Põhiseadus näeb ette Riigikogu rolli, aga meie Valitsus eirab seda.

Täna antakse Riigikogule heaks kiitmiseks Valitsuse poolt juba tumma toetuse saanud otsuse eelnõu, millega pikendataks Eesti kohalolekut Iraagis veel aasta võrra. Valitsus võttis antud otsuse vastu juba enne seda, kui Iraagi parlament oli suutnud positiivselt läbi viia hääletuse USA ja Iraagi vahelise vägede staatuse lepingu osas.

Täna on see lepe (Status of Forces agreement) olemas ja kuigi kriitikud on väitnud, et araabia-inglise tekstis on tõlkes mitmed nüansid kaduma läinud, annab see siiski USA vägedele peale ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi lõppu toimimise piirid kätte.

Mis oleks aga Eesti vägede staatus kui Riigikogu enamus nad ka järgmiseks aastaks Iraaki saadab? Kas sõlmitakse Eesti ja Iraagi vaheline SOFA (vägede staatuse leping)? Kui jah, siis meie Põhiseaduse § 121 sätestab, et lepingud millega Eesti Vabariik võtab endale sõjalisi kohustusi, kuuluvad Riigikogus ratifitseerimisele.

Kas palvega kaasneb ka Eestile nõue lisalepe sõlmida? Selle asemel, et pintsakut nööbi külge õmmelda, peaks Riigikogu siiski esimesena nägema (ja arutama), mis tingimustel Iraagi Valitsus meie jätkamisega nõustub. Täna on aga Riigikogule antud roll heaks kiita missioon, mille tingimused on hämarad. Näiteks on segane, mis tingimustel võivad meie kaitseväelased sattuda sootuks teise õigus- ja kultuuriruumi kuuluva kohtuvõimu meelevalda.

Ausalt öeldes, ei ole meie Valitsus täna olukorras, kus nõuda Riigikogult blanko vekslit ja väänata endale meelepärases suunas Põhiseadust.