Eesti elab neil päevil lahkunud teleajakirjaniku Urmas Oti mälestamise laines. Tema saade „Happy Hour” oli viimane tõeliselt suur saatejuhi-keskne vaatemäng, mida poliitikud ühteaegu ihaldasid ja kartsid. Ihaldasid, sest vaatamas oli terve Eesti ning loomulikult ka suur hulk valijaid. Kartsid, sest Ott võis neist ka saate käigus teerulliga üle sõita.
Minu jaoks oli 11. detsembril 2003 Radisson SASis peetud „Happy Hour” esimene teleintervjuu – olin kaks päeva varem saanud Keskerakonna peasekretäriks ja nüüd kutsuti mind kohe kõige karmimasse saadaolevasse saatesse. Siiani on see ka jäänud suurimaks minu isikule pühendatud formaadiks. Paljugi tollal räägitust on ununenud, kuid meeles on üks lõpuküsimusi: ”Kumb on parem, kas valimisvõit või meeletu seks?” Vastasin sellele karupoegpuhhilikus hämmingus „Mõlemad.” Küsimusterahe käigus poliitilise süütuse teemadel sain õppetunni - kui küsimuse sisu on segane, siis kobamisi vastamise asemel küsi, mida intervjueerija sellega täpsemalt mõtleb.
Tulin ma toona Oti teerulli alt eluga välja? Tahaks uskuda, et tulin, sest järgnevad intervjuud teiste ajakirjanikega, mida toona uue peasekretärina anda tuli, kulgesid üsna sõbralikus toonis. Ju siis polnud end päriselt blameerinud, kuigi võimalusi selleks pakkus Happy Hour igale poliitikule ohtralt, ammugi siis mulle tollase vähese meediakogemuse juures.
Iga puu pikkus selgub alles siis, kui ta on juba langenud. Mõistame, et ta oli mees, kes kõige positiivsemalt liitis Eesti ja Vene televaatajaid. Selliseid mitteametlikke kultuuridiplomaate võiks tulevikus ehk märksa paremini Eesti rahvuslikes huvides rakendada.
Harva hinnatakse inimesi vääriliselt siis, kui nad veel elus on. Kuid mul on hea meel, et Tallinn jõudis teda pärjata siiski veel eluajal ja anda talle tänavu vapimärgi. Kindlasti väärinuks ta rohkemgi tunnustust.
Läinuks saatus teisiti, võinuks televaatajad saada Urmas Otilt veel vähemalt kümnendi või ka paar tipptasemel telesaateid. Kolleegid lääne telekanalites on ju sageli löögijõus veel seitsmekümnendates. Millal see lünk täidetakse, ei tea keegi. Puhka rahus, Urmas Ott!
Minu jaoks oli 11. detsembril 2003 Radisson SASis peetud „Happy Hour” esimene teleintervjuu – olin kaks päeva varem saanud Keskerakonna peasekretäriks ja nüüd kutsuti mind kohe kõige karmimasse saadaolevasse saatesse. Siiani on see ka jäänud suurimaks minu isikule pühendatud formaadiks. Paljugi tollal räägitust on ununenud, kuid meeles on üks lõpuküsimusi: ”Kumb on parem, kas valimisvõit või meeletu seks?” Vastasin sellele karupoegpuhhilikus hämmingus „Mõlemad.” Küsimusterahe käigus poliitilise süütuse teemadel sain õppetunni - kui küsimuse sisu on segane, siis kobamisi vastamise asemel küsi, mida intervjueerija sellega täpsemalt mõtleb.
Tulin ma toona Oti teerulli alt eluga välja? Tahaks uskuda, et tulin, sest järgnevad intervjuud teiste ajakirjanikega, mida toona uue peasekretärina anda tuli, kulgesid üsna sõbralikus toonis. Ju siis polnud end päriselt blameerinud, kuigi võimalusi selleks pakkus Happy Hour igale poliitikule ohtralt, ammugi siis mulle tollase vähese meediakogemuse juures.
Iga puu pikkus selgub alles siis, kui ta on juba langenud. Mõistame, et ta oli mees, kes kõige positiivsemalt liitis Eesti ja Vene televaatajaid. Selliseid mitteametlikke kultuuridiplomaate võiks tulevikus ehk märksa paremini Eesti rahvuslikes huvides rakendada.
Harva hinnatakse inimesi vääriliselt siis, kui nad veel elus on. Kuid mul on hea meel, et Tallinn jõudis teda pärjata siiski veel eluajal ja anda talle tänavu vapimärgi. Kindlasti väärinuks ta rohkemgi tunnustust.
Läinuks saatus teisiti, võinuks televaatajad saada Urmas Otilt veel vähemalt kümnendi või ka paar tipptasemel telesaateid. Kolleegid lääne telekanalites on ju sageli löögijõus veel seitsmekümnendates. Millal see lünk täidetakse, ei tea keegi. Puhka rahus, Urmas Ott!
.JPG)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar