kolmapäev, 22. detsember 2010

Ootame fakte, mitte hinnanguid

Head sõbrad. Viimaste päevade jooksul on mul tekkinud mitmeid mõtteid seoses kirikuskandaaliga. Kahjuks on tööpäevad olnud pikad ja nii on tekkinud mõtted pidanud olema ooteseisundis.

Pealkirjad olid oluliselt kangemad kui raport, kui see lõpuks avalikuks sai. Niipalju kui mina tean, ei ole faktidega tõestatud mitte midagi muud peale raha küsimise õigeusu kirikule. Tulin Kadriorust ära teadmisega, et ainuüksi raha küsimine kiriku ehitamiseks on poliitiline tabu. Ometi seisab meie riigis hulk kirikuid, mille taastamise või rajamiseks kasutati välistoetust. Niisamuti on juhtunud ka Lasnamäe õigeusu kirikuga, kuid selle erandiga, et see on põhjustanud skandaali. Mõistan Venemaa teatavat eriseisundit, kuid ei mõista automaatset iga kokkupuute märgistamist. Oleme justkui makartistlikus ajastus - USA 1950-ndates, kus kõikvõimas ja ülekasutatud relv oli süüdistus kommunistide teenimises.

Kummaline on see, et isegi kaitsepolitsei, keda võetakse praegu mitte versiooni esitajana, vaid ülima tõe allikana, ei julge kasutada enamat väljendist "võimalik katse". Ometi teame, et kui neil oleks midagi käegakatsutavat, leiaks see märksa konkreetsema lahenduse kui tilgutamised ja lehelood. Sellist süüdistuse kindlust kui kuue poliitilise ministri moodustatud valitsuskomisjonist välja paistis, Kapo raportist küll ei õhanud. Pigem jäid nemadki pendeldama selle vahel kas rahastamine sai puudutada erakonda või siiski ainult kirikut. Niisiis, ootan, et kiiresti tuleks kas süüdistust kinnitavad faktid või siis kiiresti tuleks vaibumine. Praegune seis on pigem propagandalahing kui julgeolekuküsimus.

Seisame praegu kampaania eel ja meie eelarvesse pole planeeritud ühtegi krooni raha, mis oleks muud päritolu kui Eesti.

pühapäev, 19. detsember 2010

Blogid on surnud?


Eestis tegutsevat selline seltskond, kes nimetab end e-riigi akadeemiaks. Kui kodulehele vaadata, siis jäävad pildilt silma endised riigikogu liikmed Ivar Tallo ja Liia Hänni ning tänane riigikogulane Hannes Astok.

See kogu andis reedel välja nö tublima e-poliitiku aunimetuse. Poliitikute valikust välistati mingil põhjusel need, kes usinasti internetiruumis tegutsevad kas linnapea, ministri või eurosaadikuna. Nominentideks said vaid 8 riigikogu liiget (üldse on netis tegutsemas 101st tänasest parlamentäärist 36).

Kuna väljavalitute hulka sattusin ka mina, siis sain Liia Hännilt selle nädala esmaspäeval ringkirja, kus soovitati oma arvukaid online sõpru informeerida võimalusest Riigikogu XI koosseisu tublima e-poliitiku „rahva valiku“ hääletusel osaleda.

Mina igatahes võtsin soovitust kuulda ja edastasin üleskutse oma facebooki sõpradele. Mis mind aga siiralt imestama pani oli see, et kõik teised 7 nominenti said hääletusel kordades vähem hääli kui neil facebookis sõpru on. Parima e-poliitiku valik lubati teha peale süvaanalüüsi, mis selgitab välja web2.0 võimaluste aktiivsed kasutajad ja selle, kas tegemist on ühepoolse infovooga või mitmepoolse kommunikatsiooniga. Nojah, kui sa ei suuda või ei suvatse oma esimese ringi online-sõprugi mobiliseerida, mis kahepoolsest suhtlusest me räägime :-)

Minu sõbrad viitsisid lingile vajutada ja tulemuseks sain online hääletusel üle poole häältest. E-riigi akadeemia ametlikus teadaandes nenditi, et „kuigi Delfi gallup võib olla mõjutatav erakondade kontoritest, on Kadri Simson igati väärt auhinda. Tema tegevus sotsiaalvõrgustikes on olnud ka žürii hinnanguil kirglik, sisukas ja järjekindel.“

Mind ausalt öeldes nörritas see esimene lause pressiteates. Esiteks seetõttu, et igast arvutist sai hääletada vaid korra ja seetõttu parteikontori lisamine paistab täiesti põhjendamatuna. Teiseks seetõttu, et mitte minu toetus polnud ülisuur, vaid teistel üliväike. Tuhande kahesajast häälest vaid paarkümmend toetushäält nominentidele, kellel facebookis on kogutud tuhandeid sõpru viitab hoopis potjomkinlusele. Aga nagu eilses raadiosaates Ainar Ruussar meenutas, juba ülikooli esimesel kursusel õpetati tulevasi ajakirjanikke, et kõike saab edasi anda erinevas kontekstis. "Karjak lakub peeti" ning "kauboi limpsib viskit" on sama tegevuse kirjeldus, ainult et esimene on pahatahtlik, teine aga pugejalik kirjeldus joomisest.

Auväärse uue meedia ekspertidest koosneva žürii (Argo Ideon, Daniel Vaarik, Henrik Roonemaa, Liisa Past, Linnar Viik ja Priit Hõbemägi) nimel kõnelnu teatas veel, et blogid on surnud ja uue aja suhtlus on kolinud twitterisse ning facebooki. Ometi valiti e-poliitikuks usin välisuudiseid edastav blogija. Palju õnne Markole!

neljapäev, 16. detsember 2010

Eel jõul

Täna lõpetas Riigikogu selleks aastaks istungid. Käis ka jõuluvana, kes jagas nii hirmu kui armu.

Keskerakonna fraktsioon sai kingituseks kaunilt raamitud Eesti kroonid. Kingi lunastamiseks esitasin Jõuluvanale Contra värsiread:


jõuluvana kullapai
meie uueaastasoov
sedamoodi kirja sai
kõigile las rõõmu toob

et lapsed koolis süüa saaks
isad-emad leiaks tööd
et eesti rahvas välismaalt
tahaks leida koduteed

et eurost tulev hinnatõus
masu lõppemist ei varjutaks

riik et valdu-linnasid
partnerina arvestaks
ja ta leiaks rohkem teid
näidata end riigina
et õpetajaid politseid
ei koheldaks võõrliigina

jõuluvana kullapai
ära muutu rahutuks
kui me soov nii priske sai
et kottigi ei mahutuks

sinult soovime me vaid
valijaile mõtteid häid
et nende targast valikust
luua saaks uut valitsust

ja tiu tiu siis teisiti
tuleb seekord kevad
tore mõnus lahe kevad
kus kõik mured lahenevad


Jõuluvana oli seekord vitsakibmu maha jätnud. Häid sõnu aga ei unustanud. Meile ütles, et Keskerakonna fraktsioon on tänu oma noortele ja võimekatele fraktsioonijuhtidele selgelt mässumeelseim ja tänu sellele ka poliitiliste vastaste jaoks hoopis tõsiselt võetavam ja jõulisem kui kunagi varem.

kolmapäev, 15. detsember 2010

Kui pannakse tuima?

"Tuima panemine" on väljend, mille tõi poliitilisse kultuuri Andrus Ansip kirjeldamaks olukorda, kus ta tõmbab endale teflonkihi ja ignoreerib küsimusi ning kriitikat. Alguses tundus see isegi naljakas ja vähemalt väga eriilmeline. Olime ju kõik harjunud väga ergu närvikavaga langide-ligide-atonenidega.

On möödunud vaid paar aastat ja terve peaministrierakonna lipukirjaks võiks olla "Paneme tuima!"

Veel häirivam on see, kui tuimus haarab tavakodanikke. Minust nagunii midagi ei sõltu. Hinnad tõusevad niikuinii. Olete kuulnud? Jah, mina olen ka, kuid see pole siiski veel reegel.

Täna tabas mind esimest korda tuima panev ajakirjanik. Ajaleht Postimees reageeris minu arvamusele, et ma olen häiritud ja taunin Pensioniameti ja Eesti Posti vahelist kokkulepet, mis tõstab pensionide kojukande maksumust terve viiendiku. Uudis võeti üles ja tunni pärast ilmus ta netti koos pensioniameti ametniku ja varsti ka Eesti Posti kommentaariga, et hinnatõus on paratamatu ja midagi pole teha.

Mina, kes ma olen Riigikogus korduvalt hääletanud sellise kokkuhoiu vastu, mis võtab inimestelt, kellel pole enam jaksu ning sageli ka transpordivõimalusi, et keskustes pangast ise pensioni tuua, arvan et hinnatõus pole põhjendatud. Aga mu arvamusest ei võtnud Postimees ridagi, sest nagu päeva toimetaja upsakalt pistis : mis see poliitiku arvamus muudab?

Aitähh Postimees.

Siiski, korrektsuse huvides lisan siia teate, mille alusel uuriv ajakirjanik endale sobivaid allikaid otsima oskas hakata:

Simson: riik tõstab pensionide kojukande kulusid



Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni esimees Kadri Simson ütles, et pensioniameti ja Eesti Posti vahel sõlmitud kokkuleppe tulemusena tuleb eakatel tuleval aastal maksta pensionide ja toetuste kojukande eest viiendiku võrra rohkem.

„Varjatud kujul on see järjekordne samm pensionide maksustamise suunas, kasutades selleks ära riigiettevõtte ärihuvisid,“ ütles Simson. „Mida maksavad selle taustal reformierakondlaste kinnitused, et nad kunagi ei vähenda pensione? Nad juba teevadki seda, ainult võõra nime all.”

Simsoni sõnul tuleb uuest aastast pensionide kojukande eest eakatel maksta senise 60 krooni asemel 72 krooni.

„Reformierakonna soov postiteenuse pealt kokku hoida ja maksta pensioniraha välja panga kaudu on andnud tagasilöögi just maapensionäridele,” märkis Simson. „Paljudes maapiirkondades ei ole sularaha- ja makseautomaate ning postkontoreid, raha kättesaamiseks ning tehingute tegemiseks peab sõitma suuremasse keskusesse."

Simsoni sõnul ei ole maapiirkonnad ühistranspordiga ühtlaselt kaetud ning paljudesse küladesse liinibuss ei jõua.

„Samuti on bussifirmad majanduslanguse tingimustes sulgenud väiksemaid liine ning tõstnud piletihindu,” märkis ta. „Niigi väikese sissetulekuga pensionäridest tuleb valida, kas tasuda kojukande või bussipileti eest.”

Simsoni sõnul pole eakatele pensionide kojukanne mugavusteenus, vaid tihtipeale neile ainus võimalus suhelda välisilmaga. „Nagu on näidanud tänavune lumetorm, pole sellistes tingimustes eakatel inimestel võimalik liikuma pääseda,” märkis Simson.

Simson meenutas, et Keskerakonna fraktsioon hääletas möödunud aastal pensionide tasuta kojukande lõpetamise vastu.

kolmapäev, 8. detsember 2010

Obamanomics



Kas Obama kapituleerus? Nii vähemalt väidab enamik demokraatidest. USA telekanalid kerivad edasi tagasi presidendivalimiste kampaaniast pärit videolõike, kus Obama annab kümnetel rahvakohtumistel lubadusi lõpetada George W Bushi aegsed maksukingitused kõige rikkamatele. Ja nüüd on ta ometi tegemas vabariiklastega diili, mis pikendavad rikaste tulumaksualanduse veel kaheks aastaks 35 protsendile (enne Bushi oli see 39,5% ).

Demokraadid on pettunud. Nende eesmärk oli madalamad maksud säilitada 98 protsendile tulusaajatest, aga rikkamale 2 protsendile seda siiski kergitada. Juba võtavad kurjalt sõna esindajatekoja liikmed, kes väidavad, et majanduse elavdamise ettekäändel puudub igasugune õigustus maksukingituseks, mis üle 250 000 dollari teenivate perede puhul läheb maksma erinevatel hinnangutel 80-130 miljardit dollarit. Vaadates tigedaid senaatoreid, kes manavad rikaste ahnust, tundus korraga Riigikogu astmelise tulumaksu arutelu nii hillitsetu. Siin kehtib täna siiski väiksemale sissetulekule 10% maks ning astmete kaupa jõuab see 35%ni.

Sellise ränga omade tule all ei jäänud presidendil muud üle, kui tunnistada, et pantvangivõtjatega tavaliselt läbi ei räägita. Ainsaks õigustuseks saab olla see kui läbirääkimistest keeldumine ohustab vangivõetuid. Ning praegusel juhul on vabariiklaste pantvangiks kõik USA maksumaksjad. Vabariiklastel on piisavalt jõudu Senatis, et blokeerida maksu kergitamine miljonäridele. Kui vahevalimistel oma positsioone tugevdanud vabariiklastega enne 31. detsembrit kokkuleppele ei saada, siis hakkavad kõrgemad maksumäärad kehtima kõigile, mitte ainult kõige jõukamale kahele protsendile. Lisaks on kokkuleppe osaks ta töötutoetuste pikendamine järgmiseks aastaks. Ilma kokkuleppeta jääb löögi alla ligi 7 miljonit tänast tööotsijat.

Obama majandusnõunik David Axelrod oli tänahommikustes teleprogrammides selgitamas, et kokkuleppe jõustumisel võib järgmisel aastal oodata märksa suuremat majanduskasvu – ennustused tõstavad ootused kolmele ja poolele protsendile, lisaks loodetakse maksupaketiga toetada ettevõtete investeerimisvalmidust läbi mille loodetakse tööpuuduse vähenemist.

Töötutoetuse jätkumine läheb kahel järgmisel aastal maksma 50 miljardit dollarit. Samas iga dollar, mis on kulutatud töötutoetusele toob 2 dollarit majandusele tagasi.

Kogu maksupakett kokku läheb maksma üle 900 miljardi USD (sada Eesti riigieelarvet). Samas on Obama lubanud, et 2 aasta pärast kui maksukingituste pikenemine taas aegub, püüab ta taas kaotada maksualanduse kõige rikkamatele.

kolmapäev, 24. november 2010

Laske sisse kadrisandid!


Täna õhtul jooksevad kadrisandid. Homme on kadripäev. Nagu ka mitmel eelmisel aastal annab see päev mulle meeldiva võimaluse avada veidi Kadri nime tagamaid.

Ma usun, et igaühel Eestis on mõni tuttav, kes kannab nime Kadri. Aastal mil mina sündisin oli see kõige populaarsem Eesti tüdrukunimi. Enne seda oli Kadride populaarsus suur 19 sajandi keskel. Tänaseks aga on väikeseid Kadrisid jäänud märksa vähemaks. Haridusministeeriumi andmetel on Kadri koolitüdrukute nimepingereas populaarsuselt kolmekümnendal kohal. Seejuures on esimeses kolmes klassis üle Eesti vaid 46 Kadri, gümnaasiumiklassides aga koguni 180 Kadri.

Inglismaal arvatakse, et tulevase kuninganna nimi võib Catherined (hüüdnimega Kate) taas vastsündinute seas popiks teha. Catherine on Inglismaa kuningannade seas olnud üsna populaarne nimi, ajaloos on juba viis sellenimelist kuningannat. Tõsi, viimane neist (kuningas Charles II abikaasa) kandis krooni üle kolme sajandi tagasi ning kolm Catherine nimelist kuningannat enne teda olid Henry VIII naised ja seega mitte kõige õnnelikuma elusaatusega.

Siiski on Kadri/Catherine nime legend kena. Ja maailmaajaloos on ka väga võimukaid, tarmukaid ja kaunist elu elanud sellenimelisi valitsejannasid.

laupäev, 20. november 2010

Avaliku arvamuse küsitlustest koos pildimaterjaliga

Minu postitus selle kohta, et EMORi igakuised uuringud erakondade populaarsuse kohta ei pruugi sugugi kokku langeda tegeliku valimissituatsiooniga, on põhjustanud tormilist vastukaja. Üks anonüümne kommentaator selgitas, et Euroopa Parlamendi valimistel ei saanudki erakondade eelistus korrektne olla, sest osales ka Indrek Tarand. Teine väitis, et EMORi valimisennustus läks täppi.
Olen nõus, et Tarand lõi erakondade jõujooned sassi, aga kas Riigikogu valimistel pole siis üksikkandidaatidel kamba peale sama lootus? Nii nagu eelmisel aastal jäid uuringutabelisse vaid nende inimeste arvamused, kes olid erakondliku valiku teinud jätkub see tänavugi. Mis puutub EMORi valimisennustusse, siis seda saab kommenteerida alles eeloleval veebruaril kui EMOR selle teeb. Praegu saab kommenteerida siiski vaid oktoobris ja novembris avaldatud EMORi igakuiseid küsitlusi, millest soovitaks välja lugeda Reformierakonna kindlat sammumist ainuvõimule. Kuid pidage! Ärge kiirustage! See küsitlus ongi sama meetodiga tehtud, millega eelmise aasta kahtedel valimistel ennustas EMOR Reformierakonna toetust pea poole suuremaks kui see valimissituatsioonis kujunes.



Lisan jutu ilmestamiseks foto EMORi uuringunumbritega ja Vabariigi Valimiskomisjoni graafikud tegelike valimistulemuste kohta. Pange tähele ka seda, et kui Reformi puhul eksiti 15-16 protsendiga, siis IRLi puhul vaid 2-4 protsendiga. Samas kõik vabandused, miks avaliku arvamuse küsitluse tulemusi tegelikult valimistel ei realiseritud võiks neil kahel erakonnal kokku langeda.

neljapäev, 18. november 2010

Päeva rosin

Novembrikuu kolmas neljapäev on traditsiooniliselt töövarju päev. Siis on gümnaasiumi õpilastel hea võimalus üks teistsugune päev veeta ja kedagi varjuna saata. Esimene korralik lumi, mis ilma optimistlikult valgeks värvis ja särtsu täis töövari seltsiks tagasid ergu meele ka ööistungi järgse tööpäeva lõpuni. Aitähh Laurale Pärnu Ühisgümnaasiumist!

Siim Kallas - ööistungite isa

Kuidas on Riigikogus tekkinud tava, et opositsioon kasutab viimase vahendina oma arvamuse väljendamisel vaheaegade võtmist?

Esimese kuulsusrikka 10 minutilise vaheaja võttis Riigikogus Siim Kallas 1997. aasta 17. juunil kell 10.54. Hiljem tulid talle appi vaheaegu võtma ka Mihkel Pärnoja ja Heiki Kranich. Koos saavutati nende erakondade eesmärk, et Eesti põllumeeste kaitseks plaanitud tollitariifide seadus tuli katkestada.

Kallas kirjutas sellest uuest taktikast ka Eesti Päevalehes: „Oli nüansse, mis sundisid meid võtma varasemast agressiivsema hoiaku. Oleksime ehk piirdunud vastuhääletamisega, aga kuna valitsusliit üritas jõuda otsuse vastuvõtmiseni juurdunud demokraatlikke protseduure ignoreerides, siis võtsime kasutada vahendid, mis parlamentaarses tehnoloogias eksisteerivad ja avastasime, et see arsenal on õige rikkalik.“

Kallas on Eestist läinud ja Reformierakond ei pea tema seisukohti enam millekski. Ometi tuletan meelde ka Siim Kallase kokkuvõtet esimeste ööistungite tulemusele:
„Toompeal juhtunu on oluline õppetund meile kõigile, sest keegi ei saa loota, et ta rullib teisest üle ja viib oma tahtmise jõuga läbi. /…/ Suured otsused nõuavad kokkulepet valitsuse ja opositsiooni vahel. Meie üritame seda liini igati toetada."

kolmapäev, 17. november 2010

Ansip hinnatõusu teenistuses

Keskerakond kasutab täna kõiki opositsiooni kasutuses olevaid võimalusi, et 2011
aasta eelarve puhul avalikkuse tähelepanu tõmmata sellele, et see eelarve jätab
kasutamata võimalused hinnatõusu ohjamiseks.

Sel teemal oli mul täna ka mõttevahetus peaminister Ansipiga. Toon siinkohal ära oma küsimused ja Ansipi vastuse.

Kadri Simson: Lugupeetud peaminister! Eesti Pank prognoosib 2010. a lõpuks toiduainete hinnatõusuks Eestis 6,6%. Samal ajal on Euroopas keskmine hinnatõus 1,8%, üle kolme korra madalam. Ja Statistikaamet annab ka teada, et Eesti hinnatõusude peamiseks mootoriks on olnud administratiivsed meetmed ehk siis valitsuse poolsed maksutõusud. Ometi lubab teie juhitav Reformierakond oma valimislubadustes kaudseid makse veelgi tõsta. Mis on teie nägemus, kui kõrgele annab veel käibemaksu tõsta ja milliseid aktsiise soovite te veel kasvatada?

Andrus Ansip: Aitäh! Reformierakonnal ei ole kavatsust tõsta mitte mingisuguseid makse. Juba on otsustatud järgmisest aastast tubakaaktsiisi tõus ja see on ka ainus maksutõus, mis järgmisel aastal Eesti maksumaksjaid ees ootab. Ma pole ka nõus sellega, et Eesti hinnatõusu põhjus peitub administratiivsetes otsustes. See kindlasti ei vasta tõele! Eesti praegune hinnatõus on küll suhteliselt kõrge, üks kõrgemaid Euroopa Liidus. 4,5% Eurostati järgi ei ole mitte madal inflatsiooni tase, vaid väga kõrge tase. Kuid praegune Euroopa Liidu keskmine inflatsioon on olnud ka 2,3%, mitte teie poolt viidatud märksa pisem number. Eesti puhul tuleb praegu kindlasti pidada silmas ka seda, et meie täna tehtavad võrdlused tehakse deflatsioonilise hinnatasemega ehk buumile järgnenud hindade languse tagajärjel saabunud tasemega, kõige pisemad olid Eestis hinnad 2009. aasta juunis ja majandusbuumi eelsed või selle kriisi eelsed hinnad olid kõige kõrgemad 2008. aasta oktoobris. Praktiliselt 13 kuu jooksul Eestis oli deflatsiooniline hinnatase. Hinnavahe 2008. aasta oktoobri ja 2009. aasta juuni vahel oli koguni 2,8%. Meie hinnad odavnesid 2,8% võrreldes kõrgtasemega kriisi eel. Aitäh!

Kadri Simson:
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie valitsuskoalitsiooni ajal on igale bensiiniliitrile lisatud 2,1 krooni aktsiisi ning 1 kroon käibemaksu. Maagaasi aktsiis on tõusnud nii, et ta on 2,5 korda suurem kui Euroopa Liidu miinimummäär. Elektrile ei olnud 2007. aastal üldse aktsiisi, nüüd on see 70 krooni megabaittunni kohta ehk ligi 5 korda enam kui meie lõunanaabritel. Põllumeeste diislile on lisatud aktsiisi 1,73 krooni liitri kohta, mis ületab Euroopa Liidu kehtestatud miinimumi 5,2 korda. Nende rohkete maksutõusude tulemusel oleme me olukorras, kus meie toiduainete hinnatõus Eestis on kaks korda suurem kui meie põhjanaabritel Soomes või lõunanaabritel Lätis. Mida kavatseb valitsus selles osas ette võtta?

Andrus Ansip:
Aitäh! Vastab tõele, et Eestis on aktsiisi määrasid tõstetud, aga samas tuleb silmas pidada seda, et Eesti valitsussektori defitsiit on Euroopa Liidu üks kõige pisemaid – 1,7% möödunud aasta lõpuks ja väga paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on praegu teravad probleemid seotud just defitsiidiga, valitsussektori kulutuste kärpimisega, maksude tõstmisega. See, mis meil on ammu tehtud, seisab teistel alles kõigil ees. Ma arvan seda, et ei maksa praegu ka opositsioonipoliitikutel soovida Eestile näiteks Iirimaa või Kreekaga sarnast olukorda, kus kogu maailm diskuteerib nende finantsseisundi üle. Kui me ei oleks teinud valusaid otsuseid avaliku sektori kulutuste kärpimiseks või ka siis maksude tõstmiseks möödunud aastal, siis just täpselt niisugused diskussioonid käiks ka Eesti kohta. Nii et mida tahta? Mina tahaksin seda, et Eesti riigi majandus oleks usaldusväärne, et meie rahandus oleks usaldusväärne. Kui nüüd rääkida toiduainete hindadest, siis, proua Simson, mina arvan, et te ei peaks Soomet Eestile eeskujuks tooma, sest Soome toiduainete hinnad on ühed Euroopa Liidu kõige kõrgemad. Euroopas suudavad soomlastega toiduainete hindade osas võistelda ainult norrakad, õige pisut pakuvad konkurentsi ka taanlased ja ka Luksemburgis võidakse enam-vähem samasuguste toiduainete hindadega arvestada. Toiduainete hinnad Eestis on Euroopa liidu ühed madalamad. Jah, mitte kõige madalamad, mitte nii madalal tasemel ei ole need toiduainetehinnad, nagu nad on Poolas ja Rumeenias, aganad on kindlalt ühed Euroopa Liidu kõige madalamad. Ehk siis, kui võrreldes Euroopa Liidu keskmist, siis Eesti toiduainete hinnad on umbes 80% Euroopa Liidu keskmisest, Soome omad 120% Euroopa Liidu keskmisest. Aitäh!

Kadri Simson:
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kui vaadata tuleva aasta eelarvet, siis valitsus prognoosib käibemaksu laekumise suurenemist peaaegu miljardi krooni võrra ja kui hinnad tõusevad, siis loomulikult suureneb ka käibemaksu laekumine riigieelarvesse. Aga vaatame eelmist aastat, et eelmisel aastal lisatud käibemaksust planeeris riik juba sellesse aastasse 1,8 miljardit krooni enamlaekumisi ja tõstetud aktsiisidest 80 miljonit krooni. Kui võtame eelduseks Eesti leibkondade arvu, siis iga iseseisvalt elav pere on pidanud nendest maksutõusudest selle aasta jooksul juba maksma 4500 krooni. Te räägite praegu inimeste toimetuleku asemel sellest, et eelarve defitsiit on meil väike. Mulle tundub, et te ei kavatsegi midagi ette võtta. Teile sobibki, et hinnad tõusevad, sest siis laekuvad teile ka suuremad aktsiisid, suurem käibemaks!

Andrus Ansip: Jah, olen teiega nõus selles osas, et käibemaksu laekumised on olnud väga head. See tähendab seda, et Maksu- ja Tolliamet on töötanud hästi ja et ka Eesti maksumaksjad on olnud seaduskuulekad. Ja tänu sellele, et maksulaekumised on olnud head, on meil olnud võimalus välja maksta eelarve laekumistest nii õpetajate kui ka politseinike palgad kui ka pensionid, näiteks, on kõik korralikult välja makstud. Kui meil oleks samasugused eelarveprobleemid nagu need on enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides, siis meil oleksid praegu tohutud rahastamisraskused. Ma ei usu, proua Simson, et teie sooviksite praegu laenata Eestile igapäevaste kulutuste katmiseks raha aastaintressiga 9%, nagu mitmed Euroopa riigid praegu seda tegema peavad. Me oleme suutnud oma riigi rahanduse korras hoida. Meie suudame praegu oma reservide pealt raha teenida. Möödunud aastal sel ajal, kui väga paljud riigid maksid raharessursi eest meeletut intressi, teenisime meie 1,1 miljardit krooni. Ehk siis ma ei ole kindlasti nõus teie väitega, et väike defitsiit tuleb kellegi arvelt. Suur defitsiit on kellegi arvelt elamine, see on oma laste arvelt elamine. Mõistlik oleks ikkagi üritada vähemalt oma arved ise ära maksta ja mitte jätta neid arveid laste ja lastelaste maksta.
KOKKUVÕTE:
Reformierakonna maksulubadustes tuleb lubada ridade vahelt. Kuigi programmis pole otseselt kirjas käibemaksutõusu, on rahandusminister Ligi saatnud Euroopasse kirja lubadusega vähendada tööjõumakse ning kanda maksukoormus edasi kaudsetele maksudele. Vastusele, milliseid kaudseid makse tõsta plaanitakse vastas Ligi Riigikogus: "Me kirjeldame selles kirjas oma eesmärke ja põhimõtteid ning neidsamu eesmärke ja põhimõtteid kajastame riigi eelarvestrateegias. Tõepoolest, siin midagi uut ei ole." Nii et tõsteti käibemaksu ja aktsiise ning ärge oodake midagi uut, seda tehakse veel kui vaid reformile selleks voli antakse.

Meie põhimõte on aga see, et koormat ei saa vaid väiksema sissetulekuga inimestele laduda, kelle kanda toasooja ja toiduainete maksutõusud paratamatult jäävad.

pühapäev, 14. november 2010

Kujutage ette inimtühja Viljandit ja Rakvere

Mind on pannud imestama kriitikavaba vastuvõtt uudisele, et tööpuudus statistiliselt muudkui väheneb. Vaadates töötukassa kodulehel avaldatud statistilisi tabeleid saab sealt välja lugeda, et ainuüksi selle aasta esimese kümne kuuga on end uue töötuna registreerinud ligi 80 tuhat inimest. Samas on oma töötu staatuse lõpetanud alla 50 tuhande inimese seetõttu, et on leidnud uue töö. Kui töötuid tuleb rohkem juurde, kui töö leiab, kuidas siis töötus kahaneb?

Üks lihtne vastus on see, et selle aasta esimese 10 kuuga on töötu staatusest sanktsioonidega kustutatud üle 35 tuhande inimese (seda on sama palju kui Viljandi ja Rakvere linnas kokku elanikke). Nemad pole leidnud tööd, aga enam ei ole neil ka ametliku töötusega kaasnevaid garantiisid. Silmas tuleb pidada seda, et töötu staatuse hoidmiseks tuleb kord kuus käia töötukassa kontoris. Need asuvad linnades. Kui Sa aga pead toime tulema vaid toimetulekutoetusega, siis on raske sellest söönukski saada, rääkimata bussipileti maksmisest, et linna sõita.

Pikaajalisele töötule annab ametlik töötu staatus haigekassa kindlustuse ja lisaks innustab siiski aktiivselt tööd otsima. Kui sa loobud juba ka kord kuus töötukassas käimisest, võib juhtuda, et lööd käega ka lootusele tööd leida. Seetõttu ongi Keskerakond seisnud selle eest, et maal elavatele töötutele see üks sõit kuus kompenseeritaks. See on väike summa riigile, aga aitab ära hoida kallima vara – töötahteliste inimeste kaotust.

Sellest, kui palju on meil tööta inimesi, keda enam töötuks ei loeta, annab just aimu ravikindlustuseta inimeste arvukus. Haigekassa andmetel oli Eestis 30. juuni 2010 seisuga 61 640 kindlustamata isikut. Ja nüüd pange tähele – lisaks tööinimestele, kelle eest maksab sotsiaalmaksu tööandja, on ravikindlustus Eestis olemas ka pensionäridel, kõigil lastel kuni 19 eluaastani või seni, kuni nad õpivad päevases õppes. Lisaks on kindlustusega kaetud ka ajateenijad, rasedad ning FIEd. Kindlustatud on ka ametlikud töötud.
Kes on siis need 61 tuhat inimest ilma kindlustuseta?

Ka paneb mind muretsema see, et tööga hõivatute (ehk maksumaksjate) arv endiselt kahaneb. Eelmise aastaga võrreldes on maksumaksjaid 3,3% vähem. Seega, kui töötute arv väheneb ja tööga hõivatute arv väheneb, siis kuhu inimesed kaovad?

Inimesed lihtsalt kaovad ja kaob ka mure, paistab olevat valitsuse strateegia. Aga olematu tööpoliitika on ülimalt lühinägelik. Sotsiaalteadlased kutsuvad töötahtelisi inimesi Eesti inimvaraks. Laristada oma tööinimestega, lastes neil heituda või lahkuda, on nagu röövkaevandamise, salaküttimise või metsavarguse soosimine. Hoolimatus teeb riigi vaesemaks ning täna tehtud vigu on järgmistel aastatel väga raske korvata.

neljapäev, 4. november 2010

Olulise tähtsusega riiklik küsimus

Lisasin oma blogisse videoklipi Maarahva kongressist. Selle toimumist ei saanud maha vaikida isegi Kuku raadio. Nali naljaks, aga kui maha vaikida ei saa, siis tänitati jutusaates pikalt, et enam maarahvast kui sellist olemas ei olegi.

Keskerakond on ikka seisnud selle eest, et ka maal oleks võimalik töötada, arstiabi saada ja oma lastele korralik haridus anda. Selle eesmärgi saavutamiseks kutsusime ka tuleva nädala neljapäevaks ellu Riigikogu istungitesaalis toimuva riiklikult tähtsa arutelu - maapoliitika tuleviku teemal.

Eks tänane valitsus soovi ikka jätkata sama strateegiat. Kui vaikida ja mitte tähelepanu pöörata, siis polekski nagu midagi viga. Aga kas ikka saab meie külmas kliimas end jaanalinnu kombel pead pidi liiva pista?

esmaspäev, 1. november 2010

Stiglitz "Freefall"


Kas teadsite, et Hiina hieroglüüf, mis tähistab kriisi on kahetähenduslik. Otsetõlkes võib see tähendada nii ohtu kui ka võimalust?

Joseph Stiglitz, Columbia ülikooli majandusprofessor ja 2001. aasta Nobeli majanduspreemia omanik, on kirjutanud raamatu, mis kuulub kahtlemata kohustusliku kirjanduse nimekirja neile, kes püüavad mõista viimaste aastate majanduskriisi. Kuulu järgi pidavat raamat juba tõlkimises olema ja peatselt ka eesti keeles ilmuma.
Selles raamatus on küllaga provokatiivseid küsimusi ning kriitikat. Üks detail peaks ka meile siin valusalt tuttav olema.

Stiglitz nendib, et Aasia riikide silmis paljastab käimasolev kriis USA topeltmoraali. Kui Aasia kriisi ajal sundisid USA ja IMF kriisis kannatanud riikidele peale erakordselt valuliku raviviisi, siis nüüdses kriisis kasutatakse enda peal ravi, mis leevendab valu märksa efektiivsemalt.

Aasia kriisis oli ravimiks see sama, mida nüüd Eestis praktiseeritakse. Valitsused vähendasid riigieelarve puudujääki ja kärpisid karmilt kulutusid. Isegi kui see põhjustas Tais AIDSi epideemia taaspuhkemise. Isegi kui see tähendas Indoneesias nälgivate inimeste toiduabi kärpimist. Ja isegi siis, kui see lõppes Pakistanis olukorraga, kus riigikoolide puudus sundis lapsevanemaid oma poegi madrassa koolidesse saatma, kus neid koolitati äärmusliku islami vaimus.

Stiglitz nendib, et majanduskõikumised arenguriikides on rängemad, kui arenenud riigid endal juhtuda lasevad. Arenenud riigid pehmendavad kriisi oma elanikele, lastes eelarve defitsiiti, rakendades majanduse elavdamise ja töökohtade loomise pakette ning kulutades kriisi ajal riigi poolt enam. Samas kui arengumaid sunnitakse käituma pro-tsükliliselt ehk kärpima, tõstma makse ja laenuintresse.

Ehk Joseph Stiglitzi raamat „Freefall: America, Free Markets, and the Sinking of the World Economy” annab järjekordse kinnituse sellele, et Eestis eelmisel ja üle-eelmisel aastal rakendatud kärpepoliitika polnud mingi edukas kriisilahendus, vaid valulik ja hoolimatu arengumaale omane valuvõte. Stiglitz nendib ka seda, et peale valuvõtteid ei pruugi SKP anda ausat tagasisidet poliitika mõjude osas. Isegi kui SKP tõuseb, ei pruugi tavaline inimene sellest “majanduskasvust” midagi positiivset saada. Vastupidi toimetulek võib pigem halveneda, sest kui kriisi lahendatakse arenguriigi võtmes, siis kasvab ka ebavõrdsus.

neljapäev, 28. oktoober 2010

Kuidas kahe lapse ema astmelisest tulumaksust võidab

Mind üllatab Tartu Ülikooli diplomiga reformisti hariduslünk. See reformist on rahanduskomisjoni esimees. Aga ta ei saa aru majandusteaduse algterminitest.

Nii suudabki ta oma nime all levitada valet astmelise tulumaksu kohta, esitades meie poolt esitatud eelnõu nii, nagu võis kunagi toimida nõukogude ajal maksustamine. Eksitades aga selgelt inimesi tänapäevase astmelise maksusüsteemi osas.

Seetõttu toon lihtsa näite, mida tähendab astmeline tulumaks tavalisele palgasaajale. Iga inimene, kes teenib täna Eesti keskmist palka või sellest vähem, võidab. Silmas peab pidama seda, et maksuastmed ei vahetu mitte palgasumma, vaid maksustatava tulu põhjal. Seega kõigepealt arvutatakse maha tulumaksuvaba tulu. Kui peres on rohkem lapsi, siis on ka maksuvaba tulu suurem. Kui tehakse kulutusi kodulaenu maksmiseks või hariduskuludeks, lähevad ka need tulumaksuvabastuse alla.

Peale maksuvaba tulu on järgmiseks astmeks 18%. See on madalam kui tänane 21-protsendine maks, ning selle astme võrra on aastas maksuvõitu 2000 krooni. Oluline on silmas pidada ka seda, et kui maksustatav tulu aastas ületab 70 000 krooni, siis sellel, ületavale summale hakkab kehtima järgmine, 26-protsendine aste ning kui maksustatav tulu aastas ületab 50 tuhandet krooni, on sellest kõrgema sissetuleku maksuaste 33 protsenti.

Võtame näiteks kahe lapse ema Mari, kelle brutopalk kuus on 15 tuhat krooni. Esiteks arvutatakse maha maksuvabastused. Selleks on riiklik kogumispension 300, töötuskindlustusmakse 420, vabatahtlik pensionisammas 250, tulumaksuvaba miinimum 2250, tulumaksuvaba miinimum teise lapse eest 2250, hariduskulud 200, kodulaenu intress 500. Kokku maksuvaba tulu 6170 krooni. Järgmised 5833 krooni maksustatakse 18 protsendiga. Kuna see on 3% madalam maksumäär kui täna, on võit 175 krooni kuus. Kuid tema sissetuleku ülemised 2997 krooni on juba teises maksuastmes ja maksustatakse 26 protsendiga. Selle summa pealt tuleb maksu maksta 150 krooni enam, kui senise maksusüsteemi puhul. Seega võidab kahe lapse ema Mari, vaatamata sellele, et ta teenib Eesti keskmisest kõrgemat palka, ka astmelise tulumaksuga sümboolsed 300 krooni aastas.

Tõsi, veel suurema sissetulekuga inimesed peavad hakkama maksma märksa enam. Ja hirmutatakse, et nad hakkavad tulusid peitma. Samas on Eesti riik ja meie maksuamet iseseisvuse jooksul saanud piisavalt tugevaks, et olla võimeline koguma ka euroopalikke makse.
Lõppkokkuvõttes ei ole ju ka jõukate inimeste eesmärgiks elada riigis, kus haridus, turvalisus ja tervishoid on nõrgad ning kust noored inimesed kipuvad lahkuma. Lahkumise meelissihtpaikadeks on aga just needsamad riigid, kus kehtib astmeline tulumaks.

kolmapäev, 27. oktoober 2010

Ei taha Eestit, kus valitsevad dogmad

Täna andis Riigikontrolör Mihkel Oviir aru oma tööst. Ta pidas pika ja põhjaliku kõne, mille lõpuosas rääkis ka oma murest, et Eestis on valitsema hakanud vaen inimeste vastu, kes ei arva nii nagu valitsus.

Oviir ütles: Olen kurb, et ühiskonnas ja poliitilistes ringkondades on üha enam tunda sättimust tõrjuda alateadlikult, ükskõik millised mõtteavaldused, mis ei lähe kokku teatud dogmadega, olgu nad siis ühiskondlikud, parteipoliitilised või mis iganes. Kui julged öelda midagi, mis ei lähe kokku parteilise loosungi või analüüsioskuseta inimeste arusaamadega, võidakse küsida, kas sulle ei meeldi siis Eesti Vabariik? Jah, see on kahjuks üsna levinud diskussioonitase! On äärmiselt kahetsusväärne, et üha enam kohtame suhtumist, kus nähvatakse, et see ja see teine asi ei vääri arutamistki, kärts katki ja mürts prügikasti! Ma arvan, et see on tupiktee. Eesti ühiskond ei saa lähtuda oma tuleviku arengu aruteludes mõttepuuslikest või parteipoliitilistest dogmadest. Ideid tuleb analüüsida ja nende üle otsustada, lähtudes kõigekülgsest ratsionaalsest mõjuanalüüsist ja oma võimalustest. Suhtumine, et ei, seda või teist asja me ei kavatse küll arutada, ei vii edasi. Meil tuleks rahulikult, ilma hüsteeriata, arutada nii hariduse, meditsiini, maksude, sisserännu, sotsiaalhoolekande, riikluse korralduse ja paljude teiste küsimuste üle. Me peame olema vabad vanade jäikade seisukohtade taagast ja laskma mõtte vabaks.

Ma olen ka ise korduvalt kogenud, et tänane valitsev erakond tahab end samastada riigiga. Et kui kritiseerid valitsust ja tema valeotsuseid, siis justkui oled ka Eesti riigi vastu. Kui pole nõus valitsusega, siis soovitatakse üldse siit riigist lahkuda. Kui avaldad arvamust, mis ei ole valitsuse arvamus, siis peetakse õigustatuks sind vales süüdistada.

Väga kurb ja väga vale on selline areng. Ma kardan, et selline ühe tõe levitamine on ka väga ohtlik demokraatiale. Ja ma tõesti imestan selle üle, et kui leidub mõni kõrge riigiametnik, kes sama muret väljendada söandab, siis on see imestust vääriv. Miks? Miks me peame täna juba imestama sellise lihtsa asja üle, et ametnik ütleb valitseva erakonna kohta välja ka kriitilisi mõtteid. Mõtelge selle üle...

teisipäev, 26. oktoober 2010

Miks on aeg küps astmeliseks tulumaksuks


Rahanduskomisjon arutas täna astmelise tulumaksu eelnõu. Vastavalt sellele saaks maksude alandamine osaks kõigile, kelle sissetulek jääb alla keskmise palga. Riik saaks aga lisatulusid, mis võimaldab alandada kaudseid makse ning tagada vajalikud vahendid, et riik saaks riigina toimida.

Miks on aeg Eesti senine lihtsakoeline maksusüsteem muuta? Seda on muide soovitanud Eestile jaanuaris 2010 ka IMF Raport Eesti kohta.

Üldistatult on praeguse tulumaksusüsteemi negatiivsed aspektid järgmised:
1) tulumaksulaekumise maht kogu avaliku sektori maksutuludes on langenud ning on suurenenud riigieelarve sõltuvus tarbimismaksudest. (statistikaamet andis teada, et möödunud aastal tõstis maksukoormust kaudsed maksud, mille osakaal kasvas 3% SKPst, samas kui tulumaksu osakaal on poole väiksem kui Euroopas keskmiselt).
2) tulumaksude vähenev osakaal halvendab eelarvepositsiooni ning piirab Maastricht kriteeriumide ning Kasvu- ja Stabiilsuspakti nõuete täitmist;
3) proportsionaalne tulumaksusüsteem süvendab fiskaalpoliitika pro-tsüklilisust ja elimineerib tulumaksude kui võimaliku automaatse stabilisaatori mõju;
4) proportsionaalne tulumaksusüsteem soosib ebasoovitavate tuluerisuste kasvu nii individuaalsel kui regionaalsel tasandil.

Vastavalt astmelise tulumaksu eelnõule liiguks 360 tuhat palgasaajat esimesse maksuastmesse, kus tänase 21% maksu asemel hakkaks tasuma 18%. Kõige jõukam 10 protsenti ehk 80 tuhat inimest peaks aga oma maksustatavast tulust, mis ületab aastas 250 tuhat krooni tasuma 33% (maksuastmete puhul on tegemist liitprogressiooniga). Riigieelarvele tuleks sellest aastas kasu 3,5 miljardit krooni.
Komisjonis jagunesid hääled 5 poolt, 6 vastu ja üks roheline erapooletu.
Fotol on Eesti koos teiste lihtsakoeliste riikidega, kes lepivad lihtsakoeline maksusüsteemiga.
SOOVITAN LUGEDA KA VIKTOR TRASBERGI ARTIKLIT ASTMELISEST TULUMAKSUST SIIT

neljapäev, 21. oktoober 2010

Miks hinnad tõusevad ja kas maksudel on sellele mõju?

Eile toimus ETV Foorumis arutelu tuleva aasta eelarve üle. Ainus asi, mille Postimehe võrguväljaanne sellest välja noppis, oli reformikate maksutõusu jutt.

Ma olen seisukohal, et kui aasta tagasi tehti mitmed maksutõusud, mis on üdini ebaõiglased, siis jäävad need ebaõiglaseks ka aasta möödudes.

Lihtne näide: selle valitsuse ajal on igale bensiiniliitrile lisatud 2,1 krooni aktsiise ning 1 kroon käibemaksu. Maagaasile ei olnud 2007 aastal üldse aktsiisi, nüüd on see 367 krooni 1000m3 kohta – kaks pool korda enam kui Euroopa Liidu miinimummäär. Elektrile ei olnud 2007 aastal üldse aktsiise, nüüd on 70 krooni MWh kohta ehk ligi viis korda enam kui meie lõunanaabritel. Põllumeeste poolt kasutatavale diislile on lisatud aktsiisimäär 1,736 krooni, mis ületab Euroopa Liidu kehtestatud miinimumi 5,2 korda.

Kaheprotsendisest käibemaksutõusust saab riik iga kuu 150 miljonit lisatulu.

Miks need maksud ebaõiglased on? Sest maksukoormuse panemine käibemaksule ja aktsiisidele tähendab koormuse asetamist ka neile, kellel palka polegi – lapsed, eakad ja tööd otsivad inimesed. See on lihtsakoeline maksusüsteem, mis koormab väiksema sissetulekuga inimesi.

Riigi sõltumine tarbimismaksudest õhutab hinnatõuse. Eesti hinnatõus on Euroopa üks kiiremaid. Toiduainete hinnatõusu ennustatakse Eesti Panga poolt aasta lõpuks 6,6 protsendiseks, samal ajal kui Euroopas on keskmine 1,8%. See erinevus iseenesest näitab, et kõiges ei saa süüdistada maailmaturu kallinemist, mitmed hoovad on ka riigi enda maksupoliitikas peidus.

Seetõttu ongi imelik kuulata reformiste kinnitamas, et uusi maksutõuse ei tule. Tõepoolest, need on ennaktempos juba tehtud.

kolmapäev, 20. oktoober 2010

Ebaõigluse põlistamise eelarve

Rahandusminister ja eelarve kokkupanemisel osalenud ametnikud väärivad tunnustust selle eest, et 2009. aasta tõmblemine on asendunud plaanipärasema tegevusega.

Eestil on seljataga rasked ajad. Raskemad, kui enamikel teistel Euroopa riikidel. Kolm aastat majanduslangust on nõudnud Eesti inimestelt erakordselt palju mõistvust, kannatlikkust ning valmisolekut loovutada osa oma senisest toimetulekust.

Vabariigi valitsusel on olnud julgust kriisisituatsioonis otsustada. Kuid vajaka on jäänud valmisolekust mõelda väljaspool oma kitsast maailmamulli. Sel ajal kui enamik Euroopa riike pidas kriisis esmatähtsaks inimesi, on meil esmatähtsad eelarvenumbrid. Puudu jääb ka arusaamisest, et mitte kõik Eesti inimesed ei teeni nelja keskmist eesti palka ja seetõttu puudub neil ka polster majandussurutise üleelamiseks. Arusaamine, et viimastel aastatel lisatud maksukoorem on paljudele peredele liiga raske kanda, aitaks seda eelarvet märksa inimnäoliseks muuta. Aga asi, mida siin saalis endale tõesti lubada ei tohiks on see, et puudu jääb lihtsalt huvist. Ja siin viitan ma selgelt esireas istuvale reformistile, kes eelarve üleandmise arutelude ajal lihtsalt arvutist BMW pilte vahtis.

See eelarve ei paku lahendust, kuidas kriisist välja tulla. Ta pakub selle sama jätkumist, mis meil sel aastal juba mureks on. See on seisaku eelarve ja ebaõiglaste valikute põlistamise eelarve. Riigieelarve puhul ei saa rahul olla sellega, et arvude taga ei nähta inimesi.

See eelarve ei anna Eesti inimestele võimalust tõusnud hindade, vähenenud sissetulekute ning kärbitud toetuste olukorras toime tulla. Me ei saa vaadata ükskõikselt pealt, et sellise paberil hea väljanägemisega eelarve saamiseks lükatakse määramatult edasi Eesti arengu jaoks olulised otsused.

Riik, mis oma inimestest lugu peab, ei saa rahulduda meie lihtsakoelise maksusüsteemiga, mis koormab väiksema sissetulekuga inimesi nii, et nad seda koormat kanda ei suuda ning jagab hüvesid kõige jõukamatele.

Peaminister ironiseeris eelarvet üle andes, et loomulikult tulevad eelarve tulud kodanike taskust. Kuid olukorras, kus viimase aasta eelarveotsused on väiksema sissetulekuga inimeste isiklikud eelarved viinud defitsiiti, ei saa hoobelda maailmameistri tiitli püüdmisega eelarve tasakaalu osas.

Me ei ole rahul sellega, et kaudsete maksude ränk tõus möödunud aastal, mis asetab maksukoormuse ka nende õlgadele, kes palka ei saa, nüüd põlistatakse. See on koormus eelkõige lastega peredele ja pensionäridele.

See eelarve ei paku lahendusi meie ees seisvatele kõige valusamatele küsimustele. Tööpuudus säilib kõrgena, samas kui lisatud aktsiisid ja käibemaks tekitavad surve hinnatõusudeks.

Riik, mis oma enda tulevikust hoolib, ei saa ignoreerida tööpuudust – hoolitse inimeste hõive eest ja eelarve hoolitseb enda eest ise. Ka Eesti Pank teatas meile oma prognoosis, et majandusprognoosi optimistlikum pööre sõltub hõivest.

Eestis on sellel aastal tööga hõivatute tase taasiseseisvumise madalaim. Järgmisel aastal ennustatakse hõivatute arvu kasvu vaid 5 tuhande inimese võrra. Samas on Eesti tööturupoliitika Euroopa üks alafinantseeritumaid. Meie noorte tööpuudus ulatub 40 protsendini. Need on noored, kellest sõltub Eesti tulevik. Me ei ole nii suur riik, et me võiksime tööjõuga pillavalt ringi käia. Need inimesed on kasutamata ressurss. Riigipoolne panus töökohtade loomisse aitaks paljud neist inimestest abivajaja staatusest maksumaksjaks.

Täna vajavad nad aga abi ja 1000 krooniga, millele jätab see eelarve toimetulekutoetuse ei ole neil võimalik ära elada juba sel aastal, rääkimata tuleva aasta eurohindadest.

Muidugi on oluliselt lihtsam öelda, et mitte midagi pole võimalik teisiti teha, kuid tegelikult on küsimus meie prioriteetides. Mis puudutab seda, et raha ei ole, siis ma tuletaksin meelde vana tarkust, et iga suur asi koosneb väikestest asjadest. MTÜ Eesti Omanike Keskliit on juba aastaid saanud riigieelarvest paar miljonit krooni, kahjuks teevad selle raha eest lihtsalt mõned jultunud riigikogu liikmed oma isiklikku valimiskampaaniat, ma ei ole rahul valimiskampaania kulutuste peitmisega riigieelarvesse.

Keskfraktsioon teeb riigieelarve seaduse eelnõusse muudatusettepanekuid. Meie jaoks on esmatähtis inimeste ja valdade eelarvete tasakaal. Meie jaoks on olulised lahendused, mis aitavad meil kriisist välja tulla ilma ülemääraste inimvarakaotusteta. Kui eelarve lõppversioon selle saavutab ja me näeme, et koalitsioon mõtleb meiega kaasa ja on avatud diskussioonile, on Keskfraktsioon valmis ka eelnõu toetama.


