Pärnust tormisel nädalal

Kõigepealt pean ma siin omaenese blogis ütlema, et kirjutan omi mõtteid, mitte ei kehastu Keskerakonnaks. Eile juhtus nii, et minu arvamusavaldust Aktuaalsele Kaamerale tirazheeriti kõigis onlinedes. Vähe sellest, et esialgsest jutust oli alles jäänud vaid fragment, see lausekild muutus ka ametlikuks teadaandeks. Tegelikult on see puhtalt mu isiklik arvamus lõppevast tormisest nädalast Pärnus.


Praeguses faasis on kogu vahejuhtumi kohta veel liiga vähe teavet, et esineda mingite põhjapanevate seisukohtadega või huvitavate oletustega. Samas jään ma mõnevõrra ettevaatlikuks suure käraga ja kaamerate saatel toimuvate puistamiste suhtes. Neid on tehtud varemgi, aga seni on nad lõppenud ummikus. Küll aga on saanud palju uudiseid.


Siiski pean õõvastavaks avalikkuses levinud väidet, et mõlemad Pärnu uurimised said alguse anonüümkirjast. Tõsi, Eesti ajaloos on olnud musti perioode, kui anonüümkiri on muutnud inimeste saatusi või otsustanud elude üle, kuid me ei ela täna õnneks sellises riigis.

Anonüümsed vihjed, et reformikate liider Järvesalu ehitas oma tuttavale Estonia rahadega maja, on juba lehtede poolt läbi analüüsitud ja leitud, et tegelikult on naine võtnud eluaseme ostuks ja remondiks pangalaenu. Ka Viisitammele süüks pandud riigihanke puhul on praegu kostma jäänud komisjoni juht Vambo Talu kinnitus: „Ma usun, et me oleme käitunud õiglaselt ja andnud kõikidele firmadele võimaluse esineda ja leidnud ka linnale kõige kasulikuma pakkumise.“

Ma olen murega jälginud Pärnus opositsiooni-koalitsiooni vahel olevat ebatervet õhkkonda ja panin tähele ka paar nädalat tagasi isamaaliitlase Raul Sarandi aktiviseerumist kaebekirjade saatmisel. Kuid selle kohta ütles isegi tänase loo üheks peategelaseks kasvanud ringkonnaprokurör Jüri Pikma,: “Kui vähegi kuriteo lõhna on, tegeleme selle asjaga. Aga tihti üritatakse poliitilisi vastasseise prokuratuuri abiga lahendada.”

Järvesalu ja Viisitamme poliitiliste vastaste ind haarata endale õigusemõistmise kirves ja sellega vasemale-paremale raiuda, enne kui tegelikult on selgunud, milles süüdistus täpselt seisneb, viitab küll eelkõige 18. oktoobril 2009 toimuvatele kohalikele valimistele. KAPO ja prokuratuur aga ei peaks meil poliitikas osalema.

Poliitiliste protsesside puhul on juba kombeks saanud, et need algavad suure avanguga ja esikülje-kajastustega ajakirjanduses. Siis venivad, venivad ja venivad. Sageli ei jõua kahtlustus isegi mitte kohtusse. Mõnikord jõuab, aga kohus ei tee uurijatele meelepärast otsust. Sellele vaatamata on inimesed avalikkuses juba mitu kord risti löödud. Siis kui asi algatatakse. Kui esitatakse kahtlustus. Kui esitatakse süüdistus. Kui algab kohtuprotsess ning iga istung eraldi kajastust leiab. Kõiki see ei murra, näiteks tänane keskkonnaminister on kogu selle raja läbi käinud. Kuid siiski ei sooviks ma sellist kannatuste rada isegi mitte vaenlasele.