Sel nädalal täitus Madeleine Albrightil 75 eluaastat

Madeleine Albright otsustas oma 75ndat juubelit tähistada uue raamatuga „Praha Talv“. See kõneleb tema lapsepõlvest, mis möödusid Teise maailmasõja raputada jäänud Euroopas. Marie Jana Körbel (see on Albrighti sünninimi) oli Tšehhi diplomaadi tütar. Oma perekonna tegelikust päritolust sai ta teadlikuks alles 59-aastaselt valmistudes astuma esimese naisena USA välisministri ametisse. Selle, et pere pärines juutidest ning kolm Albrighti vanavanemat olid holokausti ohvrid, kaevas põhjaliku uurimistöö tulemusel välja ajalehereporter. Diplomaadist isa oli enne sõja puhkemist tööl Tšehhoslovakkia saatkonnas Belgradis. Sõja-aastatel töötas ta eksiilvalitsuse heaks ja pere peatus Londonis. Peale sõda ja enne kui Tšehhoslovakkiast sai kommunistlik riik, naases isa diplomaaditööle. Madeleine saadeti aga kooli Šveitsi. Sellest perioodist on pärit ka rahvusvaheliselt tuntud eesnimi. Sellest, kuidas Marie Janast sai Madeleine kirjutab Albright oma varasemas mälestusteraamatus. Tema vanaema kutsus teda hellitusnimega Madla. Prantsuskeelses keeleruumis muutus tšehhipärane hüüdnimi Madeleineks. Kooliajast meenutab tänane juubilar veel seda, et tema lemmikraamatuks oli “Uhkus ja eelarvamus” ning koolinäidendis mängis ta isegi mister Benneti rolli, rollitruuduse mõttes vuntse kandes. Üheteistkümne aastaselt kolis tema pere USAsse ja sai poliitilise varjupaiga. Madeleine on USA kodanik 1957ndast aastast. Oma haridusteel keskendus ta politoloogiale ja rahvusvahelistele suhetele, doktoritöös uuris ta ajakirjanike rolli Praha kevadel 1968. aastal. Õpingute käigus oli tema õppejõuks ka legendaarne välispoliitika ekspert Zbigniew Brzezinski. Kui demokraat Jimmy Carter asus Valgesse Majja, sai Brzezinskist tema välispoliitika kujundaja ning ta kutsus valitsuse heaks tööle ka Albrighti. 1980ndatel täitsid USA presidendi positsiooni vabariiklased. See tähendab, et juba ülikoolis demokraatidega liitunud Madeleine Albrightil tuli rakendust leida valitsusvälistes mõttekodades ja Georgetowni Ülikoolis. Samas jätkas ta aktiivselt demokraatide toetamist, 1984. aastal koolitas ta välispoliitika küsimustes ka USA ajaloo esimest naispresidendikandidaati Geraldine Ferrarot. Üks Albrighti enimtsiteeritud ütelusi puudutab naiste koostööd, ta nimelt usub, et põrgus on spetsiaalne nurgake nende naiste jaoks, kes teisi naisi ei aita. Kui lõpuks 1992. aastal saatis presidendivalimistel demokraate edu ja Bill Clinton asus valitsust moodustama, siis esialgu vastutas Albright Rahvusliku Julgeolekunõukogu töö eest ning 1993. aastal määrati ta USA esindajaks ÜRO juures. Ta oli selles ametis silmapaistev, vaatamata kriitilistele aegadele ÜRO jaoks Rwanda genotsiidile reageerimisel. Albright oli tõusnud esimese naisena USA välispoliitika tipptegijate hulka ning tema mainet kujundasid väljaütlemised, mis olid lühidad ja tabavad ning võimaldasid ka tavavalijatel välispoliitikast aru saada. Bill Clintoni teisel ametiajal sai temast USA esimene välisminister. Albright sõnastas oma moto, et püüdes lahendada keerulisi rahvusvahelisi suhteid, on mõnikord hädavajalik kõneleda mitte ainult liitlaste, vaid ka vastastega. Lisades, et ajaloolased on sellisele käitumisele isegi termini välja mõelnud – diplomaatia. Temast sai esimene USA välisminister, kes külastas Põhja-Koread ja kohtus Kim Jong Iliga. Enam mõjutas ta USA diplomaatiat siiski oma positiivses suhtumises NATO laienemisse. Ta pidas oluliseks NATO rolli säilimist ka külma sõja järgsel ajal. Üheks selliseks väljundiks sai 1999. aastal sekkumine Kosovos. Esimesel ametiaastal toimusid ka mitmed kohtumised, et liikuda edasi Lähis-Ida rahuprotsessiga. Kuid kohtumistel regiooni liidritega ei saatnud teda suurem edu kui eelkäijatel või mantlipärijatel. Kui Clintoni ametiaja lõppemisel valiti presidendiks vabariiklane George W. Bush, sai läbi ka Albrighti valitsuskarjäär. Ta on jäänud edasi aktiivseks ühiskonnaelus, osaleb mitmetes mõttekodades ning on hinnatud avalik esineja. Bushi kohta arvas ta, et liiga enesekindel president isegi ei tea, mida ta ei tea. Seega ootas ta presidenti, kes on enese teadmistes piisavalt kindel, et arvesse võtta erinevaid seisukohti. Ilmselt tänase demokraadist presidendiga on see ootus ka täitunud. Mul on olnud võimalus eelmisel aastal Madeleine Albrighti debateerimas kuulata. Ta on endiselt särav sõnaseadja ja terav mõtleja. Samuti on tema sulg terav. “Hea raamat nii nagu ka hea kõne, paneb meid naerma, mõtlema, nutma ja lõpetuseks tõstab tuju”, on Madam Riigisekretär ise öelnud.

USA presidendikampaania lähivaates

USA vabariiklaste presidendikandidaadi selekteerimine on pikk ja keeruline protsess. Täna toimunud Washingtoni osariigi caucus oli kohapeal vaadeldes veelgi segasem protseduur kui raamatuist loetu põhjal arvata võiks.

Igal osariigil on omad reeglid, aga suures plaanis eristuvad need, kes valivad oma valijamehed augustikuisesse vabariiklaste konventi traditsioonilise üldise sedeliga hääletamise teel (primary) ja teised, kes korraldavad selleks nn naabruskonna kogunemisi (caucus).

Seda teist õnnestuski mul Seattles oma silmaga näha. Mitte päris puhtal kujul, sest paarkümmend aastat kasutati siin vahepeal segasüsteemi. Kui osariik aga otsustas rahastuse ära võtta, pidi Vabariiklik Partei minema seekord odavama variandi peale. Selleks ongi caucus. Teoorias peaks igas piirkonnas grupike kohalikke kogunema, et oma eelistus tänaseks rivvi jäänud Mitt Romney, Ron Pauli, Rick Santorumi ja Newt Gingrichi vahel välja selgitada. Maapiirkondades ilmselt saadigi kokku kas kellegi kodus või väiksemates grupikestes mõnes avalikus hoones. Seattles toimunud kogunemisel oli aga ühte saali paigutatud paarkümmend kogunemist korraga.
Kuna võrreldes nelja aasta taguse ajaga oli osavõtt üle nelja korra arvukam, siis tekkis ka paras ruumikitsikus.

Ausalt öeldes ei oleks osanud oodata, et täna väljub veenva võitjana Mitt Romney. Esiteks viitsivad caucusele välja tulla eelkõige konservatiivsemad inimesed, kes pole just Romney valijad. Teiseks oli ainsana siinses osariigis korralik meeskond ja kontor Ron Paulil.

Romneyt valivad aga ülekaalukalt need, kes soovivad Obamale saada tõsiseltvõetavat vastast. Nii järeldatigi, et ilmselt hakkavad vabariiklased ise ka aru saama, et nende pikaks veniv vennatapusõda tuleb eelkõige kasuks demokraatidele.
Üleeile käisin ka Mitt Romney kohalikus kontoris ja see polnud just muljetavaldav. Kampaaniajuht oli äsja saabunud Nevadast ja teadis, et täna suletakse kontor ja teda on ees ootamas juba uus osariik.

Praeguse hetke seisuga on Romney saanud kokku 185 delegaati, Santorum 90, Gingrich 33 ja Paul 23. Selleks, et võita, on vaja jõuda 1144 delegaadini. Ehk pikk tee on veel ees.

Päris suure osa annavad eeloleval teisipäeval korraga valimis korraldavad 10 osariiki. Seda päeva nimetatakse Super Tuesdayks ja Romney kontor ootab võitu seitsmes. Samas kinnitasid kampaaniameistrid, et nad ei pea hulluks ka suveni kestvat siseheitlust. Lohutades end sellega, et neli aastat tagasi õnnestus John McCainil saada kiire võit juba aprilliks, aga see ei toonud endaga kaasa presidendiks valimist.

Üldiselt on vabariiklaste eelkampaania vaidluspunktid pigem nende võimalusi vähendavad. Aga bensiinihinna tõusus, tööpuuduse mittelangemises ja Iraani tumedas tulevikus näevad nad oma võimalusi.

Mis Iowas praegu toimub ja miks see tähtis on?

Neil minutitel kogunevad aktiivsemad vabariiklaste toetajad Iowa osariigis, et anda avapauk presidendikandidaatide eelvalimistele. Kandidaatide pingeritta panemine toimub täna Iowas mõneti erinevamalt kui nädala pärast New Hampshires.

Vaadates energiat, aega ja raha, mida kandidaadid sellesse 3 miljoni elanikuga osariiki panustanud on, ei usukski, et tegelikult piisab sealse eelvalimise võiduks nii umbes 30 tuhande veendunud toetaja olemasolust.

Täna kell 19 kohaliku aja järgi ei kogunenud ju niinimetatud naabrite kokkusaamistele mitte terve osariik, vaid nii umbes viis protsenti kõige aktiivsemaid. Vabariiklaste caucuse-protseduur on mõneti lihtsam kui demokraatidel, kellel seekord on kõik selge, sest toetatakse ametisolevat presidenti.

Caucuse õhtul kogunetakse üle osariigi 1774s erinevas ruumis. Osa saavad võtta registreeritud vabariiklased, aga on võimalik end ka kohapeal registreerida ja see muudab ennustamise mõneti keerulisemaks. Hääleõigus on ka 17-aastastel noortel, kes enne 6. novembrit (siis valitakse Obama ja vabariiklase vahel president neljaks järgnevaks aastaks) saab valimisealiseks. Registreerimine omakorda tähendab, et edaspidi on parteil valija kontaktid ja ta on otse kaasatav ka teiste valimiste eel.
Enne salajasel hääletusel oma otsuse tegemist on iga kandidaadi kohta ühel esindajal võimalik teha kihutuskõne. See on oluline, sest vaid paar päeva tagasi ei olnud 40 protsendil tänastest valijatest kindlat favoriiti välja kujunenud.

Mõni kandidaat ei pea Iowat üldse pingutuse väärilisekski, sest sealne valijaskond on märksa teistsugusem kui USA valija keskmiselt. See aga eeldab lubaduste andmist, mis edasises kampaanias võib saada hoopis takistuseks. Selle osariigi elanikud on valdavas enamuses valgenahalised ning maal elab neist 40%, mis on üle kahe korra kõrgem USA keskmisest. Siiski ei takistanud demograafiline eripära neli aastat tagasi demokraatide eelvalimistel Obamal Iowas võita. Aga ei takistanud ka John McCainil saada vabariiklaste nominatsiooni, vaatamata sellele, et ta Iowas ei jõudnud kolme esimese hulka.

Iowa tähtsus pole selles, et ta saadab augusti lõpus toimuvale vabariiklaste konvendile 28 delegaati. See on napp protsent 2286 delegaadist, kellest võitjal on vaja saada vähemalt poolte toetus. Iowa tähtsus on hoopis selles, et tänaõhtune hea esinemine annab tuule tiibadesse ja kannab edulainel ka järgmistes osariikides. Edu Iowas aitab säästa miljoneid kampaaniadollareid.

Ja lõpetuseks – Fox News, selgelt vabariiklasi toetav meediakanal on ilmekalt kokku võtnud, mida nimekamad kandidaadi vajavad, et edukalt kampaaniat jätkata.

Ron Paul vajab võitu.
Mitt Romney vajab võitu VÕI seda, et võidaks kandidaat, kes on tast üleriigiliste näitajate poolest pikalt maas.
Rick Santorumil on vaja võita Ron Pauli.
Newt Gingrich peab lõpetama esikolmikus.
Rick Perryl tuleb võita Newt Gingrichi.
Michele Bachmann peab jätkamiseks jõudma Iowas esikolmikusse.

Hommik on õhtust targem...

Parempoolsed supernoovad

Viis aastat tagasi oli mul võimalik kaeda USA presidendivalimiste eelkampaaniat, kus demokraadid ja vabariiklased alles oma presidendikandidaati otsisid. Üks toonane reisikaaslane pakkus 2007. aasta keskel kihlvedu, et vabariiklased valivad lõpuks välja Mitt Romney, sest tal on parimad võimalused saada lõppvoorus ka sõltumatute hääled.

Läks aga teisiti ning ka tänavu, kui pingsalt otsitakse Obamale vastaskandidaati, soovib enamik tulihingelisi vabariiklasi keda iganes, aga mitte Romneyt.
Paraku pole suudetud üksmeelt leida, keda siis. Nii on vabariiklaste kampaaniakarusellis pea kõik olulisemad kandidaadid korraks supernoovana tõusnud, et siis taas põrmu langeda. Vaid Romney püsib visalt neljandiku toetuse peal.

Esimene tõusev täht oli Michele Bachmann, Teepartei asutaja ja suvise Iowa eelvalimiste peaproovi võitja. Kuid tema toetus langes kiirelt ja täna ei usuta tema erilisse edusse isegi mitte oma koduosariigi Iowa eelvalimisel.

Teisena tõusis Texase kuberner Rick Perry. Tema täht lõi särama augustis. Tal oli raha, tal oli šarmi. Tema vastu polnud Teepartei ja teda talus ka Washingtoni baas. Ning ta sai ette näidata Texase väga head töökohtade loomise numbrid.

Põhimõtteliselt on tal see kõik ikka veel olemas, raha eest on võtmeosariikide eetrid tema reklaame täis, staarigeeni tõttu soovivad inimesed temaga kokku saada. Kukkumine tuli aga valus, sest mees on debatikõlbmatu. Tema äpardusi on youtube vahendusel vaadatud rohkem kui tema presidendivalimiste kampaanialehte.

Nende valimiste eripära ongi ülitihe debattide koormus. Mis andis järgmiseks võimaluse tõusta kuldsuudele, kes sõltusid rohkem oma väljendusoskusest kui kampaaniakassa kopsakusest.

Nii tõusis sügise edenedes Herman Cain, kes küll langes ka peatselt üldse kampaaniast välja, sest koos populaarsusega kaevati välja ka tema rohke ahistamiste ajalugu. Caini langemine andis tuule tiibadesse võrratule debateerijale Newt Gingrichile, kellel omakorda on poliitilist taaka rohkem kui kõigil vastaskandidaatidel kokku.

Kokkuvõttes on aga pool aastat kampaaniakarusselli jõudnud sinna punkti, kus täna õhtul toimuva Iowa eelvalimise (caucuses) listis on vaid üks kandidaat, kes end tõsimeeli võib eksponeerida kui meest, kellel on mingigi võimalus sügisel Obamat võita. Kuigi neli-viis kuud on otsitud kedagi teist, pole siiski leitud kedagi peale Romney.

Põnevamatest presidendivalimistest

USAs on täie hooga käima läinud presidendikampaania, mis kulmineerub 2012 6. novembril presidendivalmistega. President Obamale on sel nädalal osaks saanud tema ametiaja madalaimad toetusnumbrid. Sellele aitasid kaasa pingelised kõikumised Wall Streetil, USA riigireitingu langetamine ning aina ärevamaks muutuvad hääled, et majanduskriisil võib olla ees uus langus ehk nn double-dip recession.

Igatahes asus Obama kolmepäevasele bussituurile osariikides, mis eelmistel valimistel hääletasid tema poolt, aga võivad uuel aastal sama hästi ka vabariiklikuks muutuda.

Kui demokraatide kandidaadi suhtes on kõik selge -- Obama taotleb teist ametiaega, siis vabariiklaste seas toimub märksa põnevam siseheitlus.

Ametlikult valitakse vabariiklaste presidendikandidaat osariikide eelvalimistel. Neist esimene toimub Iowas oletatavalt 6. veebruaril 2012. Seda võidakse ka ettepoole liigutada, sest Iowale on väga oluline olla just esimesena valikut tegev osariik. See tagab tähelepanu ja kandidaatide kordades aktiivsema kampaania võrreldes mõne hilisema osariigiga.

