Minu heal sõbral oli sünnipäev. Tahtsin seda temaga tähistada, kuid juba mitu õhtut järjest ei tule heast plaanist midagi välja – PÖFF hoiab sõpra kinosaalis, ei lase välja. Nojah, nagu omaaegses „Pailaps siin“ sarja juhtumis (seal oli tegu telefonisõltuvusega), selleks et jutule pääseda, tuleb ilmselt kinno kaasa minna.
Tegelikult on selline filmifestival vaimustav. Minu suurimaks PÖFFi elamuseks sel aastal on siiani esmaspäeval Afganistani programmi raames linastunud „Maa ja tuhk“.
Selle filmi stoorist mõjuvam oli ekraanil paistnud maastik. Trööstitult kuiv ja liivane. Poole filmi ajal hakkasid silmad kipitama, sest kinolinal ikka ja jälle algav liivatorm oli nii mõjuv ja kõikehaarav, et mõtte jõul tundusid ka oma silmad kannatavat.
Filmis olid läbivaks ka taustaks kõlavad plahvatused. Vaid ühte näidati lähemalt. Kõigepealt jooksmas lammas ja teda taga ajav poiss, siis heli ning hiljem pilt sellest, mis oli järele jäänud lambast, kes jooksis maapinnas peitunud miinile. Ka kõrvaltegelasteks olevast kahest kalestunud tüübist, kes mööda maastikke loomakorjuseid tükeldasid, leidis üks oma lõpu loomadele sarnaselt.
Film ise oli käimasolevast Afganistani sõjast. Sõjakoledustest ning inimlikust traagikast, mis iga sõjaga kaasas käib. Aga lisaks jooksis läbi afgaanide mõttemaailm – sõjas olles on su käed verised või su kõri läbi lõigatud, muud teed pole. Ning kui sinu pere on tabanud tappev pomm, tuleb jätta senine töö ning asuda kättemaksule. Nii arvas vanamees, kes läks oma pojale teatama tema naise, ema ja õe surmast. Ja ta kartis seda sõnumit pojale viia, sest kättemaks rikub selle edasise elu. Kui ta aga päevi kestnud rännaku järel kohale jõudis ning sai teada, et kaevanduses töötav poeg oli halva sõnumi juba kätte saanud kuid sellele vaatamata jätkas oma tööd, oli vanamees pettunud, et poeg kättemaksu teed ei valinud. Ilmselt see lugu aitab veidi mõista ka selle maa kultuuriruumi, kus Eesti kaitseväelased täna sõdivad.
Tegelikult on selline filmifestival vaimustav. Minu suurimaks PÖFFi elamuseks sel aastal on siiani esmaspäeval Afganistani programmi raames linastunud „Maa ja tuhk“.
Selle filmi stoorist mõjuvam oli ekraanil paistnud maastik. Trööstitult kuiv ja liivane. Poole filmi ajal hakkasid silmad kipitama, sest kinolinal ikka ja jälle algav liivatorm oli nii mõjuv ja kõikehaarav, et mõtte jõul tundusid ka oma silmad kannatavat.
Filmis olid läbivaks ka taustaks kõlavad plahvatused. Vaid ühte näidati lähemalt. Kõigepealt jooksmas lammas ja teda taga ajav poiss, siis heli ning hiljem pilt sellest, mis oli järele jäänud lambast, kes jooksis maapinnas peitunud miinile. Ka kõrvaltegelasteks olevast kahest kalestunud tüübist, kes mööda maastikke loomakorjuseid tükeldasid, leidis üks oma lõpu loomadele sarnaselt.
Film ise oli käimasolevast Afganistani sõjast. Sõjakoledustest ning inimlikust traagikast, mis iga sõjaga kaasas käib. Aga lisaks jooksis läbi afgaanide mõttemaailm – sõjas olles on su käed verised või su kõri läbi lõigatud, muud teed pole. Ning kui sinu pere on tabanud tappev pomm, tuleb jätta senine töö ning asuda kättemaksule. Nii arvas vanamees, kes läks oma pojale teatama tema naise, ema ja õe surmast. Ja ta kartis seda sõnumit pojale viia, sest kättemaks rikub selle edasise elu. Kui ta aga päevi kestnud rännaku järel kohale jõudis ning sai teada, et kaevanduses töötav poeg oli halva sõnumi juba kätte saanud kuid sellele vaatamata jätkas oma tööd, oli vanamees pettunud, et poeg kättemaksu teed ei valinud. Ilmselt see lugu aitab veidi mõista ka selle maa kultuuriruumi, kus Eesti kaitseväelased täna sõdivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar