Talvine hurraa! asendus kevadise optimismiga

Karikatuuri alltekst : surmasõlme ajal lendas taskutest ka viimane raha...

Valitsus eelsoojendas juba mõnda aega täna avalikustatud Rahandusministeeriumi kevadist majandusorignoosi ning selle sõnumit. Kuid sõnum, et majanduslangus Eestis laskub 2008. aasta miinus 3,6 protsendilt tänavu 8,5 protsendini, tundub kolmanda ilustamisena.

Teine ilustamine, tuletame meelde, toimus vaid 3 kuud tagasi, kui detsembris Reformierakonna, IRLi ja sotside heakskiidu saanud 2009. aasta riigieelarve tulud rajanesid usul, et 2009. aasta majanduskasv on 2,6 protsenti.

Miks siis miinus 8,5 ikka ilustamisena tundub?
Esiteks seetõttu, et kui möödunud aastal oli Eesti majanduslangus maailma viie kiirema seas ning Euroopa Liidus jätkus sellele vaatamata keskmine kasv 1,5%, siis tänavu ennustatakse ka EL keskmist majanduslangust ligi neljaprotsendilisena. Kui Eesti tööpuudus on üks kiiremini kasvavaid ning meie valitsusel puudub endiselt mingisugunegi majanduse elavdamise plaan, siis pole ju alust eeldada, et meie langus iseenesest pudurdub.

Teiseks avaldas Statistikaamet täna kuivad numbrid: kaupade jaemüük vähenes 2009. aasta veebruaris eelmise aasta veebruariga võrreldes püsivhindades 18% ning
tööstusettevõtete toodang vähenes samas võrdluses 30%. Töötleva tööstuse toodang vähenes veebruaris eelmise aasta sama kuuga võrreldes 33%, mis viis toodangu tagasi 2003. aasta tasemele.

Praegu räägib peaminister Ansip (ja täna ka tema truu kaaslane, Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi) vaid eurotsooniga liitumisest ja nimetab seda Eesti ees seisvaks ainsaks ülesandeks lootuses, et see lisab Eesti majandusele kindlust.

Peaministril on eesmärgid ja vahendid sassi läinud. Eestil saab praegu olla ainult üks esmaülesanne - see on majanduslanguse peatamine. Eurole üleminek on ainult kaudne vahend majandusliku kindlustunde loomiseks. Suur osa praegusest eurojutust on ainult tähelepanu kõrvalejuhtimine sellelt, et valitsusel pole plaani, kuidas kriisist välja tulla.

Segastel aegadel aitavad kolm reeglit:

ole valmis halvemaks stsenaariumiks
headel aegadel varu reserve
reageeri kiirelt esimestele ohumärkidele.

Tänasel valitsusel oleks võimalik adekvaatselt tegutseda esimeses ja viimases punktis, kuid seda kolmikliitu vist tardumusest enam ei ärata.

Delfi kui tööriist

Olen viimastel nädalatel hämmastusega jälginud Delfi portaali ühekülgsust ja vaenulikkust. Delfit jälgides jääb mulje, et Eesti riigile pole absoluutselt probleemiks juba teist aastat miljarditega miinusesse planeeritud riigieelarve, üks maailma kiiremini kasvav tööpuudus või pensionireservi kulutamine jooksvateks kuludeks. Selle asemel võivad delfi lugejad tutvuda peaministri optimistlike hõisetega, et Laari ajal aastal 2000 oli veel hullem.

Ja loomulikult jääb kõikjal Eestis, aga ka välismaal sellesse portaali sattudes mulje, et elu Tallinnas on väljakannatamatu (peaaegu on tunne, et päike siin linnas ei tõuse kunagi).

Kõik uudised, kus mainitud Keskerakonda, on negatiivsed. Kasvõi üks näide: uudis, et Riigikogu arutab taas Tallinna valimisseadust kandis pealkirja „Kesk venitab Tallinna valimisseaduse arutelu.“ Tegelik sisu asja taga oli, et paljud keskerakondlastest saadikud esitasid antud eelnõu kohta küsimusi, kuna see on kantud soovist kujundada valimissituatsioon, mis tänastele koalitsioonierakondadele võimalikult soodne oleks (rääkimata sellest, et enamuse eilse istungi ajast kulutas kahe saadiku igijätkuv personaaluurimine).

Selle asemel, et arutelu halvustada, võiks küsida miks terve 2009. aasta jooksul kümnendik riigikogulastest (kõik koalitsioonist) pole leidnud ühtegi arutelukohta, kus küsida kasvõi üks küsimus või avaldada oma arvamust kõnes. Nende hulgas näiteks IRL peasekretär Margus Tsahkna tegi Riigikogu saalis viimati suu lahti esinedes möödunud aasta detsembrikuus jõuluvanale.

Lugege palun eilseid ja tänaseid küsimusi, see pole venitamine, vaid dokumenteeritud mõttevahetus, kuidas Riigikogu enamus teeb seadusi endale soodsama olukorra kujundamiseks valimistel.

Pentuse suur eeskuju

Sel aastal tuleb kevad teisiti, võiks ka seekord meenutada aastate eest Edgar Savisaare poolt poliitretoorikaks pööratud poeesiaridu. Savisaar kasutas seda esmakordselt 2003. aasta 25. jaanuaril. Tundub, et Pentus püüab igati Savisaare moodi olla ning on „kaveriga“ välja tulnud kuus kevadet hiljem. Mida see „teisiti“ Pentuse mõttes tähendab – koalitsioonimuutust? või uut lisaeelarvet?

Kolmas kiri Ingile

See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.

Nii palju naeru, linde, lilli't hoi!
Ja päikest meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvakut veel rõõska äikest:
Mürr-mürr! Mürr-mürr! Trahh-trahh!

Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat-tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööbikud on koor.
Saan lututa kas sõrmed sadavilli:
Tuut-tuut! Tuut-tuut! Tuut-tuut!

Kõik metsad, niidud ainult hullata!
Sind magatan siin-sääl kui susi.
Kui palju lahkuv päev võib kullata,
Sa jagada võid kallistusi:
Tiu-tiu! Tiu-tiu! Ssu-ssu!

Ja öö on ainult väike valgusring,
Mis kiusab, kutsub, igatseb ning veab
Mind laulikut ja sind, mu Ing.
Kun peatab, millal seisatab, ken teab?
Hoi-tii! Hoi-tii! Hoi-tii!

See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti!

Lehekuu 1919

Henrik Visnapuu

Kas Pihl on sots või miilits?

Dialoog:
A: ma olen ikka sotse valinud, aga nüüd enam ei saa, kui nende eesotsas on miilits.
M: no ära muretse, nad tegid Vaino Väljasega sama moodi kui Ivari Padariga nüüd. Saatsid eest ära Nicaraguasse, aga tema tuli ikka tagasi...

Mälu järgi kirja pandud paari kuu tagusest Rahva Oma Kaitsest.

Palusin möödunud nädalal Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsioonilt toetust Keskerakonna astmelise tulumaksu eelnõule, millega kehtestatakse kõrgem maksumäär sissetulekule, mis ületab 25 000 krooni kuus. Eiki Nestor, tänane fraktsiooni esimees ja kui uskuda Kärt Anvelti, siis tulevane rahandusminister polnud meie eelnõu kiitmisel kitsi. Pikk jutt lühidalt kokku võttes – kõige asjalikum astmelise tulumaksu eelnõu, mis seni Riigikogus menetlusse jõudnud.

Mulle andis lootust sotside toetusele ka Jüri Pihli kampaaniakõne, mille ta pidas enne erakonna esimeheks valimist. Kuidagi tundus, valitsusjuhi eeskuju, kes väledalt kui saarmas oma sõnu sööb, pole talle veel nakanud. Võta näpust, tänases Pealinna lehes lajatab Pihl, et astmeline tulumaks „on keskerakondlaste primitiivne retoorika. Oma ettepanekud esitame enne parlamendivalimisi 2010. aastal.”

Ehk meie poliitilisse tippu on saabunud uus „sotsiaaldemokraat” kes vaid sõnades räägib sotsiaalsetest põhimõtetest, kuid tegelikult ajab karmi käe poliitikat ja seega on enam kui tõenäoline, et ka antud eelnõu puhul hääletab sotside fraktsioon käsukorras vastu. Vabandades end, et muidu visataks nad koalitsioonist välja. Andsin küll nõu, et reformerite kombe kohaselt visatakse nad välja mitte sellepärast, mida nad teevad, vaid seetõttu, et ajastus on sobilik. Käigu nad enne kasvõi terve aasta kikivarvul. Koalitsioonivahetuseks reformerite poolt pole kogemuse põhjal vaja enamat, kui vajadust "uue" näo järele. Seega loodan endiselt, et sotside fraktsioon ei ole veel tömbiks tehtud ja toetab astmelise tulumaksu eelnõu, sest see on kooskõlas ka nende programmis sätestatud põhimõtetega.