabastust, on seni silmapaistvaim algatus töökohtade loomiseks. Sest palgatoetusest, mida makstakse Euroopa rahadest, jätkub vaid 2000 töökohale, seda on aga vähem, kui jaanuari esimesel nädalal uusi töötuid juurde tekkis.

Kirjutasin täna ka Pärnu Postimehes arvamusloo töökohtade loomise võimaluste kohta. Kel huvi, leiab selle siit: http://www.parnupostimees.ee/?id=211160

Eesti ja USA on sama suured - kaotatud töökohtade poolest

Novembris kaotas USAs töö 11000 inimest ja Eestis 10663 inimest.

Kahe riigi rahvaarvu vahe on 220 kordne ja seega on sarnaste numbrite taga jahmatav tõsiasi – USAs tegeletakse valitsuse tasandil tööpuuduse vähendamise ning majanduse elavdamisega, Eestis aga mitte, sest peaministri sõnul tuleb oodata eurot, mis probleemid lahendab.

Ansip pidas nädalavahetusel Reformierakonna kongressil uhkustava kõne, kus jäi kõlama mulje, et Eesti käitub ainuõigelt ning teised riigid võiksid meid kadestada.

Minu meelest peaksid Eesti inimesed kadestama hoopis riike, kus valitsus ei tee inimkatseid, kus valitsus näeb töötuse statistika taga ka iga töö kaotanud inimese muret ning kus valitsus astub reaalseid samme töökohtade loomiseks.

USAs tegeletakse töökohtade loomisega valitsuse tasemel alates president Obama ametisse asumisest 20. veebruaril. Demokraadid on algatanud rea töökohti loovaid meetmeid, neist olulisemad investeerimine infrastruktuuri ja koolidesse, ettevõtete ja perede toetamine maksusoodustustega ning osariikide toetamine, et säiliksid õpetajate, päästjate ning teiste avalike teenistujate ametikohad.

Need meetmed on võimaldanud sel aastal luua 1.6 miljonit uut töökohta, mille täpsem jaotus on kõigile näha ka majanduse elavdamise leheküljelt detailides näha.

President Obama pidas möödunud nädalal kõne, milles kinnitas, et jätkatakse ettevõtete otsest maksusoodustustega toetamist uute töökohtade loomisel, garanteeritakse väikefirmade laenude saamist ning jätkatakse ka riiklike investeerimisprojekte.

Oma kõnes oli USA president päris tõre vabariiklaste suunal, kes on teinud takistusi majanduse elavdamise projekti elluviimiseks ning väitnud nagu meiegi peaminister, et riik ei peaks tegelema töökohtadega.

Obama kirjeldas rasket olukorda, kui ta ametisse asus – sel ajal detsembris 2008 ning jaanuaris, veebruaris ning märtsis 2009 kaotas iga kuu 700 000 ameeriklast töö ning ennustati sama rasket kriisi kui oli 30ndatel suur depressioon.

Eestis räägib aga peaminister Ansip, et kõik on korras. Pole vaja muretseda. Samas 220 korda suuremas USAs nähti sügavat kriisi olukorras, kus iga kuu kaotas töö 0,23 protsenti elanikkonnast. Eestis kaotas jaanuaris töö 11 054 inimest, veebruaris 10 378, märtsis 11898, aprillis 10179, mais 9181, juunis 8830, juulis 8815, augustis 8815, septembris 11370, oktoobris 10573 ning novembris 10663 inimest.

Seega Eestis oli raskeimal kuul suhe elanike arvu ligi neli korda raskem kui USA halvimal kuul ning ka juulis-augustis kui reformistide poolt kiideldi juba töölepingu seaduse hea mõjuga oli töökohtade kaotamise tempo kolm korda hullem kui Obama poolt drastilisena välja toodud USA numbrid.

Ma olen juba kuid imestanud, miks eesti inimesed ei pane kahtluse alla peaministri tegevusetust. Miks sellega lepitakse? Ometi on täna igal inimesel mõni lähedane inimene, sõber või endine töökaaslane, kes on viimase aasta jooksul kaotanud töö. Neile ei saa öelda 2010 aasta soovina, et ela aasta ilma tööta, küll 2011 tuleb euro. Hea soov on tegevus töökohtade loomise nimel ning Keskerakonna fraktsioon on esimese omapoolse algatuse selleks teinud, eesmärgiga anda uute töökohtade loojatele esimeseks aastaks sotsiaalmaksusoodustus.

Millalgi saab ka Eesti majanduskriisist välja, aga kui jätkata tänast hoolimatut poliitikat, siis võib selle kriisi hind olla meie riigile liiga ohvriterohke. Märksa suuremad riigid kui meie oskavad oma inimesi hoida, ka meie ei või inimestesse laristavalt suhtuda.

Ansipi töökäsk: iga päev üks hea uudis majandusest

Paar päeva tagasi rääkis mulle üks tuttav meediainimene, et peaministri kontoril on kuni valimisteni ette valmistatud igaks päevaks üks hea uudis Eesti majandusest.

Moto lihtne - inimestele tuleb anda lootust, et hullem on möödas. Olge rahul sellega, mis on!

Kuidas seda siis tehakse?

Kolmapäeval andis peaminister Ansip üle tuleva aasta riigieelarve, kus sees kõik head asjad ja puudu kõik halvad (riigiettevõtete müük, maksutõus). Elu on tuleval aastal lill. Kuid... kui eelarve maht tulevaks aastaks on sama suur kui sel aastal, ent majandus endiselt langeb, siis peab langema ju maksulaekumine elik riigi tulud. Miski justkui ei klapi?

Peaministri jutt, et oleme kriisi sügavaimas põhjas, kus jalad juba maas, on olukorra selge ilustamine. Mis peaks olema eeldus, et järgmine aasta on parem kui tänavune? Töötute arv kasvab endiselt. Hätta sattunud ettevõtteid tuleb aina juurde. Naaberriikide majandus on küll paremas seisus täna valitsuste abipakettidele, kuid mitte nii heas, et Eesti võiks hõisata kasvavate eksporditurgude pärast.

Peaminister on viimasel nädalal sõna sõnalt igas oma esinemises korranud järgmist: „majanduskriis hakkab läbi saama ja Eesti väljub sellest Euroopa Liidu kõige väiksema valitsussektori võlakoormuse, EL ühe kõige väiksema eelarvedefitsiidi, jätkuvalt arvestatavate (ja Eesti Telekomi müügist kosutust saanud) reservide ja jooksevkonto ülejäägiga". Peaminister ei räägi töö kaotanud inimestest, kodulaenu maksetega panga ees hädas olevatest kodanikest ega igapäevase toimetulekuga raskustes olevatest madala sissetulekuga noortest, keskerakostest ning eakatest. Peaminister Ansipil on usk, et paberil olevad numbrid panevad naaberrikke meid kadestama.

Peaministrit on asunud toetama Marje Josing konjunktuuriinstituudist. Tema toetus on lihtne: „Tuleval aastal ootab ekspertide keskmise hinnangu kohaselt Eestit üheprotsendiline majanduskasv.”

Kena soe ja lootustandev sõnum. Kuid seesama Marje Josing toetas Ansipit ka aasta tagasi. Täpselt aasta tagasi andis Ansip üle 2009. aasta riigieelarve. Selles ennustas ta majanduskasvu 2,6 protsenti (tegelikkuses on majandus langenud 16,6%). Josing kiitis takka valitsuse pressissõnumit, et Eesti majandus asub kasvuteele 2009. aastal.
28. augustil 2008 teate kohaselt: Konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu hinnangul pole rahandusministeeriumi tuleva aasta majandusprognoosis midagi üllatavat.

«Eks see, et majandus peab paremuse poole pöörama, oli ette teada, sest enam hullemaks ei saanud ju minna,» lubas Josing meile 2009 aastaks.

Tegemist on täpselt sama „usaldusväärse” eksperdiga kui peaminister ise.

Süüdistada aga inimesi, kes pimesi valitsuse propagandat ei usu, pole mõtet.

