Paar päeva tagasi rääkis mulle üks tuttav meediainimene, et peaministri kontoril on kuni valimisteni ette valmistatud igaks päevaks üks hea uudis Eesti majandusest.
Moto lihtne - inimestele tuleb anda lootust, et hullem on möödas. Olge rahul sellega, mis on!
Kuidas seda siis tehakse?
Kolmapäeval andis peaminister Ansip üle tuleva aasta riigieelarve, kus sees kõik head asjad ja puudu kõik halvad (riigiettevõtete müük, maksutõus). Elu on tuleval aastal lill. Kuid... kui eelarve maht tulevaks aastaks on sama suur kui sel aastal, ent majandus endiselt langeb, siis peab langema ju maksulaekumine elik riigi tulud. Miski justkui ei klapi?
Peaministri jutt, et oleme kriisi sügavaimas põhjas, kus jalad juba maas, on olukorra selge ilustamine. Mis peaks olema eeldus, et järgmine aasta on parem kui tänavune? Töötute arv kasvab endiselt. Hätta sattunud ettevõtteid tuleb aina juurde. Naaberriikide majandus on küll paremas seisus täna valitsuste abipakettidele, kuid mitte nii heas, et Eesti võiks hõisata kasvavate eksporditurgude pärast.
Peaminister on viimasel nädalal sõna sõnalt igas oma esinemises korranud järgmist: „majanduskriis hakkab läbi saama ja Eesti väljub sellest Euroopa Liidu kõige väiksema valitsussektori võlakoormuse, EL ühe kõige väiksema eelarvedefitsiidi, jätkuvalt arvestatavate (ja Eesti Telekomi müügist kosutust saanud) reservide ja jooksevkonto ülejäägiga". Peaminister ei räägi töö kaotanud inimestest, kodulaenu maksetega panga ees hädas olevatest kodanikest ega igapäevase toimetulekuga raskustes olevatest madala sissetulekuga noortest, keskerakostest ning eakatest. Peaminister Ansipil on usk, et paberil olevad numbrid panevad naaberrikke meid kadestama.
Peaministrit on asunud toetama Marje Josing konjunktuuriinstituudist. Tema toetus on lihtne: „Tuleval aastal ootab ekspertide keskmise hinnangu kohaselt Eestit üheprotsendiline majanduskasv.”
Kena soe ja lootustandev sõnum. Kuid seesama Marje Josing toetas Ansipit ka aasta tagasi. Täpselt aasta tagasi andis Ansip üle 2009. aasta riigieelarve. Selles ennustas ta majanduskasvu 2,6 protsenti (tegelikkuses on majandus langenud 16,6%). Josing kiitis takka valitsuse pressissõnumit, et Eesti majandus asub kasvuteele 2009. aastal.
28. augustil 2008 teate kohaselt: Konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu hinnangul pole rahandusministeeriumi tuleva aasta majandusprognoosis midagi üllatavat.
«Eks see, et majandus peab paremuse poole pöörama, oli ette teada, sest enam hullemaks ei saanud ju minna,» lubas Josing meile 2009 aastaks.
Tegemist on täpselt sama „usaldusväärse” eksperdiga kui peaminister ise.
Moto lihtne - inimestele tuleb anda lootust, et hullem on möödas. Olge rahul sellega, mis on!
Kuidas seda siis tehakse?
Kolmapäeval andis peaminister Ansip üle tuleva aasta riigieelarve, kus sees kõik head asjad ja puudu kõik halvad (riigiettevõtete müük, maksutõus). Elu on tuleval aastal lill. Kuid... kui eelarve maht tulevaks aastaks on sama suur kui sel aastal, ent majandus endiselt langeb, siis peab langema ju maksulaekumine elik riigi tulud. Miski justkui ei klapi?
Peaministri jutt, et oleme kriisi sügavaimas põhjas, kus jalad juba maas, on olukorra selge ilustamine. Mis peaks olema eeldus, et järgmine aasta on parem kui tänavune? Töötute arv kasvab endiselt. Hätta sattunud ettevõtteid tuleb aina juurde. Naaberriikide majandus on küll paremas seisus täna valitsuste abipakettidele, kuid mitte nii heas, et Eesti võiks hõisata kasvavate eksporditurgude pärast.
Peaminister on viimasel nädalal sõna sõnalt igas oma esinemises korranud järgmist: „majanduskriis hakkab läbi saama ja Eesti väljub sellest Euroopa Liidu kõige väiksema valitsussektori võlakoormuse, EL ühe kõige väiksema eelarvedefitsiidi, jätkuvalt arvestatavate (ja Eesti Telekomi müügist kosutust saanud) reservide ja jooksevkonto ülejäägiga". Peaminister ei räägi töö kaotanud inimestest, kodulaenu maksetega panga ees hädas olevatest kodanikest ega igapäevase toimetulekuga raskustes olevatest madala sissetulekuga noortest, keskerakostest ning eakatest. Peaminister Ansipil on usk, et paberil olevad numbrid panevad naaberrikke meid kadestama.
Peaministrit on asunud toetama Marje Josing konjunktuuriinstituudist. Tema toetus on lihtne: „Tuleval aastal ootab ekspertide keskmise hinnangu kohaselt Eestit üheprotsendiline majanduskasv.”
Kena soe ja lootustandev sõnum. Kuid seesama Marje Josing toetas Ansipit ka aasta tagasi. Täpselt aasta tagasi andis Ansip üle 2009. aasta riigieelarve. Selles ennustas ta majanduskasvu 2,6 protsenti (tegelikkuses on majandus langenud 16,6%). Josing kiitis takka valitsuse pressissõnumit, et Eesti majandus asub kasvuteele 2009. aastal.
28. augustil 2008 teate kohaselt: Konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu hinnangul pole rahandusministeeriumi tuleva aasta majandusprognoosis midagi üllatavat.
«Eks see, et majandus peab paremuse poole pöörama, oli ette teada, sest enam hullemaks ei saanud ju minna,» lubas Josing meile 2009 aastaks.
Tegemist on täpselt sama „usaldusväärse” eksperdiga kui peaminister ise.
Süüdistada aga inimesi, kes pimesi valitsuse propagandat ei usu, pole mõtet.
Parem on halvema stsenaariumi puhul positiivselt üllatuda kui vastupidi, ja see efekt pole pelgalt psühholoogiline. Nii nagu roomlased pidasid õigeks rahu soovides sõjaks valmistuda, peab valitsuse juhiseks olema “tahad tõusu, valmistu languseks”. Ja kui sa ei osanud valmistuda languseks, valmistu kahekordseks languseks. Optimism on hea, kuid veel parem, kui miski seda toetab. See, et Andrus Ansipi valitsus 2007. aasta sügisel riigieelarvet riigikokku saates hindas majanduskasvu seitsme protsendi jagu üle, oli saatuslik, kuid mitte mõistetamatu viga. Arvestades, millistest kõrgustest Eesti alla sadas, tundus nullkasv tollal paljudele liiga hirmsana ja ootused alanesid üsna aeglases tempos. Kuid täpselt sama viga korrati 2008. aastal. Ajal, mil kogu suundumus oli juba välja joonistunud, hinnati majanduskasvu juba 16 protsendi võrra positiivsemana. Kolmas kord, mis on käes täna, näitab valitsuse õppimisvõimetust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar