kolmapäev, 31. detsember 2008

Liiklustrahv igaühele

Mingil müstilisel põhjusel nägin ma vastu aasta viimast päeva unes sekeldusi liikluspolitseiga. Päriselus pole mul õnneks kordagi selleks põhjust olnud. Nii arvangi, et alateadvuses töötas hoopis 27. detsembrist kehtima hakkav seadus, millega käivitub siseminister Jüri Pihli rahamasin.

Nimelt on riigieelarvega kehvad seisud ning siseminister Pihl on lubanud ulatada oma abikäe ning asuda välja nõudma sadades miljonites liiklustrahve. Uue abivahendina lülitatakse homsest sisse kiiruskaamerad.

Kuna kiiruskaamera puhul sõidukit rikkumise tuvastamise korral ei peatata ning selle juhi isikut koheselt välja ei selgitata, on sõidukit juhtinud isiku kindlakstegemine hiljem politsei jaoks ressurssinõudev või koguni võimatu. Seetõttu on otsustatud, et kiiruse ületamise eest vastutab sõiduki omanik või liisingu puhul vastutav kasutaja ning juhi tuvastamine ei ole vajalik.

Seega, kui teie ise või keegi teine teie autoga möödub kiiruskaamerast Tallinn-Tartu või Tallinn-Pärnu maanteel ning ületab kiirust vähemalt 5 km/h, on teil uuel aastal oodata järgmist:

Sõiduki omanikule või vastutavale kasutajale saadetakse tähtkirjaga trahviteade, millel on järgmised andmed:
1) Andmed toimepandud liiklusrikkumise kohta: mille eest trahviteade saadetakse, millal ja kus tegu toime on pandud, samuti see, millisele väärteokoosseisule tegu vastab;
2) Kirjalikku hoiatamismenetlust puudutav info: selgitus, et väärteomenetlusest loobuti ja teo toimepanija isikut välja ei selgitata; selgitus, et hoiatustrahvi puhul pole tegemist väärteokaristusega; vaidlustamise võimaluse tutvustus;
3) Hoiatustrahv ja selle tasumise kord;
4) Hoiatustrahvi määraja ning adressaadi andmed.

Sellele kirjale ei pea aga lisatud olema rikkumist kinnitavat fotot, kuna selle igakordne saatmine kujuneks arvestades potentsiaalset juhtumite hulka kulukaks. Ja olulise rikkumise korral on siiski kohustus ka juht kindlaks teha, sest siis ei piirduta vaid kuni 3000EEKise hoiatustrahviga.

Nii et soovitus uueks aastaks: sõitke korralikult, kinnitage turvavööd, ärge ületage kiirust ning loomulikult rooli vaid kaine peaga!

pühapäev, 28. detsember 2008

Kumb on parem inimene, Savisaar või Kersna?

Ilmselt küsis seda küsimust enda käest Vilja Savisaar umbes 20 aastat tagasi, kui ta otsustas nende kahe mehe vahel. Ja leidis vastuse.

Käisin jõulude ajal paljudes armsates kodudes ja ühe kodu köögilaualt leidsin naisteajakirja, kus ilmus pikk ja südamlik intervjuu Viljaga. Vilja ütles seal muuseas, et tema südamesse jäävad alati soojad tunded Vahur Kersna suhtes, sest ta on teda kunagi armsaks pidanud. Ilmselt on Kersna südames alati roheline vihkav sapilaik Edgar Savisaare suhtes, kelle pärast tema pruut ta maha jättis.

See viha lõi siis nüüd taas välja ja paraku rikkus paljude inimeste jõulumeeleolu sel aastal Vahur Kersna. Laupäevast Postimeest ja Õhtulehte lugedes mõtlesin, et kas pole juba aeg sellest traumast üle saada. Kersna on kulutanud oma jõulupühad selleks, et otsida kontakti antud lehtedega ja jagada oma halvimaid tundeid Savisaare kohta. Vaene mees, ta ei saa aru, et praegusel juhul madaldab see enam laimajat kui laimatavat. Päris tabavalt ütles selle kohta Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse liige Hanno Tomberg, et Kersna põhjused, miks ta ei saanud olla Eesti spordiaasta parimate austamise õhtujuht, on otsitud.

Aga jah, isegi Vahur Kersna puhul ootaks oma vimma sobivamat ajastamist, kui seda on teine jõulupüha.

Mul on paar head sõpra, kes on viimasel aastal lapsevanemaks saanud. Nende lapsele on andnud sünnitunnistuse Tallinna linnapea Edgar Savisaar ja värsked lapsevanemad on osanud seda hinnata. Mis sest, et valimispäeval ei pruugi nad oma häält linnapea parteile anda, siiski on nad olnud siiralt elevil selle üle, et nende lapsukese esimene avalik ülesastumine on linnapeaga, kes tähendab midagi.

24ndal autoga Lõuna-Eestisse sõites kuulsin seda sama linnapead igal täistunnil Raadio 2 uudistes, sest välja sai kuulutatud jõulurahu. Muide, see kestab veel päris mitu päeva...

neljapäev, 25. detsember 2008

Mida teha esimesel jõulupühal?


Peale jõululaupäeva pikka istumist lookas laua taga ning paratamatut ülesöömist, on mõttekas esimesel jõulupühal valgetest jõuludest rõõmu tunda. Minu meelest parim viis selleks on uisutama minna.

Tallinnas on kaks võrratut talvist uisuvälja. Harju tänava liuväljale pidavat kohe-kohe ka uus valik uiske saabuma, mis on abiks neile, kellele jõuluvana sel aastal uisud toomata unustas. Lisaks on võimalik neil, kes omal jõul veel uiskudel püsti ei püsi, saada abi uisuinstruktoritelt.

Pirital avatud liuväljal mängib aga mõnus retromuusika ning ruumi on avaramalt kui kesklinnas, inimesi aga vähem. Ilmselt ei ole uisutajad veel Pirita spordikeskuse velodroomi ja Pirita jõe vahelisel alal asuvat jääplatsi avastanud.

Tartus on Lõunakeskuse sisejää ka mõnus ja võrreldes välijääga hirmus sile. Paraku on Tartus palju treeningaegu ja mõnikord isegi Eesti meistrivõistlused, mis tähendab, et oma rõõmuks uisutajad mitte iga kord löögile ei pääse. Samas täna ja homme on vaba jääd lausa kuue tunni jagu.

Head jõuluaega kõigile!

laupäev, 20. detsember 2008

Iraak täna




Samal päeval kui Eesti Riigikogus Rein Aidma, Hannes Astok, Peep Aru, Ivi Eenmaa, Ene Ergma, Kaia Iva, Tõnu Juul, Helmer Jõgi, Raivo Järvi, Ene Kaups, Urmas Klaas, Kalev Kotkas, Tõnis Kõiv, Tarmo Kõuts, Kalvi Kõva, Mart Laar, Margus Lepik, Väino Linde, Lauri Luik, Ott Lumi, Silver Meikar, Marko Mihkelson, Tatjana Muravjova, Leino Mägi, Erki Nool Kristiina Ojuland, Tiina Oraste, Keit Pentus, Hanno Pevkur, Marko Pomerants, Jaanus Rahumägi, Mati Raidma, Rain Rosimannus, Hannes Rumm, Paul-Eerik Rummo, Taavi Rõivas, Jaak Salumets, Erik Salumäe, Jüri Tamm, Margus Tsahkna, Peeter Tulviste, Toomas Tõniste, Lauri Vahtre, Trivimi Velliste ning Taavi Veskimägi veel üheks aastaks pikendasid Eesti kaitseväelaste Iraagis viibimist, teatas Suurbritannia peaminister oma Iraagi visiidil briti vägede lahkumistähtaja.


Britid loevad juba kokku mitte ainult inimkaotusi, vaid ka seda, palju läks endise peaministri Tony Blairi innukus Bushi Iraagi sõjas toetada rahaliselt maksma. See summa on 7,836 miljardit naela. Kriitikud väidavad, et selle eest oleks saanud maksta kümme aastat 25 200le õpetajale palka või rajada 107 uut haiglat.


Eestis oma kummalisel kombel aga aetakse Iraagis jätkamist tuima järjekindlusega. Omamoodi kurb lugemine on Riigikogu stenogramm, kus valitsuse poolt tanki pandud Riigikaitsekomisjoni reformierakondlasest esimees Mati Raidma ei suutnud anda ühtegi selgitust, miks peab Riigikogu otsustama Iraagis jätkamise, kui selleks puudub selge õiguslik alus ja selgus.


Täna Iraagi parlamendi poolt tagasi lükatud seaduseelnõu võõrvägede edasise viibimise kohta on lihtsalt järjekordne helmes kees, mis näitab Eesti valitsuskoalitsiooni susserdamise mõttetust. Soov jääda Iraagis viimaseks, kes lahkudes kustutab tule, on enda alla matnud väikeriigile palju vajalikuma omaduse -- austada ja hinnata rahvusvahelist õigust.

Iraagis hukkunud: pilt septembris 2007


Iraagi sõja suurimad kaotused langesid möödunud aasta esimesse poolde. Poolteist aastat tagasi usuti, et tegemist on pikaaaegse tsiviilsõjaga, kuid aastaga on rünnakutes surma saanute arv kahanenud üle kümne korra ning iraaklased uhked toimunud arengute üle.
Washingtonis loetakse vaid USA armee kaotusi. Teada on ka see, et tänaseks on teistest riikidest hukkunutena kaotanud britid 176, Itaalia 33, Ukraina 18, Poola 21, Bulgaaria 13, Hispaania 11, Taani 7, El Salvador 5, Slovakia 4, Läti ja Gruusia mõlemad 3, Eesti, Holland, Tai ja Rumeenia kõik 2, Austraalia, Ungari, Kasastan ning Lõuna-Korea kõik 1 sõduri.


Iraagi kaotusi lugeda on märksa keerulisem ning üks arvestus väidab, et need hakkavad kohe-kohe ületama kogu Eesti rahvaarvu.


neljapäev, 18. detsember 2008

Iraagis langenud ja haavatud: pilt juuli 2007


Ameeriklased peavad alates Iraagi sõja esimestest langenutest Washington DCs K-tänava ja 18nda tänava nurgal igapäevast arvestust enda langenute ja haavatute üle.

2007. aasta juulis oli olukord Iraagis kriitiline ning rünnakud võõrvõitlejatele üle kümne korra tihedamad kui aasta hiljem 2008 suvel.






reede, 12. detsember 2008

-10 000 000 000 EEKi


Kui ilmateade ennustaks homseks nii muuseas 20 soojakraadi, ei võtaks keegi seda juttu tõsiselt. Ilm on Eestis ikka olnud muutlik ja raskesti ennustatav, kuid vaevalt te keset detsembrihallust kerges suveriides õue tõttaksite.

Kuid majandusprognooside valdkonnas on Eesti valitsus lubanud endale täpselt sellist kerglust. Keset üldise majanduslanguse hallust panevad nad kokku ja lasevad koalitsioonisaadikutel heaks kiita järgmise aasta eelarve, mis justkui ütleks: järgmisel aastal kasvab Eesti majandus kiiremini kui tänavu. On see veenev? Mitte väga.

Kolmapäevasel Riigikogu ööistungil sündis arvamuslugu sellest, miks meie opositsioonis ei saanud toetada kolmapäeval Reformierakonna, IRLi ja sotside häältega vastu võetud tuleva aasta eelarvet. Täna ilmutas Pärnu Postimees selle ka ära, kel huvi, soovitan soojalt lugeda. Püüan anda ka vastuse, miks oli seda vaid paberil tasakaalus olevat eelarvet ka võimatu opositsioonil parandama hakata.

Kaks aastat järjest riigieelarve tulude planeerimisel rängalt eksida on liiga palju. Eesti inimesed, kes üleminekuaastatel on paksust ja vedelast läbi käinud, on võimelised seda edaspidigi tegema. Kuid ärgem sundigem neid seda tegema vigade tõttu, mida saanuks vältida.

neljapäev, 11. detsember 2008

Susserdamine Iraagiga




Toimumiskoht: Riigikogu kõnetool

Aeg: 11.detsembri öösel mõned minutid peale kolmandat öötundi.

Kõneleja: Välisminister Urmas Paet.

“ Minu informatsiooni kohaselt, jah, on tegemist Iraagi valitsuse liikmega.“

Jutt käib Mowaffak al-Rubaie nimelisest iraaklasest, kes saatis 13. novembril Eesti Vabariigi peaministrile kirja selle kohta, et meie kaitseväelased võiksid ka peale ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi lõppu edasi Iraaki jääda.

Nädal hiljem, ehk 20. novembril kiitis meie Valitsus heaks eelnõu, mille kohaselt jätkab Eesti ka järgmisel aastal Iraagi missioonil osalemist 34-liikmelise jalaväerühmaga. Aga peaministri pressikonverentsil kinnitati - see juhtub vaid siis, kui Iraagi esialgsele kutsele järgneb ametlik kutse.

Eile Riigikogu ees teatas välisminister, et kutse, mis valitsusele ei olnud veel piisav asendama sellist dokumenti nagu ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon, on paari nädalaga muutunud vajalikuks aluseks Riigikogule otsuse tegemiseks.
Paet ütles: „antud juhul ei ole tegemist nõunikuga nii-öelda meie tähenduses, vaid tegemist on Iraagi demokraatlikult valitud parlamendi poolt ametisse nimetatud valitsuse liikmega, kelle vastutuse valdkond on sõjaline koostöö teiste riikidega. Ehk see on inimene, kelle otsene tööülesanne ja vastutusvaldkond ongi see, kes on meile selle kutse esitanud. Selles kirjas on mustvalgel väga selgelt kirjas, et Iraagi valitsus esitab kutse teie riigile ehk Eestile jätkata oma vägedega, viimaks läbi mittelahingulist abi Iraagi julgeolekujõududele pärast 31. detsembrit. Kas saab olla veel selgem poliitilise tahte väljendamises? Iraagi valitsuse liige oma vastutusvaldkonnas esitab Eesti valitsusele sellise kirja, kus ta palub, et me jätkaksime oma vägedega pärast 1. jaanuari. Minu meelest on siin väga selge sõnum!“

Kui Eesti parlamendi enamus peab tegema otsuse Iraagis viie viimase seas jätkamiseks, siis ei saa selle aluseks olla kiri inimeselt, kelle kuuluvust valitsusse kinnitab küll meie välisminister, aga ei kinnita isegi mitte CIA Factbook (ei taha irooniline olla ja vihjata, et meie välisminister ei või teada midagi, mida USA luure veel ei tea:).

Paet nimetas öösel rõõmuga meie ühist käiku Bagdadi ja kohtumist Iraagi välisminstriga, kes oliu küll diplomaadina viisakas mees, aga tegelikult väga kindlapiirilisi seisukohti ei esitanud ja leidis, et esmalt tuleb ära oodata USA- Iraagi läbirääkimiste tulemus. Aga Paet ei maininud meie kohtumist Iraagi asepeaminister Barham SALIHga, kes veel sel augustil küll mingit palvet Eesti jätkamiseks ei esitanud, kuigi seda sai temalt küsitud. Iraagis on olemas president, kaks asepresidenti, peaminister, kaks asepeaministrit, välisminister ning kaitseminister, piisav tase esitamaks ametlik jätkamisettepanek.


Eesti valitsusel pole täna endalgi selget ülevaadet, kes
meid jätkama kutsub, mis tingimustel ning kui kauaks.

Rääkisin sellest pikemalt ka tänaöisel istungil Riigikogus, paraku ei lasknud varane hommikutund koalitsiooni teerullil peatuda. Kuid ma olen endiselt seda meelt, et Valitsuse poolt tulek Riigikogu ette pakkumisega, et ratifitseeritakse õiguslikult ebaselge missioon, on järjekordne susserdamine ja Riigikogu rolli pisendamise katse.

reede, 5. detsember 2008

Lamajat ei lööda…


Poliitkorrektsust mitte tundvatel sõjameestel on üks ütlus, et kui moslem sulle lahkudes lehvitab, siis ole valvas! See meenus mulle eile, kui otsesaate lõpus saatejuht Lauri Hussar särava naeratusega teatas, et saade riigieelarvest oli suurepärane ning seal osalenud külalistel silmnähtav isikukeemia.

Riigieelarve on iseenesest ülioluline, aga kahjuks juba väga paljusid inimesi ära tüüdanud teema. Täna ei tea keegi, kas järgmise aasta eelarve läheb miinusesse Eesti Panga kalkuleeritud 7,5 miljardiga või hoopis 10 miljardiga, nagu väitis majandusminister Juhan Parts. Igatahes on summad nii suured ja olukord nii hull, et opositsioonile tundub ikka ja jälle, et kritiseerida tänast olukorda ja pankrotistunud valitsust on kui lamajat lüüa.


Selles reporteritunnis läks nii mõnigi hetk üpris tuliseks. Näiteks peale seda kui Jürgen Ligi tegi avalduse, et suur osa tänasest miinusest tuleb sellest, et paar aastat tagasi osteti riigile tagasi Eesti Raudtee. Pidin Jürgenile seletama, et seni kuni transiit oli Eestile vajalik, oli ka raudtee tagasiost igati õigustatud. Tänases majandusseisus on aga lisaks Reformierakonna mantrale, et maailmamajandusel läheb halvasti veel kolm lisakomponenti: kadunud transiit, lõppenud odav laenuraha ning valesti koostatud kaks viimast riigieelarvet. Paraku on otse-eetris Jürgenile millegi selgitamine ülimalt raske. Ta on omandanud mitmekesise häälitsuste tegemise spektri, mis igasugused argumendid lämmatavad.


Õnneks kaklesid saates IRLi peasekretär Margus Tsahkna ja Jürgen Ligi veel innukamalt kui mina eales suudaks. Neile oli see vaid soojenduseks, õhtul avastasin jätkulahingud Postimees onlines.


Kogu seda tohuvapohu eelarve ümber jälgides mõtlen ma, et sotsidele võiks nende möödunudaastast loosungit “Vaheta valitsust, mitte kodumaad!” meelde tuletada. Nad on kolmandat korda parempoolses koalitsioonis, kus majandusraskused pannakse just kõige vaesemate õlule.


Ja natuke ikka löön lamajat jalaga ka - paraku ei suuda see koalitsioon kokku leppida meetmetes, mida oleks vaja Eesti majanduse elavdamiseks. Kõrvalepõikeks, Rootsi Keskerakonna esinaine Maud Olofsson tuli just täna välja Rootsi riigi abipaketiga ja ... selles valitsuses pole ühtegi sotsi.

kolmapäev, 3. detsember 2008

PÖFF röövib sõbrad


Minu heal sõbral oli sünnipäev. Tahtsin seda temaga tähistada, kuid juba mitu õhtut järjest ei tule heast plaanist midagi välja – PÖFF hoiab sõpra kinosaalis, ei lase välja. Nojah, nagu omaaegses „Pailaps siin“ sarja juhtumis (seal oli tegu telefonisõltuvusega), selleks et jutule pääseda, tuleb ilmselt kinno kaasa minna.

Tegelikult on selline filmifestival vaimustav. Minu suurimaks PÖFFi elamuseks sel aastal on siiani esmaspäeval Afganistani programmi raames linastunud „Maa ja tuhk“.

Selle filmi stoorist mõjuvam oli ekraanil paistnud maastik. Trööstitult kuiv ja liivane. Poole filmi ajal hakkasid silmad kipitama, sest kinolinal ikka ja jälle algav liivatorm oli nii mõjuv ja kõikehaarav, et mõtte jõul tundusid ka oma silmad kannatavat.

Filmis olid läbivaks ka taustaks kõlavad plahvatused. Vaid ühte näidati lähemalt. Kõigepealt jooksmas lammas ja teda taga ajav poiss, siis heli ning hiljem pilt sellest, mis oli järele jäänud lambast, kes jooksis maapinnas peitunud miinile. Ka kõrvaltegelasteks olevast kahest kalestunud tüübist, kes mööda maastikke loomakorjuseid tükeldasid, leidis üks oma lõpu loomadele sarnaselt.

Film ise oli käimasolevast Afganistani sõjast. Sõjakoledustest ning inimlikust traagikast, mis iga sõjaga kaasas käib. Aga lisaks jooksis läbi afgaanide mõttemaailm – sõjas olles on su käed verised või su kõri läbi lõigatud, muud teed pole. Ning kui sinu pere on tabanud tappev pomm, tuleb jätta senine töö ning asuda kättemaksule. Nii arvas vanamees, kes läks oma pojale teatama tema naise, ema ja õe surmast. Ja ta kartis seda sõnumit pojale viia, sest kättemaks rikub selle edasise elu. Kui ta aga päevi kestnud rännaku järel kohale jõudis ning sai teada, et kaevanduses töötav poeg oli halva sõnumi juba kätte saanud kuid sellele vaatamata jätkas oma tööd, oli vanamees pettunud, et poeg kättemaksu teed ei valinud. Ilmselt see lugu aitab veidi mõista ka selle maa kultuuriruumi, kus Eesti kaitseväelased täna sõdivad.

esmaspäev, 1. detsember 2008

Põhiseadus näeb ette Riigikogu rolli, aga meie Valitsus eirab seda.


Täna antakse Riigikogule heaks kiitmiseks Valitsuse poolt juba tumma toetuse saanud otsuse eelnõu, millega pikendataks Eesti kohalolekut Iraagis veel aasta võrra. Valitsus võttis antud otsuse vastu juba enne seda, kui Iraagi parlament oli suutnud positiivselt läbi viia hääletuse USA ja Iraagi vahelise vägede staatuse lepingu osas.

Täna on see lepe (Status of Forces agreement) olemas ja kuigi kriitikud on väitnud, et araabia-inglise tekstis on tõlkes mitmed nüansid kaduma läinud, annab see siiski USA vägedele peale ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi lõppu toimimise piirid kätte.

Mis oleks aga Eesti vägede staatus kui Riigikogu enamus nad ka järgmiseks aastaks Iraaki saadab? Kas sõlmitakse Eesti ja Iraagi vaheline SOFA (vägede staatuse leping)? Kui jah, siis meie Põhiseaduse § 121 sätestab, et lepingud millega Eesti Vabariik võtab endale sõjalisi kohustusi, kuuluvad Riigikogus ratifitseerimisele.


Kas palvega kaasneb ka Eestile nõue lisalepe sõlmida? Selle asemel, et pintsakut nööbi külge õmmelda, peaks Riigikogu siiski esimesena nägema (ja arutama), mis tingimustel Iraagi Valitsus meie jätkamisega nõustub. Täna on aga Riigikogule antud roll heaks kiita missioon, mille tingimused on hämarad. Näiteks on segane, mis tingimustel võivad meie kaitseväelased sattuda sootuks teise õigus- ja kultuuriruumi kuuluva kohtuvõimu meelevalda.


Ausalt öeldes, ei ole meie Valitsus täna olukorras, kus nõuda Riigikogult blanko vekslit ja väänata endale meelepärases suunas Põhiseadust.

reede, 28. november 2008

spämm: netiavaruste paroodia


Lumine nädal on loomepuhangu toonud ka huumorisoolikaga inimestele. Netiavarustes on ringlemas üks spämmkiri, kus päris terava huumoriga iseloomustatakse poliitikute suhtumist lumeuputusse. Nojah, mis mul selle vastu olla saab, et minu lugemisrõõmu tähele pandud on :-) parem ikka lugeda ja loetust järeldusi teha kui raamatuid põlata ja end ilma nendeta maailma targimaks tituleerida.


Fw: Homset ilmateadet vaatasid? Teen asja lihtsamaks ja panin manusena kaasa.


Ja siit meie lugupeetud poliitikute kommentaarid ilmale:


Andrus Ansip: "Pole mingit alust arvata, et ilm halvaks läheb. Lume olemasolu talvel on täiesti normaalne nähtus. Hea küll, te ei leia oma autot üles, aga see pole veel põhjus paanikaks. Kõik on korras ja kontrolli all."


Edgar Savisaar: "Jah, ilm läheb halvaks, ja ma olen sedajuba mõnda aega püüdnud eestlastele seletada. Kogu Eestis saab olema äärmiselt halb olukord... välja arvatud Tallinnas. Täpselt linna piirist alates on tuulel keelatud puhuda, ja lumel sadada. Ja seda kõik tänu Keskerakonnale."


Villu Reiljan: "Ajakirjandus on süüdi, et ilm Eestis kogu aeg halb on. Mina ei usu üldse, et ilm halb on. Küll te veel näete, et päike hakkab paistma."


Kadri Simson: "Põhimõtteliselt sarnane torm on ka Ameerikas olnud. Ma olen selle kohta lugenud! Osaliselt nõustuksin eelkõnelenud härrasmeestega- kuna Ameerikas on asjad juba kord niimoodi olnud ja kui meil asju õigesti osataks teha, siis ei oleks karta midagi. Oleks vaja õigeid otsuseid. Elu on näidanud, et neid praegune valitsus teha ei oska."


Evelin Sepp: "Ärgem tehkem ennatlikke järeldusi. Kuulakem ära mõlemad osapooled..."


Vladimir Belõi: "Ei kommentaari!"


Janno Reiljan: "Värdjad! Kes selle lume siia tõi, ah?! Lollikari!"


Endel Lippmaa: "Seda ma olen juba rääkinud! Valmistuge üha jahedamaks muutuvaks kliimaks, sest kliimasoojenemise laine on läbi. Päikese aktiivsus on hetkel väike, ning toimub ühtlane kliima jahenemine. See pole populistlik kliimasoojenemise muinasjutt- toetun loodusseadustele ja aastakümneid kestnud mõõtmistulemustele. Valmistuge külmaks perioodiks!"


Marek Strandberg: "See on kliimasoojenemise otsene tulemuset toimuvad sellised kataklüsmid. USA-s on suured orkaanid, Aasias üleujutused, ning Eestis kohutavad lumetormid. See torm näitab veelgi, et on viimane aeg ühineda KYOTO kokkuleppega, ning CO2 kvoote ostma ja müüma hakata. Kui me praegu makse ei tõsta ja midagi kohe ette ei võta, siis ootabseda planeeti häving lähema 50 aasta jooksul."


Siim Kallas: "Torm? Mida te täpselt mõtlete sellega, et tuul, lumi, hanged? Ausalt, te ajakirjanikud panete mind teinekord ikka tõsiselt imestama, nii palju aega on juba möödas, aga te ikka ei suuda seda kümmet miljonit rahule jätta..."


Maret Maripuu: "Praeguse majanduslanguse perioodil ei ole valitsusel võimalik mingite meetmete abil organiseerida maksumaksjale muidsademeid. Sotsiaalvaldkonna seisukohalt on tervitatav nähe, et lumele järgneks külm - kaoks ära mõttetu hulk abivajajaid, kes ei kavatsegi hakata omaeluga toime tulema."


Dmitri Klenski: "See pole mitte enam vaimne, vaid otsene füüsiline vägivald mitte-eestlastest elanikkonna suhtes! Ja juhul, kui nii saamatult ja ütleks, isegi kaootiliselt korraldatud ilmastikunähtuste puhul on tegemist katsega meid taas integreerida, siis võtke teatavaks, et ilmselged vihjed Siberile ei lähe meile korda - seal, lumiste väljade vahel on kordi, ma ütlen kordi külmem, kui siin praegu. Me ei allu provokatsioonidele."


Heinz Valk: "Ükskord me roogime selle lume niikuinii!!!"
autor mulle teadmata, kui teie teate, andke kommentaarides teada...

kolmapäev, 26. november 2008

Üllatus!? Komplikatsioonid.




Imestasin, et peale kuid läbirääkimisi valitsuse tasandil, arvati parlamendis hääletusteks kuluvat vaid nädal. Ma ei räägi praegu Eestist, kuigi ka siin toimuvad Iraagi missiooni jätkamise nimel Riigikogus imelikud manöövrid. Räägin Iraagist, kus täna pidigi siis suur vägede staatuse leppe hääletus toimuma. Aga ootamatult lükati see edasi.

Kui antud hääletusel on Iraagi parlamendis vähem poolt- kui vastuhääli, pole USA vägedel enam peale aastavahetust mandaati Iraagis viibimiseks.

Iraagi parlamendis on 275 liiget, otsuse läbiminekuks on vaja vähemalt 138 poolthäält. Need loodetakse kätte saada Šiiitide Liidu, Kurdi Liidu ja mõnede sõltumatute saadikute toel. Puudu on aga sunnide toetus.

Seni on Iraagi kaheksateistkümnest provintsist iraaklaste endi kontrolli alla antud 12. neist viimasena anti üle Babili provints, mis saanud nime muistse Babüloonia (mille varemed seal asuvad) järgi. Järgmiseks aastaks on kokku lepitud ka Bagdadi üleandmine, mille eeslinnaks on ka Taji, paik kus teenivad täna eestlased.

Eesti valitsus ei ole andnud adekvaatseid selgitusi, miks on meil vaja jätkata osalemist Iraagi missioonis. Enamus riike, kes ka tänaseks veel sinna jäänud on, aastavahetusest lahkuvad. Mis on Eesti väljumisstrateegia? Mina pole selgitusi kuulnud. Ja mis alusel me peaksime Iraaki jääma? Augustis Bagdadis Iraagi välisministriga kohtudes jäi tema seisukohana kõlama, et iga riik, kes peale USA soovib Iraaki jääda, peab sõlmima sarnase kahepoolse vägede staatuse lepingu. Kas Eesti riik on võimeline sellist lepet nii kiirelt läbi rääkima?




Ka praegu Iraagis viibivad eestlased püüavad ilmselt saada otseallikatest infot ja usutavasti toovad adekvaatseid sõnumeid järgmiseks nädalaks ka kolleegidele Riigikogus.

Täna paistab, et Riigikogus üritatakse otsus kiire kapakuga läbi suruda. Veel ei ole antud otsust valitsuse poolt Riigikogule ülegi antud, veel ei ole Riigikogu juhatus saanud seda vastu võtta ja määrata juhtivkomisjoni, aga juba püütakse otsust panna kiirendatud korras komisjoni päevakorda.


Õhku jääb siiski küsimus: mis on valitsuse väljumisstrateegia?

pühapäev, 23. november 2008


Kadri nime tähendusest


Ühel Lähis-Ida julgeolekuseminaril lähenes mulle üks araablane ja uuris, mis seos mul islamiga on. Minu vastuse peale, et seost pole, tundus ta üllatunud. Ja päris, et miks mulle siis koraanist pärit nimi pandud on. Kadri on suhteliselt populaarne araabiapärane mehenimi, mis tuletub sõnast koudra - eesti keelde tõlgituna võiks see kõlada kas jõud või võim.

Väidetavalt on Kadri maailmas umbes sama populaarne nimi kui Mahmoud ning seda pannakse tuhandeid kordi enam poistele kui tüdrukutele.


Seletasin siis, et Eestis on Kadri siiski pikka aega olnud naisenimeks. Oma ülikooliõpingute esimesel aastal uurisin lähemalt vanu Pärnumaa vallakohtu toimikuid ning neist selgus, et pea igas teises taluperes elas mõni Kadri.


Nimi Kadri on vägagi kristliku taustaga ja tuleb pühak Katariinast. Kristlikus kultuuris peetakse teda üliõpilaste, noorte tüdrukute, filosoofide ja raamatukoguhoidjate kaitsepühakuks. Nime aluseks on aga kreekakeelne καθαρος (katharos) ehk “puhas”.


Samas kadripäeva pühitsemine oli ühenduses karjakasvatuse ja põllumajandusega ning kirikupühana pole seda päeva meie esivanemad pühitsenud. Homme õhtul jooksevad kadrisandid. Avage neile siis uksed, kui keegi on olnud nii vapper, et läbi hangede on teieni jõudnud. Muide, vanarahvas teadis, et kui kadripäeval on tuuled ja tormid, siis jõuludeks toob ilusa ilma.

pühapäev, 16. november 2008

Iraak, kaua veel?


Iraagi valitsuskabineti neljakümnest ministrist 27 hääletas USAga sõlmitava vägede staatuse lepingu poolt. Edasi läheb see 275-liikmelise parlamendi kätte, kust loodetakse heakskiit saada juba nädala jooksul. Huvitav kiirendus parlamendivooruks, arvestades et läbirääkimised antud leppe osas on kestnud juba 11. märtsist saadik.


Tegemist on kahe riigi vahel läbiräägitud ja tulevikus sõlmitava leppega. Eestlased ja Eesti valitsus peaks nüüd tõsiselt peeglisse vaatama ja endalt küsima, mis on meie roll? Liituda USA poolt kokku lepitud tingimustega, kui valdav enamus täna veel Iraagis olevaid riike seda ei tee ja lahkub?


Aasta tagasi, kui Eesti parlamendis taas kord Iraagi missiooni pikendati, kirjutasin arvamuse, miks ei peaks Eesti Iraagis jätkama:


Kahtlemata on välismissioonid vahend, millega Eesti saab toota maailmas julgeolekut ja tõsta oma väärtust liitlasena. Kuid julgeolekut toota saab vaid küllaldasi ressursse koondades. Missiooniüksused ei saa tegutseda nagu Rolling Estonians, kelle puhul piisas lipulehvitamisest. Eesti valitsusel puudub praegu selge arusaam nii sekkumispõhimõtetest kui ka väljumisstrateegiast. Seepärast esitan viis tingimust, mis peaksid olema Eesti sõjalise jõu välismissioonidel kasutamise aluseks.


Esiteks, Eesti saab osaleda neis konfliktides, millel on rahvusvahelise üldsuse selge toetus. Iraagi sõjal seda ei ole. Vastupidi, Iraagi sõda on üks rahvusvahelise poliitika konfliktsemaid teemasid ja suurem osa Euroopa Liidu riike eelistab sellest kõrvale jääda. Praegu paraku sümboliseerib Iraagi sõda demokraatia eksporti relvadega.


Teiseks, Eesti saab osaleda missioonidel, mis on rahvusvahelise õigusega kooskõlas. Me oleme väikeriik ja peame üsna rangelt arvesse võtma ÜRO põhikirjas sätestatut, et mitte lasta toorel jõul maailmas võimutseda. Rahvusvaheline õigus ei takista millegagi õigust individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele ja on euroopaliku välispoliitika tegemise aluseks. Praegu pole ükski tunnustatud rahvusvahelise õiguse spetsialist kuulutanud Iraagi ründamist rahvusvahelise õigusega kooskõlas olevaks.


Kolmandaks, Eesti saab osaleda missioonidel, millel on Eesti avaliku arvamuse toetus. See ei tähenda, et meie välis- ja kaitsepoliitika peaks olema avaliku arvamuse ori. Kuid ta ei saa ennast isoleerida kõrgeima võimu kandjast. Praegu oleme seisus, kus Iraagi sõda on Eesti rahva seas ebapopulaarne ega paista muutuvat populaarsemaks.


Neljandaks, Eesti peab missioonidel käituma usaldusväärse liitlasena. USA on Eestile üks olulisemaid liitlasi ja me oleme seisnud tema kõrval vaatamata sõja globaalsele ebapopulaarsusele, hoolimata sõja küsitavast õiguslikust alusest ning kartmata langenuid ja haavatuid. Kuid me ei saa pidada ameeriklaste sõda kauem, kui seda peavad ameeriklased. Viibides sel sügisel USA-s nägin poliitilistes ringkondades rohkem selle sõja vastaseid kui pooldajaid.


Viiendaks, missioonidele minek või sealt lahkumine ei tohi ohustada Eesti julgeolekuseisundit. Sel suvel lahkus Iraagist Taani, lahkumisplaani on kinnitanud Poola uus valitsus, ka Suurbritannia on otsustanud lähimate kuude jooksul suurema osa oma vägedest Iraagist välja tuua. Nende riikide julgeolekuseisund ei ole neist sammudest kannatada saanud.


Võõrvägede Iraagis viibimise vastu on nii suur osa iraaklasi ja ameeriklasi kui ka valdav osa eestlasi. Seda ei õigusta rahvusvaheline üldsus ega rahvusvaheline õigus. See ei vasta ühelegi siin esitatud olulisele sõjalise jõu kasutamise kriteeriumile. Kelle huve siis teenib see sõda, mis kestab juba kolm korda kauem kui Vabadussõda?

reede, 14. november 2008

Mis saab Iraagist?



Eestlased on Iraagis. Kauaks veel ja mis alusel?


Aasta tagasi, kui Iraagi valitsus mitmendat aastat järjest esitas ÜRO Julgeolekunõukogule palve pikendada resolutsiooni, mis andis võõrvägedele õigustuse Iraagis viibimiseks, kinnitas Iraagi peaminister Nuri al-Maliki, et see jääb viimaseks korraks.


Asemele pidi tulema kahepoolne leping USAga. Seda nimetatakse vägede staatuse leppeks (Status of Forces Agreement ehk SOFA). Esialgu plaaniti selleteemalised läbirääkimised lõpetada kevadel, siis lubati lepe sõlmida suvel, veel 28. oktoobril andis rahvusliku julgeoleku nõunik Muwaffaq al-Rubaie teada, et Iraagi pool tegi leppesse „110 parandusettepanekut“ ja sai USA poolt „vastused“.


USA välisministeeriumi kõneisik andis möödunud nädalal teada, et George W. Bush saatis omalt poolt leppe lõpliku teksti ja seega on jõutud seisu, kus viimase uudisena on Iraagi pool andnud teada, et eeloleval nädalavahetusel hääletatakse lepet valitsuskabinetis. Peale seda hääletust peaks lepe edasi minema Iraagi parlamendile ratifitseerimiseks.


SOFA asendaks seega senist julgeolekunõukogu resolutsiooni ning seda aluseks võttes võiksid ka kolmandad riigid, kes soovivad Iraaki jääda, sarnase leppe sõlmida.


Mida SOFA sätestab?


Esiteks seda, et USA väed lahkuvad Iraagi linnadest juunis 2009 ning kogu riigist väljuvad lahinguüksused 2011. aasta lõpuks.


Põhivaidlus venis umbes 152 tuhande Iraagis viibiva USA sõduri immuniteedi küsimustes. Kuuldavasti on nüüd nõustutud, et kui sõdur sooritab raske kuriteo teenistusvälisel ajal väljaspool baasi, siis on ta Iraagi võimude süüdistada (sama kehtib ka raske kuriteo teinud USA eraisikutele). Iraagi pool tahab omada süüdistusõigust ka baasides sooritatud raskete kuritegude puhul.


Iraak sai õiguse kontrollida riiki sisenevaid ja lahkuvaid reise.


Iraak sai kinnituse, et tema territooriumi ei kasutada naaberriikide ründamiseks.


Viimane järeleandmine Iraagi poolele olevat aga selles, et Washington loobus klauslist, mis oleks andnud Bagdadile ja Washingtonile edaspidiseks õiguse pikendada võõrvägede viibimist ka peale 2011. aastat.


Kogu minu info pärineb avalikest internetiallikatest ning ei pruugi sajaprotsendiliselt tõeks osutuda, kuid viibides suvel Iraagis ja kohtudes valitsuses läbirääkimiste eest vastutavate poliitikute ja ametnikega, jäi mulle küll mulje, et nad räägivad väga avatud tekstiga. See avatus tuleneb eelkõige sellest, et iraaklased peavad antud leppe ka oma parlamendile maha müüma.
Parlamendis on aga jäme ots šiiitide käes, kes tahavad, et nende riigi suveräänsust tunnustataks. Jaanuaris on Iraagis oodata ka järgmisi valimisi, seega on SOFA ratifitseerimine parlamendis veelgi raskem, kui oli selle valitsuskabinetile vastuvõetavaks tegemine.

Kogu läbirääkimist veab USA poolt vana administratsioon. Enamus täna veel Iraagis olevaid riike lahkub peale ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni aegumist. Mis mõte oleks Eestil seal jätkata?

teisipäev, 11. november 2008

Peidetud automaks?



Täna Riigikogus ütles reformierakondlane Erik Salumäe välja, et järgmise aasta eelarvesse planeeritakse lisatulusid 360 miljoni krooni ulatuses. Need tulud tulevad liiklustrahvide näol. Ja nende kogumiseks annab aluse liiklusseaduse ja karistusseadustiku muutmise seadus, mis muuhulgas seadustab ka teeäärsed liikluskaamerad.

ARKi andmetel on Eestis välja antud ligi pool miljonit juhiluba, väike arvutus näitab, et järgmisel aastal loodetakse igalt autojuhilt saada minimaalselt 720 krooni liiklustrahve. Minu elukogemus ja sõidukogemus ütleb küll, et korralik järelevalve aitab kaasa ka liikluskultuuri hüppelisele tõusule.

Ma mäletan veel siiani meeldivaid sõite reede õhtuti Tallinn-Tartu maanteel, kui 2007. aastal siseminister Kalle Laanet saatis sellele teelõigule mitmekordseid politseipatrulle. Kohe kadusid ära kamikadzed, kes liiklusohtlikult ja teisi traumeerivalt kolmandat rida sõidavad.

Seadus, mis liikluskultuuri parandab, on igati vajalik. Aga homme asume taas arutama järgmise aasta eelarvet, ja see on järjekordne näide selle suurest ülebluffimisest. Kas see 360 miljonit lisatulu on sinna ikka adekvaatselt planeeritud? Isegi Põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde ironiseeris küsides: „kas põhimõtteliselt selle eelnõu seaduse jõustumisel, arvestades meie riigieelarve suhteliselt pingelisust, võiks näiteks ka edaspidi neid niisuguseid mõõdukaid kiiruseületajaid pidada äärmiselt riigimeheliku käitumisega inimesteks, et aitavad selles osas riigieelarvet täita? „

laupäev, 8. november 2008

Kergemeelsuse koorem


Lootsin täna näha häid uudiseid Suurbritanniast, kus Liberaaldemokraatlik Partei luges kokku oma sisevalimiste hääli. Paraku sai favoriidiks peetud Eesti juurtega Lembit Öpik vaid 6247 häält (22 protsenti üldhäältest) ja kaotas seega partei presidendi koha paruness Ros Scottile, kel Eesti juured kahetsusväärsel kombel täielikult puuduvad.

Nädal tagasi vestlesin ma mitme Briti liberaaldemokraadiga nende sisevalimiste teemal. Me kohtusime ühise Euroopa katusühenduse ELDRi kongressil Stockholmis ja arutasime päris pikalt ka Briti sisepoliitikat. Minu kurvastuseks ei kuulunud ükski mu Briti kolleegidest Lembit Öpiku fännklubisse. Nende jutust käis ikka ja jälle läbi “weather girl” (ilmatüdruk) ja tema asendamine “Cheeky girli” (nipsaka tüdruku) vastu ning üldiselt jäi mulje, et isegi vanal heal Inglismaal pole tabloidne tuntus iseenesest hea. Sisenemine meelelahutussfääri võib ühele poliitikule tähendada hoopis klaaskatust pea kohal, mis enam korralikele poliitilistele ametipostidele ligi ei lase. There is no business after showbusiness.

Lembit on valitud Montgomeryshire valimisringkonnast Wales'ist. See on piirkond, mis on liberaaldemokraatide põline toetusala. See ringkond oli neil ka sellistel rasketel aegadel, kui Briti parlamenti suutis end võidelda vaid neli liberaaldemokraati. Aga nüüd väitsid parteikaaslased, et Lembitul tuleb panna kogu oma energia selle toetuse alalhoidmiseks. Briti valimissüsteemis ei saa kunagi ette teada, millal täpselt toimuvad järgmised parlamendivalimised. Nende väljakuulutamine on teatud ajalimiidi piires peaministri pädevuses. Aga praegusel hetkel kui peaminister Gordon Brown on suutnud üsna kenasti hakkama saada finantskriisi ohtudega ning tema toetus avalikkuse silmis on tõusnud, usuvad kõik valimiste peatset väljakuulutamist.

Me jäime küll ilma šhansist omada rahvuskaaslast kõrgel Briti parteiladvikus, kuid ma olen tegelikult veendunud, et omaenese valimisringkonnas on Lembit kõva poliitik. Ehk ta siiski suudab näidata, et ka eksides meelelahutusmaailma värvikirevasse melusse, on siiski võimalik naasta valijate südamesse.

reede, 7. november 2008

Välispoliitiline mõttekoda


Osalesin eile President Ilvese võõrustatud õhtusöögil Kadriorus, mille ta andis Euroopa Välissuhete Nõukogu Tallinnas viibimise auks.

Minu lauanaabriks oli Daniel Korski, kes just üleeilses International Herald Tribunes avaldas huvitava analüüsi Obama ees seisvatest julgeolekuväljakutsetest: kaks rasket sõda Iraagis ja Afganistanis, vinduv tuumakriis Iraaniga, uuestipuhkenud rivaliteet Venemaa ja Hiinaga. Wall Streetilt alguse saanud globaalne finantskriis. Sellist koormat pole tulnud kanda ühelgi USA presidendil peale Franklin D. Roosevelti, kes valiti ametisse suure depressiooni aastatel ja oli ametis läbi Teise Maailmasõja aastate.
Aga kõige selle kõrval saab president Obamale tõenäoliselt suurimaks väljakutseks taastada USA kannatada saanud renomee, mida räsis eriti Iraagi sõja põhjustatud pettumus ja pahameel.


Ka üks õhtusöögi peakõnelejaid, Itaalia Radikaalide liider Emma Bonino arvas alustuseks, et Euroopa paneb Barack Obamale liig suuri lootusi. Et sageli nagu oodatakse, et esimese asjana ta tuleb ja lahendab ära ka kõik Euroopa probleemid. Siiski tuleb endale aru anda, et ta jääb ameeriklaseks ning tema jaoks on esmaoluline siseriiklik toetus. See aga nõuab esmajärjekorras majandusküsimustele keskendumist.

Bonino puhul oli huvitav tähele panna, et ta elegantselt väljendas arvamust, et USA lahkumine Iraagist on juba pea sündinud fakt: sealt toob Obama ameeriklased välja niikuinii. Tema kartis, et konflikt eurooplastega võib tõstatuda hoopis Afganistani pärast. Obama on lubanud sealset osalust tõsta, aga kas Euroopa riigid soovivad kaasa tulla? Ja kas saadakse aru, et iseenesest miski ei muutu, vaid vaja on absoluutselt uusi lahendusi.


George Soros kõneles õhtusöögil oma vaatevinklist, ehk siis põhirõhuga majandusele. Ka tema ei saanud mööda minna 1930-ndate majanduskriisist. Oma ettenägemisvõimet kritiseerides ütles ta, et veel mõni aeg tagasi arvas ta, et täna maailmas toimuv on halvim, mis juhtunud peale 1930-ndate kriisi, aga täna ta juba kinnitab, et see on lausa sama hull. Eks viimastel päevasel on iga välispoliitikat jälgiv inimene analüüsinud, mis tõi Obamale võidu ja McCainile kaotuse. Soros oli kindel, et seekordsete valimiste oktoobriüllatuseks oli Lehman Brothersi pankrotist alanud majanduslik ebakindlus, mis jõudis just õigeks ajaks iga valija meeltesse ning tegigi presidendi.


Mulle tundub Euroopa Välissuhete Nõukogu päris sisuka mõttekojana ja lisasin nende kodulehe ka edaspidiseks pidevaks kasutamiseks oma linkide juurde.

kolmapäev, 5. november 2008

Barack Obama on USA 44. president




Jälgisin täna varahommikul KUKU raadio otsestuudios John McCaini kaotuskõnet. Nii saatejuht Kadri Liik kui mina tundsime siirast kahjutunnet. Kahjutunnet aga mitte tänase tulemuse pärast, vaid põhjusel, et see sümpaatne mees ei saanud presidendiks kaheksa aastat tagasi. Olen arvamusel, et sel juhul maailm oleks täna parem paik.

Aga ajalugu kirjutavad võitjad ning USA uueks presidendiks sai veenva eduga demokraat Barack Obama.

Tulemus kuulutati välja hetk peale seda, kui California valimisjaoskonnad suleti. Uksesuu küsitlused andsid ka seal veenva võidu Obamale ja nii oli uus president kindel hämmastavalt kiirelt.

Selja taga on rekordiliselt pikk valimiskampaania, koos eelvalimistega 21 kuud. Seetõttu on ülimalt positiivne, et see pikk võitlus ei väsitanud inimesi, vaid vastupidi tõi valimistele rekordiliselt suure rahvamassi. Obama on suutnud USA avalikkust elavdada ja tõsta huvi poliitika vastu kogu maailmas.

USA presidendi poolt ellu viidav poliitika mõjutab kogu maailma, seega ka Eestit. Loomulikult, ootused on kruvitud ülikõrgele. Muutust lubades ja lootust andes on iga valija pannud omaenese soovnägemuse uue presidendi peale. See koorem on raske ja tänane eufooria muundub kiirelt igapäevaseks poliitikaks.

Mina usun, et Obama oma tulevase meeskonnaga saab Euroopalt väga suure diplomaatilise usalduskrediidi. Eurooplaste lootus on kindlalt sellel, et just tema on see president, kes suudab heastada Bushi poolt loodud vastuolusid ning et USA-Euroopa suhted paranevad. Obama esimeseks välispoliitiliseks proovikiviks on taastada USA kaotatud autoriteet maailmas. Ameerika Ühendriikide respektaabel staatus on oluline kõigile USA liitlastele. Seni on ta end näidanud rahvusvahelist õigust austava mehena ja see ühendab teda kindlasti euroopaliku mõttemalliga.
Vähemoluline pole ka maailma majandus, mida suuresti mõjutab USA majandusolukord. Valdav enamus ameeriklastest uskus Obama pakutud lahendusi ja tema nägemust sellest, kuidas majandus taas tõusule pöörata.
Kui USA presidendil on korralik siseriiklik toetusreiting ning majandus langusfaasist paranemas, siis võib eeldada, et vaade maailmaasjadele on avaram. Meie jaoks on kindlasti hea kui USA ei kapseldu vaid oma siseriiklike küsimuste lahendamisesse. Aga me peaksime võtma ka eeskuju demokraatide sotsiaalsemast nägemusest. Möödas on aeg, mil riiki aina õhemaks lihviti. Tänase Eesti valitsuse eeskuju George W. Bush on ajalugu ja inimestel on ootus uue hoolivama riigijuhtimise järele.

esmaspäev, 3. november 2008

Eesti kivisõdurid



Ometigi ei tee see fa**ng riigikogu midagi selle missioonimeeste toetuseks ja ammugi mitte selleks, et peredel oleks turvalisem.Ammugi ei tee seda populistlik keskerakond, kes teeb midagi vaid siis, kui talle sellest kasu peaks tekkima. (kommentaar minu blogis Afganistani teemal)

Ometigi me tänasel Riigikogu Riigikaitsekomisjoni istungil siiski tegime midagi. Kohtusime missioonil vigastada saanud Eesti meestega ja saime sealt veel lisaindu, et kiires korras teha olulised muudatused Kaitseväe teenistuse seadusesse.

Seda seadust on väga vaja eelkõige ravi küsimuste lahendamiseks. Ent kindlasti ka arusaamiseks, et missioonilt naasvad mehed vajavad ilma ajaliste piirideta riigi toetust ka Eestisse jõudes. Esimeses järjekorras tegeleme paraku nendega, kes on vigastada saanud. Parim arstiabi tuleb tagada ja selle kvaliteedi eest vastutavad professionaalid. Mõelda tuleb ka sellele, kuidas kulgeb edasine elu.

Ka puht füüsiliselt ei saa elu jätkuda nii kui varem. Kindlustunnet on vaja eluaseme osas. Vaja on uut liikumisvahendit, mis aitab tavaelus osaleda ka peale käe või jala kaotust.

Raske oli rääkida nende noorte meestega rahast, keegi ei annaks ju oma jalale-käele rahas mõõdetavat hinda ja missioonile pole mindud vaid raha teenima. Selleks on ohutumaid ja tasuvamaid ameteid rahulikumates võõrriikides. Kuid ometi on täna tervisekaotus ära hinnatud.

Komisjonis leidis üksmeelset toetust ka see, et neid ühekordseid toetusi suurendada. Kui osaline püsiv töövõime kaotus seni oli 40-90%, maksti kaitseväelasele kahe aasta statistiline keskmine palk, kokku lepitud muudatuse kohaselt peaks see raskematel juhtudel tõusma nelja kuni kuue aasta tasemele. Täieliku töövõimekaotuse puhul aga kaheksa aasta keskmise palgani.

See on kulu, mis Eesti riigil tuleb kanda kui täidame oma kohust NATO partnerina Afganistanis. Turvatunnet annab see seaduseparandus ka kõigile teistele kaitseväelastele. Kriitikud küsiks nüüd, et kas Eesti riigil raskel eelarveseisul on võimalik lisatoetust anda. Vastus on lihtne, seda kulu polegi võimalik vigadeta välja arvutada. Ma südamest loodan, et mehi, kellel seda seadust vaja peaks minema, enam ei lisandu.

laupäev, 1. november 2008

Rahvaliidu kongress



Käisin täna Pärnus Rahvaliidu kongressil. Kontserdimaja saal oli rahvast puupüsti täis ja tervitama olid tulnud kõigi parlamendierakondade esindajad. Istusime Ivari Padariga kõrvuti ja muidu rõõmsameelne sotsiaaldemokraat läks kuidagi mossi, kui kuulis lahkuva Rahvaliidu esimehe Jaanus Marrandi üdini valitsuskriitilist sõnavõttu.

Ivari on ju olemuselt sümpaatne inimene, mis sest et rahandusministrina täidab kohusetundlikult Ansipi poolt peale surutud käsuliine. Lubasin siis Ivarile, et ma räägin tervituseks hoopis mõistuloo.

Püüdsin sõnades edasi anda ühte karikatuuri, mis mulle meenus kui kuulsin Rahvaliidu poolset olukorrakirjeldust sellest, kuidas me üheskoos Riigikogus oleme sisse andnud sadu muudatusettepanekuid seaduseelnõudele, pidanud tuliseid kõnesid ja püüdnud algatada sisulist debatti. Ning kõigele vastab peaminister, et tema opositsiooni, eksperte ja majandusinimesi lihtsalt ei usu.

Karikatuur ise on järgmine: metsarajal magab karu. Ta on tõkestanud sipelga tee, kes püüab pesaehituseks hangitud okast ehitusplatsile toimetada. Pisike sipelgas hüüab "vabandage! vabandage" et mööda pääseda, kuid karu ei tee kuulmagi. Sipelgas läheb ära. Varsti tuleb ta tagasi. Aga seekord enam mitte üksi vaid koos tuhande teise sipelgaga. Ühehäälselt ja seekord palju reljeefsemas kõnepruugis käratavad nad karule. Karu mitte ainult ei ärka, vaid suurest ehmatusest kargab ka teelt eest metsa.

Ilmselt on ebamaiste mõtetega haaratud Ansipile vaja ka jõulisemat ja laiapõhjalisemat äratuskella kui seda oleks vaid Riigikogu fraktsioonide poolt esitatavad parandusettepanekud. Aga iga tema eitust täis päev pikendab ja süvendab Eesti ees seisvat majanduslangust.

esmaspäev, 27. oktoober 2008

Andrus Ansipi sõltuvus avalikust arvamusest


Ansipile lohutuseks: avalik arvamus ei ole absoluutne tõde. Küll aga näitab päris kujukalt ära ühiskonnas valitsevad hinnangud nii opositsioonile kui koalitsioonile. Nendega ei pruugi alati nõus olla ja võib väita, et asjaolud muutuvad. Mõnikord osutub avaliku arvamuse uuring siiski ennast täide viivaks ennustuseks (näiteks Res Publica hävingut kuulutades).

Nii Turu-uuringute ASi kui Emori viimaste arvamusuuringute põhjal on Keskerakond taas kõige populaarsem erakond Eestis. Keskerakond on selles positsioonis ka varem olnud, kuid seekord on liidripositsioon tulnud ilmselt mitte opositsiooni tegususe vaid Andrus Ansipi valitsuse tegemata jätmiste tõttu.

Ansip on nimelt viimase pooleteist aasta jooksul käitunud kui peaminister, kes kõiki oma tegevusi planeerib vaid järgmist avaliku arvamuse toetusnumbrit silmas pidades. Lühiajaliselt oli selline numbrimaagia väga tõhus, ühelgi teisel erakonnal pole õnnestunud saavutada peaaegu absoluutset enamust toetusnumbrites. Isegi Res Publica jäi oma hiilgeaegade numbrites pikalt maha.


Üks kõrvalpõige veel uuringute ajalukku. Suvel kirjutas minu lugemislisti kuuluv blogija Priit Toobal, et Rahvusringhääling peidab juulikuiseid avaliku arvamuse küsitlusi, sest need pole Margus Allikmaa koduerakonnale soodsad. Vastuseks sai ta rohket rooskamist, et arvamusuuringut pole soojal suvel tellitudki. Kuid nagu võib näha EMORI kodulehele pandud tabelist, on avalikku arvamust uuritud kõik 12 kuud viimase aasta jooksul. Sealt selgub, et juulis tabaski Reformierakonda pea sama sügav langus kui nüüd, mis tõsi küll tänu Gruusia sündmustele taas korraks kerkis.


Siiski on Eesti jõudnud täna seisu, kus peaminister keeldub reaalsust uskumast. Fakt on, et ta sundis rahandusministrit ilustama 2009. aasta eelarve aluseks võetud majandusprognoosi, mistõttu on täna Riigikogule antud dokument umbes 8 miljardiga suuremaks bluffitud.


Paistab, et päikesekuninga stiilis peale mind tulgu või veeuputus riigijuhtimine on jõudnud agooniafaasi. Esmalt on kinnitust saanud see, et 20 kuud kestnud „iseenda nautimise kaudu kehtestatud ainuvõim“ (kolleeg Aivar Riisalu tsitaat eilsest TV3 uudistelõigust) on lõppenud. Tahan loota, et kõik teised erakonnad ei lähtu eelarvearuteludel novembrikuu arvamusuuringutest, vaid sellest, kuis hoida Eesti majandus Ansipi-järgsesse veeuputusse langemast.

pühapäev, 26. oktoober 2008

Pärnust tormisel nädalal

Kõigepealt pean ma siin omaenese blogis ütlema, et kirjutan omi mõtteid, mitte ei kehastu Keskerakonnaks. Eile juhtus nii, et minu arvamusavaldust Aktuaalsele Kaamerale tirazheeriti kõigis onlinedes. Vähe sellest, et esialgsest jutust oli alles jäänud vaid fragment, see lausekild muutus ka ametlikuks teadaandeks. Tegelikult on see puhtalt mu isiklik arvamus lõppevast tormisest nädalast Pärnus.


Praeguses faasis on kogu vahejuhtumi kohta veel liiga vähe teavet, et esineda mingite põhjapanevate seisukohtadega või huvitavate oletustega. Samas jään ma mõnevõrra ettevaatlikuks suure käraga ja kaamerate saatel toimuvate puistamiste suhtes. Neid on tehtud varemgi, aga seni on nad lõppenud ummikus. Küll aga on saanud palju uudiseid.


Siiski pean õõvastavaks avalikkuses levinud väidet, et mõlemad Pärnu uurimised said alguse anonüümkirjast. Tõsi, Eesti ajaloos on olnud musti perioode, kui anonüümkiri on muutnud inimeste saatusi või otsustanud elude üle, kuid me ei ela täna õnneks sellises riigis.

Anonüümsed vihjed, et reformikate liider Järvesalu ehitas oma tuttavale Estonia rahadega maja, on juba lehtede poolt läbi analüüsitud ja leitud, et tegelikult on naine võtnud eluaseme ostuks ja remondiks pangalaenu. Ka Viisitammele süüks pandud riigihanke puhul on praegu kostma jäänud komisjoni juht Vambo Talu kinnitus: „Ma usun, et me oleme käitunud õiglaselt ja andnud kõikidele firmadele võimaluse esineda ja leidnud ka linnale kõige kasulikuma pakkumise.“

Ma olen murega jälginud Pärnus opositsiooni-koalitsiooni vahel olevat ebatervet õhkkonda ja panin tähele ka paar nädalat tagasi isamaaliitlase Raul Sarandi aktiviseerumist kaebekirjade saatmisel. Kuid selle kohta ütles isegi tänase loo üheks peategelaseks kasvanud ringkonnaprokurör Jüri Pikma,: “Kui vähegi kuriteo lõhna on, tegeleme selle asjaga. Aga tihti üritatakse poliitilisi vastasseise prokuratuuri abiga lahendada.”

Järvesalu ja Viisitamme poliitiliste vastaste ind haarata endale õigusemõistmise kirves ja sellega vasemale-paremale raiuda, enne kui tegelikult on selgunud, milles süüdistus täpselt seisneb, viitab küll eelkõige 18. oktoobril 2009 toimuvatele kohalikele valimistele. KAPO ja prokuratuur aga ei peaks meil poliitikas osalema.

Poliitiliste protsesside puhul on juba kombeks saanud, et need algavad suure avanguga ja esikülje-kajastustega ajakirjanduses. Siis venivad, venivad ja venivad. Sageli ei jõua kahtlustus isegi mitte kohtusse. Mõnikord jõuab, aga kohus ei tee uurijatele meelepärast otsust. Sellele vaatamata on inimesed avalikkuses juba mitu kord risti löödud. Siis kui asi algatatakse. Kui esitatakse kahtlustus. Kui esitatakse süüdistus. Kui algab kohtuprotsess ning iga istung eraldi kajastust leiab. Kõiki see ei murra, näiteks tänane keskkonnaminister on kogu selle raja läbi käinud. Kuid siiski ei sooviks ma sellist kannatuste rada isegi mitte vaenlasele.

reede, 24. oktoober 2008

Alastipilt lennujaamast


Pange tähele! Los Angeles, Baltimore, Denver, Albuquerque, New Yorki Kennedy lennujaam, Washingtoni Reagani lennujaam, Dallas, Detroit, Las Vegas ja Miami on need kümme lennujaama, kus juba kasutatakse keha skaneerivat röntgeniaparaati, mis kaotab reisijal riided seljast. Vahest salvestab mõni lennujaamatöötaja ka selle kujutise, mis sinust maha jäi ja saadab selle suveniirina. Kas sulle või siis kuhugi mujale. Kes teab? Tõenäolisemalt saab aga lihtsalt ilma hoiatamata väikese koguse kiiritust. Ja seda kõike vabandatakse terrorismiohuga.
Ma mäletan veel aega, kui USAsse lennates paluti kingad jalast võtta ja ma mõtlesin, et ameeriklased on oma terroriohuga tõeliselt ogaraks läinud. Nüüd on sellest saanud ka tüütu rutiin Tallinna lennujaamas. Ja Euroopa Parlament arutab tõsimeeli, kas peaks nende kõike paljastavate skannerite kohta võtma vastu eurodirektiivi, mis oleks kohustuslik kõigile lennujaamadele.

Esialgu pidurdus see küll Europarlamendi kodanikuõiguste komisjonis, ent teoks saades oleks lennujaamadele tekkinud kulu ja reisijatele oht tervisele ning põhiõigustele. Kus maal on piir, millest enam üle ei saa, sest terroriste saab pidurdada ka ilma selleta? Euroopas olevat selline skanner siiski juba neli aastat Heathrow neljandas terminalis, mis muidugi juhul kui Euroopa Parlament taolise instrumendi keelab, peaks kaduma. Samm-sammu haaval on seni antud vaikides järele põhiõigustele. Ma tean Eestis vaid ühte aktsioonigruppi, kes oli vastu politseiriigile. Vaatasin nende kodulehte, ka nemad on talveunes.

kolmapäev, 22. oktoober 2008

Afganistan ja meie


Mõni hetk tagasi hääletas Riigikogus 59 liiget selle poolt, et ka järgmisel aastal jätkavad Eesti kaitseväelased osalemist Afganistani missioonis. Ja mitte ainult ei jätka, vaid Eesti suurendab koosseisu.

Ma olen mõelnud, palju on neid sündmusi, mille puhul minuvanused inimesed ka aastakümneid hiljem täpselt mäletavad, mida nad sel hetkel tegid. Üks on kindlasti 20. august 1991, suur osa tänaseid 30-aastaseid eestlasi mäletab seda ETV ülekannet Ülemnõukogust, mis kulmineerus Eesti iseseisvuse taastamisega. Midagi sai meie jaoks loodud. Sama on 2001. aasta 11. septembriga ja lennukitega New Yorki kaksiktornidesse. Mäletan, et nägin CNNi pilti Tartu Ülikooli raamatukogu kohvikust veel siis, kui polnud selge, et tegemist on sündmusega, mida kasutatakse edaspidi paljude karmide otsuste õigustamiseks. Aga see oli ka hetk, mil esmakordselt muutus jutust praktikaks NATO artikkel 5 rakendamine ja kõik ühe eest põhimõte.

Seletan mõne sõnaga, miks ma andsin toetushääle Afganistani missiooni jätkamiseks, kui samas Iraagi missiooni jätkamiseks ei anna.

Tänasel Afganistani missioonil on selge õiguslik alus. 22. septembril k.a pikendas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1833 taas aasta võrra NATO Afganistani missiooni ehk ISAF-i mandaati. Me teame, et olukord Afganistanis on pehmelt öeldes murettekitav. Budapestis toimunud kaitseministrite kohtumiselt avalikkusesse jõudnud sõnumid kui ka mitmete NATO kindralite väljaütlemised viitavad sellele, et järgmine aasta Afganistanis võib olla raskem kui senised. Oma osa mängivad kindlasti planeeritud presidendivalimised ja parlamendivalimised Afganistanis, samuti ka ülipingeline situatsioon naaberriigis Pakistanis.
Võrreldes Iraagiga ja Iraagi valitsusega on Kabuli keskvalitsus väga nõrk, tema võim on hõimupiirkondades pea olematu. Erakordne on ka suuri raskusi põhjustav kontrollimatu maa-ala Afganistani ja Pakistani piirialadel. Sealt tuleb peale pidev vool võitlejaid, kes suudavad läbi viia aina keerulisemaid rünnakuid. Kuni NATO vägede osakaal jääb madalaks ning kuni ei suudeta kaasata hõimujuhte, võivad pessimistide sõnad allakäiguspiraalist isetäituvateks ennustusteks saada.
Et mitte olla pessimistlik, kõlab üleskutse lisada vägesid. NATO ei saa endale lubada kaotust. Asi pole mitte ainult tervele regioonile osaks saavast kriisist, vaid ka NATO enda alustaladest. Seetõttu on NATO jaoks Afganistan olnud prioriteediks algusest peale. Täna me võime pidada aina tõenäolisemaks seda, et USA toob lisatoetust Iraagi arvelt ja oma panust tõstavad ka teised NATO liikmesriigid. Isegi kõige pessimistlikum Euroopa Liidu suurriik Saksamaa pikendas ja suurendas oma osalust Afganistanis peaaegu konsensusega (vaid die Linke fraktsioon oli vastu).

Eesti puhul on üksuse suurendamine samuti põhjendatud, sest lisandub improviseeritud lõhkeseadeldiste vastane meeskond. Arvestades, millised ohud ähvardavad meie kaitseväelasi aina keerulisemaks muutuvate ja vähem metalli sisaldavate lõhkeseadeldiste näol, on selline tugi ülioluline. Kaitseminister on pidevalt korranud, et Afganistani puhul võib arvestada missiooni aastakümnete pikkust kestust. Nii nagu Iraagi missiooni puhul, peab tegelikult Eesti valitsusel olema väljumisstrateegia ka Afganistanis. Ära saab minna siis, kui Afganistani võimud on valmis ise oma riigis vastutust võtma ning Afganistani armee on võimeline ise tagama turvalisuse. Siin saavad oluliseks OMLT üksused ehk NATO ISAF-i koolitustiimid, mis õpetavad välja Afganistani enda üksusi. Eesti on seni neist kõrval, kuid samas me panustame tsiviiltoetusesse, mis samuti on väga oluline. Me ju kõik teame, et ainult sõjalisi lahendusi sellele konfliktile ei ole olemas.
Afganistani missiooni puhul ei saa me tähelepanuta jätta meie kaitseväelaste senist ränkrasket tööd, mille põhiraskust kannavad Eesti jalaväekompanii ja jalaväekompanii toetuseks saadetud miinipildujarühm Helmandi provintsis. Eesti kaitseväelased välismissioonidel väärivad tunnustust, aga ka praktilist tuge Riigikaitsekomisjonis seisan ma, et kaitseväeteenistuse seaduse muutmisega antaks märgatavaid lisatagatisi neile kaitseväelastele, kes teenistuses olles haigestuvad, saavad haavata või hukkuvad. Tehes otsuse Afganistani missiooni pikendamise üle tuli paraku neid ränki võimalusi silmas pidada.

esmaspäev, 20. oktoober 2008

Mälestades õnnelikku tundi


Eesti elab neil päevil lahkunud teleajakirjaniku Urmas Oti mälestamise laines. Tema saade „Happy Hour” oli viimane tõeliselt suur saatejuhi-keskne vaatemäng, mida poliitikud ühteaegu ihaldasid ja kartsid. Ihaldasid, sest vaatamas oli terve Eesti ning loomulikult ka suur hulk valijaid. Kartsid, sest Ott võis neist ka saate käigus teerulliga üle sõita.

Minu jaoks oli 11. detsembril 2003 Radisson SASis peetud „Happy Hour” esimene teleintervjuu – olin kaks päeva varem saanud Keskerakonna peasekretäriks ja nüüd kutsuti mind kohe kõige karmimasse saadaolevasse saatesse. Siiani on see ka jäänud suurimaks minu isikule pühendatud formaadiks. Paljugi tollal räägitust on ununenud, kuid meeles on üks lõpuküsimusi: ”Kumb on parem, kas valimisvõit või meeletu seks?” Vastasin sellele karupoegpuhhilikus hämmingus „Mõlemad.” Küsimusterahe käigus poliitilise süütuse teemadel sain õppetunni - kui küsimuse sisu on segane, siis kobamisi vastamise asemel küsi, mida intervjueerija sellega täpsemalt mõtleb.

Tulin ma toona Oti teerulli alt eluga välja? Tahaks uskuda, et tulin, sest järgnevad intervjuud teiste ajakirjanikega, mida toona uue peasekretärina anda tuli, kulgesid üsna sõbralikus toonis. Ju siis polnud end päriselt blameerinud, kuigi võimalusi selleks pakkus Happy Hour igale poliitikule ohtralt, ammugi siis mulle tollase vähese meediakogemuse juures.

Iga puu pikkus selgub alles siis, kui ta on juba langenud. Mõistame, et ta oli mees, kes kõige positiivsemalt liitis Eesti ja Vene televaatajaid. Selliseid mitteametlikke kultuuridiplomaate võiks tulevikus ehk märksa paremini Eesti rahvuslikes huvides rakendada.

Harva hinnatakse inimesi vääriliselt siis, kui nad veel elus on. Kuid mul on hea meel, et Tallinn jõudis teda pärjata siiski veel eluajal ja anda talle tänavu vapimärgi. Kindlasti väärinuks ta rohkemgi tunnustust.

Läinuks saatus teisiti, võinuks televaatajad saada Urmas Otilt veel vähemalt kümnendi või ka paar tipptasemel telesaateid. Kolleegid lääne telekanalites on ju sageli löögijõus veel seitsmekümnendates. Millal see lünk täidetakse, ei tea keegi. Puhka rahus, Urmas Ott!

pühapäev, 19. oktoober 2008

Must PR. Osa 2


Kirjutasin viimases Diplomaatias USA presidendikampaania põhitelgedest. Selge on see, et viimastel nädalatel kipub sõnum ähmastuma ning määravaks saab mulje. Väga lihtsustatult on võtmeküsimuseks: kumma kandidaadi hoida annaks valija oma säästud ning majalaenu käenduse.

McCainil on kampaanias, mis keskendub majandusele, raske millegi positiivsega välja tulla. Ainus hetk, mil vabariiklased sel aastal arvamusküsitlustes demokraate edestasid, oli peale asepresidendikandidaadi avalikustamist. See samm üllatas ja ergutas vabariiklasi, ent täna on seis taas endine. Aina enam on arvamusliidreid, kes kuulutavad Obama võitu, aina suurem on McCaini mahajäämus ka kampaaniaraha ulatuses.

See paneb talle surve varustada meediat omaenese vürtsiste väljaütlemistega, mis leiaksid kajastamist ka tasuta. Risk on suur, sest enamuses eelistaksid ameeriklased presidendina näha tasakaalukat ja soliidset tüüpi. Kuid Vietnami sõja veteran John McCain ei ole alla andja ja siin on kolm peateemat, millega Obamat rünnatakse:

1. Kes on Barack Obama?

McCaini suurimaks probleemiks on see, et Obama tähendab lootust millelegi uuele. Selle mahatõmbamiseks püüab ta keskenduda Obama isikuomadustele ning vastase tagant ära saada neid demokraatide toetusgruppe, kes eelvalimistel olid enamuses Hillary toetajateks (video). Eelkõige naisvalijatele ning latiinodele edastatakse sõnum – Obama on kõva kõnede pidaja, aga pole ära teinud midagi.

Vastaskandidaadi kohta on tehtud põhjalik analüüs, mida ta lubab oma kampaanias ning kuidas ta on eelnevas poliitikukarjääris hääletanud teisiti. Seda näiteks energiaküsimustes, eriti aga maksuküsimustes, kus on üles leitud kõik 94 korda, mil Obama on hääletanud maksude tõstmise poolt. (video) Sellega püütakse maha võtta uudsuse ning muutuste aurat ning panna valijaid mõtlema, et rasketel aegadel võib kogemus maksta enam kui kaunid sõnad lootusest.


2. Patriotism

Otseselt rassi nimetada ei saa, kuid rõhudes Obama erinevusele tava-ameeriklasest läbi tema välismaal möödunud lapsepõlve ning veidralt kõlava nime, püüavad vabariiklased tekitada võõristust. Kasutades seika, et Obama ei soovinud kanda rinnas USA lipumärki, et tema naine ühes kõnes mainis, nagu tunneks ta esimest korda uhkust olla ameeriklane ning vastuseisu USA vägede võitlusele Iraagis, püütakse Obamat kujutada ebapatriootlikuna. (video)

Ka usuküsimus, mille esimesena tõi päevakorda eelvalimiste ajal Hillary Clinton, nõrgestab patriootide tundmusi. Nimelt on Obama 20 aastat käinud kirikus, kus õpetaja Jeremiah Wright on jutlustes hulgaliselt ränki sõnu pildunud Ameerika suhtes.

3. Terrorism

2 nädalat tagasi oli kampaania kõige enam tsiteeritud lausung Palini ütlus, et Obama sõbrustab terroristidega. Viidates Obama poliitikukarjääri algusaegadele 1995, mil teda toetas Bill Ayers, kunagine siseterrorist, kes seotud ligi 20 pommipanekuga. Ka Obama lubadus sõjalistele lahendustele enam läbirääkimisi kasutada, on tekitanud padukonservatiivides tundmusi, nagu oleks ta liiga pehme.

Kaks nädalat on jäänud kampaania lõpuni, selle ajaga on raske võita juurde toetajaid. Kergem on vastase toetajaid heidutada ning nad valimispäeval kõhklevana koju jätta. See on selle musta PR iva, aga luban, et järgmine kord USA presidendivalimistest kirjutades keskendun positiivsele platvormile.

laupäev, 18. oktoober 2008

Must PR



USAs on käimas viimased vaatused presidendikampaaniast.
Barack Obama püüab vältida neid vigu, mida tegi neli aastat tagasi demokraatide presidendikandidaat John Kerry. Põhiveaks peetakse Kerry võimetust kiirelt ja agressiivselt reageerida vabariiklaste rünnakutele näiteks tema õigusele reklaamida end Vietnami sõjas osalenuna. Obamal on kõik rahalised ressursid, et kampaanias juhtivat rolli mängida. Nii et kui John McCain peab enamuse rünnakutest esitama ise, siis Obama saab seda teha tasutud poliitilise reklaamina ning jääda ise peaaegu soliidseks kõrvalseisjaks. Rünnakud McCainile keskenduvad neljale nõrkusele:

Tujukas või lihtsalt liiga vana.

Ameeriklaste ettekujutuses peab president olema soliidne igas olukorras. Seetõttu presidendikandidaatide teledebattides on esinemise sisuga peaaegu sama oluline, kuidas väitleja end ülal peab. Piisab ühest närvilisest grimassist või solvavast sõnast ja kogu mulje on loodud. McCainil on teles olnud õnnetus jätta tigeda ja närvilise inimese mulje, esimeses debatis korrutas ta, et Obama ei saa asjadest aru, teises nimeta Obamat „selleks inimeseks”, kolmandas ei kontrollinud oma miimikat. Nii vähe on vaja, et küsitaks, kas ta on lihtsalt ebastabiilne või juba 72-aastasena liiga vana. Demokraatide leer nõuab nahavähki põdenud McCaini täielikku terviseanalüüsi avaldamist ning hirmutab, et vastaste valimisedu korral on Sarah Palin vaid ühe infarkti kaugusel presidenditoolist.

George Bush

Istuv vabariiklasest president on väga ebapopulaarne ning Obama-leer üritab McCaini kujutada kui tema mantlipärijat. Majandus. Majandus. Majandus. Valijate usk tõhusatele lahendustele majanduskriisis on 80:20 demokraatide kasuks. McCaini püüdlused näidata end isemõtlejana vabariiklaste leeris nullitakse tema samastamisega Bushi majanduspoliitikaga. Valid McCaini saad veel neli aastat Bushi ametiaega, kõlab see mõte mitmetes telereklaamides.

Luukere minevikust

McCain valiti esmakordselt Kapitooliumile 1982. aastal. Peale kahte koosseisu esindajatekojas, valiti ta 1986 Senatisse. Sinna aega jääb ka suurim plekk tema poliitikukarjääris, kui ta lobeeris Arisona ärimehe ja vabariiklaste suurtoetaja Charles Keatingu kasuks. See lõppes Senati eetikakomitees ning McCain on vandunud, et ta oma veast õppis. Ent Obama leer tootis antud loost 13-minutilise lühifilmi „John McCain still hasn´t learned his lessons”.

Usk

Nagu Obamal, on ka McCainil minevikust oma tülikas pastor, kelleks on John Hagee. Möödunud aastal aitas see mees McCainil võidelda vabariiklaste sisevalimistel, kuid tema tsitaatide hulka kuulub ka arvamus, et holokaust oli osa jumala tahtest. Sellise asja võimendamine võib maksma minna Florida toetuse, kus oma kaalukas sõna on juudikogukonnal. Ka kandidaat asepresidendi kohale Sarah Palin on oma usuküsimustega atraktiivne nn usuvööle, kuid tavapärastes valijates tekitab pigem võõristust.

neljapäev, 16. oktoober 2008

Lang paneb tuima

Rahvusvaheliste Investeeringute Vahekohus (rahvusvaheline lühend ICSID) tegi 19. novembril 2007. aastal otsuse, millega Eesti Vabariigilt mõisteti kolme välispanga kasuks välja ca 243,9 miljonit krooni. Selle otsuse tagamaad ulatuvad 1989. aastasse ja selles perioodis puudub Rein Langil minu teada osalus antud kaasuses. Kuid vahekohtusse jõudis Eesti vastane kaebus Rein Langi justiitsministriks oleku ajal ning just siis otsustati loobuda vaidluse lahendusest kompromisskokkuleppe abil.

Antud otsus tehti Langi sõnul ühel kabinetinõupidamisel, kus õigusnõustajad küsisid volitust, kas hakata selle osas läbi rääkima. Langi sõnul usaldas valitsus riigikohtu seisukohta. «Kuna riigikohus oli kindlalt asunud seisukohale, et nõuded ei ole Eesti riigi vastu pööratavad, siis valitsus leidis, et sel teemal läbi ei räägi.» Siin justiitsministri tõlgendus ning sisulisest analüüsist loobumine läkski maksma Eesti riigile sadu miljoneid. Langi poolt kaitseks tõstetud Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-134-01 tunnistati kehtetuks Ookean ja Postipannki Oy, Okobank Osuuspankkien Keskusosakepankki Oy ja Ost-West Handelsbank AG vahel 17. septembril sõlmitud leping ja 4. märtsil 1994. aastal sõlmitud pandileping, kuid nimetatud Riigikohtu lahendis ei võetud seisukohta Eesti Vabariigi võimaliku vastutuse kohta.

Vahekohtumenetluses anti aga hinnang riigi käitumisele teise lepinguosalise riigi investori poolt tehtud rahapaigutuse kohtlemisele, samuti riigi käitumisele investorile õiguspäraste ootuste tekkimisel.

ICSID lahendab vaidlusi, mis tõusetuvad rahvusvaheliste investeeringute kaitse konventsiooni raames ja selle alusel sõlmitud riikidevaheliste investeeringute kaitse lepingute alusel. Välispangad olid Soome ja Saksamaa omad. Eesti riik sõlmis välisinvesteeringute kaitse lepingu Soome Vabariigiga 1992. aastal ning Saksamaa Liiduvabariigiga 1997. aastal, need lepingud on tagasiulatuvad. Seega otsustas vahekohus, et Eesti riik on rikkunud investeeringute ausa ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

Kompromiss oleks Eesti riigile olnud ligi kolm korda odavam kui lõplik otsus. Lõplik otsus mõistis välja RAS Ookean poolt tagatud võla, selle intressi ning intressi intressilt, viivised, kõik pankade kulutused raha tagasisaamiseks Eesti kohtutelt ning samuti ICSID-s.

Justiitsminister on teatavasti valitsuse juuranõustaja – nii nagu tema ütleb, nii valitsus õigusküsimustes ka teeb. Nii oli Märt Raski ajal ja ärgu tehku Lang nägu, et tema roll on teistsugune.

Justiitsministri seisukoht kabinetinõupidamistel on rahvusvahelist õigust puudutavates küsimustes määrava tähtsusega. Väites täna, et temal puudus igasugune seotus antud küsimusega, on Rein Langi poolt tuima panemine.

kolmapäev, 15. oktoober 2008

Minister Langi juurateadmised tõid Eestile sadu miljoneid kahju

Kuu tagasi võis iga televaataja näha peaminister Ansipit, kes kiitles, et tuleva aasta eelarveaugule ei otsita enam lahendusi miljardilistest allikatest. "Me ei põlga ära ka näiteks riigisekretäri loobutud 2 miljonit krooni või siis võtame rahumeeli välisministeeriumilt koridori remondiks planeeritud 1,75 miljonit krooni ära," loetles ta.

Seejuures ei teinud Ansip mingeid järeldusi, kui tema enda kabineti justiitsministri rumalus läks Eesti riigile maksma sadu miljoneid kroone.

Eellugu: 2003. aastal esitasid kolm välispanka Eesti Vabariigi vastu hagi rahvusvahelisse investeeringute kaitse vahekohtusse. Nad nõudsid, et Eesti riik hüvitaks neile kahju, mis tekkis seoses 1989. aastal ESVA kalapulgatehasele antud laenuga, mis jäi tasumata. Laenu käendas RAS Ookean, mis riigi aktsiaseltsina allus riigi juhtimisele. Näiteks otsustas valitsus 1994.a. kollektiivselt, et RAS Ookeani laevad tuleb müüa, et pankadele võlg tasuda. Ometi juhtus millegipärast nii, et võlg jäi tasumata ja võla tagatiseks olnud laevad haihtusid. RAS Ookean ise, mis läks 1995.a. riigi (AS Tallinna Sadam) taotlusel pankrotti, vaidlustas pankade nõuded Eesti kohtutes. Eesti Vabariik välisinvesteeringute kaitsjana saavutas olukorra, kus Eestisse rajati võõra raha eest kalapulgatehas, mille toodangut Eesti rahvas sööb kuni viimase ajani, kuid raha investeerinud välispangad mingit raha enam ei näinud.

See häbiväärne lugu lõppes Eesti Vabariigile vahekohtus lüüasaamisega ja 243 miljoni krooni kaotusega.

Vaidluse oleks võinud lahendada ka kompromissläbirääkimistega, mille pidamist on Rahandusministeerium 04.01.2006 Eesti Päevalehe andmetel kinnitanud. Riiki esindanud advokaat Aivar Pilv hoiatas, et riik võib jääda vahekohtus kaotajaks ning peab pankadele nõude kas osaliselt või täielikult kompenseerima.

Lang väitis et viibis 2006.a. valitsuse kabinetiistungil, kus riigiaktsiaseltsi Ookean kohtuvaidlust arutati, ja et kompromissi näol polnud tegemist tõsise pakkumisega, sest: «see oli küllaltki hüpoteetiline. Oli saadud indikatsioon et teine pool võib minna kompromissile, mille hind oli tõepoolest 80-100». Ja samuti leidis Lang: «Kuna riigikohus oli kindlalt asunud seisukohale, et nõuded ei ole Eesti riigi vastu pööratavad, siis valitsus leidis, et sel teemal läbi ei räägi.»

29. novembril 2007 Valitsuse pressikonverentsil kommenteeris Lang kaotust vahekohtus: „Õigusnõustajad küsisid valitsuselt, kas hakata läbi rääkima, aga valitsus jäi seisukohale, et me sel teemal läbi ei räägi, vaid ootame ära kohtuotsuse“. Samal pressikonverentsil väitis rahandusminister Ivari Padar, et võimaliku kompromissina oleks arutatud 75 miljoni krooni maksmist.

Tulenevalt eeltoodust sai Langilt küsitud järgmised küsimused:
Kumb on suurem arv, kas 75 või 243?

Kas olite kompromissi arutelu ajal 2006.a jaanuaris arvamusel, et pankade hagi rahuldamise tõenäosus on väiksem, kui 30%? Kui jah, siis millel Teie arvamus tugines?

Millises Teie viidatud Riigikohtu lahendis on kohus asunud kindlalt seisukohale, et välispankade nõue ei ole Eesti Vabariigi vastu pööratav? Palume viidet lahendi numbrile, kuupäevale ja punktile, kus see on kirjas.

Miks Te eirasite Eestit esindanud vandeadvokaadi Aivar Pilve nõuannet, et vahekohtus ei vaielda mitte siseriiklike kohtulahendite üle, vaid Eesti Vabariigi kui terviku käitumise üle rahvusvaheliste lepingute täitmisel?

Miks Te arvate, et Toomas Sildmäe võttis 17.09.2003 kirjaga Eesti Vabariigile kohustusi? Kas olete arvamusel, et Eesti Vabariik ei võtnud kohustusi investeeringute kaitse lepingutega? Kas Eesti Vabariik ei pidanud täitma välislepingutega võetud kohustusi tagada investeeringute, sealhulgas pankade poolt ESVA kalapulgatehase rajamiseks antud laenu, aus ja võrdne kohtlemine?

Milliseid järeldusi on justiitsministeerium vahekohtulahendist teinud ja milliseid seadusandlikke algatusi olete algatanud, et välistada riigi andmine vahekohtusse seoses mõne muu riigi osalusega aktsiaseltsi tehingute ja äriprojektidega?

Kas kavatsete ka edaspidi kergekäeliselt ja vastutustundeta soovitada valitsusel eirata rahvusvahelisest õigusest tulenevaid riigi kohustusi?

teisipäev, 14. oktoober 2008

Kas kultuuriministriks on Jüri Mõis?


„Kaasaja progressiivses kodus enam raamatuid ei ole. Raamatud on igand, nende populaarsustrend ei liigu mitte ülespoole.“ Vaadates tänase valitsuse eelarvepoliitikat, tundub, et kogu valitsus eesotsas kultuuriminister Laine Jänesega on need Mõisa heietused oma lipukirjaks võtnud.

Suurimad maksutõusud ootavad ees just kultuurivaldkonda. Muuhulgas ka raamatutele tõstetakse käibemaksu seniselt 5 protsendilt 9-le protsendile. Ministeerium prognoosib, et käibemaksu soodusmäära kaotamisest tekib hinnatõus raamatutele minimaalselt 3,8%. (ma ei räägi seekord kontsertidest ja etendustest, mida ootab ees veel suurem maksutõus ja seeläbi hinnatõus lausa 12,4%).

Küll aga pean kurvastavaks, et suurim kultuuri lisamaksustamise eest võitleja oli kultuuriminister Jänes. Kaarel Tarand Sirbis nendib, et „varakevadine ilus jutt 50 miljoni kroonisest kompensatsioonipaketist teatritele ja kontserdiorganisatsioonidele oligi liiga hea, et langevas majandustrendis realiseeruda“. Sama on sündimas raamatukogudega.

Teades ette, et rasketel aegadel on inimestel esimeseks säästuks kultuuritarbimine, ei saa alatähtsustada raamatukogude rolli. Täna on Eestis 551 avalikku raamatukogu , mida kasutab enam kui kolmandik Eesti elanikest. Eelmisel aastal laenutas üks lugeja keskmiselt 27 raamatut aastas. Aga tuleval aastal ei pruugi enam ollagi nii palju uusi raamatuid, et raamatukogust oma lugemisnälga kustutada. Isegi kui hinnatõusu raamatutele valitsuse otsusega ei tekitataks, võetakse 2009. aasta eelarvega raamatukogudelt iga neljanda raamatu ostmise raha ära.

Juunikuus Laine Jänes kaitses eelnõu, millega sooviti motiveerida Kanal 2 ja TV 3 digitaliseerumist. Selleks likvideeriti nendel 1. jaanuarist 2009 loamaksud, mida nad igaüks maksid 25 miljonit krooni. Nüüd ongi siis nii, et valitsus kinkis raha ära, selle korvamiseks tõstetakse muuhulgas raamatutele maksu. Raamatud muutuvad luksuskaubaks ja raamatukogud ei saa täiendada oma kogusid, samas ei näe varsti maal elavad inimesed, kel vana ehk ilma digiboksita telekas, enam ka eesti telekanaleid.

Selle 2009. aasta eelarvet kirjeldab hästi ütelus: „viskad kirve metsa ja loodad, et ehk jääb jänes ette“. Tõepoolest, igal eelarvereal jääbki, sest nii vähe kui kultuuriminister, pole oma valdkonna eest seisnud ükski teine valitsuskabineti liige.

laupäev, 11. oktoober 2008

Öpik presidendiks!


Tänu internetile on mul olnud hea võimalus hoida tihedat kontakti Eestis ilmselt kõige paremini tuntud Briti alamkoja liikme Lembit Öpikuga. Ta kandideerib Liberaaldemokraatliku partei presidendiks. See tähendab hierarhias kolmandat positsiooni Suurbritannia suuruselt ja mõjukuselt kolmandas parteis.

Sisevalimised toimuvad 13. oktoobrist kuni 7. novembrini ning vaatamata kahele vastaskandidaadile on Lembitul väga head võimalused valituks osutuda. Kui 2004. aastal tuli tal alla vanduda Simon Hughesile, siis täna on tal naturaalne võimalus Hughesi asetäitja kohalt tõusta presidendiks.

Öpik ise kirjeldas oma eelseisvat rolli kui mitte poliitilise liidri, vaid tagalajuhina. Kui poliitikate väljatöötamine jääb erakonna esimese mehe (inglise keeles Leader) ehk Nick Cleggi õlule, siis Öpik näeb enda ülesandena partei organisatsioonilist tugevdamist, liikmeskonna kasvatamist eelolevateks valimisteks ning poliitiliste sõnumite lihtkeeles edastamist toetajatele. Aga lisaks juhib president ka 33-liikmelise juhatuse (Federal Executive) istungeid.

Ma olen Öpikuga kohtunud korduvalt Eestis ja ka Londonis õpingute ajal.
Suurbritannias ei ole kolmanda partei positsioonid just kerged. Süsteemis, kus võitja võtab kõik, jagavad enamuse kohtadest kaks suurt ning liberaaldemokraatide osaks on Briti parlamendis 63 kohta. Aga sellele süsteemile vaatamata on Lembitu õpetussõnad just erakonna ülesehitusest ja valimiskampaaniatest olnud väga innustavad ja kasulikud.

Seega usun, et Lembit oleks Briti liberaaldemokraatidele heaks presidendiks. Tema pikaagne populaarsus oma valimisringkonnas Montgomeryshires näitab, et selles mehes on märksa enam sisu kui me siin Eestis aimame.

Edu algavateks sisevalimisteks Lembit!

neljapäev, 9. oktoober 2008

Kantslerivahetus

Iga kooliajal ajalootunnis osalenu mäletab ilmselt, et kõigil ajaloolistel sündmustel oli põhjus ja ajend.

Nii oli see ilmselt ka Kaitseministeeriumi kantsleri Lauri Almanni vabastamisel. Ainult et põhjust võib vaid igaüks oletada ning ka ajendit ei mängitud avalikult välja.

Võrreldes kõmulise kantserivahetusega Ojulandi aegses välisministeeriumis, on loos vähem paatost ja kirge ning vahest ei lõpe ka kogu saaga ministri - ja valitsusvahetusega.

Almanni vabastamisest on räägitud juba kuid, eriti ärevaks läksid hääled päeval, mil avalikkusesse tuli Herman Simmi juhtum.

Küsisin sellele järgneval Riigikogu infotunnis kaitseministrilt küsimuse:

Kadri Simson:
Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Ma olen isiklikult arvamusel, et sellist luureskandaali, küll madalamal tasemel, võib ette tulla ka igas teises välisriigis, mis on välismaailmale avatud. Aga samas peame nentima fakti, et see juhtum on tõsiselt määrinud Eesti mainet. Avalikkuses on kostnud arvamusi, et keegi peaks võtma poliitilise vastutuse. Kas vastab tõele, et te jagate seda seisukohta ning otsite vastutavat inimest oma ministeeriumi tippametnike seast?


Kaitseminister Jaak Aaviksoo:

Ma olen rõhutanud ja rõhutan ka siinkohal: oleks pealiskaudne ja lihtsustatud püüda sellele küsimusele lahendust leida nõiajahiga või süüdlaste otsimisega. Selle informatsiooni põhjal, mis on mulle teada, ja seda informatsiooni on edastanud ka kaitsepolitsei, ei ole praegu põhjust kahtlustada ühtegi inimest lisaks nendele kahele, kelle nimi on avalikustatud. Samal ajal on täiesti selge, et riigisaladuse kaitse küsimusele tuleb pöörata tähelepanu, tuleb seda tähelepanu arendada ja kasvatada mitte ainult Kaitseministeeriumis, vaid ka teistes asutustes. Sellega ma tõepoolest kavatsen tegelda, selles mõttes on teil kindlasti õigus.

Nõiajahist Kaitseministeeriumis tegelikult ikka kõneldi, aga eks ka selline ümber nurga vastus andis aimu, et selgeid eitusi oma enese ministeeriumi tippametkonna ümberpaigutamise kohta minister enam ei anna. (Eituse puudumisest loe jaatust)Hea vähemalt seegi, et lahku mindi näiliselt vastastikkusel kokkuleppel ning Almann jätkab Eesti riigi teenistuses.

teisipäev, 7. oktoober 2008

Liis Lass ja bikiininaljad USA valimistel


Üks elevil kolleeg küsis mult, kas mina oleksin valmis andma soovituse Liis Lassile, kui ta peaks soovima Keskerakonnaga liituda. Kuskilt on liikuma läinud jutud, nagu oleks tal selline plaan, aga kõik Keskerakonna naised on ühtse rindena tuliselt vastu. Eks ole ju varemgi liituda soovijate puhul olnud juhatuse laua taga seisukohavõtte, et kas mina või tema! Ja alati on otsustatud vanema olija kasuks.

Iseenesest on selline naiste vastandamine üks tüüpiline seksistlik trikk, aga töötab alati. Mõnes mõttes on see intriig väga sarnane USAs laineid löönud sketšile Hillary Clintonist ja Sarah Palinist.


Ma pole tükk aega nii palju naerda saanud kui seda vaadates, mis sest et pilati mõlema daami nõrkusi. Ega poliitikute puhul ei andestata midagi, aga Hillary roll naispoliitikuna ning Sarah astumine nö tema kingadesse on tragikoomiline küll.

Viimases “Diplomaatias” kirjutas Barbi Pilvre, et Palini valimisega kaotas McCain need liberaalsed naishääled, kes aasta esimesel poolel toetasid tuliselt Hillary Clintonit ja tema kaotuse järel Obamale olid juba valmis vastast toetama. Aga Sarah Palin pole nende maitse ja nüüd jäävad nad koju.

Võib-olla Hillary toetajad jäävad tõesti koju, aga see on vesi vabariiklaste veskile, sest nad ei lähe ka demokraate valima. Fakt on aga see, et Sarah Palin lisas USA presidendivalimistele tõsise energialaengu ja andis vabariiklastele esmakordselt selle aasta jooksul eduseisu Obama ees.

Vaid 25 aasta jooksul on naiste roll poliitikas suuresti muutunud. Esimene naine USA asepresidendi konkurentsis oli 1984. aastal Geraldine Anne Ferraro. Toona ei tulnud kõne allagi Palini kombel hokiemme jutt ja huulepulga naljad. Keegi poleks teda tõsiselt võtnud, kuigi ka tõsiselt võetuna langes tema tiimile osaks läbi aegade suurim kaotus. 2008.aastal vaadati aga asepresidendikandidaatide neljapäevaõhtust debatti rohkem kui presidendikandidaatide esimest väitlust ja kõik analüütikud paistavad üksmeelel olevat, et rahvalikkus on Palini seisukohtadest olulisem.

Nonii, mõte läks Liis Lassi pealt kuidagi rändama. Olles Hillary Clintoni toetaja, sest tal oli tõepoolest tugevaim programm ja veenvaim esitus, vaatan ma siira huviga, kuidas mõjub Sarah Palini lihtne inimlikkus ning maine jutt valijatele. Ka Eestis on hulgaliselt rahvalikke poliitikuid, kuid vahest üks särav, popp ja noortepärane Liis Lass saaks anda ka toetajaid nende inimeste seas, kes täna poliitikast midagi ei arva ega huvitu. Ükskõiksus on teadupoolest veel kõige kurjem vastane. Ja kui Palin selles ülalpool kiidetud sketšis ütleb, “Stop photoshoping my head to the sexy bikini pictures” ning Clinton lisab “And stop saying I have cankles”, siis tegelikus elus vihatakse või armastatakse ühte või teist siiski tema seisukohtade tõttu. Liisi puhul sama moodi, ilma photoshoppimiseta.

esmaspäev, 6. oktoober 2008

Väikesed võidud seoses 2009. aasta eelarvega



Suve kuumematel päevadel, kui iga nädal saabus mõni halb uudis seoses tulevase aasta riigieelarvega, kutsusime peaministrit, rahandusministrit ning haridusministrit üles pingutusteks, et täita valitsuse poolt kevadel antud lubadust haridust ja õpilasi eelarve kärbete käigus säästa.

Tundub, et juba enne Riigikogu debattide algust tuleva aasta eelarve suhtes, on õnnestunud avalikkuse suurel toel koolilõuna tänasel tasemel päästa, sest Haridusministeerium kinnitas -- omavalitsustele makstava koolilõuna toetus jääb tänavusega samale tasemele ehk siis 12 kroonile koolilõuna kohta.

Me kõik teame, mis on viimasel ajal juhtunud toiduainete hindadega, nii et normaalses olukorras poleks koolitoidu hinna jäämises samale tasemele midagi rõõmustavat. Seda enam, et Eesti planeeritav järgmise aasta riigieelarve on 98 miljardit krooni, millele koolitoidutoetuse kaotamine annaks juurde alla 0,15 protsendi ehk 135 miljonit krooni. See ei oleks päästnud eelarvet, kuid mõjutanud ligi 100 000 põhikooliõpilast. Pika koolipäeva jooksul läheb igal koolilapsed kõht tühjaks ja panna just nemad esimesena löögi alla, oli väga küüniline plaan. Haridusminister Lukase kiituseks pole temas piisavalt küünilisust ning vastupidi lisaks koolilastele on ta hea seisnud ka õpetajate palga eest.