(TEGEMIST ON 20. OKTOOBRIL 2010 RIIGIKOGUS PEETUD KÕNEGA 2011. AASTA EELARVE ARUTELUL).

laupäev, 16. oktoober 2010

Presidendi kärajad


Tänavustel presidendi kärajatel tekkis esmamulje, et olen sattunud hoopis IRLi poolt korraldatavale koolilaste koolitustele. Teate ju küll, paar nädalat tagasi lahvatas uudispomm, et isamaalased treenivad koolilapsi ukselt uksele käima ja rääkima, mida head on oodata, kui Mart Laar peaministriks valitaks.

Aga olgu pealegi, Laari juttu oleme ennegi kuulnud. Veel enam hämmastas mind avatud mikrofoni puhul esimene kõneleja – reformierakonna hall kardinal Rain Rosimannus. Tõele au andes, pole ma teda Riigikogu saalis kunagi kõnelemas kuulnud. Nüüd aga kargas krapsti püsti ja kallistas Laari poolsurnuks, kiites, et mees esitas nii tublisti valitsuskoalitsiooni seisukohta. Ainult et … reformierakond on veelgi optimistlikum.

Tükk aega käis mikrofon käest-kätte valitsusliitlaste vahel, kes kõik tegid suuri sõnu soodsast keskkonnast. Üks roheline skeemidega tuntuks saanud poliitik arvas lausa, et puhta keskkonna nimel polegi üldse oluline, palju meid siia Eestimaa peale elama jääb.

Enne kui asi päris metsa läks tõi professor Margit Sutrop siiski sisse mõiste INIMENE. Ka mina leian, et arutades Eesti ees olevaid väljakutseid eesootaval kümnel aastal, ei saa kuidagi mööda minna meist, kes me siin elame. Jutt uute ajude meelitamisest on põnev, kuid miks on viimasel aastal nii priiskavalt suhtutud meie endi kaasmaalastesse, kes koos kõigi oma ajude ja oskustega lahkuvad? Kuskil mujal tunnevad nad end enam hinnatuna. Kuskil mujal eelistavad nad kasvatada oma lapsi. Kuskil mujal ei karda nad oma tervise pärast, pensioni pärast, vananemise pärast. Miks see koht ei võiks olla Eesti? Minu meelest see parim koht peaks just olema Eesti.

Juttu tuli sellest, kas me jääme kestma. Paljud kõnelejad olid uhked kolme lapse isad. President Ilves, Mikko Fritze, Jüri Ratas, Margus Punab ja mitmed ärimehed. Tõsi, president Ilves oma lõpusõnades poetas, et tähtis pole, mitu last on mehel. Kolme lapse emad rääkisid aga, et nende laste tuleviku sidumiseks Eestiga ei piisa vaid sellest, et Eesti jääb püsima. Vaja on tunnet, et siin saab areneda.

Ott Pärna Arengufondist jätkas seda mõtet pannes lauale erinevad arengusuunad. Meie ühiskond võib jätkata salliva ja segregeerivana, kuid märksa tõhusamalt saame oma inimressursse kasutada, kui oleme sidusad ja kaasavad. Suhtumise küsimus? Õnneks saab suhtumist hea tahtmise korral muuta.

Täna aga oleme olukorras, kus Eesti ekspordist 80% on välisinvestorite tehtud ning ärimehed ütlevad presidendi ees kõneledes, et valitsus pole mitte lahendus vaid probleem. Oleme olukorras, kus laste pealt hoitakse kokku, et püüda maailmameistri tiitlit kärpimises. Oleme olukorras, kus keskkonnast armastatakse rohkem rääkida kui inimestest. Kuid ka seda olukorda saab muuta ning presidendi kärajatel käranud inimesed andsid päris tõhusa suunamuutuse, mis IRLi slaididelt puudunud inimese siiski jutu keskmesse tõi.

teisipäev, 12. oktoober 2010

Avaliku arvamuse uuringust


Vahe uuringutulemuste ja tegeliku elu vahel võib olla ootamatult suur. Kui möödunud aasta europarlamendi valimiste eel, mõõtis üks Eesti juhtivaid uuringufirmasid TNS Emor Reformierakonnale 25% toetust, siis Reformierakonna tegelik tulemus nendel valimistel jäi napilt üle 15 protsendipunkti (15.3%).

Kohalike valimiste eel mõõdeti Ansipi partei toetuseks Emori poolt 31%, samas kui tegelikult toetas Reformierakonda 16.7% valijatest.

Europarlamendi valimiste eel oli niisiis vahe uuringute mõõdetud ja tegeliku toetuse vahel 10%, kohalikel valimistel aga koguni kahekordne.

On keeruline ette kujutada, kuidas saab peaministri erakonna toetus aina kasvada, olukorras, kus pikaajaline töötus suureneb, Eesti töötute vaesusrisk on Euroopa suurimaid, esmatarbekaupade, toasooja ja elektri hinnad tõusevad.

Keskerakonna poolt möödunud nädalal korraldatud Maarahva kongress tõi selgelt välja ka selle, kuivõrd eluvõõras on Reformierakonna ja IRL-i poliitikute jutt sellest, kuidas Eestil läheb aina paremini. Maapiirkondade elanikud näevad, kuidas suletakse koolimaju, postkontoreid, kaotatakse bussiliine ning väikesed maapoed on sunnitud uksed sulgema. Nii maainimesi kui linnainimesi löövad tänase valitsuse maksutõusud ning kurvastab tegutsematus tööpuuduse osas.

Uuringutulemus, et töötute esimene valik on Reformierakond on sama hea kui loomaaia jänes nimetaks oma turvalisemaks sõbraks boamao. Jah, tema kõhus on soojalt pime ning kuna homset ei tule pole homse pärast vaja ka muretseda. Kuid nii saab mõelda küll vaid jänes, kes on leppinud olukorraga, et temal polegi eluõigust ning kogu eksistentsi mõte on teha kingitus tugevamale. Ma arvan, et valimissituatsioonis hääletab eesti valija siiski nii, et tema enda ja ta pere elu oleks parem. Ning märtsis tõdeme -- kaks ei jää kolmandata - taas on uuringufirma ülehinnanud oma lemmikpartei reitingut.
NB! Kuna keskpäevatunnis võtsid Hõbemägi/Ruussar kritiseerida, et EMORi numbreid kuidagi valesti kajastatakse, lisan selle postituse juurde ka tabeli EMORI tulemustega vastavalt siis juuni 2009 ja oktoober 2009. Pilt pärit EMORi kodulehelt.

esmaspäev, 11. oktoober 2010

Tööpuudus tõi auhinna

See, mida Tallinna sotsiaalsete töökohtade kriitikud kiruvad, on nüüd Nobeli majanduspreemia pälvinud.


Intrigeeriv? Jah, tõesti. Kuid täna kuulutati välja selle aasta Nobeli majanduspreemia laureaadid.
Peter Diamond USA Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist, Dale Mortensen USA Northwestern ülikoolist ning Christpher Pissarides London School of Economics’ist said selle tunnustuse osaliseks tänu oma uuringutele töötuse ning majanduspoliitika seoste üle.

Christopher A. Pissarides’it Londoni majandus- ja poliitikateaduste koolist tõi oma senisest uurimustööst välja ühe eriti olulise punkti: “täna tuleks eriti silmas pidada seda, et töötud ei jääks tööta liiga kauaks. Neile tuleb anda otsene töökogemus, nii et nad ei kaotaks sidet tööturuga ega töötahet. Abi ei pea seisnema kallis koolituses, aitab nii lihtsast asjast nagu toetatud töökohalt saadud töökogemusest.“


Põnevat lugemist pakub oma blogis ka üle-eelmine Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman, kes muuhulgas peatub imelikul seaduspärasusel -- Beveridge kurvil, kus korraga kasvava tööpuuduse olukorras ei täitu enam ka pakutavad töökohad. Täpsemalt loe siit: http://krugman.blogs.nytimes.com/2010/10/11/what-we-learn-from-search-models/

neljapäev, 7. oktoober 2010

Haigus läheb kalliks maksma

Kindlasti on teil mõni tuttav, kes on jätnud enda haiguse välja ravimata, sest rohud on tema jaoks olnud liiga kallid. Võibolla see inimene polegi vaid tuttav, vaid olete sedasi ka ise pidanud tervise arvelt kokku hoidma. Üks korralik viiruslik kopsupõletik või tõsisem gripp võib väga kalliks minna. Ja mitte ainult kallima vara – tervise seisukohalt, vaid puhtalt rahaliselt. Kuid krooniline haigus võib terve pere vaesusesse paisata.

Mul on üks hea sõber, kes ameti poolest on arst. Ta on aina tihedamini hakanud rääkima oma murest, et nemad haiglas üritavad anda endast parima, aga kulude kokkuhoiu surve on ka neil suur. Seega tuleb sageli inimene välja kirjutada enne tema täielikku paranemist. Probleemiks on see, et ravi peab jätkuma kodus. Selleks vajalikud ravimid peab inimene aga ise ostma. Ja kui raha pole kojusõidukski, siis on naiivne loota, et ravi lõpule jõuab. Mis omakorda tähendab seda, et millalgi mitte väga kauges tulevikus on sama patsient tagasi, olukord on tõsisem ning uus ravi kallim.
Eesti patsiendi omaosalus ravimite eest tasumisel on ligi 50 %, ületades Euroopa keskmist üle seitsme korra (Euroopas on see näitaja keskmiselt 7%, Prantsusmaal isegi 4%). Me ei ole veel poolel teelgi viie rikkama riigi hulka, kuid inimeste tervise pealt teenib riik nii nagu oleksime.

2008. aastal otsustas reformierakonna ja IRLi liit tõsta ravimite käibemaksu 5protsendilt 9% protsendile. See peaaegu kahekordne maksulisamine tõi riigile ainuüksi möödunud aastaks elanike tervise arvelt ligi 135 miljonit krooni lisaraha.

Nüüd kiitleb peaminister sellega, et eelarve tasakaalu poolest püüdleb ta Euroopa meistriks. Selline meistritiitel pole aga midagi väärt, kui inimesed selles riigis kaotavad tervise ja vaevlevad võlgades. Seetõttu tegimegi ettepaneku karmidel aegadel tõstetud makse leevendada.

Paraku täna otsustas valitsus, et ravimeid kallimalt maksustades soovivad nad riigieelarve tulu saada. Eriti arusaamatult kõlab põhjendus, et ravimite käibemaksu ei saagi kahe aasta tagusele tasemele langetada, sest see „moonutaks konkurentsi ja oleks kellegi suhtes ebaõiglane ega omaks soovitud mõju“. Seda ütleb rahandusminister Jürgen Ligi, kelle nägemuses kümnekordse erinevusega emapalk on õiglus ise. Aga ravimi maksumäära puhul saaks korraga soodustusi ka need, kes „tegelikult riigi tuge ei vaja“.

Tegelikult saaks meie ettepaneku kohaselt kõige enam maksuvabastust Haigekassa. Tema on täna suurim ravimite ja meditsiinitehnika ostja. Ja sellest rahast, mis on mõeldud inimeste ravimiseks, peab Haigekassa maksma kümneid miljoneid riigieelarve käibemaksulahtrisse. Sealt see raha aga enam inimeste terviseparanduseks tagasi ei jõua. Kui Haigekassa saaks aga säästa kümned miljonid aastas käibemaksutõusule kuluvaid kroone, siis saaks selle eest näiteks laste ja eakate ravimeid enam soodustada. Nii nagu Euroopas kombeks on.

neljapäev, 30. september 2010

Strandbergi tehing

Ma olen mitmel korral siin blogis peatunud roheliste häälte ostmisel ning nende häälte abil tudengite õppetoetuste vähendamise, maksutõusude läbisurumise ning pensioniea tõstmise saavutamisel.

Samas ei saa kuidagi kohaseks pidada, et 86 miljonit riigi raha saab üks seltskond kasutada kui isiklikku. Selle raha liigutajateks palgatakse inimesi ilma konkursita. Seda raha jagatakse laiali projektidele, mis saavad toetuse samuti ilma mingit konkurssi läbimata.

Millegipärast on sellist raha väärkasutust liiga kaua pealt vaadatud. Majandusminister Juhan Parts leiab, et andke aega atra seada. Alles peale Riigikontrolör Mihkel Oviiri karmi kriitikat raha väärkasutuse üle, andis Parts lõpuks intervjuu, et tuleva aasta eelarvesse enam roheliste agentuuri jaoks raha planeeritud pole.

Mis saab aga juba antud 86 miljoniga? Lisan allpool Riigikontrolöri täisettekande. See viitab ilmselgelt ilma konkurssideta, ilma selgete ülesanneteta kümnete miljonite kulutamisele. Foto on möödunud aastast, kui Reformierakonna ja IRLi poliitikud rohelistele diili pakkusid. Kuigi kokkuleppijad ei vastuta oma tegude eest, peaks majandusminister Juhan Parts siiski vastust andma, mis tema haldusalas toimub.

Riigikontrolör Mihkel Oviiri ettekanne Kliima- ja Energiaagentuuri rahakasutuse kohta, esitatud Riigikogus 20. septembril 2010

Arupärimisele vastamiseks analüüsis Riigikontroll agentuuriga seotud dokumente, samuti küsitlesime agentuuri juhti, nõukoja liikmeid ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energiavaldkonna ametnikke.

Enne küsimusele vastamist selgitan lühidalt, kuidas sihtasutuse KredEx juurde loodi osakond nimega Kliima- ja Energiaagentuur. 18. juunil 2009 võttis Riigikogu vastu otsuse, millega tehti Vabariigi Valitsusele ettepanek luua Kliima- ja Energiaagentuur. Otsus nägi ette, et enne agentuuri loomist esitab valitsus Riigikogule agentuuri tegevusprogrammi ja asutamisdokumendid. Samal päeval kiitis Riigikogu heaks 2009. aasta riigieelarve teise lisaeelarve. Sellega eraldati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile 86 miljonit krooni energiasäästuprogrammideks. 2009. aastal raha ei kasutatud, vaid see kanti üle 2010. aasta riigieelarvesse. Riigikogu otsusest sai innustust majandus- ja kommunikatsiooniminister, kes soovis agentuuri loomist kiirendada. Minister kinnitas 2009. aasta lõpus käskkirjaga Kliima- ja Energiaagentuuri tegevust nõustava 15-liikmelise nõukoja ja sõlmis riigi sihtasutusega KredEx lepingu.

Lepinguga loodi riigi sihtasutusse osakond nimega Kliima- ja Energiaagentuur. 5. jaanuaril 2010 sõlmitud kokkuleppega anti vastloodud KredExi osakonna kasutusse 2010. aasta riigieelarvest ligi 86 miljonit krooni. Lepingus leppisid majandus- ja kommunikatsiooniminister ning KredExi juhataja kokku, et Kliima- ja Energiaagentuur peaks muutuma iseseisvaks asutuseks hiljemalt 2010. aasta teise kvartali lõpuks. Praeguseks agentuur iseseisvunud ei ole. Lepingus seati agentuuri ehk KredExi osakonna eesmärgiks algatada koordineerivad uuringud ja arendustegevus energia-kliima valdkonnas, parandada riiklikku energia- ja kliimapoliitika elluviimist, välja töötada ja rakendada säästva arengu meetmed ning ellu kutsuda näidisprojekte.

Nüüd siis esimene küsimus: "Kuidas hindate riigieelarvest sellise agentuuri loomiseks vahendite eraldamist praeguse majanduskriisi tingimustes? Kas on eetiline luua majanduskriisi tingimustes, kus riigil on töötus 19,8%, agentuur, millel puudub selge visioon ning missioon?" Riigieelarvest raha eraldamine või selle eraldamata jätmine on sõltumata riigi majanduslikust olukorrast otsustajate poliitiline valik. Riigikontroll sellele hinnangut anda ei saa. Eks te siin saalis teate ju tegelikult suurepäraselt, miks selline idee äkki tekkis ja rahastuse sai. Riigikontroll hindab, kas maksumaksja raha on kasutatud parimal võimalikul viisil, s.o seaduslikult ja tulemuslikult. Riigikontroll on oma auditites täheldanud, et tähtsate energiapoliitiliste küsimuste lahendamisel on suur takistus tõese info vähesus ja eri valdkondade poliitika mõju analüüside puudumine. Riigikontrolli hinnangul oleks Eestis vajal energiavaldkonna sõltumatut kompetentsuskeskust, kellel oleks teemast tervikpilt ja kes oleks abiks ka valdkonnaüleste probleemide lahendamisel. Hinnates Kliima- ja Energiaagentuuri tulemuslikkust, tuleb tõdeda, et sellist agentuuri, nagu Riigikogu saalis toimunud arutelude käigus lubati, praeguseks loodud ei ole. Eestis energiateemat tervikuna haldava asutuse asemel on tekkinud riigi sihtasutuse KredEx koosseisus osakond nimega Kliima- ja Energiaagentuur. Kuigi kaheksa tegutsemiskuud on liiga lühike aeg, et teha lõplikke järeldusi, tuleb siiski kurvastusega nentida, et seni on tegeldud põhiliselt projektide otsimisega, millele sobiks toetust anda. Saavutatud ei ole aga põhilist eesmärki: luua võimekus energiateemade terviklikuks haldamiseks.

Agentuuriga seotud inimesed on öelnud, et toetuse andmise eesmärk on saada näidisprojektide kaudu energiasäästliku ehitamise asjatundjaks. Samas ei ole agentuur seni hakanud tegelema kliimavaldkonnaga, ka pole välja selgitatud, milline peaks olema tema roll ja koostöö energia- ja kliimavaldkonnaga tegelevate ministeeriumide ning toetust jagavate asutustega. Agentuuri kesiste töötulemuste eest vastutab lepingu sõlmimisel vastutuse võtnud KredExi juhataja. Üldiselt, nagu on öelnud ka rahandusminister Jürgen Ligi, et ega keegi täpselt ei tea, mis loom see agentuur on.

Teine küsimus: "Kas peate sellisel viisil maksumaksjate raha suunamist ratsionaalseks ja hea avaliku halduse tavaga kooskõlas olevaks?" Kui vaadata raha eraldamise viisi, tuleb tõdeda, et agentuuri loomiseks ja tegutsemiseks anti 86 miljonit, ilma et olnuks selge, milliseid ülesandeid ja kuidas agentuur täitma hakkab. Agentuuri loomist käsitleva otsuse kohaselt pidi valitsus esitama hiljemalt 2009. aasta 15. septembriks Riigikogule Energia- ja Kliimaagentuuri loomise põhimõtted, alusdokumendid ja rollikirjelduse. Riigikogu otsus on sisuliselt täitmata jäetud.

Valitsus ei ole Energia- ja Kliimaagentuuri loomise põhimõtteid, alusdokumente ega ülesandeid arutanud, rääkimata nende esitamisest Riigikogule. Seega on Riigikogu eraldanud raha ilma selge eesmärgita ja võtnud ise endalt võimaluse hinnata raha kasutamise sihipärasust ja tulemuslikkust. Samuti on Riigikogu ise vähendanud riigi rahandusotsuste läbipaistvust.

Kolmas küsimus: "Kuivõrd on Riigikontroll jälginud eraldatud 86 miljoni krooni otstarbekat kasutamist?" Käesoleva aasta juulis ja augustis vaatas Riigikontroll Kliima- ja Energiaagentuuris läbi raha kasutamisega seotud otsused ning analüüsis raha kasutamise korraldust. Kokkuvõtvalt oli vaatepilt muret tekitav. Augustikuu seisuga on agentuuri nõukoda kinnitanud agentuurile visioonidokumendi. Selles on seatud eesmärgiks olla muu hulgas energia- ja kliimapoliitika nõuandekeskus ning Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu partner energeetika- ja kliimaküsimustes. Kõikide nende heade eesmärkide saavutamiseks aga selget tegevuskava ja eelarvet pole. Eelarve osas täpsustan, et nõukoda on koosolekul küll eelarve kinnitanud, kuid see ei kajasta kogu eraldatud 86 miljoni kasutamist.

Üheselt ei ole kindlaks määratud ka tegevjuhi ja nõukoja otsustuspädevus. Projekte on toetatud üldjuhul ilma avalikku konkurssi välja kuulutamata ning nii mõnegi projekti toetamine on küsitav. Näiteks otsustas agentuuri nõukoda ehitada maksumaksja raha eest Jõelähtme golfikeskusesse 4,6 miljoni krooni eest kaks passiivmaja tüüpi ühepereelamut, mis väidetavalt hiljem maha müüakse. Tänaseks on 86 miljonist kroonist reaalselt kulutatud ehk KredExi raamatupidamisest välja makstud 4,3 miljonit krooni ehk 5% eraldatud rahast. Need on Kliima- ja Energiaagentuuri enda andmed.

Kliima- ja Energiaagentuur saatis Riigikontrollile ka ülevaate arendus- ja koostööprojektidest ning lepingutest augustikuu seisuga. Selle järgi on planeeritud rahastada eri projekte umbes 60 miljoni krooni ulatuses.

Neljas küsimus: "Kuidas hindate agentuuri juhi valimiste toimumist, kus Energia- ja Kliimaagentuuri nõukoja liikmetel oli valida vaid üks kandidaat?" Olukord, kus nõukojale esitatakse agentuuri juhi kandidaadiks vaid üks isik, ei tähenda automaatselt, et nõukojalt on valikuvõimalus ära võetud. Nõukojale jääb alles õigus mitte toetada esitatud kandidaati. Kuid minu silmis pole kindlasti järgimist väärt praktika, et nõukoja esimees teeb ettepaneku määrata tegevjuht konkursita ning esitab agentuuri juhi kandidaadiks oma erakonnakaaslase. Riigikontrolli arvates ei ole hea haldustavaga kooskõlas, et kaheksast agentuuri töötajast on konkursi korras võetud tööle vaid üks, see on büroo juhataja. Kahe töötajaga on sõlmitud käsundusleping. Kuigi sisuliselt on sõlmitud käsunduslepingud töölepingud, ei kajastu nendega seotud kulud agentuuri tööjõukuludena.

Nagu ka ajakirjanduses on juttu olnud, on üks käsundusleping sõlmitud agentuuri nõukoja esimehe elukaaslasega, ta on võetud tööle arendusnõunikuna tunnitasuga 600–1000 krooni. Täpsustusena lisan, et maksimaalselt on agentuur maksnud sellele nõunikule ühe kuu eest seni 27 000 krooni ja saanud selle eest umbes nädala jagu, umbes 45 tunni eest tööd. Juuli ja augusti töötundide eest veel aruannet esitatud ei ole.

Rõhutan sellest juhtumist tulenevalt, et alati tuleb katsuda vältida selliseid probleemseid töösuhteid. Sellest on vähe, kui kõik on tegelikult aus, asjad peavad ka näima ehk välja paistma ausad.

Viies küsimus: "Millised on teie meelest Kliima- ja Energiaagentuuri olulisemad ülesanded ning miks ei võiks neid täita mõni juba eksisteeriv institutsioon?" Riigikontroll on soovitanud Kliima- ja Energiaagentuuri loomist mitmes auditis. Sellised organisatsioonid tegutsevad enamikus Euroopa riikides, sest ministeeriumi tasandil on raske energiaküsimusi kompleksselt lahendada. Eelkõige peaks Kliima- ja Energiaagentuur olema kompetentsuskeskus, kes vaataks energia ja kliima temaatikat tervikuna, kes suudaks poliitika kujundajaid varustada kvaliteetsete andmete ja soovitustega, mille põhjal nad saaksid teha oma otsuseid, kes korraldaks vajalikke uuringuid, kes hindaks enerigatoetuste tulemuslikkust ning kujundaks olulistes energiaküsimustes tervikliku visiooni.

Praegu ei ole Eestis sellist asutust, kes võiks neid ülesandeid täita. Kindlasti ei peaks agentuuri põhitegevus olema aga toetuste jagamine. Selliseid asutusi on riigis piisavalt ning veel ühe toetustejagaja ülalpidamine oleks maksumaksja raha raiskamine. Küll peaks agentuur aitama raha jagamisel luua sellised toetused, mis aitaksid kaasa riigi energiaeesmärkide täitmisele, ja välja töötama nende andmise tingimused. Ei ole mõtet loota, et neid ülesandeid saaks täita agentuur, kes tegutseb riigi sihtasutuse osakonna staatuses ning mille loomise ja juhtimise taga on sisuliselt üks erakond. Politiseeritud agentuuriga ei soovi ministeeriumid koostööd teha. Ja see ei ole minu väide, seda muret kinnitasid Riigikontrollile agentuuriga seotud inimesed ise. Ilmselt tuleb nõustuda: kildkondlikul agentuuril on igal juhul keeruline energia- ja kliimavaldkonna tegevuspoliitikat kujundada. Tänan tähelepanu eest!

esmaspäev, 27. september 2010

Kärbete põlistamise eelarve

Möödunud aastal kuulsime valitsuserakondade esindajalt, et Eesti pürib kärpimise maailmameistriks.

Nüüd teatas peaminister, et tuleva aasta eelarvega püütakse Euroopa meistritiitlit eelarve puudujäägi osas. Selliseid eesmärke seades on paraku põlistatud mitmed ebaõiglased koormised kodanikele ja omavalitsustele.

Ei saa hoobelda ainult sellega, et paberil paistab riigieelarve hea välja. See hea on saavutatud viimase kolme aasta karmide maksutõusudega, püüdmatagi leevendada rekordilise tööpuuduse valu.

Tõstes kolm korda kütuseaktsiise ning kehtestades Lätist-Leedust 5 korda kõrgema elektriaktsiisi, sai riik sadu miljoneid lisatulu. Kuid see tulu tuli kodanike taskust.

Tõstes pea kaks korda ravimite ja meditsiinitehnika käibemaksu, sai riik sadu miljoneid lisatulu. Kuid see tulu tuli kodanike tervise arvelt.

Tõstes kahenädalase etteteatamisega käibemaksu 2 protsenti sai riik iga kuu sadu miljoneid lisatulu. Kuid see tulu tähendas kodanikele kallimat toidukorvi.

Pole võimalik kiidelda tasakaalus eelarvega, kui riik enda valearvestusi siludes on oma kodanike isiklikud eelarved tõsisesse puudujääki ajanud.

Peaminister reageeris minu arvamusele eelarvest valuliselt, väites et eelarve tulud tulevadki kodanike taskust. Tõsi. Maksumaksjad on kõik, ka need, kellel tööd pole. Seda peangi kõige ebaõiglasemaks, et rängalt tõstes kaudseid makse (nii käibemaks kui aktsiisid) pandakse majanduslanguse raske koorem eelkõige nende inimeste õlule, kelle sissetulek niigi vaevu toimetulekut võimaldab.

Need maksupoliitilised muudatused, mida tänane valitsus soovib põlistada on andnud riigile miljardeid kroone lisamaksutulu. See on parandanud riigieelarve tasakaalu. See on halvendanud riigis elavate inimeste toimetulekut.

Raskustes inimesed pöörduvad eelkõige oma kodukoha vallavalitsuse poole, Paraku on ka valdadel-linnadel olnud õnnetus anda sunniviisiliselt osa oma tulubaasist riigieelarve kohendamiseks.

Valitsus käitub omavalitsustega kui halvas muinasjutus, kõigepealt söödi väikse Peetrikese toidukott tühjaks ja nüüd maiustab riik üksi Suure Peetrina suurte eurorahade ja laenudega.

Ebaõiglus ei muutu õigluseks sellepärast, et ta on juba mõni aasta kestnud.
Kuid 2011. aasta eelarve püüab ebaõiglasi maksutõuse ja kärpeid siiski põlistada.

neljapäev, 23. september 2010

Millistes asulates on oodata veehinna tõusu?

Eile esitati õiguskantslerile arupärimine ühe reklaamikampaania kohta, milles Urmas Reinsalu ja Ken-Marti Vaher endid Tallinnas reklaamisid. Reklaam oli suunatud tallinlastele ja rääkis monopolide hinnapiirangu seadusest. Kuid 1. novembril jõustuv seadus võib Eestimaa väiksematele asulatele tähendada veehinna tõusu.

Hinnatõus väikelinnadele tuleneb sellest, et monopolidevastane seadus nõuab tulevasteks
investeeringuteks vajaliku raha kogumist otse veearvete abil. Seni on panuse andnud
veetrasside ja kanalisatsiooni väljaehitamisse linn ise kas keskkonnainvesteeringute
toetuste või eurorahade abil ja nii on tulevikukulu püsinud pisut enam hajutatuna. Enam
mitte.

Seaduse autorid asetavad suured lootused hindade kontrolli alla saamisel konkurentsiametile.
Paraku pole konkurentsiamet salarelv, mis hindu alandab. Ka elektrihinda kooskõlastab
konkurentsiamet, kuid sellest hoolimata on elektrihind tarbija jaoks aina kasvanud. Kui varem
kehtestas vee hinna kohalik omavalitsus, siis nüüd on konkurentsiamet
kohustatud ka uue hinna kooskõlastama kui veefirma suudab põhjendada, et taotletud hind sisaldab seaduses ettenähtud põhjendatud kulusid ja põhjendatud tulukust.

Seni piisas vallavolikogu tahtest, et pehmendada näiteks sotsiaalsetel kaalutlustel tarbijatele
vahepeal kerkinud vee erikasutustasu või saastetasu, rääkimata vee- ja kanalisatsioonivõrgu
ülalpidamiskuludest. Nüüd jäävad monopolidevastase seaduse tõttu vaid majanduslikud
kaalutlused ja omavalitsustel kaob võimalus pidurdada veehinna tõusu.

Isamaa ja Res Publica Liit püüab monopolide ohjeldamise seadusega parandada oma minevikuvigasid Tallinna Vee erastamisel. Eesmärk iseenesest õige, sest tänasel Tallinna
linnavõimul pole seaduslikku õigust kümne aasta tagust erastamistehingut tühistada ega
selles kokkulepitut kehtetuks muuta. Kuid IRLi poolt Tallinnat arvesse võttes vastu võetud reeglid toovad väiksematele linnadele ja alevitele kaasa kahjuks hinnatõusu. Monopolidevastase seaduse maksab kinni väikelinlane.

Siin on konkurentsiametilt saadud nimekiri asulatest, kellele uued reeglid kehtima hakkavad:
AS Viimsi Vesi
AS Tallinna Vesi
AS Esmar Ehitus – Haabneeme
Tehnovõrkude Ehituse OÜ – Tallinn
OÜ Mähe Vesi
AS Teede REV-2 – Tallinn
AS Elveso – Rae vald
OÜ Kalde Vesi Rae vald
OÜ Järve Biopuhastus Kohtla – Järve
AS Pärnu Vesi
AS Kunda Vesi
Rapla Vesi AS
AS Sillamäe Veevärk
OÜ Jõgeva Veevärk
Tõrva Linnahoolduse Asutus
OÜ Järvakandi Kommunaal
AS Viljandi Veevärk
AS Rakvere Vesi
Viru Vesi AS Kohtla – Järve
OÜ Vändra MP
Saarde Kommunaal OÜ
OÜ Järva-Jaani Teenus
AS Koeru Kommunaal
AS Põlva Vesi
OÜ Vasalemma Vesi
OÜ Kiviõli Vesi
AS Valga Vesi
Saku Maja AS
AS Paide Vesi
AS Kadrina Soojus
OÜ Sindi Vesi
Kärdla Veevärk AS
OÜ Velko AV – Anija vald
OÜ Pandivere Vesi Väike Maarja
AS Revekor – Räpina
AS Matsalu Veevärk
Haapsalu Veevärk AS
OÜ Aseri Kommunaal
OÜ Kose Vesi
AS Keila Vesi
AS Tartu Veevärk
AS Emajõe Veevärk
Strantum OÜ – Harku vald
AS Võru Vesi
OÜ Väimela Soojus
Põltsamaa Varahalduse OÜ
AS Kuressaare Veevärk
AS Narva Vesi
AS Otepää Veevärk
Tamsalu Vesi AS
AS Lahevesi – Keila vald
Tapa Vesi AS
AS Kuremaa Enveko – Kuremaa Jõgeva vald
OÜ Loo Vesi
Paldiski Linnahoolduse OÜ
Türi Vesi OÜ
Kiili KVH
Jõhvi Veemajandus OÜ
OÜ Pesulux Jõhvi
AS Kovek Saue vald
OÜ Raven Aruküla, Raasiku ja lähimbrus
Kohila Maja OÜ

pühapäev, 19. september 2010

Veider komme


Kevadel sain huvitava pakkumise läbi oma kunagise õpingukaaslase Londonis. Üks noor dokumentaalfilmide tegija soovis nõu Eesti seenemetsade osas. Nimelt on tal käsil projekt ida-eurooplaste veidrast kombest – seenelkäimisest.

Sellel filmil on väga lahe koduleht, kus ingliskeelsele ilmaruumile räägitakse, et seentes on midagi müstilist. Ja pakutakse, et see võib tulla kas sellest, et neis on enam sugulust loomse kui mis iganes taimega või siis sellest, et nad tekivad üleöö. Kuid et idaeurooplased hindavad enam maitseelamust kui narkootilisi omadusi. Veel jutustatakse lugu, et kui mets tundub paljudele juba lapsepõlvest saadik ohtlik paik, kus võib eksida ning hulguvad ringi hundid ja nõiad, siis seenekorjaja rahva jaoks sümboliseerib kõike seda ohtlikku nõid Baba Jaga. Nojah. Sealt lähebki film vist multikaks edasi. Paraku ei leidnud ka mina aega filmiinimestele oma absoluutselt mitte ohtlikku, pigem valget ja avarat kukeseenemetsa näidata.

Küll aga võtsin seenele kaasa neli ameeriklasest külalist. Nad olid vaimustuses seenemetsa katvast pehmest paksust samblast ja nautisid koriluse rõõme täiega. Veel koju tagasi jõudnuna saatsid kirja, et see oli kogu reisi üks kirkamaid kogemusi.

Ma loodan, et sellel sügisel on ees veel mitu kaunist sügisnädalat. Siis saab selle laheda veidruse pärast veel metsa minna.

neljapäev, 9. september 2010

Foorumi saate eilsed hääletustulemused väärivad tähelepanu

Kuigi väga põnev oli ka diskussioon stuudios, olid kõige huvitavamad siiski eilse Foorumi saate hääletustulemused ning need väärivad põhjalikumat analüüsi.

Asi pole ainult selles, et helistajaid oli tavatult palju – üle 1500 saatesse helistaja, mida on palju enam kui küsitlusfirmade 500-inimeselised valimid.

Esiteks küsiti vaatajatelt, kas nad usuvad, et praegu riigis võimul olevad paremerakonnad saavad kevadistel Riigikogu valimistel piisavalt hääli, et kahekesi valitsuses jätkata. Sisuliselt küsiti, kas usutakse praeguse valitsuse mandaadi pikendamisse peale valimisi.

Foorumi vaatajaskond vastas, et ei usu. Teisisõnu, usutakse, et Riigikogu valimised toovad siiski kaasa Eestile vajalikud muutused.

Samas mõõdeti inimeste usaldust Tallinna koalitsiooni suhtes – seal oli tulemus risti vastupidine. Üle 70% vaatajatest andis teada, et nende hinnangul peab Tallinna koalitsioon valimisteni vastu, mis näitab selgelt suuremat usaldust Tallinna linnavalitsuse kui riigis võimul oleva Reformierakonna ja IRL-i koalitsiooni suhtes.

Muidugi on need tulemused paremerakondadele ebameeldivad ja ebamugavad ja ilmselt ei soovita neid enam kunagi meelde tuletada.

Küsimus on selles, miks rahvas nii arvab?

Ilmselt otsustavad inimesed selle järgi, millist koalitsiooni peavad endale sobivamaks ning teovõimelisemaks.

Kuigi riigi koalitsiooni vastuolusid on õpitud vaka oll hoidma, näevad inimesed siiski, et suuri otsuseid see seltskond Toompeal enam ei tee. Eestile vajalikud reformid toppavad, pigem on kõik keskendunud võimu hoidmisele ja päevade veetmisega kuni valimisteni.

Tallinna koalitsioonis on mõistagi eriarvamusi, kuid igapäevasest tööst on näha, et Tallinnas asjad liiguvad. Tõsiselt tegeletakse kõige aktuaalsema ühiskondliku probleemidega – tööpuudusega.

Just täna toimub lauluväljakul taas tööbörs, kus lisaks vajalikele abiteenustele, nagu nõustamine ja konsultatsioonid, on võimalik kandideerida ka reaalsetele töökohtadele.

Tallinna aktiivse tegutsemise foonil paistab koalitsiooni võimetus midagi tööpuudusega ette võtta, eriti selgelt silma. Ministrid laiutavad käsi – mure on, aga mida teha – ei tea. Partsi jutt valitsuse poolt toimivast ravimist on ju lausa eksitav, sest tööpuudus jääb valitsuse enda prognooside kohaselt kõrgeks veel aastateks.

Milles muus asi ikka on, kui lihtsas tõsiasjas, et Tallinn tõepoolest töötab, Stenbock mitte – ja seda arvasid ka televaatajad.

SAADET SAAB JÄRELVAADATA SIIT

reede, 3. september 2010

Kunstimuuseum, kunstimuuseum


Londonis õppides jäi minu kooliteele Trafalgar Square ning sellel asuv Briti kunstimuuseum The National Gallery. Sinna sisseastumine ning maalide vaatamine polnud sugugi keeruline. See on muuseum, mis peidab endas aardeid alates Leonardo da Vinci teostest kuni Manet, Monet ja impressionistideni.


Eile viibisin KUMUs näituse Eesti kunst paguluses avamisel. Miks KUMU küll ei jää tee peale ette, vaid sinna tuleb ekstra minna? See retooriline küsimus ei vaja vastust. Kuid sisaldab soovitust tormisel nädalavahetusel see retk ette võtta.

Välis-eesti kunstnikud on väga eriilmelised. Näha saab töid, mis Eestis väljas esmakordselt. Tegemist on kunstnikega, kelle tööd täna kuuluvad erakogudesse Rootsis, Kanadas ja USA-s.
Kuni aastalõpuni avatuks jääval näitusel on eksponeeritud kunstnike tööd Eduard Viiraltist Mark Kalev Kostabini. Minu personaalne lemmik on Tiit Raid. (tema nimele klikkides avaneb lehekülg maalidega)

Tema neli maali olid eksponeeritud seinal, mille ülaservas oli tsitaat sõnumiga, mille täpne sõnastus mulle meelde ei jäänud. Sõnum selles aga kõlas, et kodumaast eemal olek mõjub kujutavale kunstnikule veel rängemalt kui keelebarjääri pärast kannatavale kirjanikule või näitlejale. Kuid näitusel palju kannatust ja muserdust silma ei paistnud. Seda oli, kuid värvikirevust ning elujaatust samapalju.
Ega muud kui minge ja vaadake ise!

kolmapäev, 25. august 2010

Kommentaare suvisele majandusprognoosile

Rahandusministeerium avaldas täna suvise majandusprognoosi. Pärast eelmise aasta 15-protsendist majanduslangust on kasvule pööramine kahtlemata positiivne sündmus. See oli ju Euroopa mõistes väga äkiline langus ja kindlasti on teatud kergendus, et see langus on hetkeks läbi.

Kuid küsimus on nüüd ennekõike selles, millal selle kasvu tulemused jõuavad reaalselt inimesteni. Euroopa tasandil võttes on paariprotsendine kasv aastas keskpärane tulemus. Me peame arvestama, et tööpuudus on kindlasti paljudel hinge peal. Mida Eesti praegu vajab, on selline kasvutempo, mis loob uusi töökohti. Paariprotsendine kasv reeglina pole piisav selleks, et luua uusi töökohti. Järelikult ei piisa sellest, kui valitsusel on SKP kasvatamise poliitika ning eelarve tasakaalustamise poliitika. Vaja on ka tööpoliitikat ja siin on ju Tartu ülikooli teadlased teinud päris palju ettepanekuid, kuidas tööhõivet kasvatada. Nii et jah, kasvule pööramine on hea uudis, aga me vajame sellist kasvu, mis looks ka töökohti ja sinna on veel maad minna omajagu.

Prognoosile on lisatud ka ajakirjanikele pressikonverentsil esitatud slaidid.

Kohe avaslaidil teatatakse:
Majanduskasv 2% aastal 2010 ja 3,6% aastal 2011 on hea tulemus võrreldes teistega

Kes on küll need teised? Kas riigid, kelle majandus kukkus möödunud aastal kolm-neli korda vähem kui Eestil ja aastases võrdluses kasvuprotsente saada on märksa keerulisem? Kas sellisel juhul peaks meie üliränka kukkumist möödunud aastal pidama riigimehelikuks tarkuseks, et nüüd paremad välja paista?

Teine huvitav teemaarendus puudutab jätkuvat inflatsiooni. Majandusprognoosi põhijoonte all teatatakse inflatsiooniteemalises slaidis, et 2010. aasta inflatsioon on oodatust kõrgem tooraine ning ilmastiku mõjude tõttu. Alles kahekümnendas slaidis tunnistatakse, et mõju on ka kaudsete maksude tõstmisel. Jah, kui tabelites on näha, et nii jaemüük, netopalk kui eratarbimine on endiselt allpool 0-joont ehk negatiivne, siis pealkirjas teatatakse, et
Eesti tarbija usk riiki on taastunud.

Ilmselt rõõmustatakse selle üle, et käibemaksu laekub enam, kuid seda ei laeku siseturu taastumise, vaid käibemaksu 2 protsendilise tõusu tõttu.

Veel manipuleerivam on slaidi pealkiri - 5000 uut palgasaajat kvartali jooksul.

Igaühe üle neist viiest tuhandest on mul hea meel, kuid kui tegelik tööpuudus on üle saja tuhande ning ainuüksi juulis registreeris end uue töötuna 6400 inimest, siis on see number majanduskasvu tingimustes murettekitavalt väike.

Alarmkellad peaksid kõigil, kes vähegi Eesti tulevikust hoolivad, helisema panema slaid nr 19 – tööpuudus alaneb, aga soovitust aeglasemalt. Selles nenditakse, et võrreldes 2008. aastaga on 60 tuhat töökohta jäädavalt kadunud. Rängem ennustus on aga see, et möödunud, mitte enam nii hea aasta palgasaajate tasemeni küündime alles 4 aasta pärast. Mis neid möödunud aastal tööta jäänud inimesi seni ootab??

Sain aru, et pressikonverentsil teatati, et töö kaotanud inimesed on niikuinii oskuste ja hariduseta. Ma ei ole nõus. Arvestades kui hästi haritud ja kõrge tööeetikaga rahvas Eestis on, võiks tahta märksa paremaid tulemusi Euroopa tasemel. See prognoos pakub aga vaid punaseks alarmlipuks jäämist tööpuuduse küsimuses.

esmaspäev, 23. august 2010

Hea meel vabaduse ja oma riigi iseseisvuse üle

Sellel pildil rõõmustan juba ette maitseelamuse üle. Olen kätte saanud otse pannilt tulnud „kalahamburgeri“, mille põhikomponent (kes pildil varjab end häbelikult saiaviilude vahel) on värskelt püütud Liivi lahe rannakalurite poolt.
Väga maitsev oli.

Kogu see pidu ja pillerkaar toimus 20. augustil Tahkuranna vallas hapukurgipäevade raames.
Veider viis taasiseseisvumispäeva tähistada? Nii pärisid minult ka kaks Hollandi rännumeest, kes sinna juhtumisi sattusid, et kas selline ongi teie traditsioon? Aga miks ka mitte? Kui jõululaual on kohustuslik verivorst ja seapraad ning jaanipäeval šašlõkk, siis 20. augustil sobib hea värske Eesti toit vabas õhus. Näiteks kalahamburger ja mustikakook.
Käisin taasiseseisvumispäeva hommikul Tori sõjameeste mälestuskirikus jumalateenistusel. Minu meelest kena komme tänada ka selle eest, et 19 aastat tagasi saime iseseisvuse taastatud veretult. Kuid kuigi kirik oli rahvast täis, olid nad enamasti vanemas keskeas ja sellest veel vanemadki. Alles Tahkuranna rahvapeol oli pilt selline nagu pidupäeval olema peab – palju lapsi ning peresid, vanaemasid ja vanaisasid ka.

Nõustun täiesti Heinz Valguga, et 20. augusti tuleks pidulikult ja rõõmsalt tähistada. Üks korralik rahvapidu, kas linnapargis või simman külaplatsil, mis kulmineerub veel ühislaulmisega, on võrratu viis rõõmustada iseseisvuse üle.

Heinz Valk:
«Inimestel peaks olema hea meel vabaduse ja oma riigi iseseisvuse peale
mõeldes»

Laulmine on 20. augusti tähistamisesse juba sisse kodeeritud. Oli ju veretu iseseisvuse taastamine pika ettevalmistuse tulemus, mille eellukku kuuluvad kindlasti ka laulva revolutsiooni säravamad päevad.

Kirjutasin tõsisemaid mõtteid taasiseseisvumisest ka Pärnu Postimehes, neid saab lugeda siit

pühapäev, 15. august 2010

Tantsuline liikumine pimeduses

terav silm seletab selles videos saja mehe tantsusamme Metsatöllu saatel.

Tõrva loits

Möödunud aasta kammerlikust järveäärsest Tõrva loitsust sai selleks aastaks rokimürinane staadionikontsert. Huvitav seegi. Ja loitsu sõnamine tulekeelte saatel oli väga mõjus! Kahjuks minu koduvideo ei anna pooltki sellest mõjususest edasi, aga pisku on meeleolust siiski lindile jäänud :)

Eelmise aasta muljed on kirjas siin.

laupäev, 14. august 2010

Birgitta festivali armastuslugu


Neil päevil toimub Pirita kloostri varemetes juba kuuendat aastat Birgitta festival. Tegemist on võimsa ja mitmekesise muusikasündmusega, millele lisab oma võlu toimumispaik. Tegemist ei ole suvise ooperitelgiga, vaid kontserdid toimuvad kiviehitises, mille kõla kvaliteet on omane kirikule. Jah, nendel päevadel pole kloostrist järel varemed, vaid nende sisse on ehitatud muljetavaldav kontserdisaal, mis täiesti vääriline kultuuripealinnale.

Mul oli võimalus eile vaadata ajaloo ühte kuulsamat barokkooperit “Orpheus ja Eurydike”. See Antiik-Kreeka laulik Orpheusest ja tema pulmapäeval surnud mõrsjast Eurydikest rääkiv legend on kaunis armastuslugu, mis ooperile täiesti ebatüüpiliselt lõppeb hästi.
Peale seda kui Eurydike sureb, saab Orpheus Amorilt loa teda Hadesest tagasi tooma minna. See retk pole surelike seas just tavapärane. Ainsad surelikud, kes allilmast ka tagasi tulnud, on kõik kangelased: Herakles, Odüsseus, Aeneas, Theseus, Pirithous ja Psyche.
Lavastuse poole pealt peab ütlema, et pole just palju oopereid, kus kõige võimsamana jääb kõlama koor. Aga Pirita kloostri müürid olid just õigeks kõlakojaks, et eelmisel aastal parimaks kooriks pärjatud Voces Musicales kaiguks ja kajaks. Hümn armastusele oli imeilus.

Eesti publikul oli kindlasti põhjust uhke olla ka Amori osa laulva poiss-soprani Heldur Harry Põlda üle. Vesteldes vaheajal Brigitta festivali ellukutsuja ja vaimse isa maestro Eri Klasiga, andis ta Heldur Harry tulevikule lauljana suurt lootust. Ja mainis, et kuigi poisi unistus on dirigendiks saada, võiks sellise andega laulu juurde jääda.

Helen Lokuta ja kontratenor Mikael Bellini moodustasid ka väga kauni (nii kõlaliselt kui visuaalselt) armastajapaari. Kellele tegid taevaseid kehasid Pan-Optikumi akrobaadid.
Kõik see kokku oli vaimustav ja ülev kontsert. Küll on kahju, et sellised festivali jaoks sündinud lavastused jõuavad elusuuruses nii vähesteni. Kuid kolmel õhtul mitme kaameraga salvestatud telepilt peaks seda lumma siiski edastama. Juba pimedatel sügisõhtutel on see ehk tele-eetris.

teisipäev, 10. august 2010

Arvude keeles

Tööpuudus Eurostati andmetel tundub valusalt suur number - iga viies tööealine inimene Eestis on tööta. Valitsus teatab, et meil on ametliku töötu staatuse ja seeläbi ka haigekassa kindlustusega inimeste arv kahanemas. Kuid kasvamas on haigekassa kindlustuseta inimeste arv. Need on inimesed, kes pole ametlikult töötud, kuid ei tööta, ei õpi, ega ole ka pensionil. Lingile Euroopa Liidu tööpuuduse numbrid vajutades näete ise, kui mannetus seisus on Eesti oma tööpuudusega teiste EL riikide reas.

Probleemi eitades seda aga ravida ei saa. Ehk aitab Haigekassa ülestunnistus, et Eestis on üle 71 tuhande ravikindlustuseta inimese väikese sammu edasi. Kui valitsus lõpuks tunnistab diagnoosi, saab asuda ka mõistlikuma ravi määramisele. Seni on Keskerakond välja käinud küll töökohtade loomise seaduse. Samuti maksuleevendusi, millest võidaks nii tänane töötu, tema tulevane tööandja kui ka riik.

Ehk sügisel saab ka valitsus aru, et töötutoetuse maksmiseks kulutatav raha ei sobi kiitlemiseks, kuidas tööpuudust vähendada aidatakse miljarditega. Tõsi, esimesel 9 kuul on sellest tublisti abi. Kuid peale 9 kuud jääb üle vaid kohaliku omavalitsuse abist sõltuda. Ja see ei ole õige.

esmaspäev, 9. august 2010

Maru on rüüstanud maa




Täna käis üle Tartu ja Elva kiire maru, mis murdis männilinnas mände ja ülikoolilinnas niitis vikatina Emajõe äärseid pajusid.
Tuul oli nii vali, et puhus tormituuli alahinnanud jalgratturid pikali. Kuna rannailmast sai tormiilm nii kiiresti, siis oli pahaaimamatuid suvenautlejaid tänavatel küllaga.
Paistab, et tänavu on suvi tõeline suvi kuuma päikese ja sinna juurde kuuluva äikesega. Ja kes ei mäletaks veel suurepärast talve. Vägisi meenub ühe vana ilmavaatleja ütlus, et Eestis on aasta keskmine temperatuur alati sama. Seega kui talvel on korralikud miinusilmad, peab suvel seda kompenseerima suur soe. Kui talv on aga lörtsine ja malbe, siis on ka suvi samasugune.

reede, 6. august 2010

Hinnatõus


Hinnad tõusevad. Inimesed kiruvad kaupmehi. Kuid iga pere maksab sel aastal ligi 1500 krooni (95 EUROt) tänase valitsuse maksutõusudeks.
Statistikaamet annab teada, et kuigi majandusnäitajad on viimasel aastal olnud languses ja tööpuudus jätkuvalt hirmuäratavalt kõrge, siis hinnad sellele vaatamata tõusevad.
Olen kuulnud inimesi kirumas kaupmeeste ahnust. Et kui ostjaid on vähem, siis üritatakse nende vaeste allesjäänute arvelt siiski oma kasum kätte saada.
Kuid pange nüüd tähele. Kuiv statistika annab teada:

hinnatõusu mõjutas kõige rohkem elektri,
soojusenergia ja kütte kokku 9,2
protsendiline, mootorikütuse 14,2
protsendiline ning toidu 2,5 protsendiline
hinnatõus, mis igaüks andsid
kogumuutusest neljandiku.



Seejuures lisas elektrile, soojusenergiale ja küttele hinda "administratiivselt reguleeritav hinnatõus" ehk inimkeeli lisatud aktsiisid ja käibemaks.

Selle hinnatõusu poolt hääletasid reformistid ja isamaalased. Need samad, kes nüüd nii innukalt enda põhjustatud hinnatõusu vastu "võitlevad", olid vägagi rahul, kui sellest hinnatõusust eelarvesse 800 000 000 (jah kaheksasada miljonit krooni) planeerisid.

Arvestades, et Eestis on hinnanguliselt 567 tuhat leibkonda, siis iga iseseisvalt elav pere on sellest lisatud käibemaksust ja aktsiisist kaotamas ligikaudu poolteist tuhat krooni.