Iowas kampaania sai avalöögi möödunud nädalavahetusel kui sel laupäeval oli võimalik kõigil aktiivsetel vabariiklastel endale 1000 dollari eest lunastada osalus poliitilisel kogunemisel, kus umbes 14000 osalejat tegid esimese (mittesiduva) valiku seni üles tulnud kandidaatide vahel. Selle tulemusena tõsistest pürgijatest üks on tõusuteel, üks on juba konkurentsist väljas, üks lisandus konkurentsi ning ühte nähakse endiselt kõige tõenäolisema vastaskandidaadina Obamale. (Loe: straw polli võitis Teepartei liider kongressis Michele Bachmann, presidendikampaaniast loobus endine Massachusettsi kuberner Tim Pawlenty, kuid tema toetust hakkavad püüdma kõik allesjäänud ja ilmselt pakub nii mõnigi talle kohta oma kõrval tulevase asepresidendikandidaadina. Konkurentsi lisandus Texase kuberner Rick Perry ja endiselt kardavad demokraadid kõige enam oma vastasena ka möödunud korral hea tulemuse teinud mõõdukat vabariiklast Mitt Romneyd.

Kõige karismaatilisem kandidaatidest - texaslane Rick Perry andis oma kandideerimisest teada samal ajal kui ülejäänud Iowas mõõtu võtsid. Sellega näppas ta suuresti ära meediatähelepanu ja oma kolmandal kandideerimispäeval on küsitlustes mööda läinud kõigist konkurentidest. Tegemist on mehega, kes on kõige kauem ametis olnud Texase kuberner. Viiendat põlve nägus texaslane, kes käib uhkelt kauboisaabastes ja on ametiaja jooksul andnud 224 korda heakskiidu surmanuhtluse täideviimiseks. Aga lisaks on tal ette näidata parimad töökohtade loomise numbrid kogu riigis ning kasuks tuleb ilmselt ka see, et kuigi ta päris oma ameti George W. Bushilt (kes suundus Texase kuberneri kohalt presidendiks), on "Bushi aju" Karl Rove teda praeguses kampaanias väga innukalt ründama hakanud.
USA poliitikas on kandidaadi edukuse üheks mõõdupuuks ka võime kampaaniamiljoneid koguda. On juhtunud, et rahakogujatest parimaid premeerib tulevane president mõne meeldiva riigi suursaadiku kohaga. Vabariiklaste rahastajaid on alati enam olnud kui demokraatidel. Need rahastajad olid valmis parima puudumisel minema Mitt Romney taha, aga ootasid. Nüüd siis ongi hetk, et kas nad näevad Perrys suuremat võitjapotentsiaali ja suunduvad tema taha või ootavad veel.

Sisudebattideks on veel aega küll, vabariiklik kandidaat peaks enam vähem selge olema nn Super-Tuesdayl, mil oma valiku teevad korraga neljateistkümne osariigi vabariiklased. Siis on võitja oma momentumi saanud ja ülejäänud osariikides liigutakse etteantud suunas.

Kaks päeva hiljem on Valge Maja edastanud Obama seisukoha maksualanduste leppe kohta

Obamanomics

Kas Obama kapituleerus? Nii vähemalt väidab enamik demokraatidest. USA telekanalid kerivad edasi tagasi presidendivalimiste kampaaniast pärit videolõike, kus Obama annab kümnetel rahvakohtumistel lubadusi lõpetada George W Bushi aegsed maksukingitused kõige rikkamatele. Ja nüüd on ta ometi tegemas vabariiklastega diili, mis pikendavad rikaste tulumaksualanduse veel kaheks aastaks 35 protsendile (enne Bushi oli see 39,5% ).

Demokraadid on pettunud. Nende eesmärk oli madalamad maksud säilitada 98 protsendile tulusaajatest, aga rikkamale 2 protsendile seda siiski kergitada. Juba võtavad kurjalt sõna esindajatekoja liikmed, kes väidavad, et majanduse elavdamise ettekäändel puudub igasugune õigustus maksukingituseks, mis üle 250 000 dollari teenivate perede puhul läheb maksma erinevatel hinnangutel 80-130 miljardit dollarit. Vaadates tigedaid senaatoreid, kes manavad rikaste ahnust, tundus korraga Riigikogu astmelise tulumaksu arutelu nii hillitsetu. Siin kehtib täna siiski väiksemale sissetulekule 10% maks ning astmete kaupa jõuab see 35%ni.

Sellise ränga omade tule all ei jäänud presidendil muud üle, kui tunnistada, et pantvangivõtjatega tavaliselt läbi ei räägita. Ainsaks õigustuseks saab olla see kui läbirääkimistest keeldumine ohustab vangivõetuid. Ning praegusel juhul on vabariiklaste pantvangiks kõik USA maksumaksjad. Vabariiklastel on piisavalt jõudu Senatis, et blokeerida maksu kergitamine miljonäridele. Kui vahevalimistel oma positsioone tugevdanud vabariiklastega enne 31. detsembrit kokkuleppele ei saada, siis hakkavad kõrgemad maksumäärad kehtima kõigile, mitte ainult kõige jõukamale kahele protsendile. Lisaks on kokkuleppe osaks ta töötutoetuste pikendamine järgmiseks aastaks. Ilma kokkuleppeta jääb löögi alla ligi 7 miljonit tänast tööotsijat.

Obama majandusnõunik David Axelrod oli tänahommikustes teleprogrammides selgitamas, et kokkuleppe jõustumisel võib järgmisel aastal oodata märksa suuremat majanduskasvu – ennustused tõstavad ootused kolmele ja poolele protsendile, lisaks loodetakse maksupaketiga toetada ettevõtete investeerimisvalmidust läbi mille loodetakse tööpuuduse vähenemist.

Töötutoetuse jätkumine läheb kahel järgmisel aastal maksma 50 miljardit dollarit. Samas iga dollar, mis on kulutatud töötutoetusele toob 2 dollarit majandusele tagasi.

Kogu maksupakett kokku läheb maksma üle 900 miljardi USD (sada Eesti riigieelarvet). Samas on Obama lubanud, et 2 aasta pärast kui maksukingituste pikenemine taas aegub, püüab ta taas kaotada maksualanduse kõige rikkamatele.

Kas Freedom House on avaldanud tendentslikke seisukohti?

Õiguskantsler on öelnud, et majanduskriis on toonud kaasa suurema hulga põhiseaduse ja muude seaduste rikkumisi.

Kindlasti on Eesti valitsemine viimastel aastatel muutunud läbipaistmatumaks ning keskkond ebastabiilsemaks.

Tuletame meelde, kuidas tõsteti vaid mõnepäevase etteteatamisajaga käibemaksu. Kuidas mitmel korral on eelarveotsuseid tehes mindud mööda Riigikogus välja kujunenud protseduuridest, vältimaks avalikku diskussiooni. Kuidas riik on petnud inimeste õigustatud ootusi, näiteks pensionisamba maksete lõpetamisel või õppelaenu kompenseerimisel.

Väga ilmekas näide ebademokraatlikust valitsemisest oli valimisseaduse muutmine, mida tehes Reformierakond ja IRL lootsid Eesti suurimat opositsioonierakonda valijate tahet moonutades tasalülitada. Seda tehti erakordselt räpakal viisil, lisades valimissüsteemi muutvad seadusemuudatused asjasse hoopis mitte puutuva soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõusse.

See, et see katse ei õnnestunud, ei tee teda veel olematuks. Freedom House langetas oma raportis hinnangut Eesti valimiskorrale, kuid mitte valimisseaduse susserduste, vaid valimislubaduste tühisuse pärast. Mis jätab mulje, et analüüs on enam kui pealiskaudne.

Ka meedia on juhtinud tähelepanu, et Andrus Ansipi valitsus püüab igal võimalusel avalikke diskussioone vältida – mille eest Ansip on koguni saanud pressivaenlase tiitli.

Samuti on tõsiseid kahtlusi, et töötuse ja väljarände tegelik suurus erineb märkimisväärselt riigi ametlikust statistikast.

Freedom House jättis samaks reitingu kohalike omavalitsuste suhtes, kuigi valitsus on võtnud selge suuna omavalitsuste autonoomia vähendamiseks, mille ilmekaks näiteks on linnadelt ja valdadelt esimese negatiivse eelarvega äravõetud tulubaas keset 2009. aasta eelarveaastat.

Raha soovitakse jagada tsentraliseeritult, vaid neile, kes on praegusele võimukoalitsioonile lähedased, või kellelt soovitakse teatud poliitilisi vastuteeneid.

Freedom House'i poolt märkimisväärseks peetud vähemusvalitsus ei ole ju kogu kriisi ajal suutnud algatada ühtegi põhimõttelist reformi ning see on jäänud püsima vaid tänu üsna räpastele tehingutele Riigikogus Roheliste erakonna essindajatega.

Samuti on Ansipi valitsusele omane otsuste langetamine tagatubades ja üleolev suhtumine avalikkuse õigustatud huvile teada, kuidas ja milleks maksumaksjate raha kasutatakse. Avalikkus ei tea kindlasti kogu tõde Eesti Energia müügikavade ega ka Estonian Airi tehingute tagamaad.

Freedom House'i objektiivsuses võib samuti kahelda. Kuigi organisatsioon väidab, et on sõltumatu USA suurtest erakondadest, on selle tööd aastate jooksul suunanud sellised vabariiklaste korüfeed nagu Donald Rumsfeld ja Paul Wolfowitz.

Võib-olla on palju väita, et Bushile lähedastel USA poliitikutel on põhjust Ansipit toetada, kuid peaministri ultraparempoolne maailmavaade on vabariiklastele kindlasti sümpaatne. Võimalik on ka see, et nii nagu mitmel korra varem, pole rahvusvaheline institutsioon oma seisukohtade kujundamiseks saanud Eestist just kõige usaldusväärsemaid andmeid.

Kuidas ma poliitilise vastase üle uhke olin

Eesti poliitikute hulgas on see imelik lugu, et paljud ajakirjanikud armastavad välispoliitika eksperdina kasutada pigem neid, kes jutustavad blogis jooksvalt välisuudiseid ümber. Eelmisel nädalal olin ma aga hoopis tunnistajaks kuidas mu Riigikogu kolleeg Sven Mikser arendas USA endise välisministri Madeleine Albrightiga väga säravat avalikku arutelu NATO strateegilise konteptsiooni üle. Sven on NATO Parlamentaarse Assamblee eriraportöör ning osaleb ka nn NATO strateegilise kontseptsiooni ekspertgrupis. Selle juhiks on aga just Madeleine Albright.

Parliamentary Transantlantic Forumi osalejate seas, kelleks olid NATO riikide parlamendiliikmed, oli Eesti maine ühe esinemisega veel kõrgem, kui ta juba ennegi oli. Kuid ajalehtedesse see kodus ei jõudnud ning blogi Sven ei pea.

Kahjuks toimus kogu üritus Chatham House reeglite alusel, mis ütlevad, et kogutud teadmisi olen ma vaba kasutama, kuid konkreetsele esinejale neid omistada ei saa.

Vahest annab veidi aimu Albrighti rollist NATO strateegilise kontseptsiooni väljatöötamisel NATO ametlikul kodulehel olev video:

http://www.nato.int/docu/review/2009/NATO_Change/Secretary_Albright/EN/index.htm

Aasta tagasi Afganistani missiooni pikendamise osas oli meil riigikogus väike intellektuaalne vaidlus/harjutus, kas ja kuivõrd on tegemist artikkel 5 alla mineva juhtumiga. Selles osas oli foorumil esinenud kuid siin blogis anonüümseks jääv ekspert minuga sama meelt, nimetades seda otseselt A5 juhtumiks.

Eesti ja USA on sama suured - kaotatud töökohtade poolest

Novembris kaotas USAs töö 11000 inimest ja Eestis 10663 inimest.

Kahe riigi rahvaarvu vahe on 220 kordne ja seega on sarnaste numbrite taga jahmatav tõsiasi – USAs tegeletakse valitsuse tasandil tööpuuduse vähendamise ning majanduse elavdamisega, Eestis aga mitte, sest peaministri sõnul tuleb oodata eurot, mis probleemid lahendab.

Ansip pidas nädalavahetusel Reformierakonna kongressil uhkustava kõne, kus jäi kõlama mulje, et Eesti käitub ainuõigelt ning teised riigid võiksid meid kadestada.

Minu meelest peaksid Eesti inimesed kadestama hoopis riike, kus valitsus ei tee inimkatseid, kus valitsus näeb töötuse statistika taga ka iga töö kaotanud inimese muret ning kus valitsus astub reaalseid samme töökohtade loomiseks.

USAs tegeletakse töökohtade loomisega valitsuse tasemel alates president Obama ametisse asumisest 20. veebruaril. Demokraadid on algatanud rea töökohti loovaid meetmeid, neist olulisemad investeerimine infrastruktuuri ja koolidesse, ettevõtete ja perede toetamine maksusoodustustega ning osariikide toetamine, et säiliksid õpetajate, päästjate ning teiste avalike teenistujate ametikohad.

Need meetmed on võimaldanud sel aastal luua 1.6 miljonit uut töökohta, mille täpsem jaotus on kõigile näha ka majanduse elavdamise leheküljelt detailides näha.

President Obama pidas möödunud nädalal kõne, milles kinnitas, et jätkatakse ettevõtete otsest maksusoodustustega toetamist uute töökohtade loomisel, garanteeritakse väikefirmade laenude saamist ning jätkatakse ka riiklike investeerimisprojekte.

Oma kõnes oli USA president päris tõre vabariiklaste suunal, kes on teinud takistusi majanduse elavdamise projekti elluviimiseks ning väitnud nagu meiegi peaminister, et riik ei peaks tegelema töökohtadega.

Obama kirjeldas rasket olukorda, kui ta ametisse asus – sel ajal detsembris 2008 ning jaanuaris, veebruaris ning märtsis 2009 kaotas iga kuu 700 000 ameeriklast töö ning ennustati sama rasket kriisi kui oli 30ndatel suur depressioon.

Eestis räägib aga peaminister Ansip, et kõik on korras. Pole vaja muretseda. Samas 220 korda suuremas USAs nähti sügavat kriisi olukorras, kus iga kuu kaotas töö 0,23 protsenti elanikkonnast. Eestis kaotas jaanuaris töö 11 054 inimest, veebruaris 10 378, märtsis 11898, aprillis 10179, mais 9181, juunis 8830, juulis 8815, augustis 8815, septembris 11370, oktoobris 10573 ning novembris 10663 inimest.

Seega Eestis oli raskeimal kuul suhe elanike arvu ligi neli korda raskem kui USA halvimal kuul ning ka juulis-augustis kui reformistide poolt kiideldi juba töölepingu seaduse hea mõjuga oli töökohtade kaotamise tempo kolm korda hullem kui Obama poolt drastilisena välja toodud USA numbrid.

Ma olen juba kuid imestanud, miks eesti inimesed ei pane kahtluse alla peaministri tegevusetust. Miks sellega lepitakse? Ometi on täna igal inimesel mõni lähedane inimene, sõber või endine töökaaslane, kes on viimase aasta jooksul kaotanud töö. Neile ei saa öelda 2010 aasta soovina, et ela aasta ilma tööta, küll 2011 tuleb euro. Hea soov on tegevus töökohtade loomise nimel ning Keskerakonna fraktsioon on esimese omapoolse algatuse selleks teinud, eesmärgiga anda uute töökohtade loojatele esimeseks aastaks sotsiaalmaksusoodustus.

Millalgi saab ka Eesti majanduskriisist välja, aga kui jätkata tänast hoolimatut poliitikat, siis võib selle kriisi hind olla meie riigile liiga ohvriterohke. Märksa suuremad riigid kui meie oskavad oma inimesi hoida, ka meie ei või inimestesse laristavalt suhtuda.

Töökohtade loomise plaan USAs

Paul Krugman, Nobeli majanduspreemia laureaat ja üks Obama Job Summiti esinejatest, avaldas NYTimesis oma nägemuse tööpuuduse leevendamisest.

Huvitaval kombel langeb tema nägemus USA suhtes suuresti kokku nende algatustega, mida mina olen seni Riigikogus püüdnud kaitsta. Seda kõike saaks ka Eestis teha, kui vaid valitsus vaevuks.

Krugman pakub välja kolm suhteliselt kiirelt teostatavat lahendust.

Esimese vahendina näeb Krugman uut vooru riigi abiraha näol kohalikele omavalitsustele, mis on sattunud maksulaekumiste osas tugevasse langusesse ning erinevalt keskvalitsusest ei saa ajutist eelarvelangust katta laenamisega.

Suurem abi aitaks ära hoida drastilist avaliku teenuse (eriti hariduses) taseme langust ning kokkuhoiuna näiteks tuhandete töökohtade kaotamist, leiab Krugman.

Teise lahendusena soovib Krugman näha uut programmi, millega saaks suhteliselt odavalt luua lühiajaliselt massiliselt töökohti. Selleks tuleb keskvalitsusel alustada New Deal stiilis Tööadministratsiooni, mis pakuks suhteliselt madalapalgalisi avalikke töid. Sellised töökohad on töötutele paremad kui mitte mingit sissetulekut pakkuv töötus.

Kolmanda meetmena soovitab Krugman pakkuda ettevõtetele ergutuspakette. Saksamaalt eeskuju võtmisega on juba USAs hiljaks jäädud, seega ei saa toetada ettevõtteid, et nad töökohti säilitaks, vaid pigem peab julgustama neid uusi töötajaid palkama.

The Economic Policy Institute, tuntud mõttekoda pakub lahendusteena välja maksusoodustused tööandjatele, kes töökohti loovad.

Kõik vajab raha, kuid ilma töökohtadeta on variandiks veel suurem kulu läbi sotsiaalse ja majandusliku frustratsiooni, võtab Krugman tegevusetuse riskid kokku.

Kuidas panna ettevõtteid taas palkama uusi töötajaid?

Eile toimus USAs Obama job summit. Presidendi eesmärgiks oli leida üheskoos akadeemiliste ringkondade, töötajate esindajatega kui ka suurtööandjatega lahendust tööpuudusele, mis tänaseks on saavutanud 10,2 protsendi taseme.

Tõenäoliselt kuuleb Obama tööprogrammi täpsemaid detaile teisipäeval, mil ta peab Washingtonis Brookings instituudis ettekande.

Eilses tööõhkkonnas on enam kajastust leidnud Obama tuline debatt John McCaini majandusnõunik Doug Holtz-Eakiniga, kes väitis, et aasta alguses infrastruktiiriprojektidesse süstitud miljardid on läinud tühja ja pole töökohtade loomisel abiks olnud.

Tegelikult ei ole Obama paketist Eestis eriti detailselt juttu olnud. Suvel kirjutasin ühe artikli Postimehes, aga kuna sealne arvamustoimetus nülgis ruumipuuduses poole tekstist maha, siis sellele ma viidet ei lisa. Panen hoopis huvilistele algteksti siia lugemiseks, et mida siis USAs seni tehtud on peale pankade päästmise, Afganistani sõjaplaani väljatöötamise ning tervishoiureformi.

Mis on USA perestroika?
Märgid USA majanduse paranemisest võivad olla liig varased, ent võrdluses Eestiga, kus praegusel hetkel keegi ei julge öelda, et kriis on ületatud ja läheb paremaks, on sealsed arengud eeskuju väärivad. Kui USAs olukorras, kus majandus enam ise hakkama ei saa, hüppab riik mängu, siis Eestis tõmbub välja.

Kui majanduskasv püsib mitu kvartalit nullis, nimetatakse seda majanduskriisiks. Kui majandusnäitajad püsivad aga mitu aastat alla miinus viieteistkümne protsendi, siis on seda ajaloos nimetatud suureks depressiooniks. Eesti esimese kvartali majanduslangus oli miinus 15 protsenti, teises miinus 16,1 % , kolmandas miinus 15,3%.

Kuna üks suur depressioon on maailmas möödunud sajandil üle elatud, siis vaadatakse ka seekordse kriisi puhul paljudes riikides eeskuju otsivalt USA peale. Sel aastal ametisse astunud demokraadist presidendi majanduse elavdamise sammudest on paljud Euroopa valitsusjuhid innustust saanud, meil Eestis aga püütakse väita, et tegelikult jätkub kõik ka USAs vanamoodi ning kriisist kasvatakse välja isenesest.

USA pole iseeneseslikku lahendust ootama jäänud. 17. veebruaril seadustas president Barack Obama $787 miljardi dollari suuruse majanduse elavdamise paketi. Oma mahult ja ulatuselt on sellega võrreldavad vaid F.D Roosevelti New Deali poliitikad. Eesti võrdluses kulutab meist üle 200 korra suurema rahvaarvuga riik majanduse elavdamiseks üldistatuna 100 Eesti riigi aastaeelarvet.

Paketi eesmärgiks on luua 3,6 miljonit uut töökohta kahe aasta jooksul. Kui õnnestub taastada tarbimine, mille peaks tagama riigipoolne rahasüst ning maksualandused, siis loodetakse peatada ka järjest enamate ettevõtete sattumine pankroti äärele ning säilitatakse ohustatud töökohad.

Majanduse elavdamise plaani üheks sambaks on maksuleevendus, mis peaks jõudma 95 protsendini töötavatest ameeriklastest. Vastavalt sellele toimub sissetuleku esimeselt 8100 dollarilt maksutagastus üksikule inimesele 500 dollari ning perele 1000 dollari ulatuses. See on analoogne Eesti maksuvaba miinimumiga, mis jätab suhteliselt enam raha kätte just väiksema sissetulekuga inimestele. Samas lõpetatakse mitmed eelmise presidendi ajal tehtud maksukingitused kõige rikkamatele. George W. Bushi maksualandused läksid USA riigieelarvele maksma 1,8 miljardit dollarit. Obama otsuse kohaselt tõstetakse neile, kes teenivad üle $200,000 aastas taas tulumaksuaste 35 protsendi pealt 39,6 protsendile.
2001. aastast toimunud maksulangetustest ning suurenenud sissetulekutest võttis enamuse kümnendik kõige jõukamatest ühiskonnaliikmetest. Ülejäänute elustandardit hoidsid eelkõige kasvanud laenud. Nende laenude tagasimaksmise esmaeelduseks on töökohtade säilimine, pikas perspektiivis aga õiglasem maksusüsteem.

Obama poliitika lähtub sellest, et kui häda on suur, peab riigi abi olema lähedal. Kriisis töö ja paljudel juhtudel ka elukoha kaotanud inimestele ei pakuta vaid ümberõpet, vaid kümned miljardid dollarid lähevad toidutalongide abiks, perede eluasemekulude toetuseks ning 4 sotsiaalkorterite ja öömajade programmile.

Eesti tänane valitsus on kogu aeg maksu kogunud ja kogub edasi, aga taandab ennast inimeste raskustesse sattudes kohustustest. Ka tööpuuduse leevenduseks osatakse välja pakkuda vaid odavamat ja kiiremat koondamist. Seda, et valitsus peaks enda kohustuseks pidama ka töökohtade loomist, meie parempoolne võimuliit välistab.

Obama juhtimisel on USAs metsiku lääne stiilis hoolimatus unustatud. Mitte jättes juba hädas olevaid inimesi abita, on põhikulutusteks siiski töökohtade loomine ja hoidmine. Plaan luua kahe aasta jooksul 3,6 miljonit töökohta toetub riigi investeeringute hoogsale suurendamisele nii tervishoius, hariduses kui ehituses.

Suurim osa uutest töökohtadest peaks lisanduma ehitussektorisse. Nii on plaani kohaselt eraldatud kiirteede rekonstrueerimiseks 27,5 miljardit dollarit, 16,5 miljardit avaliku sektori hoonete energiasäästlikumaks muutmiseks, 18,8 miljardit kanalisatsiooni ning veevõrgu investeeringuteks ning üle 17 miljardi ühistranspordi ja raudteevõrgu kaasajastamiseks.
Keskvalitsuse eelarvest toetatakse ka osariike, et need muuhulgas säilitaks õpetajate, päästetöötajate ja politseinike tööhõive. Eestis võeti poole aasta pealt linnadelt ja valdadelt märkimisväärne osa nende maksutulust valitsuse eelarveaugu katteks, samuti on õpetajad, politseinikud ja päästjad langemas kas palgakärpe või koondamiste ohvriks.

Haridusvallas saavad USAs Obama majanduse elavdamise paketiga lisamiljardeid nii hooned kui ka inimesed. Paljud täna tegutsevad USA koolid on omal ajal ehitatud just suure depressiooni aegse abiprogrammi raames. Nii on ka nüüd plaanis ehitada uusi koolihooneid ja raamatukogusid, kuid haridustoetus ei piirdu vaid hoonete ja õppevahenditega, vaid hõlmab ka õpilaste toetusi. Nii suurendatakse vaestest peredest pärit tudengite õppetoetusi seniselt 4,850 dollarilt aastas 5,350 dollarini. Riigieelarvele tähendab see 15.6 miljardit dollarit lisakulu, kuid tagab hariduse ka neile, kel on küll võimed kuid vanematel puudub piisav jõukus.

Olukorras, kus paljud vanemad on kaotanud töö, on jõustunud ka lisatoetus riskiperedest pärit laste õpetamiseks, et see kataks nii öömaja kui transpordi kooli. Koolitoidu programmi jaoks antakse riigi poolt toetust kooliköökide sisustamiseks ning juba sel suvel toetatakse õpilastele sobivate töökohtade loomist. USA keskvalitsus on võtnud käesoleval suvel eesmärgiks luua 125 tuhat suvist töökohta koolilastele, samas kui Eestis on laste sisuka suve eest muretsemas vaid omavalitsused. Negatiivne lisaeelarve vähendas aga tasuta üliõpilaskohti, tudengite õppetoetusi ning õpiraskustega laste koolkodude toetust.

USA tervishoiuprogrammi lisarahastuse eesmärgiks on anda lisakiirendus meditsiinitehnoloogia arengusse. Selleks lisandub 19 miljard dollarit. Eestis langes esimese maksutõusu ohvriks just meditsiinitehnika läbi seni kehtinud väiksema käibemaksumäära tõstmise, ka on Haigekassa sattunud kõige karmimate kärbete ohvriks, mis kulmineerub ravijärjekordade pikenemisega. USAs lisatakse 2 miljardit dollarit haiguste ennetustööks, et see pikas perspektiivis säästaks inimeste. Eestis pannakse haige inimese haiguspäevad tema ja tööandja õlule ning vähendatakse haige lapsega kodus oleva vanema haiguspäevahüvitist.

Obama pakett ei leidnud heakskiitu kergelt. Sellele eelnes tuline vaidlus demokraatide ning vabariiklaste seas. Demokraadid eelistasid varianti, kus enamik raha läheks valitsuse kulutuste kasvatamiseks, samas kui vabariiklased soovisid piirduda vaid üksikisiku tulumaksu ning ettevõtete maksualandusega.

Siiski on Obama majanduse elavdamise pakett taganud selle, et inimeste ja eraettevõtete poolt tekkinud nõudluse ärakadumise täidab riiklik tellimus. Riigi sekkumine hoiab alles töökohad ning tagab maksulaekumised. Riigipoolse tegevusetuse korral oleks USAs möödunud sügisene ootus kõige suuremaks majanduskriisiks peale suurt depressiooni isetäituvaks tõeks saanud, nüüd on aga optimistidel võimalik juba ennustada, et USAd ootab järgmisel aastal ees parem majandusseis kui käesoleval. Eesti puhul on aga iga kärbe majanduslangust kiirendanud ning kõik prognoosid ütlevad, et järgmine aasta tuleb raskem kui tänavune.

Guantanomost Eestisse?

Välisminister Urmas Paet pidas täna välispoliitilise ettekande, kus tunnustas USA uut administratsiooni selle otsuse eest, et nad otsustasid sulgeda Guantanomo laagri. Paet mainis, et selles küsimuses on teistel riikidel ühine poliitiline vastutus kinnipeetavate vastuvõtmise osas ja et sellele otsitakse lahendust Euroopa Liidus ja otsitakse ka Eestis. Palusin Paedal täpsemalt selgitada, milles seisneb see lahenduse otsimine Eestis? Paet vastas järgmist:

See lahenduse otsimine Eestis seisneb samas asjas, mis on lahenduse otsimine Euroopa Liidus kui tervikus. Ehk jaanuaris oli see teema välisministrite kohtumisel arutelu all. See, kuhu tänaseni nendes aruteludes on jõutud, on see, et keegi Euroopa Liidu valitsustest ei vaidle sellele vastu. Jah, see samm on positiivne, et Guant´anamo vangla suletakse aasta jooksul, arvestades seda, et need kõikvõimalikud uudised, reportaažid, jutud, mis selle Guant´antanomo laagri ümber aastate jooksul käisid – see paraku ka kahjustas rahvusvahelise terrorismi vastase võitluse kuvandit tervikuna. Nii et see otsus on positiivne. Ameerika Ühendriigid on Euroopale selge liitlane ja partner, mis tähendab seda, et kui liitlane ja partner vajab abi, siis talle tuleb seda anda – selles on kokkulepe ja nüüd edasi on siis üksikasjad. Ehk siis Euroopa Komisjon sai ülesande Ühendriikidega läbi vaadata kõikvõimalikud juriidilised üksikasjad, mis puudutab nende inimeste võimalikku siirdumist Euroopa Liitu. Tegemist on vabade inimestega, mis tähendab seda, et need inimesed peavad ise tahtma, mis tähendab seda, et need inimesed on pärast vabad liikuma, tulema ja minema, kuna me ei räägi siin mingite vangide üleandmisest. See tekitab omakorda rea juriidilisi küsimusi. Kuna täna ka Euroopa Liidu riikidel on väga erinev seadusandlus, mis puudutab asüüliküsimusi, varjupaiga andmise küsimusi, ajutise elamisloa andmise küsimusi. Küsimused sellest, et kui üks riik, mis kuulub Schengenisse, selle inimese vastu võtab, aga kõrval on näiteks teine riik, kes kuulub ka Schengenisse, aga ei tahaks kedagi vastu võtta. Samas on Schengeni ruumis nii-öelda liikumisvabadus – kuidas seda küsimust käsitleda? Ehk siis hetkel on see etapp, kus nendele küsimustele otsitakse ja loodetavasti ka leitakse vastus. Pärast seda on võimalik minna alles järgmiste sammude juurde ehk konkreetselt vaadata, kes oleksid need isikud, kes võiksid tulevikus Euroopa Liitu sellest suletavast vanglast siirduda ja siis ka juba konkreetselt, millised on ühe või teise riigi võimalused üht või teist inimest vastu võtta. Nii ka Eesti puhul: selles mõttes me oleme hetkel nagu teisedki Euroopa Liidu riigid selles üldises raamistiku loomise staadiumis. Kui see on valmis, siis on võimalus vaadata, kas on mingisugust huvi, võimalust või vajadust ka juba konkreetsete isikute juurde minna. Täna seda teemat ei ole arutatud.

Kokkuvõte: jääb mulje, et välisminister Paet on valmis leidma nii huvi,
võimaluse kui ka vajaduse pakkumaks abi Guantanamo kinnipanemisel tekkivale
probleemile, kuhu panna tänased kinnipeetavad... Kas sellele ei peaks eelnema aga ka veidi laiem arutelu ja selgitustöö. Mitte taas kord välisministri poolt antud lubadus, mida Eesti riigil tuleb lihtsalt täita.

Ajaloo võlu (paadi mittekõigutamine ja defitsiidis eelarve)

„Nende poliitika oli kasvav eelarvedefitsiit, mis on suurendanud majanduse stagnatsiooni, kasvatanud tööpuudust ning andnud oma panuse panganduse kokkukukkumisele!”

Need sõnad kuuluvad Franklin Delano Rooseveltile 76 aastat tagasi, kes kritiseeris eelkäijat, kes kulutas „kolm pikka aastat teekonnal pankrotti”.

Täna ametivannet andev Barack Obama rääkis teleusutluses, et vaatab eeskuju otsivalt FDRi esimesele sajale päevale. Tema eeskujul loen paralleelselt Jean Edward Smithi “FDRi” ning Jonathan Alteri “The Defining Moment: FDR’s Hundred Days and the Triumph of Hope”.

Alter räägib, et kõigil oli Roosevelti ametisse astumise ajaks kõrini eelmise valitsuse “paadi mittekõigutamise poliitikast”. Lausa nii kõrini, et kui FDR oleks esimese sammuna Kapitooliumi maha põletanud, oleks teda ikka heakskiidu kisa saatnud, sest vähemalt süütas ta valguse.

FDRi meeskonda kuuluv Rex Tugwelli meenutab inauguratsiooni ning oma hämmastust selles osas, et uue presidendi poolt peetav kõne sai muuta nii suurel määral edasisi sündmusi. Piisas vaid lootuse andmisest. Hope! Näis, kas ka tänases inauguratsioonikõnes on sel oma roll, sest ka Obama usaldusväärsus majandusküsimustes on täna suur.

Suure depressiooni aegses majanduskriisis vaevlevad inimesed ootasid lahendusi ja seda asus ametisse vannutatud president kogu oma tarmukusega ka pakkuma. Jean Edward Smith kirjeldab klassikaks saanud “esimese saja päeva” kujundi tekkimist, mis on otseselt seotud USA esindajatekoja istungitesessiooniga 9. märtsist 1933 kuni 15. juunini 1933 ehk täpselt 100 päeva. Esimese seaduse vastuvõtmiseks panganduse päästmiseks kulus alamkojas, ülemkojas ja presidendi allkirjastamiseks vaid 6 tundi.

Ametiaega alustav Obama on välja käinud oma majandusprogrammi, kirjutasin sellest pikemalt täna delfis. Aga ta andis valimiskampaanias oma esimese tööpäeva suhtes ka sellise lubaduse: “my first day in office, I will bring the Joint Chiefs of Staff in, and I will give them a new mission, and that is to end Iraq war responsibly and deliberately but decisively."

Obama koht müügis

Maailma üks positiivsema imagoga poliitik tulevane USA president Barack Obama on sattunud viimasel kuul suure poliitkorruptsiooni loo sisse. Õigemini on tema nimi selle looga iga päev seotud, sest väidetavalt on Illinoisi osariigi kuberner Rod R. Blagojevich üritanud Obamast vabanenud Senati kohta müüki panna.

Nimelt nimetab vastavalt USA seadustele valimistevahelisel ajal vabanenud Senati kohale asendusliikme osariigi kuberner, seda kuni järgmiste valimisteni (üks kolmandik Senati liikmeid valitakse ümber iga kahe aasta tagant).

Blagojevichi süüdistus põhineb telefonikõnedele, millest kostub, et mees ei soovi talle sülle langenud otsustusõigust odavalt käest anda.

Kõnesid on ta pidanud nii Senati kohta soovivate kandidaatide, kui ka Sentati enamuse liidri Harry Reidi ning Obama meeskonna juhi Rahm Emanueliga. Kõik nad kinnitavad, et ei saa nõuandeid selle kohta, kes oleks demokraatidele parim kandidaat ja võimeline ka järgmised valimised võitma, kindlasti mittevajalikeks või ebaseaduslikeks pidada.

Korruptsioonis süüdistatava Blogojevichi kaitsjad on väitnud, et soovides hüve või ametit oma otsuse eest, on käitunud süüalune kui tavaline poliitik. Näiteks on toodud seik, et USAs liigub ringi hulk inimesi, kes nimetavad end suursaadikuteks, samas kui ainus panus, mille eest nad tiitli said, oli mõnesajatuhande toetusdollari kogumine kas vabariiklikule või demokraatlikule parteile.

Nagu teada, peavad kõik suursaadikud esitama enne uue presidendi ametisseasumist tagasiastumispalve ning olnud juhtumeid, kus uueks suursaadikuks saadetakse senise diplomaatilise kogemuseta suurtoetaja.

Obama koht Senatis jääb esialgu tühjaks, kuigi skandaalide keskmes olev kuberner nimetas asendusliikmeks 70-aastase Roland Burrise. Peale Obama administratsiooni tööleasumist ootavad asendajaid ka seni Hillary Clintonile ja Ken Salazarile kuulunud kohad.

Barack Obama on USA 44. president

Jälgisin täna varahommikul KUKU raadio otsestuudios John McCaini kaotuskõnet. Nii saatejuht Kadri Liik kui mina tundsime siirast kahjutunnet. Kahjutunnet aga mitte tänase tulemuse pärast, vaid põhjusel, et see sümpaatne mees ei saanud presidendiks kaheksa aastat tagasi. Olen arvamusel, et sel juhul maailm oleks täna parem paik.

Aga ajalugu kirjutavad võitjad ning USA uueks presidendiks sai veenva eduga demokraat Barack Obama.

Tulemus kuulutati välja hetk peale seda, kui California valimisjaoskonnad suleti. Uksesuu küsitlused andsid ka seal veenva võidu Obamale ja nii oli uus president kindel hämmastavalt kiirelt.

Selja taga on rekordiliselt pikk valimiskampaania, koos eelvalimistega 21 kuud. Seetõttu on ülimalt positiivne, et see pikk võitlus ei väsitanud inimesi, vaid vastupidi tõi valimistele rekordiliselt suure rahvamassi. Obama on suutnud USA avalikkust elavdada ja tõsta huvi poliitika vastu kogu maailmas.

USA presidendi poolt ellu viidav poliitika mõjutab kogu maailma, seega ka Eestit. Loomulikult, ootused on kruvitud ülikõrgele. Muutust lubades ja lootust andes on iga valija pannud omaenese soovnägemuse uue presidendi peale. See koorem on raske ja tänane eufooria muundub kiirelt igapäevaseks poliitikaks.

Mina usun, et Obama oma tulevase meeskonnaga saab Euroopalt väga suure diplomaatilise usalduskrediidi. Eurooplaste lootus on kindlalt sellel, et just tema on see president, kes suudab heastada Bushi poolt loodud vastuolusid ning et USA-Euroopa suhted paranevad. Obama esimeseks välispoliitiliseks proovikiviks on taastada USA kaotatud autoriteet maailmas. Ameerika Ühendriikide respektaabel staatus on oluline kõigile USA liitlastele. Seni on ta end näidanud rahvusvahelist õigust austava mehena ja see ühendab teda kindlasti euroopaliku mõttemalliga.
Vähemoluline pole ka maailma majandus, mida suuresti mõjutab USA majandusolukord. Valdav enamus ameeriklastest uskus Obama pakutud lahendusi ja tema nägemust sellest, kuidas majandus taas tõusule pöörata.
Kui USA presidendil on korralik siseriiklik toetusreiting ning majandus langusfaasist paranemas, siis võib eeldada, et vaade maailmaasjadele on avaram. Meie jaoks on kindlasti hea kui USA ei kapseldu vaid oma siseriiklike küsimuste lahendamisesse. Aga me peaksime võtma ka eeskuju demokraatide sotsiaalsemast nägemusest. Möödas on aeg, mil riiki aina õhemaks lihviti. Tänase Eesti valitsuse eeskuju George W. Bush on ajalugu ja inimestel on ootus uue hoolivama riigijuhtimise järele.

Alastipilt lennujaamast

Pange tähele! Los Angeles, Baltimore, Denver, Albuquerque, New Yorki Kennedy lennujaam, Washingtoni Reagani lennujaam, Dallas, Detroit, Las Vegas ja Miami on need kümme lennujaama, kus juba kasutatakse keha skaneerivat röntgeniaparaati, mis kaotab reisijal riided seljast. Vahest salvestab mõni lennujaamatöötaja ka selle kujutise, mis sinust maha jäi ja saadab selle suveniirina. Kas sulle või siis kuhugi mujale. Kes teab? Tõenäolisemalt saab aga lihtsalt ilma hoiatamata väikese koguse kiiritust. Ja seda kõike vabandatakse terrorismiohuga.
Ma mäletan veel aega, kui USAsse lennates paluti kingad jalast võtta ja ma mõtlesin, et ameeriklased on oma terroriohuga tõeliselt ogaraks läinud. Nüüd on sellest saanud ka tüütu rutiin Tallinna lennujaamas. Ja Euroopa Parlament arutab tõsimeeli, kas peaks nende kõike paljastavate skannerite kohta võtma vastu eurodirektiivi, mis oleks kohustuslik kõigile lennujaamadele.

Esialgu pidurdus see küll Europarlamendi kodanikuõiguste komisjonis, ent teoks saades oleks lennujaamadele tekkinud kulu ja reisijatele oht tervisele ning põhiõigustele. Kus maal on piir, millest enam üle ei saa, sest terroriste saab pidurdada ka ilma selleta? Euroopas olevat selline skanner siiski juba neli aastat Heathrow neljandas terminalis, mis muidugi juhul kui Euroopa Parlament taolise instrumendi keelab, peaks kaduma. Samm-sammu haaval on seni antud vaikides järele põhiõigustele. Ma tean Eestis vaid ühte aktsioonigruppi, kes oli vastu politseiriigile. Vaatasin nende kodulehte, ka nemad on talveunes.

Must PR. Osa 2

Kirjutasin viimases Diplomaatias USA presidendikampaania põhitelgedest. Selge on see, et viimastel nädalatel kipub sõnum ähmastuma ning määravaks saab mulje. Väga lihtsustatult on võtmeküsimuseks: kumma kandidaadi hoida annaks valija oma säästud ning majalaenu käenduse.

McCainil on kampaanias, mis keskendub majandusele, raske millegi positiivsega välja tulla. Ainus hetk, mil vabariiklased sel aastal arvamusküsitlustes demokraate edestasid, oli peale asepresidendikandidaadi avalikustamist. See samm üllatas ja ergutas vabariiklasi, ent täna on seis taas endine. Aina enam on arvamusliidreid, kes kuulutavad Obama võitu, aina suurem on McCaini mahajäämus ka kampaaniaraha ulatuses.

See paneb talle surve varustada meediat omaenese vürtsiste väljaütlemistega, mis leiaksid kajastamist ka tasuta. Risk on suur, sest enamuses eelistaksid ameeriklased presidendina näha tasakaalukat ja soliidset tüüpi. Kuid Vietnami sõja veteran John McCain ei ole alla andja ja siin on kolm peateemat, millega Obamat rünnatakse:

1. Kes on Barack Obama?

McCaini suurimaks probleemiks on see, et Obama tähendab lootust millelegi uuele. Selle mahatõmbamiseks püüab ta keskenduda Obama isikuomadustele ning vastase tagant ära saada neid demokraatide toetusgruppe, kes eelvalimistel olid enamuses Hillary toetajateks (video). Eelkõige naisvalijatele ning latiinodele edastatakse sõnum – Obama on kõva kõnede pidaja, aga pole ära teinud midagi.

Vastaskandidaadi kohta on tehtud põhjalik analüüs, mida ta lubab oma kampaanias ning kuidas ta on eelnevas poliitikukarjääris hääletanud teisiti. Seda näiteks energiaküsimustes, eriti aga maksuküsimustes, kus on üles leitud kõik 94 korda, mil Obama on hääletanud maksude tõstmise poolt. (video) Sellega püütakse maha võtta uudsuse ning muutuste aurat ning panna valijaid mõtlema, et rasketel aegadel võib kogemus maksta enam kui kaunid sõnad lootusest.


2. Patriotism

Otseselt rassi nimetada ei saa, kuid rõhudes Obama erinevusele tava-ameeriklasest läbi tema välismaal möödunud lapsepõlve ning veidralt kõlava nime, püüavad vabariiklased tekitada võõristust. Kasutades seika, et Obama ei soovinud kanda rinnas USA lipumärki, et tema naine ühes kõnes mainis, nagu tunneks ta esimest korda uhkust olla ameeriklane ning vastuseisu USA vägede võitlusele Iraagis, püütakse Obamat kujutada ebapatriootlikuna. (video)

Ka usuküsimus, mille esimesena tõi päevakorda eelvalimiste ajal Hillary Clinton, nõrgestab patriootide tundmusi. Nimelt on Obama 20 aastat käinud kirikus, kus õpetaja Jeremiah Wright on jutlustes hulgaliselt ränki sõnu pildunud Ameerika suhtes.

3. Terrorism

2 nädalat tagasi oli kampaania kõige enam tsiteeritud lausung Palini ütlus, et Obama sõbrustab terroristidega. Viidates Obama poliitikukarjääri algusaegadele 1995, mil teda toetas Bill Ayers, kunagine siseterrorist, kes seotud ligi 20 pommipanekuga. Ka Obama lubadus sõjalistele lahendustele enam läbirääkimisi kasutada, on tekitanud padukonservatiivides tundmusi, nagu oleks ta liiga pehme.

Kaks nädalat on jäänud kampaania lõpuni, selle ajaga on raske võita juurde toetajaid. Kergem on vastase toetajaid heidutada ning nad valimispäeval kõhklevana koju jätta. See on selle musta PR iva, aga luban, et järgmine kord USA presidendivalimistest kirjutades keskendun positiivsele platvormile.

Must PR

USAs on käimas viimased vaatused presidendikampaaniast.
Barack Obama püüab vältida neid vigu, mida tegi neli aastat tagasi demokraatide presidendikandidaat John Kerry. Põhiveaks peetakse Kerry võimetust kiirelt ja agressiivselt reageerida vabariiklaste rünnakutele näiteks tema õigusele reklaamida end Vietnami sõjas osalenuna. Obamal on kõik rahalised ressursid, et kampaanias juhtivat rolli mängida. Nii et kui John McCain peab enamuse rünnakutest esitama ise, siis Obama saab seda teha tasutud poliitilise reklaamina ning jääda ise peaaegu soliidseks kõrvalseisjaks. Rünnakud McCainile keskenduvad neljale nõrkusele:

Tujukas või lihtsalt liiga vana.

Ameeriklaste ettekujutuses peab president olema soliidne igas olukorras. Seetõttu presidendikandidaatide teledebattides on esinemise sisuga peaaegu sama oluline, kuidas väitleja end ülal peab. Piisab ühest närvilisest grimassist või solvavast sõnast ja kogu mulje on loodud. McCainil on teles olnud õnnetus jätta tigeda ja närvilise inimese mulje, esimeses debatis korrutas ta, et Obama ei saa asjadest aru, teises nimeta Obamat „selleks inimeseks”, kolmandas ei kontrollinud oma miimikat. Nii vähe on vaja, et küsitaks, kas ta on lihtsalt ebastabiilne või juba 72-aastasena liiga vana. Demokraatide leer nõuab nahavähki põdenud McCaini täielikku terviseanalüüsi avaldamist ning hirmutab, et vastaste valimisedu korral on Sarah Palin vaid ühe infarkti kaugusel presidenditoolist.

George Bush

Istuv vabariiklasest president on väga ebapopulaarne ning Obama-leer üritab McCaini kujutada kui tema mantlipärijat. Majandus. Majandus. Majandus. Valijate usk tõhusatele lahendustele majanduskriisis on 80:20 demokraatide kasuks. McCaini püüdlused näidata end isemõtlejana vabariiklaste leeris nullitakse tema samastamisega Bushi majanduspoliitikaga. Valid McCaini saad veel neli aastat Bushi ametiaega, kõlab see mõte mitmetes telereklaamides.

Luukere minevikust

McCain valiti esmakordselt Kapitooliumile 1982. aastal. Peale kahte koosseisu esindajatekojas, valiti ta 1986 Senatisse. Sinna aega jääb ka suurim plekk tema poliitikukarjääris, kui ta lobeeris Arisona ärimehe ja vabariiklaste suurtoetaja Charles Keatingu kasuks. See lõppes Senati eetikakomitees ning McCain on vandunud, et ta oma veast õppis. Ent Obama leer tootis antud loost 13-minutilise lühifilmi „John McCain still hasn´t learned his lessons”.

Usk

Nagu Obamal, on ka McCainil minevikust oma tülikas pastor, kelleks on John Hagee. Möödunud aastal aitas see mees McCainil võidelda vabariiklaste sisevalimistel, kuid tema tsitaatide hulka kuulub ka arvamus, et holokaust oli osa jumala tahtest. Sellise asja võimendamine võib maksma minna Florida toetuse, kus oma kaalukas sõna on juudikogukonnal. Ka kandidaat asepresidendi kohale Sarah Palin on oma usuküsimustega atraktiivne nn usuvööle, kuid tavapärastes valijates tekitab pigem võõristust.

Liis Lass ja bikiininaljad USA valimistel

Üks elevil kolleeg küsis mult, kas mina oleksin valmis andma soovituse Liis Lassile, kui ta peaks soovima Keskerakonnaga liituda. Kuskilt on liikuma läinud jutud, nagu oleks tal selline plaan, aga kõik Keskerakonna naised on ühtse rindena tuliselt vastu. Eks ole ju varemgi liituda soovijate puhul olnud juhatuse laua taga seisukohavõtte, et kas mina või tema! Ja alati on otsustatud vanema olija kasuks.

Iseenesest on selline naiste vastandamine üks tüüpiline seksistlik trikk, aga töötab alati. Mõnes mõttes on see intriig väga sarnane USAs laineid löönud sketšile Hillary Clintonist ja Sarah Palinist.

Ma pole tükk aega nii palju naerda saanud kui seda vaadates, mis sest et pilati mõlema daami nõrkusi. Ega poliitikute puhul ei andestata midagi, aga Hillary roll naispoliitikuna ning Sarah astumine nö tema kingadesse on tragikoomiline küll.

Viimases “Diplomaatias” kirjutas Barbi Pilvre, et Palini valimisega kaotas McCain need liberaalsed naishääled, kes aasta esimesel poolel toetasid tuliselt Hillary Clintonit ja tema kaotuse järel Obamale olid juba valmis vastast toetama. Aga Sarah Palin pole nende maitse ja nüüd jäävad nad koju.

Võib-olla Hillary toetajad jäävad tõesti koju, aga see on vesi vabariiklaste veskile, sest nad ei lähe ka demokraate valima. Fakt on aga see, et Sarah Palin lisas USA presidendivalimistele tõsise energialaengu ja andis vabariiklastele esmakordselt selle aasta jooksul eduseisu Obama ees.

Vaid 25 aasta jooksul on naiste roll poliitikas suuresti muutunud. Esimene naine USA asepresidendi konkurentsis oli 1984. aastal Geraldine Anne Ferraro. Toona ei tulnud kõne allagi Palini kombel hokiemme jutt ja huulepulga naljad. Keegi poleks teda tõsiselt võtnud, kuigi ka tõsiselt võetuna langes tema tiimile osaks läbi aegade suurim kaotus. 2008.aastal vaadati aga asepresidendikandidaatide neljapäevaõhtust debatti rohkem kui presidendikandidaatide esimest väitlust ja kõik analüütikud paistavad üksmeelel olevat, et rahvalikkus on Palini seisukohtadest olulisem.

Nonii, mõte läks Liis Lassi pealt kuidagi rändama. Olles Hillary Clintoni toetaja, sest tal oli tõepoolest tugevaim programm ja veenvaim esitus, vaatan ma siira huviga, kuidas mõjub Sarah Palini lihtne inimlikkus ning maine jutt valijatele. Ka Eestis on hulgaliselt rahvalikke poliitikuid, kuid vahest üks särav, popp ja noortepärane Liis Lass saaks anda ka toetajaid nende inimeste seas, kes täna poliitikast midagi ei arva ega huvitu. Ükskõiksus on teadupoolest veel kõige kurjem vastane. Ja kui Palin selles ülalpool kiidetud sketšis ütleb, “Stop photoshoping my head to the sexy bikini pictures” ning Clinton lisab “And stop saying I have cankles”, siis tegelikus elus vihatakse või armastatakse ühte või teist siiski tema seisukohtade tõttu. Liisi puhul sama moodi, ilma photoshoppimiseta.