Eelarvamusteta eelarvest

Kaks päeva on Riigikogu istungitesaalis arutatud järgmise aasta eelarvet. Kaks kuud on arutelusid ja vaidlusi muudatuste üle veel ees. Paljude arvates on see aasta olulisim dokument. Riigi eelarve annab piirid, palju ja kellelt maksu kogutakse ning mil määral on loota riigi ülesannete täitmiseks lisavahendeid.

Aga eelarvet võib võtta ka tehnilise tabelina, kus raamatupidamislikult aetakse tulusid ja kulusid tasakaalu ning numbrite taga inimest ei nähta. Siiski, selline lähenemine tähendab, et riiki ei juhi mitte riigimehed vaid raamatupidajad.

Alles siis, kui märklaud on silme ees ja silmad on ka lahti, tekib reaalne võimalus pihta saada.
Valitsusel puudub täna selge siht, kuhu liigutakse ning kuhu üldse tahetakse jõuda. Riigikontrolör Mihkel Oviir tõdes Riigikontrolli aastaülevaates, et arengukavad ei mängi riigi juhtimisel mingisugust rolli ja riigieelarve koostatakse matemaatilise valemi abil, mille eesmärke kaaludes ning sisulisele analüüsile toetudes. See on väga karm hinnang valitsuse tööle, kuid kahjuks ma pean riigikontrolöriga nõustuma.

Tänasest eelarve eelnõust kajab vastu tõsiasi, et valitsusel on tähtis vaid see, kuidas numbrid Exceli tabelis välja näevad, mitte see, mida riigieelarve toob järgmisel aastal kaasa Eesti inimestele, mida ta toob kaasa meie elukallidusele ning majandusarengule.

Reformierakond sai oma mandaadi lubadusega viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Sellest lubadusest on loobutud. Valitsuse poolt koostatud 2013. aasta eelarve toob kaasa majanduskasvu pärssiva mõju, see eelarve ei paranda majapidamiste reaalset sissetulekut, see eelarve tähendab Eesti jäämist kiirema hinnatõusuga eurotsooni riigiks, kus inimesed on ikka veel vaeseimad.

Keskerakond on mitmeid kordi seadnud Eestile eeskujuks Põhjamaid. Riike, kuhu meie enda inimesed kõige rohkem tööle lähevad. Mis on neis riikides, mida meil ei ole? Kui väga üldiselt kokku võtta, siis on neis riikides paremad avalikud teenused. Põhjamaades ei pea inimesed tulekahju korral lootma vabatahtlikele ega kasutama arstiabi saamiseks erakliinikuid, sest need teenused on tagatud riigi poolt. Eestis pakuvad neid teenuseid aga teatud inimesed vabast tahtest ning sisuliselt hobikorras, sest riigi poolt makstav töötasu õpetajatele, politseinikele, päästjatele, piirivalvuritele ja hooldusõdedele eeldab, et seda tööd tehakse suurest missioonitundest.

Paraku saab riik pakkuda avalikke teenuseid täpselt niipalju, kui maksutulu inimestelt kogutakse. Praegune valitsus lihtsalt eelistab teatud makse mitte koguda ning laiutada käsi, et raha ei ole. Kui teenuste kvaliteeti järjest vähendatakse, siis on meil varsti tõepoolest raskusi 7-kohalise rahvaarvu kokku saamiseks, sest inimesed lahkuvad ja iga lahkunud tööealine inimene tähendab riigi jaoks väiksemat maksulaekumist ning üha suurenevat koormust sotsiaalsüsteemile.

Arstide streik, õpetajate petmine palgatõusuga, kodukulude kasv ja inimeste väsimus kestvatest kärbetest ning pidevalt tõusvatest maksudest peaks lõpuks ometi andma põhjuse loobuma dogmadest, mis meie majanduskasvu pärsivad. Koalitsioonipoliitikud kasutavad maksupoliitika osas selektiivset kuulmist – mis meeldib, seda kuulatakse ja kõik muud soovitused unustatakse ära. Unustatakse ära, et juba 2009. aastal soovitas IMF suurendada Eesti üksikisiku tulumaksu süsteemi progressiivsust, väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormuse kergendamist on soovitanud ka Euroopa Komisjon ja OECD. Paraku on kõik viimase aja maksutõusud pannud just suurema koorma väiksema sissetulekuga leibkondadele.

Me teeme riigieelarvesse omapoolseid muudatusettepanekuid. Nii selles osas kuidas saaks läbi maksude alandamise vähendada nii elektrihinna tõusu kui soojaarveid. Kui ka selles osas kuidas kolme aasta taguseid krokodillide komisjoni kärpeid, mida tehti eelkõige justlaste arvelt, leevendada.

Skype´i maa ja teerulliriik

Kirjutasin Delfi palvel kommentaari tänase valitsuse viimasest aastast.

Kõigest napp aasta tagasi uskus suur osa rahvast loosungit „võid kindel olla!“ Täna leiavad nii rahvas kui poliitikud, et asju, millele kindel olla, on jäänud üha vähemaks. Rahandusminister pole kindel, kui suure summaga lõppude lõpuks peame me garanteerima endast rikkamate riikide laene. Haridusminister pole kindel, kui pikaks kujuneb maalaste koolitee peale maagümnaasiumide sulgemist. Majandusminister pole kindel kui suureks kerkib elektrihind. Kui kunagi lubati edu ja õnne euroga liitumisest, siis nüüd paistab pilt keerukam – majandus kasvab tänavu teosammul 1,5 protsenti ja tööturg on juba üle poole aasta olnud sisuliselt stagnatsioonis.

Tehtud oleks just nagu kõik õigesti, aga tulemus meeldib üha vähesematele. Ja see paistab välja. Valitsuses olevate erakondade toetus on kogu selle aasta jooksul olnud selgelt väiksem kui nende erakondade populaarsus, kes valitsusse ei kuulu. Seda vaatamata valitsuse ülekaalukale pressiteadete voole ja enesekindlusest pakatavale stiilile. Milles siis asi?

Valitsus on langenud liigse enesekiituse ohvriks. Kaua ikka kuulad juttu, et oleme riigi rahanduse Euroopa meistrid, kui see su kontojäägil ei kajastu, palgatõusu ei paista ja hinnatõus paistab liigagi hästi? Rahulolematust kostitatakse aga üha agressiivsema pealekäratamisega – streikivad õpetajad elavad niigi hästi (rahandusminister Ligi) ja nende nõudmised on suunatud Eesti rahva vastu (riigikogulane Randpere). Härrased, kui kõik on tehtud nii hästi, siis miks see ei jõua näiteks õpetajateni? Üha rohkem tekib mulje, et pealekäratamine ja ülbus on vaid mask, mis varjab teadmatust, mida teha edasi.

Peab muidugi tunnistama, peataolek pole üksnes Eesti häda, sest suur osa Euroopast seisab samuti vastakuti üsna samasuguste strateegiliste probleemidega – kriisis haihtunud varandused, riikide õhukesed rahakotid ja eraisikute võlad, vananev elanikkond. Ja kahtlemata, sellises olukorras on vaja poliitilist otsustavust, valmidust vajadusel ka ebapopulaarseteks otsusteks. Kuid praegu me näeme Eestis triivimist ühe tõe ühiskonna suunas, kus kõik ülejäänud peale võimuparteide tahaksid Eestist teha justkui „Kreekat“, „Venemaad“, „kehva ilmaga Kuubat“ või mõnda muud väidetavat maapealset põrgut. Ja ignoreerimisele kuuluvad kõik – loomulikult Keskerakond, sotsid, aga ka erinevad majandusteadlased, „seemnesööjad“, ametiühingud, tööandjad, arstid ja muidugi õpetajad.

Eesti ees seisvad väljakutsed on tõelised, aga kas „ikka rohkem seda sama asja“ on ikka lahendus? Ilmselt polegi neile probleemidele ühte, lööva kõlaga ja lihtsat lahendust ja jumal hoidku selliste lahenduste eest. Ilmselt peab paika Mark Twaini ütlus, et igale raskele probleemile on üks lihtne lahendus, aga enamasti on see vale lahendus. Eestil ja Eesti rahval on päris olulisi ressursse, et mis iganes probleemidest lõpuks välja tulla – üpris hästi toimiv koolisüsteem, haritud rahvas, üsna väike korruptsioon, inimeste hea võõrkeelte oskus, ettevõtjate julgus, lähedus Põhjamaadele. Kõike seda polegi nii vähe. Ajaloo kriitilistel hetkedel on siin ühiskonnas jätkunud valmidust ka ärakuulamiseks, erimeelsuste unustamiseks, mõlemapoolseteks loovutamisteks laiema kokkuleppe nimel. Kuid ma ei mõista, miks on nüüd riigis, mis reklaamib end Skype’iga, saanud lemmiktööriistaks hoopiski teerull.

Julge olemisest ja ellujäämisest

Eile tähistas Jaan Tõnissoni Instituut oma kahekümnendat aastapäeva konverentsiga kodanikujulgusest. Esinejateks olid nii president kui Riigikogu esimees, aga ilmselt poliitilise tasakaalustatuse huvides ka Kaja Kallas ja mina. Jaan Tõnissoni Instituut on huvitav kogu, mis seob IRLis vähemusse jäänud kampsuneid. Nii keskendus ka Andres Herkel oma ettekandes kodanikujulgusest suuresti õigusele fraktsiooni sees teistsuguseid mõtteid esindada. Kaja Kallase nägemuses oli aga kodanikujulguse näiteks tema ise valimiskampaanias, kui ta julges valijatele rääkida oma mõtteid ning eirata kampaaniajuhi suuniseid, mis käskisid rääkida mitte seda, mida valituks osutudes teha kavatsetakse, vaid ainult seda, mis rahvale meeldib.

Minu mõtted julge olemisest ja ellujäämisest olid järgmised:

Eestis käibib kaks vastukäivat ütlemist julguse kohta. Esimene, julgustav ütlemine, et julge hundi rind on rasvane. Ja teine, heidutav arvamus, et julge hundi rind on haavleid täis. Oma elus järeleproovitud tõde on ilmselt mõlemas. Ja see, et mõlemad versioonid käibivad, näitab, kuidas julge olemine võib tuua nii tulu kui ka valu, võib anda elule tõelise sisu, aga võib ellujäämise ka ohtu seada.

Ei ole mingi kunst olla julge, kui julge olemine on kergeks tehtud ja selle eest ei tule maksta lõivu. Pole julgust tarviski, kui olla nii nagu mass ja võimalikult keskmise nägu. Mitte astuda vastu tugevamale, olgu ta siseriiklik rõhuja või välismaine võim. Julgus kodanikuna tähendab teadlikku julgust olla erinev ja valmidust saada väljatõugatud. Julgus rahvana võib tähendada ka võimalust saada hävitatud. Jüriöö, millest sel nädalavahetusel möödub 668 aasta, oli eestlaste julguse manifestatsioon. Kuid sellele järgnes eestlaste õiguste veelgi suurem mahasurumine ja on arvatud, et orjus õigupoolest selle järel algaski. Julguse tagajärjed pole kunagi kindlad ja see teebki julguse hinnatavaks.

Kuid sellele süngele pärandile vaatamata oleme rahvas, kelle esivanemad võtsid julguse kokku ja hakkasid eestlasteks. Just nimelt hakkasid, sest nii Koidula kui Jakobson rohkem tahtsid olla kui olid eestlased. Nende eesti keel kannatas saksa mõju all ja nemad ise olid kahe tule vahel. Ühelt poolt vene ja saksa mõjude määratu ülemvõim, teisalt aga hirm, kas nende oma ärkav rahvas neid omaks võtab ja neile vajaliku koha annab. Neil isiklikult olnuks lihtsam saada sakslaseks nagu paljud ülemklasside eestlased enne neid. Aga rahvuslike äratajate risk õigustas end ja täna on eestlased rahvana olemas.

Kuid ka äratajate tee oli pidev tasakaalumäng julgemise ja enesesäilitamise vahel. Papa Jannsen, kes alguses tundus julgeja moodi, sai lõpuks ikkagi külge argpüksi ja kollaboratsionisti sildi. Eestlaste tollased liidrid polnud kaugeltki nii heroilised kui mõne muu Vene tsaaririigi alla painutatud väikerahva liidrid samal ajal, võrdleme kasvõi Põhja-Kaukasuse rahvastega, kuid sellel vaatamata olid nad oma eesmärkide saavutamisel edukamad.

Samamoodi juhtus aastatel 1987-1991. Eestlastele tagas omariikluse mitte üksnes julgus. Liigne julgus valel hetkel oleks iseseisvusliikumise ilmselt üle piiride ajanud ja oli arvestatav šanss, et see surutakse maha nii, et positsioonide taastamine osutub võimatuks. Pigem tõi eestlastele edu julguse ja enesesäilitamise oskuslik vaheldamine. Hetkel, mil tekkis võimalus, oldi kiired, hetkel, mil võimalused ammendusid ja soodsaid arenguid nappis, tegeleti saavutatu konsolideerimisega.

Läheme nüüd rohkem tänapäeva. Täna on eestlaste julgus üha vähem tänavail ja lauluväljakul, meil suisa kiidetakse seda, kui keset töötust ja vaesust tänavaile ei tulda. Üha rohkem on aga netis anonüümset lahmimist ja viha õhutamist. Avaldada arvamust tähendab seada ennast sihtmärgiks. Üha rohkem läheb vaja julguse kõrval ka lihtsalt ignoreerimise võimet, kui inimene soovib säilitada enamvähem positiivset enesekuvandit. Ignoreerimise võime on samas ka ohtlik. Tekib häireväsimus. Pideva süüdistuste ja laimamise koori taustal muutub julgejatel üha raskemaks eristada, millist kriitikat võtta tõsiselt ja millist oleks mõistlikum eirata. Ja selline müra häirib normaalset dialoogi. Tekib kiusatus rehmata kõigi kriitikute peale käega. Mänguväljal on aga päris palju neid, kelle eesmärgiks ongi just taolist müra tekitada.

On ka neid, kes süüdistusi ja sopapangesid eirata ei suuda. Tõnu Trubetsky julgus astuda Keskerakonda eelmisel suvel tõi kaasa hüsteeriliste isiklike süüdistuste laine. Ometi on õigus kuuluda erakonda üks põhilisi kodanikuõigusi. Ma ei mäleta, et tema kaitseks välja astunuid oleks olnud kuigi palju. Trubetsky juhtum ajas Eesti sallimatuse mõõdiku punasesse. Ometi oli selge, et teda koheldakse ilmselgelt ebavõrdselt. Millegi pärast ei mäleta ma ka, et keegi oleks hakanud põlastavaid T-särke trükkima, kui muusik Jaak Ahelik astus ühte teise parteisse. Miks peakski - erakonda astumine on vaba valik, mida tuleb austada.

Millist julgust on meil praegu vaja? Meil on vaja julgust astuda välja rünnatu kaitseks. Praegu me ei näe seda Eesti arvamusruumis kuigi sageli. Lärmakas vaenlane võib lühikese ajaga tekitada mulje, et tema moodi arvavad paljud. Keda asi ei puuduta, see on aga vaikiv enamus. Me peame endas tugevdama sekkumisvalmidust, sest hirm on see, mis röövib vabadust. Kartus selle ees, et sind lehtedes ja teles saastaga üle valatakse. Hirmu tõrjuda saame me siis, kui me ei jäta üksi inimest, keda hirmutada püütakse.

Vabariik sündis Pärnumaal

Eesti Vabariik jõudis Pärnumaale varem kui kusagile mujale Eestis. Ehkki vabariigi aastapäevana tähistatakse uue riigi väljakuulutamist 24. veebruaril Tallinnas Eesti Panga ruumes, kuulutati see tegelikult esmakordselt välja 23. veebruaril Pärnus Endla teatri rõdult. Õigupoolest oleks pärnakatel täielik õigus nõuda, et vabariigi aastapäeva tähistataks just 23ndal, mitte 24. veebruaril. Kas vabariigi väljakuulutamine väiksemas linnas siis ei loegi? Teine meeldiv võimalus on aga tähistada seda kaks päeva järjest. Olgu öeldud ka, et manifesti üks autoritest oli pärit Pärnumaalt Tahkurannast.

On teisigi hetki eestluse sünniloos, mis Pärnumaale jõudsid varem kui ühtegi teise Eesti piirkonda. Siin pöörduti meie poole esimest korda sõnadega „armas Eesti rahvas“ ja pöördujaks oli eestlane. Varem olid meid eestlasteks kutsunud teised, kuid me ei olnud seda püsivalt omaks võtnud. Sellest hetkest alates aga võttis see nimi ka meie enda südames juured alla.

Siin sündis esimene pidevalt ilmuv eestikeelne ja eestimeelne ajaleht „Pärnu Postimees“, mis sai meie ärkamisaja üheks tähtsamaks veduriks. Pärnumaal tegutsesid Jannsen ja Jakobson, luuletas noor Koidula ja lõi laule Lüdig. Kogu selle patriotismipärandi juures oli aga pärnakate rahvuslus suuremeelne. Endla teatri ette kogunenud publikule ette loetud manifest oli manifest kõigile Eestimaa rahvastele.

Mõtteid valimisstuudiost

Piinlik vaikus – nii võttis tänases Raadio 2 saates olukorra kokku Kalle Muuli, kui Anvar Samost sai aru, et oli kolmapäevases valimisstuudios täiesti põhjuseta trampinud Urve Palo Tallinn-Tartu maantee küsimuses. Nimelt luges Samost sotside programmi liig hooletult ja püüdis Palo panna tunnistama, et sotsid lubavad neljarealist kiirteed kuni Luhamaani.

Uudne formaat, kus justkui erapooletud ajakirjanikud tegelikult ideoloogilistel alustel mängisid ühte väravasse, tekitas hämmastust ka hiljem saadet kommenteerinud inimestes.

Minu muljed ETV esimesest majanduse, tööpuuduse ja maksude teemalisest valimisdebatist on kahetised. Ma mõistan, et kui stuudios on kaheksa erakonna esindajad, kaks saatejuhti ning neli kommenteerivat ajakirjanikku, siis paratamatult jagub saateminuteid oma seisukohtade tutvustamiseks napilt.

Samas oli saade viisakas, sõna võeti siis kui selleks sõna anti ja sellest viisakusest tulenevalt ei soovinud keegi oma väärtuslikke sekundeid kulutada teistele reageerimiseks, vaid ainult oma mõtete edastamiseks. Mõni televaataja ütles hiljem, et see tegi saate igavaks. Kuskil saate keskel (peale pikka sõrmega viibutamist ja sõnajärje ootamist) avastasin, et olin endale märkinud pika rivi Partsi ja Ligi lausetest, millele oleks tahtnud vastata. Otsustasin, et teen seda hoopis hiljem ja siin blogis. (Lisaks on blogosfääris lüümikuid esitada palju mugavam kui telestuudios :-)

Vastasseis täna valitsuses istuvate meestega oli ju saateski väga selge. Mina leian, et peamine küsimus on see - kuidas kosuda tänasest kriisist ja kuidas saavutada seda, et taolises mahus majanduskriis ja nii ränk tööpuudus Eestis ei korduks? Näen siin peamise lahendusena mõtteviisi muutust. Me vajame arusaama, et valitsus saab majandust elavdada, me vajame arusaama, et riik suudab tööhõivet parandada ja me vajame arusaama, et valitsuse tegevusel on hindadele oma mõju. Kokkuvõttes, me vajame aktiivse majanduspoliitikaga valitsust, mitte sellist, kes saab 5000 eurot kuus palka ja ütleb, et süüdi on naftasheik, kes hakkas oma toodangut kallimalt müüma. Valitsus ei saa olla mingi sekkumatu pealtvaataja ega sõltumatu analüütik. Nende asi on tegutseda, kui tõuseb tööpuudus või kasvad hinnad - nii nagu Euroopa keskpangast öeldi - te peate hinnad kasvõi jõuga all hoidma. Ja ma ei mõtle siin, et valitsus läheb ise poes silte vahetama. Tal on selleks oma vahendid.

Vaatan oma märkmeid (ainus paber, mis mul stuudios kaasas oli, oli Ligi ja Lipstoki kiri Jean-Claude Junckerile ja Olli Rehnile, kus lubati 2011-2012 muuta sotsiaaltoetused vajaduspõhiseks ja jätkata kaudsete maksude tõstmist. Niisiis selle kirja vahele olen märkinud kolm lausungit, mida pean ümberlükkamist väärivaks).

Esiteks teatas Ligi, et Eesti on viimase kahe aasta jooksul olnud Euroopas üks kiiremini arenevatest riikidest. Lisan siia graafiku, kus viimase 4 aasta jooksul on võrdlusesse pandud Eesti ja Iiri SKP. Alguspunktiks on mõlema riigi tase aastal 2007.

Teiseks teatas Parts, et inflatsiooniga tegeleda ei ole võimalik. Seda, et kas hoo sisse saanud hinnatõus üldse maha rahuneb, sõltub vaid kellegi teise otsustest räägivad meile ka peaminister ja tema erakonnakaaslased.

Mõnikord ongi nii, leidub nähtusi, millest meie jõud üle ei käi. Väikeriigina peame tundma oma võimete piire. Kuid millegi pärast käivad sealtsamast Euroopast inimesed meile rääkimas, kuidas asjad meist endist sõltuvad. On käinud soomlane Euroopa Komisjonist, ja rääkinud, kuidas me peaksime hinnataset paigal hoidma. On käinud prantslane, Euroopa Keskpangast, ja kõnelenud, et hinnad tuleb all hoida kasvõi jõuga. Euroopas nähakse meie maksupoliitilisi võimalusi, aga siin eelistatakse käsi laiutada ja paratamatusele viidata.

Kolmandaks mainis Parts, et viimasel kahel aastal on tööpuudus vähenenud. Sellele vastuseks on Haigekassa statistika, mis näitab, et 2008. aasta lõpus oli Eestis 658000 inimest, kelle töötasu eest tasuti ka sotsiaalmaksu. Viimastel andmetel on selliseid inimesi 14% vähem ehk pea 100 000 töökohta vähem.

Last but not least – maksud. Poliitikauuringute keskus Praxis analüüsis erakondade valimisplatvorme maksude osas. Praxise põhijäreldus kõlas, et praeguse opositsiooni lubadused on majanduse stabiilsust suurendavad. Kui põhiküsimus on, kuidas saavutada, et Eestis ei korduks enam taolises mahus majanduskriis ja nii ränk tööpuudus, siis igasugune tulumaksusüsteemi progressiivsemaks tegemine aitab jahutada liiga kiiret majanduskasvu ja ergutada liiga aeglast majanduskasvu. Analüüsi täisteksti loe siit.

Kommentaare suvisele majandusprognoosile

Rahandusministeerium avaldas täna suvise majandusprognoosi. Pärast eelmise aasta 15-protsendist majanduslangust on kasvule pööramine kahtlemata positiivne sündmus. See oli ju Euroopa mõistes väga äkiline langus ja kindlasti on teatud kergendus, et see langus on hetkeks läbi.

Kuid küsimus on nüüd ennekõike selles, millal selle kasvu tulemused jõuavad reaalselt inimesteni. Euroopa tasandil võttes on paariprotsendine kasv aastas keskpärane tulemus. Me peame arvestama, et tööpuudus on kindlasti paljudel hinge peal. Mida Eesti praegu vajab, on selline kasvutempo, mis loob uusi töökohti. Paariprotsendine kasv reeglina pole piisav selleks, et luua uusi töökohti. Järelikult ei piisa sellest, kui valitsusel on SKP kasvatamise poliitika ning eelarve tasakaalustamise poliitika. Vaja on ka tööpoliitikat ja siin on ju Tartu ülikooli teadlased teinud päris palju ettepanekuid, kuidas tööhõivet kasvatada. Nii et jah, kasvule pööramine on hea uudis, aga me vajame sellist kasvu, mis looks ka töökohti ja sinna on veel maad minna omajagu.

Prognoosile on lisatud ka ajakirjanikele pressikonverentsil esitatud slaidid.

Kohe avaslaidil teatatakse:
Majanduskasv 2% aastal 2010 ja 3,6% aastal 2011 on hea tulemus võrreldes teistega

Kes on küll need teised? Kas riigid, kelle majandus kukkus möödunud aastal kolm-neli korda vähem kui Eestil ja aastases võrdluses kasvuprotsente saada on märksa keerulisem? Kas sellisel juhul peaks meie üliränka kukkumist möödunud aastal pidama riigimehelikuks tarkuseks, et nüüd paremad välja paista?

Teine huvitav teemaarendus puudutab jätkuvat inflatsiooni. Majandusprognoosi põhijoonte all teatatakse inflatsiooniteemalises slaidis, et 2010. aasta inflatsioon on oodatust kõrgem tooraine ning ilmastiku mõjude tõttu. Alles kahekümnendas slaidis tunnistatakse, et mõju on ka kaudsete maksude tõstmisel. Jah, kui tabelites on näha, et nii jaemüük, netopalk kui eratarbimine on endiselt allpool 0-joont ehk negatiivne, siis pealkirjas teatatakse, et
Eesti tarbija usk riiki on taastunud.

Ilmselt rõõmustatakse selle üle, et käibemaksu laekub enam, kuid seda ei laeku siseturu taastumise, vaid käibemaksu 2 protsendilise tõusu tõttu.

Veel manipuleerivam on slaidi pealkiri - 5000 uut palgasaajat kvartali jooksul.

Igaühe üle neist viiest tuhandest on mul hea meel, kuid kui tegelik tööpuudus on üle saja tuhande ning ainuüksi juulis registreeris end uue töötuna 6400 inimest, siis on see number majanduskasvu tingimustes murettekitavalt väike.

Alarmkellad peaksid kõigil, kes vähegi Eesti tulevikust hoolivad, helisema panema slaid nr 19 – tööpuudus alaneb, aga soovitust aeglasemalt. Selles nenditakse, et võrreldes 2008. aastaga on 60 tuhat töökohta jäädavalt kadunud. Rängem ennustus on aga see, et möödunud, mitte enam nii hea aasta palgasaajate tasemeni küündime alles 4 aasta pärast. Mis neid möödunud aastal tööta jäänud inimesi seni ootab??

Sain aru, et pressikonverentsil teatati, et töö kaotanud inimesed on niikuinii oskuste ja hariduseta. Ma ei ole nõus. Arvestades kui hästi haritud ja kõrge tööeetikaga rahvas Eestis on, võiks tahta märksa paremaid tulemusi Euroopa tasemel. See prognoos pakub aga vaid punaseks alarmlipuks jäämist tööpuuduse küsimuses.

Arvude keeles

Tööpuudus Eurostati andmetel tundub valusalt suur number - iga viies tööealine inimene Eestis on tööta. Valitsus teatab, et meil on ametliku töötu staatuse ja seeläbi ka haigekassa kindlustusega inimeste arv kahanemas. Kuid kasvamas on haigekassa kindlustuseta inimeste arv. Need on inimesed, kes pole ametlikult töötud, kuid ei tööta, ei õpi, ega ole ka pensionil. Lingile Euroopa Liidu tööpuuduse numbrid vajutades näete ise, kui mannetus seisus on Eesti oma tööpuudusega teiste EL riikide reas.

Probleemi eitades seda aga ravida ei saa. Ehk aitab Haigekassa ülestunnistus, et Eestis on üle 71 tuhande ravikindlustuseta inimese väikese sammu edasi. Kui valitsus lõpuks tunnistab diagnoosi, saab asuda ka mõistlikuma ravi määramisele. Seni on Keskerakond välja käinud küll töökohtade loomise seaduse. Samuti maksuleevendusi, millest võidaks nii tänane töötu, tema tulevane tööandja kui ka riik.

Ehk sügisel saab ka valitsus aru, et töötutoetuse maksmiseks kulutatav raha ei sobi kiitlemiseks, kuidas tööpuudust vähendada aidatakse miljarditega. Tõsi, esimesel 9 kuul on sellest tublisti abi. Kuid peale 9 kuud jääb üle vaid kohaliku omavalitsuse abist sõltuda. Ja see ei ole õige.

Kas Freedom House on avaldanud tendentslikke seisukohti?

Õiguskantsler on öelnud, et majanduskriis on toonud kaasa suurema hulga põhiseaduse ja muude seaduste rikkumisi.

Kindlasti on Eesti valitsemine viimastel aastatel muutunud läbipaistmatumaks ning keskkond ebastabiilsemaks.

Tuletame meelde, kuidas tõsteti vaid mõnepäevase etteteatamisajaga käibemaksu. Kuidas mitmel korral on eelarveotsuseid tehes mindud mööda Riigikogus välja kujunenud protseduuridest, vältimaks avalikku diskussiooni. Kuidas riik on petnud inimeste õigustatud ootusi, näiteks pensionisamba maksete lõpetamisel või õppelaenu kompenseerimisel.

Väga ilmekas näide ebademokraatlikust valitsemisest oli valimisseaduse muutmine, mida tehes Reformierakond ja IRL lootsid Eesti suurimat opositsioonierakonda valijate tahet moonutades tasalülitada. Seda tehti erakordselt räpakal viisil, lisades valimissüsteemi muutvad seadusemuudatused asjasse hoopis mitte puutuva soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõusse.

See, et see katse ei õnnestunud, ei tee teda veel olematuks. Freedom House langetas oma raportis hinnangut Eesti valimiskorrale, kuid mitte valimisseaduse susserduste, vaid valimislubaduste tühisuse pärast. Mis jätab mulje, et analüüs on enam kui pealiskaudne.

Ka meedia on juhtinud tähelepanu, et Andrus Ansipi valitsus püüab igal võimalusel avalikke diskussioone vältida – mille eest Ansip on koguni saanud pressivaenlase tiitli.

Samuti on tõsiseid kahtlusi, et töötuse ja väljarände tegelik suurus erineb märkimisväärselt riigi ametlikust statistikast.

Freedom House jättis samaks reitingu kohalike omavalitsuste suhtes, kuigi valitsus on võtnud selge suuna omavalitsuste autonoomia vähendamiseks, mille ilmekaks näiteks on linnadelt ja valdadelt esimese negatiivse eelarvega äravõetud tulubaas keset 2009. aasta eelarveaastat.

Raha soovitakse jagada tsentraliseeritult, vaid neile, kes on praegusele võimukoalitsioonile lähedased, või kellelt soovitakse teatud poliitilisi vastuteeneid.

Freedom House'i poolt märkimisväärseks peetud vähemusvalitsus ei ole ju kogu kriisi ajal suutnud algatada ühtegi põhimõttelist reformi ning see on jäänud püsima vaid tänu üsna räpastele tehingutele Riigikogus Roheliste erakonna essindajatega.

Samuti on Ansipi valitsusele omane otsuste langetamine tagatubades ja üleolev suhtumine avalikkuse õigustatud huvile teada, kuidas ja milleks maksumaksjate raha kasutatakse. Avalikkus ei tea kindlasti kogu tõde Eesti Energia müügikavade ega ka Estonian Airi tehingute tagamaad.

Freedom House'i objektiivsuses võib samuti kahelda. Kuigi organisatsioon väidab, et on sõltumatu USA suurtest erakondadest, on selle tööd aastate jooksul suunanud sellised vabariiklaste korüfeed nagu Donald Rumsfeld ja Paul Wolfowitz.

Võib-olla on palju väita, et Bushile lähedastel USA poliitikutel on põhjust Ansipit toetada, kuid peaministri ultraparempoolne maailmavaade on vabariiklastele kindlasti sümpaatne. Võimalik on ka see, et nii nagu mitmel korra varem, pole rahvusvaheline institutsioon oma seisukohtade kujundamiseks saanud Eestist just kõige usaldusväärsemaid andmeid.

Mis olekus on hangunud aine? Aga riik??

See sissekanne on nüüd ajatu. Ajatu seetõttu, et uudsus on möödunud aasta Eesti Inimarengu Aruandest juba ammu kadunud. Isegi Riigikogu arutelu, mida saab lugeda siit, toimus juba nädalapäevad tagasi.

Sellele vaatamata ei aegu niipea selles tunnustatud Eesti ühiskonna- ja majandusteadlaste ning ekspertide koostatud analüüsis kõlavad hoiatused.

Inimarengu aruanne nimetab meie ohuna ühiskondlikku hangumist. Selles hangunud olekus välistatakse need muutused, mis ei lähe kokku valitsuse poliikaga. Välistatakse eksperdid, kes pakuvad kriisist väljumiseks teistsuguseid meetmeid. Selles hangumises välistatakse ühiskondlik dialoog kriisi ületamise teede üle.

Hangumise ohtu nimetas ka professor Marju Lauristin oma 70. juubeli/raamatuesitluse üritusel. Elegantses vihjes viimase aja moeürituse Ühtse Eesti ponnistustele ütles, Lauristin, et Eesti ei vaja mitte ühtsust vaid dialoogi.

Eestis on eesmärgiks võita kriis, kuid samas hoiduda kriisist õppimisest. Inimarengu aruanne väljendab muret meie nn eurojärgse perioodi arengu võimaluste ja majanduskasvu võimaluste üle. Inimarengu seisukohalt tähendab pikaaegse kõrge tööpuudusega leppimine sotsiaalse potentsiaali võimalikku hävingut.

Juba möödunud aasta Presidendi kärajatel kõlas hoiatus, et meie ees on oht, et kriisi hind kujuneb inimohvrites liiga kalliks. Silmas ei peetud otseselt suremust, vaid riigi jaoks kadunud aktiivseid inimesi. 2009. aasta inimarengu aruanne nimetab neid inimohvreid selgemalt: inimvara kadu. Need inimesed kaotatakse läbi töötuse, halva tervise, kvalifikatsiooni mittevastavuse majandusarengu vajadustele, heitumise või väljarände. Need inimkaotused pole paratamatud. Seda inimvara kadu on võimalik vähendada läbi avaliku sektori ja ettevõtjate sihikindla pingutuse, aga tänasel päeval me paraku näeme valitsusepoolset leigust, millega nenditakse, et 80 000 – 100 000 ilma tööta inimest järgneva kahe ja poole aasta jooksul on paratamatus, midagi pole teha.

Pange tähele inimarengu aruandes väljaöeldut: rahvusvahelisel tasandil on selgelt valdavaks saanud skeptitsism sellise neoliberaalse majanduspoliitika suhtes. Eestis on vastamata küsimus, miks ülemaailmne finantskriis, mille tagajärjed Eestis maksis kinni Rootsi maksumaksja, ähvardab Eestis kujuneda suure alglangusega ja pikaks, võib-olla isegi seitse aastat kestvaks kohalikuks depressiooniks, samal ajal kui maailmamajandus on suutnud pöörduda kasvule pärast üsna tagasihoidlikke kannatusi?
Ma usun, et see ekspertide poolt koostatud aruanne annab ühiskondlikule debatile, mis paneb kahtluse alla vaid ühe tõe olemasolu, siiski hoogu juurde.

Inimesed, numbrid ja statistika

Postimees avaldas täna artikli, et ametlikult registreeritud töötus on hakanud alanema. Samas loos vihjatakse siiski ka sellele, et registreeritud töötuse näitajaid mõjutab paljuski ka see, et osa inimesi võetakse töötukassa arvestusest maha, ilma et nad endale uue töökoha leiaksid.

Mida see tähendab? Peale 9 kuulist töötust ei anna ametlik töötus muud midagi, kui haigekassa kindlustuse. Selle jaoks, et ametlikus arvestuses püsida, tuleb kord kuus end möllimas käia töötukassa esinduses. Linnas elades on see suhteliselt kerge, maalt tulles aga kulukas ja sõltuvalt ühistranspordi sõidugraafikust sageli terve päevateekond. Kui inimene enam töötukassasse ei ilmu, kustutatakse ta nn sanktsiooniga nimekirjast. See tähendab, et ta pole küll leidnud tööd, kuid pole enam ka ametlikult töötu.

Töötukassa andmetel kustutati 2009. aastal sanktsioonidega 26 663 töötut. Selle aasta jaanuaris 2692 inimest, veebruaris 2632 inimest ning märtsis 2820 inimest.

Nii saamegi info, et märtsis võttis end uue töötuna arvele küll 9722 inimest, kuid ametlik töötute arv kasvas vaid 99 tuhandelt veebruaris 101 tuhandele märtsis. Positiivne on see, et 3800 leidis töö, ligi tuhat kustutas end vabatahtlikult ja sajale jõudis kätte pensioniaeg. Kuid 2800 kadus niisama.

Statistikaameti juhtivstatistik Ülle Pettai on selgitanud, miks erineb statistikaameti ja Eurostati töötuse number nii suuresti töötukassa ametlikust statistikast.

Töötukassa registreeritud töötuse statistika aluseks on töötuna ja tööotsijana arvel olevate isikute register. Töötukassa andmed kajastavad ainult seal registreeritud töötuid. Registreeritud töötuse ja töötuse andmete peamine vahe tuleb sellest, et kõik töötud ei võta ennast Töötukassas arvele. Töötuse kiire kasvu perioodil on töötute registreerumise aktiivsus siiski järjest kasvanud. Aktiivselt registreeruvad need, kes äsja töötuks jäänud ja kel on õigus saada töötuskindlustushüvitist või töötutoetust.

Samal ajal kui professor Marju Lauristin hoiatas, et hoogustunud on noorte väljaränne, kinnitavad ka statistikud, et töötukassa abita püüavad hakkama saada eelkõige noored (alla 25-aastased) töötud. Neist registreerub iga teine, samal ajal üle 50-aastastest töötutest võttis end arvele 78%.

Päris huvitav on ka Eurostatis toimuv. Kui möödunud aasta suvel sai Eesti tööpuudus kiirelt Euroopa Liidu kolme esimese hulka, siis nüüd on meid pandud koos Kreeka, Itaalia ja Rumeeniaga erandite hulka. Tavapärastes oludes olevate liikmesriikide kohta avaldab Eurostat kuulist harmoniseeritud töötuse statistikat üks kuu pärast kuu lõppu, meie kohta koos Kreeka, Itaalia ja Rumeeniaga tehakse aga erand, nii on meie andmed asendatud Eurostati andmebaasis kvartalikeskmistega. Eurostat jätkab Eesti kohta kuuliste andmete avaldamist siis, kui on oma arvutusmetoodikat täiustanud niivõrd, et see garanteerib usaldusväärsemad tulemused.

Sattusin eile Vikerraadios kuulama peaminister Ansipi personaaltundi, kus ta tööpuuduse numbreid nimetas tõsiteaduseks. Tõsiteadus või mitte, numbrite taga võiks siiski inimesi ka näha.

Seaduseväänaja

Lugesin Kristeli Itaalia blogist täpsemalt Berlusconi seadustega susserdamisest ja reeglite omatahtsi väänamisest. Muuhulgas nentis Kristel Kaaber Itaalia omapära kommenteerides, et kui toimepandu ei käi kokku seadusega, siis saab ju seadust “interpreteerida”. Valitsus nimetas selle eufemistlikult “tõlgendavaks dekreediks”, sest seaduse muutmine valimisperioodil on põhiseadusevastane ja tegelikult on regionaalne valimisseadus hoopis regioonide enda õigusvallas.
Ja siis loen Eesti elu, kus Urmas Reinsalu ähvardab samasuguste väänamistega Eesti Vabariigi riigikogus: Reinsalu ütles BNS-ile, et kui opositsioon otsustab pensioniea tõstmise vastu venitamistaktikat kasutada ja hakata võtma muudatusettepanekute hääletamise eel vaheaegu, saavad fraktsioonid nõuda juba samal päeval täiendava istungi kokkukutsumist.

Riigikogu kodukorra paragrahv 49 ütleb selgelt, et täiendava istungi kutsub kokku Riigikogu esimees. Kokkukutsumisest teatab Riigikogu esimees Riigikogu liikmetele massiteabevahendite kaudu vähemalt kolm päeva enne täiendava istungi toimumist. Kaalukate põhjuste olemasolu korral võib etteteatamise aeg olla lühem.

Niisiis, mis saaksid olla need kaalukad põhjused? Esiteks avalikkuse huvi. Kuid kas see on avalikkuse huvides, et üks seadus kiirkorras ja ilma adekvaatse analüüsita vastu võetakse?
Huvitav on see, et pensioniea tõus hakkab kehtima inimestele, kes on täna 56-aastased või nooremad. Seda, et nad enam 63-aastaselt pensionile ei saa, avastab ilmselt enamus siiski alles 7-aasta pärast, mil seadus kehtima hakkab. See võib olla valitsuskoalitsiooni üheks eesmärgiks. Võtta seadus nii kiirelt vastu, et avalikkus ei märkagi.

Teine ringlev versioon on aga selle kohta, et järjekordset „maailmameistrile” kohast kärbet oma inimeste arvelt (mida see muud on, kui inimesed saavad oma elust kaks aastat vähem pensioni) nõuavad eurokriteeriumid ning selles küsimuses soodsa hinnangu saamiseks peab seadus pensioniea jõustumiseks olema vastu võetud veel märtsikuus. Seetõttu ongi Reinsalu oma riukaliku aju tööle pannud, kuidas kärpida opositsiooni õigust Eestile sobimatu ja ebaõiglase seaduse vastuvõtmise takistamiseks ning kuidas Tarmo Männi abil värskelt 51-hääleliseks kasvanud teerull taas veerema saada.

Vabariigi aastapäevast ja Presidendi kõnest

Kuulates eile Presidenti kõnelemas Eesti Vabariigi aastapäeva pidulikul üritusel, jäi kõrva kõne lihtsus ja lühidus.

Mõnikord ongi vaja üle korrata põhitõed, mida paljud on öelnud. Aga kui ütleb President, siis võetakse seda ka kuulda.

Minu jaoks olid sellised mõtted eelkõige tema arvamus tööpuuduse kohta. Liiga kaua on maha vaikitud sada tuhat töö kaotanud inimest. Nüüd ütles riigi esimene mees välja, et töö kaotamine pole häbiasi, mis peaks tähendama koju nukrutsema jäämist. Valdav osa inimesi ei ole täna töötud mitte selle pärast, et nad oleks teinud oma tööd halvasti. Põhjus on Eesti riigis valitsevas olukorras.

"Abi saamine pole vääritu. Mitteabistamine on vääritu."

Ma olen sama meelt kõnes kõlanud üleskutsega, et meie probleemi ei lahenda meie eest ära keegi teine ja seetõttu peavad lahendused tulema siit Eestist ja mitte aastate pärast, vaid kohe.

President ütles, et inimesed aga ei oota, vaid lahkuvad. Kas linna või välismaale. Kui ma aasta alguses Delfis sama muret väljendasin (loe siit), siis paljud kommentaatorid ilkusid, et ei need lootust kaotanud inimesed enam lahku. Mure ongi see, et lahkuvad tegusamad ja nooremad ning varsti nad enam naasmisele ei mõtlegi.

Üks asi jäi Presidendi kõnes siiski võõristavalt kõrva. Nimelt tema jutt „niikuinii“ sõnast, kui millestki negativistlikust.

President ütles:

Üle-eelmisel sajandil öeldi, et niikuinii ei saa eestlased emakeelse haridusega hakkama. Saime.Sada aastat tagasi öeldi, et niikuinii ei saa Eesti rahvas Vabadussõja ega iseseisvusega hakkama. Saime.Kakskümmend aastat tagasi öeldi, et niikuinii ei saa eestlased kunagi uuesti vabaks või siis vabana hakkama. Saime.Niikuinii ei pidanud me saama Euroopa Liitu, NATO-st rääkimata. Saime.Mitte midagi ei juhtu niikuinii – ei sõda, mingit mahamüümist ega muud seesugust, mida propageerib kitsas maailmapilt.

Minu jaoks ja ma usun, et kõigi jaoks, kes olid Eestis 20 aastat tagasi, on NIIKUINII hoopis Heinz Valgu poolt kuulsaks hõisatud võitlushüüd „Ükskord me võidame niikuinii!“ See on midagi üdini positiivset ja lootusrikast. Ükskord läheb paremaks niikuinii - on ka täna palju enam levinud arusaamine. Ja see ongi oma riigi seisukohalt eriti tähtis!

Pildil on torupillitüdrukud, kes lisasid eestlaslikku särtsu pidulikule aastapäeva kontserdile.

Tagasivaade möödunud poliitika-aastale

Ikka tahaks mööduvat aastat hea sõnaga meenutada. Kuid 2009. aastal on omad mõrud noodid sees, sest "ma ju ütlesin", pole hea lohutaja.

Kui 2009. aastasse astudes lubas valitsus, et Eesti majandus asub kasvuteele 2009. aastal, olid paljud inimesed valmis seda hurraaga kaasa kiitma.

Kolm kuud hiljem, märtsis andis valitsus välja kevadise majandusorignoosi ning asus tutustama "head uudist" , et tänavu langeb majandus "vaid" 8,5 protsenti.

Tegelikkuses on Eesti teist aastat majanduslanguses ning see on kandnud ka minu tänavuaastasi postitusi.

Eesti inimestele on see aga tähendanud aasta jooksul mitukümmet elutähtsat kärbet. Kõiki neid üles lugeda ei saa, liig kurb on see pilt, aga eelkõige on valitsus valinud kaudsete maksude tõstmise, mis lööb eelkõige väiksemapalgalisi ning noori ja vanu (korduvad aktsiisitõusud nii toasoojale, kütusele, maagaasile kui elektrile; käibemaksutõus ravimitele, raamatutele ning kultuuriüritustele ning üldine 2 protsendiline käibemaksutõus suvel, lisaks oluline riigilõivu suurendamine.)

teiseks kokkuhoid laste ja noorte arvelt (lõpetati õppelaenu osaline kustutamine,üliõpilaste toetuste vähendamine 1000-lt kroonilt 920-le, tasuta üliõpilaskohtade vähendamine,kaotati pere esimese lapse pealt tulumaksuvabastus,lõpetati lapsehooldustasu maksmine vanemahüvitist saavale vanemale.Kaotati ranitsatoetus ning kohalikele omavalitsustele laekuvat tulumaksu osa kärbiti lasteaedade ning noortespordi arvelt.)

Kolmandaks hoiti kokku inimeste tervise pealt, sest haigushüvitisi vähendati 80-lt % 70le% ning haigushüvitisi kompenseeritakse alles haigestumise neljandast päevast.

Lõpetuseks tehti ka koondamine odavamaks ja kiiremaks, vähendati koondamishüvitisi ning koondada saab edaspidi ka haiguse või puhkuse ajal teatades sellest SMSiga.

Selle asemel, et opositsioonist pealt vaadata, kuidas aasta kümne esimese kuuga on endast teada andnud 101093 uut töötut ning valitsuse enda poolt tehtud valeotsuste leevendamiseks on ohvreid pidanud kandma eelkõige väiksema sissetulekuga inimesed, olen püüdnud seista astmelise tulumaksu ning töökohtade loomist kergendava maksupoliitika eest.
Kuna tuima panemine veel aasta võrra tundus aga tõelise ohuna, sai suve lõpul tõsiselt püüeldud ka erakorraliste valimiste korraldamise poole.

Ma siiralt usun, et pidevalt oma aadete eest seistes, saab ka kivisse uuristada augu. Nii sai sel aastal lõpuks ümber Eesti osalemine Iraagis.

Ka Keskerakonna kaks mäekõrgust võitu selle aasta valimistel näitavad, et teistmoodi on võimalik ning Eesti inimesed ootavad enam hoolivust. See suure naeratusega pilt ongi tehtud valimistejärgsel õhtul, kui suurest toetusest sai rõõmu tuntud.

Head vana aasta lõppu ja siiralt loodan, et uus tuleb parem kõigile!

FLÄSH! Rohelised: hääled sulle, raha mulle

Riigikogu kohvikus käis usin häältega kauplemine. Ühelt poolt Marek Strandberg ja Toomas Trapido „depositsioonist“, teiselt poolt Reinsalu, Tsahkna, Rõivas ja Rosimannus vähemuskoalitsioonist.

Kuna kauplemiseni jõuti alles sel nädalal, siis ei saanud ka 2010. aasta riigieelarve parandusettepanekuid enne tänast rahanduskomisjonis otsustada. Rohelised soovisid lihtsaid asju – polaarekspeditsiooni rahastamist kolme ja poole miljoniga, Keskkonnaühenduste kojale 630 tuhat krooni, Looduskaitse seltsile 130 tuhat lisakrooni jne paarkümmend ettepanekut. Nende sekka ka 250 miljonit krooni Energia- ja Kliimaagentuurile. See on see sama moodustis, mida suvel riigieelarve teise kärpimise juures veel olemas ei olnud, aga roheliste häälte saamiseks eraldati olematu sisu ja vormiga „agentuurile“ 86 miljonit. Rohelised rääkisid üsna hooletult, et neil ka keegi Kalle Virkus, kes oskab selle rahaga asju ette võtta.

Täna rahanduskomisjonis hääletati kõik opositsiooni ettepanekud roheliste hääle abil välja.

Roheliste endi ettepanekud võeti aga tagasi, sest: „rohelised on jõudnud kokkulepetele vastavate ministritega, et vajalikud vahendid leitakse ministeeriumide seest“. Lisaks on töös roheline investeerimisSKEEM, millega saab toetada lisaks roheliste poolt valitud MTÜsid. Kate leitakse aga imikumähkmete lisamaksustamisest.

Mis siis Keskerakonna ettepanekute väljahääletamise tõttu tegemata jääb?
ei alane toasooja käibemaks. Veel 2 aastat tagasi oli see 5%, täna juba 20%. Veel 2 aastat tagasi ei kehtinud maagaasile ka aktsiise, tänavuseks on aktsiisid tõstetud maagaasil 367 kroonini 1000 kuupmeetri kohta.

Ei taastata veebruaris Eesti linnadelt ja valdadelt ära võetud tulumaksuosa. (20. veebruaril seletati seda nii: Tulumaksuosa vähendamisega seoses muudetakse kohalike omavalitsuste kohustusi, et vähendada survet kohalike omavalitsuste kuludele. Näiteks Koolieelse lasteasutuse seaduse muudatused „annavad võimaluse“ vähendada omavalitsusüksuse tehtud kulusid ca 260 miljoni krooni ehk soovitus hoida see raha lasteaedade pealt kokku. Veel kirjutati veebruarikuises negatiivse eelarve seletuskirjas, et Kohalikele omavalitsuse üksustele tasandusfondi arvestatud eraldiste mahtu vähendatakse kokku 519,17 miljoni krooni võrra, seejuures eelarvete tasandusfondi vähendatakse 330 mln krooni, hariduskulusid 169,2 mln krooni, toimetulekutoetusi suurendatakse 100 mln krooni, toetust koolieelsetele munitsipaallaste asutustele vähendatakse 150 mln krooni. Eelarvekärbete tulemusena lõpetatakse koolieelsete lasteasutuste õpikeskkonna arendamise ja pedagoogide palgatõusu toetamine. Kuna toetust enam ei eraldata, ei tule omavalitsusüksustel ka oma lasteaiapedagoogide palga alammäärasid kooli noorempedagoogi palga alammäärani suurendada.
Lisaeelarvega lõpetatakse koolieelsete munitsipaallasteasutuste toetamine ning luuakse täiendav meede omavalitsusüksuste tulubaasi stabiliseerimiseks, mistõttu täpsustatakse § 4 lõike 2 sõnastust.

Ei tõsteta toimetulekutoetust 1000 kroonilt 1200 kroonile. See toetus on eelkõige oluline neile inimestele, kes näiteks on langenud pikaajalise töötu staatusesse ja muid sissetulekuid ei oma.

Ei toetata Eesti põllumehi. Eesti põllumehed on viimasel kahel aastal tegutsenud kahjumiga ning enamus põllumeestest ei suuda tähtaegselt tasuda pangalaene ja liisinguid, kuid pangad üldjuhul maksepuhkust ei võimalda.
Selline olukord viib aastavahetuseks paljud põllumehed pankrotti või põllumajandusettevõtete madala hinnaga ülesostmisele väliskapitali poolt, töötuks jäävad sajad inimesed. Olukorra raskust näitab see, et isegi Leedu ja Läti toetavad oma põllumehi maksimummääras, samas kui Eesti seda ei tee. Nii joomegi varsti Läti piima, meie põllumehe lehm läheb aga vorstiks.

Kuhu kaovad inimesed, kellel pole enam tööd?

UUDIS 1
21.august.2009 Töötukassa registreeris nädala jooksul 1780 töötut. Töötute koguarv tõusis 71867 inimeseni. Registreeritud töötute osakaal tõusis pügala võrra 10,9% > 11,0%-le.
UUDIS 2
28.august.2009 Töötukassa registreeris nädala jooksul 2276 uut töötut. Töötute koguarv tõusis 72889 inimeseni. Registreeritud töötute osakaal tõusis murdosa võrra (11,0%>11,1%)
UUDIS 3
4.september.2009 Töötukassa registreeris nädala jooksul 2397 uut töötut. Töötute koguarv tõusis 73175 inimeseni. Registreeritud töötute osakaal tõusis murdosa võrra (11,1%>11,2%)
UUDIS 4
11.september.2009 Töötukassa registreeris nädala jooksul 2512 uut töötut. Töötute koguarv tõusis 73960 inimeseni. Registreeritud töötute osakaal tõusis murdosa võrra (11,2%>11,3%)


Kas panete tähele, nelja järjestikuse nädala jooksul on uute töötutena lisandunud
8965 inimest, samas kui registreeritud töötute arv on kasvanud vaid 2093.

Kuhu kadusid 6872 inimest?

Kas tõesti juhtus parim ja nad leidsid töö? Paraku ei. Otsides põhjalikult kõige kättesaamatumasse tabelisse peidetud infot, selgub, et väga suur osa neist ligi seitsmest tuhandest inimesest lihtsalt kustutatakse ametlike töötute nimekirjast, ilma et selle põhjuseks oleks töö leidmine.

Sanktsiooniga on selle aasta esimesel poolaastal ametlike töötute seast kustutatud sama palju inimesi, kui terve 2008. aasta jooksul kokku.

Siiski on registreeritud töötute seas veel kaks inimest viiest, kes on olnud tööta juba üle 12ne kuu. Aga ka neid noori mehi, kelle eelmiseks tegevuseks oli kaitseväes teenimine on töötute hulgas võrreldes aastataguse ajaga kümme korda enam (vastavalt 437 ja 44 tööta inimest).

Eile algatas Keskerakond seaduse, mis lubaks töötutel ilma oma abiraha kaotamata teha senise 50 tunni asemel 80 tundi kuus avalikke töid. See tähendaks töötule kuni 810 krooni lisaraha kuus. Jah, see võib tunduda paljudele naeruväärse summana. Aga mõtelge sellele, et ainuüksi selle aasta jaanuaris registreeris end töötuks üle 11 tuhande inimese, töötuskindlustushüvitis, mis on esimesel sajal päeval 50% eelnevast sissetulekust ja edaspidi 40% makstakse kokku vaid 270 päeva. Seega jaanuarikuus töö kaotanud inimestele on just saabunud aeg, kui hakkama tuleb saada vaid tuhande kroonise abirahaga. Peatselt ootab sama saatus paljusid 10378st veebruaris töö kaotanud inimesest.

Vaatamata sellele, et igas 2009. aasta kuus on töö kaotanud enam inimesi kui ühelgi eelneval kuul 15 aasta jooksul, teatas valitsus, et tema ei toeta Tallinna linna palvet võimaldada töötutel avalikke töid teha senise 50 tunni asemel 80 tundi kuus. Et siis polevat töötutel aega uut tööd otsida! Kas see ei näita kujundlikult tänase valitsuse suhtumist inimestesse kui vaid numbritesse paberil…

Säästunipid

„

Aeg on kokku hoida, kokku hoida igas mõttes, ühte hoida rahvana, säästa aega,
loodust ja raha, hoida üksteise närve ja koos tegutsemise tahet.”

President Toomas-Hendrik Ilves, 14.septembril 2009.

Andku blogi lugejad, kes tulid siia taaskord kadunud riigieelarve miljarditest lugema, mulle andeks. Sest täna räägin miljoneid kordi väiksemast summast.

See kirjatükk on piimapakist. Igaüks teab, et piima on poes igasuguse hinna ja pakendiga. Põllumeeste jaoks liig odavalt, aga kaupmeestele hinnaga, mis laseb veel päevapakkumisigi teha. Mina pole suur piimasõber, kasutan seda vaid mõnel unisemal hommikul piimakohvi tarbeks. Ja selliseks puhuks oleks „kosmosepiim” tertapakis kõige mugavam.

Aga selleks, et säästa aega, loodust ja raha, tuleb valida hoopis kilepiim.

Kilepiim säilib kaua, sest seda ostavad paljud. Kuna ta ei oota ostjat riiulitel päevi, on säilivuskuupäev tavaliselt paar päeva pikem kui tetrapakis tootel.

Kilepiima pakendi taaskasutuselevõtt on kordades lihtsam kui tetrapakis piimal.

Kuivõrd tetrapaki ringlussevõtt on tehnoloogiliselt keerukam ja kallim, kui tavalise paberi-kartongi korral, siis läheb oluline osa kogutud tetrapakendist lihtsalt purustamise järel põletamisele jäätmekütusena Kunda tsemenditehasesse.

Kilepiima hind on poole odavam.

Nonii, ilmselt mõtlete, et mis ma selle lihtlabase ja maise piimanäitega nüüd öelda tahtsin. Ei ole selles mingit innovatsiooni, kilepakk on ju vanem tehnoloogia kui tetrapak. Aga kas pole me unustanud palju mujal riikides endiselt aus olevaid asju lihtsalt mugavuse pärast? Ehk loob MASU ka iga inimese tasemel uusi võimalusi ja stiimuleid muutusteks, milleks kasvava majanduse tingimustes ei olda valmis või piisavalt motiveeritud. Lihtsa mugavse asemel säästa aega, keskkonda ja raha.... valides näiteks ühistransport või raamatukogud.

Roosa paber

Natuke üle kuu aja tagasi toimus elav arutelu selle üle, kas valitsus soovib kolmanda negatiivse eelarve teha vaid omakeskis, ilma seda avalikkusele selgitamata ja Riigikogu ette toomata. Saatsin sellekohase küsimuse ka rahandusminister Jürgen Ligile. Et kuidas tema tõlgendab Riigieelarve seadust, mis selgelt ütleb: riigieelarve muutmiseks, sealhulgas kulude suurendamiseks, vähendamiseks või kulude otstarbe ja finantseerimistehingute muutmiseks peab Vabariigi Valitsus algatama riigieelarve muutmise seaduse eelnõu või lisaeelarve eelnõu ja esitama selle Riigikogule.

„Napid“ üks kuu ja kolm päeva hiljem sain Jürgen Ligilt vastuse, milles räägib kulude liigendamisest. Ka augustikuus oli Rahandusministeeriumi selgituse järgi riigikogu heakskiiduta kärpimine seaduslik, kuna eelarvet ei muudeta, küll aga muudetakse nn riigieelarve liigendust.

Ligi jätkab, et „Kulude liigendamisega täpsustab valitsus täidesaatva riigivõimu asutuste tarbeks riigieelarve kulude majanduslikku sisu. Seejuures ei piira seadus Vabariigi Valitsuse pädevust liigendada kulusid ositi, näiteks teatud perioodide kaupa (nt kuu või kvartal) või ka teatud mahtudes (nt teatud protsent riigieelarves ettenähtud summast).“

Milline on siis tegelik seis?

Rahandusministeerium on külmutanud kõigi teiste valdkondade kulutusi. Kasutada saab igas kuus teatud protsendi vähem kui tegelikult planeeritud ja kuluks. Kuidas sa maksad ilma seadus muutmata 7% vähem sotsiaaltoetusi. Kuidas sa tasud ilma avalikkust teavitamata 7%vähem palka õpetajatele või politseinikele. Kuidas sa investeerid 7% vähem, ilma et see eelarves kajastuks?

Seni kestab veel lootus, et valitsus aasta viimastel kuudel müüb kiirkorras maha mõne suurettevõtte ja saab sealt ühekordset tulu, mis siis jagatakse kärbete kompenseerimiseks. Seega oleks aasta lõpus senised võlad võimalik tasuda, kuid kindlasti mitte enam ühe kuuga aasta aega ootamist olematuks teha.

Kui aga Eesti Loto või Telekom siiski müügiks ei lähe, on lihtsalt teadlikult seadust rikutud. Sest tegemist pole vaid liigendamise, pigem siiski riigieelarve selge muutmine ilma parlamenti kaasamata.

Vaja on Riigikogu erakorralisi valimisi

Eriline aeg, nagu Eestis praegu on, nõuab erilisi abinõusid. Täna me näeme, et olukorras, kus maailmas on majanduskriis mõnevõrra leevenemas ja mõned riigid teatanud suisa majanduskasvuni jõudmisest, on Eesti jäänud kahjuks kehvemate riikide gruppi. Meie majanduslangus on Eurooopa üks suurimaid, Eesti tööpuuduse kasv üks äkilisemaid ning väljapääsu ei paista kusagilt. Selge on see, et senine poliitika ei tööta. Me ei pea ootama, kuni tööpuudus jõuab 200 000ni, saamaks teada, et ta ei tööta.

Keskerakonna on veendunud, et selleks eriliseks sammuks Eesti jaoks erakorralises olukorras saavad olla erakorralised riigikogu valimised. Kui me ootame 2011. aastani uue riigikogu ja uue valitsuseni, siis selle ajaga võivad mõnedki asjad pöördumatult kaotsi minna. Eesti vajab uut riigikogu ja uut valitsust enne, kui riik ei suuda enam pensione välja maksta, enne kui euro püüdmatusse tulevikku lükkub, enne kui kroon kukub ja enne kui tööpuuduses Ida-Virumaal inimesed tänavale tulevad. Tühi pangakonto ei ole hea poliitiline nõuandja. Meil ei ole palju aega.

Praegune riigikogu ja valitsus on saanud rahvalt mandaadi täiesti teistes oludes. Meil on buumiaja valitsus ja buumiaja parlament, mis valitsevad kriisiaja rahvast. Neid poliitikaid, mida nemad teostama tulid ei ole võimalik enam teostada. Praegu on valitsuse tegevus jooksnud ummikusse. Meil on vaja kriisist väljatulekule orienteeritud parlamenti ja majanduse elavdamisele suunatud valitsust, kes on saanud rahva heakskiidu oma tegevuskavadele ega pea ametisse astudes enam iga sekund vaatama, kas ta on Emori uuringutes tõusnud või langenud. Praegusest kriisist väljatulek nõuab tõepoolest julgeid otsuseid ja seda mitte ainult reklaamides, vaid reaalsuses.

Viis kuud tagasi toetas sotsioloog Andrus Saar riigikogu erakorraliste valimiste teemat sõnadega: „Keegi peab võtma vastutuse kiiresti tegutsed. Praegu oleme jäänud hiljaks kõigi otsustega!”

Erakorralisteks valimisteks on Põhiseadus sätestanud neli viisi. Neist rahvahääletuse korraldamine tagab kõige laiema arutelu uue mandaadi teemal. Kui rahvahääletusel vastatakse küsimusele „Kas toetate Riigikogu erakorralisi valimisi?” "JAH", on võimalik Eestile võita aasta.

Mis juhtus 18 aastat tagasi?

Iseseisvus võinuks saabuda mitte 20. augusti lõputundidel, vaid päev varem. Miks otsus venis?

Kui 1918. aastal iseseisvuse väljakuulutajad kiirustasid nagu jaksasid ja deklareerisid omariiklust esimesel võimalusel, siis 1991 viivitasid priiuse taastajad kuni vähegi võimalik. Vilmsil, Pätsul ja Konikul Päästekomitees piisas manifesti avaldamiseks tundidest, toompealased jõudsid üksmeeleni alles kahe pika tööpäevaga.

Ma olen põhjalikult uurinud, miks jõuti iseseisvuse taastamise otsuseni alles 20. augusti öötundidel, samas kui teated sellest, et putšistid on Moskvas võimu haaranud saabusid juba 19. augusti varahommikul kell 5.20. Kell 6 hommikul teatas Balti sõjaväeringkonna ülem kindralpolkovnik Fjodor Kuzmin erakorralise seisukorra kehtestamisest Eestis.

Nende kahe kriitilise päeva kohta on meie ajaloolises mälus hulgaliselt lünki. Selles pole midagi ainukordset, pigem on see reeglipärasus, et mida murrangulisem on ajalooline sündmus, seda lünklikumalt on säilinud seda kajastavad dokumentaalsed materjalid. Ajalugu tehes tundub selle dokumenteerimine sageli teisejärguline. Argipäevased dokumendid talletuvad argiselt arhiiviriiuleile, aga erakordsed hetked pillutavad need kes teab kuhu või hävitavad hoopis. Eesti taasiseseisvumise loo on muutnud lünklikuks veel üks faktor – konspiratsioonikaalutlused ehk siis hirm.

Tagantjärele võtame oma veretut iseseisvumist liiga loomulikuna. Kuid kui paljud uskusid 18 aastat tagasi, et Moskva putšistide pööre nurjub? Tol päeval oli neid ilmselt vähe. Nii mõnigi tõmbas paralleele Kremli isanda Lavrenti Beria kukutamisega 1953. aastal või tema järglase Nikita Hruštšovi kõrvaldamisega üksteist aastat hiljem. Ja need kõrvutused olid kõike muud kui julgustavad: riigipöörajad polnud Nõukogude impeeriumi ajaloos seni kordagi vääratanud.

18 aastat tagasi oli Eestil õnne. 20. augustil 23.03 hääletas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu iseseisvuse taastamise otsuse poolt ning sellele järgnes meie omariikluse rahvusvahelise tunnustuse laine. Algas uus oma riigi ülesehitamise avatud ja legaalne etapp. Seega on 20. augustil eriline koht, kuna just sel päeval taastati selgelt ja ühemõtteliselt oma riik, mida oli ette valmistanud 1990. aastal valitud Ülemnõukogu ja Rahvarinde valitsuse sihikindel «eelkonstitutsiooniline» tegevus. Rahvarinde aeg, kui igaüks tundis end poliitikuna, viis iseseisvuse taastamisele. Järgnes Põhiseaduse vastuvõtmine ja Riigikogu valimised. Vaid 18 aastat tagasi oli see meile kõigile ülitähtis, miks siis nüüd lastakse Ansipi vähemusliidul Põhiseadust rikkuda ja Riigikogu eirata? Äkki on sobiv tänasel päeval ka sellele mõtelda?

Elu nagu Rootsi superstaar Robinil :)

Wyatt Cenac, USAs tuntud naljamees tegi tagurpidi keeratud hoiatusloo selle kohta, et Obama sotsiaalsed algatused töökohtade loomiseks muudavad USA Rootsiks. Rootsis tuvastas ta rohkelt hüvesid, kuid hoiatas, et maksma peavad kõige rikkamad. Seega suurima popstaari Robini kodus pole seina suurust telekat, külalised magavad elutoas sohval ning poole köögist võtab prügi recycling-station. (video: Jon Stewart The Daily Show)

Ausalt öeldes meenutab ka minu köök vägagi Robini kodus nähtud taastöötluskeskust: ühes kotis vanapaber ja papp, teises tetrapakid, kolmandas kilepakend, neljandas moosipurgid ja veinipudelid, viiendas biojäätmed, kuuendas pandipakend ning seitsmendas kõik see, mis eelnevatest prügina üle jääb. See ei ole sugugi mugav. Ja ma arvan, et minusuguste inimeste usu kinnituseks võiks mõni ajaleht teha veenva reportaaži, et Eestis ikka suudetakse näiteks kilepakendit või tetrapakki sisuliselt taaskasutada.