Välispoliitiline mõttekoda

Osalesin eile President Ilvese võõrustatud õhtusöögil Kadriorus, mille ta andis Euroopa Välissuhete Nõukogu Tallinnas viibimise auks.

Minu lauanaabriks oli Daniel Korski, kes just üleeilses International Herald Tribunes avaldas huvitava analüüsi Obama ees seisvatest julgeolekuväljakutsetest: kaks rasket sõda Iraagis ja Afganistanis, vinduv tuumakriis Iraaniga, uuestipuhkenud rivaliteet Venemaa ja Hiinaga. Wall Streetilt alguse saanud globaalne finantskriis. Sellist koormat pole tulnud kanda ühelgi USA presidendil peale Franklin D. Roosevelti, kes valiti ametisse suure depressiooni aastatel ja oli ametis läbi Teise Maailmasõja aastate.
Aga kõige selle kõrval saab president Obamale tõenäoliselt suurimaks väljakutseks taastada USA kannatada saanud renomee, mida räsis eriti Iraagi sõja põhjustatud pettumus ja pahameel.

Ka üks õhtusöögi peakõnelejaid, Itaalia Radikaalide liider Emma Bonino arvas alustuseks, et Euroopa paneb Barack Obamale liig suuri lootusi. Et sageli nagu oodatakse, et esimese asjana ta tuleb ja lahendab ära ka kõik Euroopa probleemid. Siiski tuleb endale aru anda, et ta jääb ameeriklaseks ning tema jaoks on esmaoluline siseriiklik toetus. See aga nõuab esmajärjekorras majandusküsimustele keskendumist.

Bonino puhul oli huvitav tähele panna, et ta elegantselt väljendas arvamust, et USA lahkumine Iraagist on juba pea sündinud fakt: sealt toob Obama ameeriklased välja niikuinii. Tema kartis, et konflikt eurooplastega võib tõstatuda hoopis Afganistani pärast. Obama on lubanud sealset osalust tõsta, aga kas Euroopa riigid soovivad kaasa tulla? Ja kas saadakse aru, et iseenesest miski ei muutu, vaid vaja on absoluutselt uusi lahendusi.

George Soros kõneles õhtusöögil oma vaatevinklist, ehk siis põhirõhuga majandusele. Ka tema ei saanud mööda minna 1930-ndate majanduskriisist. Oma ettenägemisvõimet kritiseerides ütles ta, et veel mõni aeg tagasi arvas ta, et täna maailmas toimuv on halvim, mis juhtunud peale 1930-ndate kriisi, aga täna ta juba kinnitab, et see on lausa sama hull. Eks viimastel päevasel on iga välispoliitikat jälgiv inimene analüüsinud, mis tõi Obamale võidu ja McCainile kaotuse. Soros oli kindel, et seekordsete valimiste oktoobriüllatuseks oli Lehman Brothersi pankrotist alanud majanduslik ebakindlus, mis jõudis just õigeks ajaks iga valija meeltesse ning tegigi presidendi.

Mulle tundub Euroopa Välissuhete Nõukogu päris sisuka mõttekojana ja lisasin nende kodulehe ka edaspidiseks pidevaks kasutamiseks oma linkide juurde.