Parem on halvema stsenaariumi puhul positiivselt üllatuda kui vastupidi, ja see efekt pole pelgalt psühholoogiline. Nii nagu roomlased pidasid õigeks rahu soovides sõjaks valmistuda, peab valitsuse juhiseks olema “tahad tõusu, valmistu languseks”. Ja kui sa ei osanud valmistuda languseks, valmistu kahekordseks languseks. Optimism on hea, kuid veel parem, kui miski seda toetab. See, et Andrus Ansipi valitsus 2007. aasta sügisel riigieelarvet riigikokku saates hindas majanduskasvu seitsme protsendi jagu üle, oli saatuslik, kuid mitte mõistetamatu viga. Arvestades, millistest kõrgustest Eesti alla sadas, tundus nullkasv tollal paljudele liiga hirmsana ja ootused alanesid üsna aeglases tempos. Kuid täpselt sama viga korrati 2008. aastal. Ajal, mil kogu suundumus oli juba välja joonistunud, hinnati majanduskasvu juba 16 protsendi võrra positiivsemana. Kolmas kord, mis on käes täna, näitab valitsuse õppimisvõimetust.

Miks IRL Langi umbusalduse suhtes vaikib?

Ajal, mil õhus on umbusaldus justiitsminister Rein Langi vastu ning teadmine, et peale kohalikke valimisi selgub nii mõndagi kurvastavat 2010. aasta eelarve kohta, võiks kahelda vähemusliidu tervises.

Kui Riigikogu avas oma sügisistungjärgu ja kuulas president Toomas Hendrik Ilvese kõnet, istus valitsusloožis ka suur osa vähemusvalitsuse ministreid. Hiljem arutati sellest vaatepildist tulenevalt, et kas järgmine kord näeme neid ministreid sel puhul koos, kui valitsus tagasi astub.

Samas. Vaatamata halbadele eeldustele pole sel vähemusvalitsusel puudu soovist edaspidigi võimul püsida.

Ilma suurema kärata on Reformierakond lihtsalt endale meelepärase valitsusremondi juba ära teinud ja valmis jätkama vähemusliidus, mis tugineb roheliste häältele kuni aastani 2011. Seni kuni rohelised paari nõukogu liikme koha eest annavad toetuse ka ebaselgele riigieelarvele, võibki peaminister jätkata juttu, et hullu pole midagi, võib jätkata samas vaimus.

See muster on Reformierakonnale omane, viimased kümme aastat on nad pidevalt valitsuses püsinud, seejuures kuue erineva võimuliiduga:

1999 3-liit Isamaa, Reform ja sotsid
2002 2- liit Reform ja Keskerakond
2003 3- liit Reform, Res Publica ja Rahvaliit
2005 3-liit Reform, Keskerakond ja Rahvaliit
2007 3-liit Reform, IRL ja sotsid
2009 2-liit Reform ja IRL.

Tänast valitsusliitu tundub siduvat ühine tegevus riigiettevõtete müüki planeerides.

Valitsusliidu tervise kraadiklaasinäiduks on isamaaliitlaste reageering (õigemini reageeringu puudumine) Langi juhtumile, kus minister kasutas kevadise valitsuskriisi ajal 10-päevast võimuvahemikku siseministeeriumis.

2007. aasta küberrünnakud on andnud palju jutuainet välis- ja kaitsepoliitikaga tegelevatele eestlastele. Nii ministeeriumide tasemel kui parlamendiliikmete näol. Eriti on see teema meeldinud isamaalastele. Nüüd aga on isamaalased vait kui sukad. Olukorras, kus Lang läks teise ministri valitsemisalasse ja vabastas viisakeelu alt mehe, kes oli paar kuud varem rahvusvahelisel videokonverentsil võtnud endale vastutuse 2007. aasta küberrünnakutes.

Seega Reformierakond on teinud taas oma kübaratriki – kaubamärk on ümber pakitud.
Kuna tee uute koalitsioonipartnerite leidmiseks on kinni, siis käib ka vähemusliit. See on isegi mugav.
Vähemusvalitsuselt ei saagi ju oodata raskeid otsuseid ning toimivaid tegusid. Vähemusvalitsus on lihtsalt vaheperiood uute valimisteni. Seekord siis kestab see vaheperiood, mida valitsetakse ikka veel 2007. aasta buumi retoorikast ja koalitsioonileppest tulenevalt, järgmised poolteist aastat.

Selgeks lahenduseks ajaraiskamisest väljatulemiseks oleks erakorralised Riigikogu valimised. Aeglaseks aga väsimatu küsimine, mida Valitsus tegelikult teeb, et majandusolukorda parandada ning majanduslangust kõige haavatavamatele pehmendada.

Roosa paber

Natuke üle kuu aja tagasi toimus elav arutelu selle üle, kas valitsus soovib kolmanda negatiivse eelarve teha vaid omakeskis, ilma seda avalikkusele selgitamata ja Riigikogu ette toomata. Saatsin sellekohase küsimuse ka rahandusminister Jürgen Ligile. Et kuidas tema tõlgendab Riigieelarve seadust, mis selgelt ütleb: riigieelarve muutmiseks, sealhulgas kulude suurendamiseks, vähendamiseks või kulude otstarbe ja finantseerimistehingute muutmiseks peab Vabariigi Valitsus algatama riigieelarve muutmise seaduse eelnõu või lisaeelarve eelnõu ja esitama selle Riigikogule.

„Napid“ üks kuu ja kolm päeva hiljem sain Jürgen Ligilt vastuse, milles räägib kulude liigendamisest. Ka augustikuus oli Rahandusministeeriumi selgituse järgi riigikogu heakskiiduta kärpimine seaduslik, kuna eelarvet ei muudeta, küll aga muudetakse nn riigieelarve liigendust.

Ligi jätkab, et „Kulude liigendamisega täpsustab valitsus täidesaatva riigivõimu asutuste tarbeks riigieelarve kulude majanduslikku sisu. Seejuures ei piira seadus Vabariigi Valitsuse pädevust liigendada kulusid ositi, näiteks teatud perioodide kaupa (nt kuu või kvartal) või ka teatud mahtudes (nt teatud protsent riigieelarves ettenähtud summast).“

Milline on siis tegelik seis?

Rahandusministeerium on külmutanud kõigi teiste valdkondade kulutusi. Kasutada saab igas kuus teatud protsendi vähem kui tegelikult planeeritud ja kuluks. Kuidas sa maksad ilma seadus muutmata 7% vähem sotsiaaltoetusi. Kuidas sa tasud ilma avalikkust teavitamata 7%vähem palka õpetajatele või politseinikele. Kuidas sa investeerid 7% vähem, ilma et see eelarves kajastuks?

Seni kestab veel lootus, et valitsus aasta viimastel kuudel müüb kiirkorras maha mõne suurettevõtte ja saab sealt ühekordset tulu, mis siis jagatakse kärbete kompenseerimiseks. Seega oleks aasta lõpus senised võlad võimalik tasuda, kuid kindlasti mitte enam ühe kuuga aasta aega ootamist olematuks teha.

Kui aga Eesti Loto või Telekom siiski müügiks ei lähe, on lihtsalt teadlikult seadust rikutud. Sest tegemist pole vaid liigendamise, pigem siiski riigieelarve selge muutmine ilma parlamenti kaasamata.

Tick tock tick tock tick tock (Madonna)

Aktuaalne Kaamera küsis täna minult, miks me oleme selle vastu, et valitsus on taas haaranud kärpekirve.

Tegelikult oli küsimus valesti püstitatud. Ilma täpselt teadmata, mida siis seekord inimestelt ära võetakse, ei saa ju sisuliseks minnagi. Küll saab aga öelda, et see mida Ansipi juhtimisel valitsuskabinetis tehakse, on kolmas negatiivne lisaeelarve.

«Nii et poole miljardi ulatuses kulude kärpimine peaks minu hinnangul olema küll hädavajalik ja möödapääsmatu,» võib Postimees onlinest lugeda Ansipi sõnu. Aga BNS räägib ka kolm korda suurematest summadest.

Mis siis ikka, Riigieelarve seaduse §43 ütleb:

Riigieelarve muutmiseks, kui see on seotud kulude kogumahu suurendamise
või vähendamisega, võib Vabariigi Valitsuse ettepanekul eelarveaasta
kestel võtta vastu lisaeelarve. Lisaeelarve eelnõus võib ette näha ka
riigieelarves määratud kulude otstarbe ja finantseerimistehingute muutmist.

Millest muust peaminister rääkis, kui kulude kogumahu vähendamisest??? BNSi uudis: Peaminister Andrus Ansip ütles, et kokkuhoiukava mahu määratleminegi on praegu diskuteeritav. Tema sõnul pole selge, kas jutt käib 1,5 miljardist või poolest miljardist kroonist.

Aga lisaeelarve kohta kehtib ka Riigieelarve seaduse §43 teine lõik:

Riigieelarve kulusid suurendava lisaeelarve eelnõu esitatakse Riigikogule
hiljemalt kolm kuud enne eelarveaasta lõppu. Riigieelarve kulusid vähendava
lisaeelarve eelnõu tuleb Riigikogule esitada vähemalt kaks kuud enne
eelarveaasta lõppu.

Ajaline erand Riigikogu ette tulemiseks on vaid sotsiaal-majanduslike kriiside vältimiseks või leevendamiseks või eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise korral.

Eesti riigis ei ole täna erakorralist seisukorda. On küll majanduslangus, millega kuulume maailmas viie kiiremini kukkuva riigi hulka. Kuid selle languse autorid soovivad nüüd volitusi, millega eirata taas Põhiseadust. Seekord kõige selgemalt selle § 65.


Ma ei arva, et Ansipi vähemusvalitsusel on selget visiooni, kuidas tegelikult kriisist väljuda. Sest majanduskriisiga toimetulekuks ei ole vaja mitte Põhiseaduse rikkumist, pigem sisulist arusaamist probleemist ning koostöövõimet. Täna näeme aga kuis venitatakse endi olemist kuu kaupa. Paraku iga venitatud kuu halvendab märgatavalt uue visiooniga valitsuse stardipositsioone. Varsti on halvatud ka võimalus koostada 2010 aasta eelarve adekvaatsemalt kui käesoleva aasta eelarve Ansipi valitsuse kätetööna sündis.

tik-tak-tik-tak-tik-tak kui tsiteerida selle nädala meediapersoon Madonnat.

Trahv haiguse eest

Ühiskonna huvi ei peaks olema haigete inimeste iga hinna eest töölesundimine. Sel juhul muutub haigeksjäämine sisuliselt trahvitavaks.

Kuid just seda on vähemusvalitsus kolmandat korda tegemas.
Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit esitasid täna lisaettepanekud negatiivsele lisaeelarvele. Lisaks varasemale tasuta üliõpilaskohtade vähendamisele ning tudengitoetuste kärpimisele tullakse nüüd välja haiguse tõttu koju jäänud või haiget last hooldama jäänud inimese haigushüvitiste nudimisega.

Keskerakond on kahel korral olnud kokkuhoiu vastu, mis toimub inimeste tervise arvel ja kaks ei jää kolmandata.

Esimene kord oli 2009. aasta eelarvet koostades kui valitsus tõstis käibemaksu ravimitele ning meditsiinitehnikale, mis pani lisakoormuse haigekassale.

Teine kord veebruarikuise esimese lisaeelarvega, mida Riigikogus ei olnud võimalik parandada, sest see seoti valitsuse usaldushääletusega. Meie meelest see valitsus usaldust ei väärinud.

Toona otsustati kabinetivaikuses muuta Ravikindlustuse seadust selliselt, et 1.-3 haiguspäev jääb haiguse korral töötaja omavastutuse osaks ja 4.-8. päev maksab tööandja 80% isiku palgast. Seni maksis haigekassa haigushüvitist alates teisest päevast, nüüd siis alles üheksandast.
Lisaks muudeti ka tulumaksuseadust, palgatuluna maksustatavate väljamaksete loetellu lisati tööandja makstav haigushüvitis. Kokku hoiti juba veebruaris seega muudatustega haiguspäevade hüvitamisel ja haigekassa muude kulude vähenduse läbi 925 miljonit krooni.

Eriti pentsiku vormi võtab nüüd üleeile Mart Laari poolt Riigikogus peetud kõne, kus ta lisaeelarve esimesel lugemisel manitses: „Mina tean, et praegusel hetkel on esimesel lugemisel eelnõu, mille on esitanud lugupeetud rahandusminister Ivari Padar ja kus neid õudusi, jubedusi ja kohutavusi, mida me siin kuulsime ühest sõnavõtust, ühtegi sees ei ole. Võib-olla valgustkartvad jõud tahavad sinna midagi sisse kirjutada, kuid esialgu ma soovitaksin tegeleda selle eelnõuga, mis täna meie ees on.”

Päris tabavalt iseloomustas täna avalikuks tulnud parandusettepanekuid ja seda esitanud seltskonda.