Täna toimusid presidendi mõttekoja kärajad. Nimelt oli president Ilves kokku kutsunud majandustegelasi, teadlasi, poliitikuid ja teisi arvamusliidreid, et arutada usalduse ja vastutuse teemadel.
President esitas küsimuse: oletagem, et kriis on möödas. Mida sai siis kriisist õpitud?
Indrek Neivelt haaras mõtteotsast kinni ja väitis, et aastatagusest usalduskriisist tuldi välja, sest paljud riigid sekkusid. Samas Eestis kärbib nii riik kui inimesed. Asendades jõusaali metsajooksuga ja sõpradega väljas õhtustamise koduse teejoomisega, ei laeku ka makse. „Kokkuhoidlike kodanikega aga viie rikkama riigi hulka ei saa.”
Selle peale hõiskas keegi majandusmeeste paneelist, et tuleb kehtestada kodussöömise maks.
Mind selline elukaugus üllatas. Sest selline maks inimestele on käibemaksu tõstmise kaudu tegelikult juba peale pandud, ainult et paljudel inimestel ei ole millegi arvelt kokku hoida. Just see on põhjus, miks enamus inimesi väljas söömas ei käi. Nimelt tehti veel majandustõusu aastatel ehk 3 aastat tagasi eestlaste seas uuring, millest selgus, et 30 protsenti enam kui tuhandest vastanust ei einestanud aasta jooksul kordagi mõnes Eesti toitlustusasutuses, 28 protsenti väitis, et tegi seda kord kuus või harvem. Tõsi, jõukaist inimestest einestas iga päev väljas 21 protsenti.
President esitas küsimuse: oletagem, et kriis on möödas. Mida sai siis kriisist õpitud?
Indrek Neivelt haaras mõtteotsast kinni ja väitis, et aastatagusest usalduskriisist tuldi välja, sest paljud riigid sekkusid. Samas Eestis kärbib nii riik kui inimesed. Asendades jõusaali metsajooksuga ja sõpradega väljas õhtustamise koduse teejoomisega, ei laeku ka makse. „Kokkuhoidlike kodanikega aga viie rikkama riigi hulka ei saa.”
Selle peale hõiskas keegi majandusmeeste paneelist, et tuleb kehtestada kodussöömise maks.
Mind selline elukaugus üllatas. Sest selline maks inimestele on käibemaksu tõstmise kaudu tegelikult juba peale pandud, ainult et paljudel inimestel ei ole millegi arvelt kokku hoida. Just see on põhjus, miks enamus inimesi väljas söömas ei käi. Nimelt tehti veel majandustõusu aastatel ehk 3 aastat tagasi eestlaste seas uuring, millest selgus, et 30 protsenti enam kui tuhandest vastanust ei einestanud aasta jooksul kordagi mõnes Eesti toitlustusasutuses, 28 protsenti väitis, et tegi seda kord kuus või harvem. Tõsi, jõukaist inimestest einestas iga päev väljas 21 protsenti.
Selline suhtumine, et paneme inimestele, kes on sunnitud niigi igapäevaselt kokku hoidma, veel ühe lisamaksu on kahjuks ka tänases valitsuses levinud. Tõstes käibemaksu ja aktsiise pannakse lisakoormus väiksema sissetulekuga inimestele.
Kuid üldkokkuvõttes ei langenud kärajad siiski tavaelust liiga kaugele. Räägiti ka sellest, et euro peale jooksmine iga hinna eest on riskantne. Euro ei saa olla iseenesest eesmärk. See on vaid vahend majanduse turgutamiseks. Samas iga euro-vabandusel tehtud kärbe kaotab üha uusi töökohti. Eestile on aga tähtis, et saaksime kriisist välja võimalikult väikeste inimkaotustega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar