Kas teadsite, et Hiina hieroglüüf, mis tähistab kriisi on kahetähenduslik. Otsetõlkes võib see tähendada nii ohtu kui ka võimalust?
Joseph Stiglitz, Columbia ülikooli majandusprofessor ja 2001. aasta Nobeli majanduspreemia omanik, on kirjutanud raamatu, mis kuulub kahtlemata kohustusliku kirjanduse nimekirja neile, kes püüavad mõista viimaste aastate majanduskriisi. Kuulu järgi pidavat raamat juba tõlkimises olema ja peatselt ka eesti keeles ilmuma.
Selles raamatus on küllaga provokatiivseid küsimusi ning kriitikat. Üks detail peaks ka meile siin valusalt tuttav olema.
Stiglitz nendib, et Aasia riikide silmis paljastab käimasolev kriis USA topeltmoraali. Kui Aasia kriisi ajal sundisid USA ja IMF kriisis kannatanud riikidele peale erakordselt valuliku raviviisi, siis nüüdses kriisis kasutatakse enda peal ravi, mis leevendab valu märksa efektiivsemalt.
Aasia kriisis oli ravimiks see sama, mida nüüd Eestis praktiseeritakse. Valitsused vähendasid riigieelarve puudujääki ja kärpisid karmilt kulutusid. Isegi kui see põhjustas Tais AIDSi epideemia taaspuhkemise. Isegi kui see tähendas Indoneesias nälgivate inimeste toiduabi kärpimist. Ja isegi siis, kui see lõppes Pakistanis olukorraga, kus riigikoolide puudus sundis lapsevanemaid oma poegi madrassa koolidesse saatma, kus neid koolitati äärmusliku islami vaimus.
Stiglitz nendib, et majanduskõikumised arenguriikides on rängemad, kui arenenud riigid endal juhtuda lasevad. Arenenud riigid pehmendavad kriisi oma elanikele, lastes eelarve defitsiiti, rakendades majanduse elavdamise ja töökohtade loomise pakette ning kulutades kriisi ajal riigi poolt enam. Samas kui arengumaid sunnitakse käituma pro-tsükliliselt ehk kärpima, tõstma makse ja laenuintresse.
Ehk Joseph Stiglitzi raamat „Freefall: America, Free Markets, and the Sinking of the World Economy” annab järjekordse kinnituse sellele, et Eestis eelmisel ja üle-eelmisel aastal rakendatud kärpepoliitika polnud mingi edukas kriisilahendus, vaid valulik ja hoolimatu arengumaale omane valuvõte. Stiglitz nendib ka seda, et peale valuvõtteid ei pruugi SKP anda ausat tagasisidet poliitika mõjude osas. Isegi kui SKP tõuseb, ei pruugi tavaline inimene sellest “majanduskasvust” midagi positiivset saada. Vastupidi toimetulek võib pigem halveneda, sest kui kriisi lahendatakse arenguriigi võtmes, siis kasvab ka ebavõrdsus.
Joseph Stiglitz, Columbia ülikooli majandusprofessor ja 2001. aasta Nobeli majanduspreemia omanik, on kirjutanud raamatu, mis kuulub kahtlemata kohustusliku kirjanduse nimekirja neile, kes püüavad mõista viimaste aastate majanduskriisi. Kuulu järgi pidavat raamat juba tõlkimises olema ja peatselt ka eesti keeles ilmuma.
Selles raamatus on küllaga provokatiivseid küsimusi ning kriitikat. Üks detail peaks ka meile siin valusalt tuttav olema.
Stiglitz nendib, et Aasia riikide silmis paljastab käimasolev kriis USA topeltmoraali. Kui Aasia kriisi ajal sundisid USA ja IMF kriisis kannatanud riikidele peale erakordselt valuliku raviviisi, siis nüüdses kriisis kasutatakse enda peal ravi, mis leevendab valu märksa efektiivsemalt.
Aasia kriisis oli ravimiks see sama, mida nüüd Eestis praktiseeritakse. Valitsused vähendasid riigieelarve puudujääki ja kärpisid karmilt kulutusid. Isegi kui see põhjustas Tais AIDSi epideemia taaspuhkemise. Isegi kui see tähendas Indoneesias nälgivate inimeste toiduabi kärpimist. Ja isegi siis, kui see lõppes Pakistanis olukorraga, kus riigikoolide puudus sundis lapsevanemaid oma poegi madrassa koolidesse saatma, kus neid koolitati äärmusliku islami vaimus.
Stiglitz nendib, et majanduskõikumised arenguriikides on rängemad, kui arenenud riigid endal juhtuda lasevad. Arenenud riigid pehmendavad kriisi oma elanikele, lastes eelarve defitsiiti, rakendades majanduse elavdamise ja töökohtade loomise pakette ning kulutades kriisi ajal riigi poolt enam. Samas kui arengumaid sunnitakse käituma pro-tsükliliselt ehk kärpima, tõstma makse ja laenuintresse.
Ehk Joseph Stiglitzi raamat „Freefall: America, Free Markets, and the Sinking of the World Economy” annab järjekordse kinnituse sellele, et Eestis eelmisel ja üle-eelmisel aastal rakendatud kärpepoliitika polnud mingi edukas kriisilahendus, vaid valulik ja hoolimatu arengumaale omane valuvõte. Stiglitz nendib ka seda, et peale valuvõtteid ei pruugi SKP anda ausat tagasisidet poliitika mõjude osas. Isegi kui SKP tõuseb, ei pruugi tavaline inimene sellest “majanduskasvust” midagi positiivset saada. Vastupidi toimetulek võib pigem halveneda, sest kui kriisi lahendatakse arenguriigi võtmes, siis kasvab ka ebavõrdsus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar