Pole võimalik tasakaalustada eelarvet meetmetega, mis vähendavad rahvuslikku sissetulekut. Hoolitse töötuse eest ja eelarve hoolitseb enda eest ise.John Maynard Keynes (1933)
Detsembris tõin ma Ameerikast koju hunniku majandusalaseid raamatuid, neist enamik tegelesid kas käimasoleva kriisi või siis varasemate kriisidega, sekka veel käsitlusi hetke mõjukaimast majandusteoreetikust, John Maynard Keynesist. Pühendasin majandusraamatuile ka ühe
blogipostituse ja andsin lubaduse neid 2010. aastal läbi töötama hakata. Nüüd on aeg neid lubadusi servast lunastama hakata ja loetut ka blogikülastajatega jagada.
Keynes on igati respektaabel mees suure osa maailma valitsuste jaoks, kui Eesti oma välja arvata. Peter Clarke’i raamat „Keynes. The return, fall, and return of the 20th century´s most influential economist“(2009), on väärt lugemine. Clarke nendib, et Keynesi saavad halvakspanuga suhtuda ning teda vaid eelarvedefitsiidiga siduda ainult need, kes pole tema töid lugenud.
Ennekõike on tema panus majandusteaduse vabastamine „kõva raha“ ja eelarvetasakaalu hoidmise dogmast iga hinna eest – ka majanduse ellujäämise hinna eest. See, mille vastu Keynes seisis, oli valitsuse püüd eelarvet kärpida, ohverdades võime kriisist kiiremini väljuda. Suur tööpuudus ja sellele mitte lahenduste otsimine on riigipoolne ebaefektiivsus, kus oma ressursse lastakse seista ning kõik senised investeeringud seisavad tühjalt.
1929. aastal pakkus Keynes Suurbritannia valitsusele välja ettepanekud majanduskriisist väljumiseks. Selleni jõudmiseks pidi ta üle saama sellest, mida tema klassikaline majandusharidus oli talle õpetanud, et üldiselt on parim jätta asjad vaba turu ja turuosaliste endi lahendada. Ent kui jõutud oli olukorda, kus turg enam ei toiminud nagu majandusõpikuis kirjas, mida siis teha? Ortodoksid soovitasid lihtsalt oodata. Keynesi lahendus oli vastupidine – tegutseda. 1929. aastal tuligi ta välja soovituste paketiga peaministrile, mis kandis nime„Kas Lloyd George suudab seda teha?“. Kriisiga silmitsi seistes tegi ta ettepaneku võtta laenu, mis oleks moodustanud 2,5 % GDP-st ehk umbes 12-13% eelarvest ja luua selle abil pool miljonit töökohta.
Keynes pakkus kriisist väljatulekuks seitse lahendusteed.
Esimeseks, naela vabastamine kullastandardist ehk devalveerimine.
Teiseks, palkade vähendamine.
Kolmandaks, eksportivate ettevõtete toetamine.
Neljandaks, pankrotistuvate ettevõtete riigistamine.
Viiendaks, kaitsetollid.
Kuuendaks, hädaabitööd – see peab olema valitsuse panus, mis purustab langustsükli.
Seitsmendaks, rahvusvaheline kokkulepe eesmärgiga langetada laenuintresse.
Majandusmees pidi esiotsa taluma ignoreerimist. Lloyd George valitsus ei läinud nii ulatusliku avalike tööde skeemiga esialgu kaasa ning hiljem on mitmed majandusteadlaste põlvkonnad debateerinud, kas kiire reageerimine Briti valitsuse poolt oleks võinud kriisi lõpetada või vähemalt Euroopa jaoks pehmendada.
Suurbritannias, Keynesi kodumaal oli 1929. aastaks tööpuudus 1,14 miljonit ehk 10%. See tõusis 1930. aastaks 16%, 1931 21% ning jaanuariks 1933 23%. Britid tulid kriisist välja küll suhteliselt varakult, kuid seda teistest riikidest varasema devalveerimise tõttu. Devalveerimine oli selles olukorras ka üks Keynesi soovitustest.
Richard Kahn arendas Keynesi avalike tööde teooriat edasi mõttega, et iga uus tööline tagab oma sissetulekute kasutuselevõtuga lisatöökohtade loomise. Tänapäeval kõlab see loogilise mõtlemisena, ent Kahni arvutus võttis kolmekümnendatel kriitikutelt riigipoolsete töökohtade vastase retoorika. Arvutus iseenesest oli lihtne: kui inimene hakkab töötutoetuse asemel palka saama ja seeläbi kasvab tema tarbimisvõime, siis elavneb ka turg. Kahn väitis, et kui tööline kulutab sissetulekust poole, siis sellest jõuab järgmiste palkadena tarbimisse omakorda pool (ehk veerand avalikele töödele kulutatust), millest omakorda järgmises astmes pool (kaheksandik algsest riigi toest). Lõpuks on tööde mõju majandusele kahekordne võrreldes esialgu riigi poolt lisatud summadega.
Seega on Keynesi vastus küsimusele, kuidas tasuda riigipoolsete majanduse elavdamise pakettide eest - need maksavad enda eest ise, tuues kaasa elavnenud ja maksevõimelise majanduse. Siit ka arusaamine, et majanduskriisi olukorras peab vajadusel ka laenama. Õigesti kasutatud laen ei ole mitte tulevaste põlvkondade arvelt elamine, vaid neile kõrgema stardiplatvormi loomine, järeldub raamatust. Jõhkrate kärbete ja eelarvetasakaalu püüdmise teed läksid lääne valitsused 1930. aastate kriisis, kuid mitte enam praegu.
Kolmekümnendate õppetunnid on pannud kogu läänemaailma käituma käimasolevas kriisis teisiti kui Eesti. Kindlasti ei rakendata tema retsepte üks-üheselt- pole ju ka olukorrad identsed ja tollased ning praegused riigid omavad erinevaid vahendeid majanduselu elavdamisel. Kuid Keynesi mõju eitavad vähesed. Selle tulemusel on tööpuudus neis märksa madalam, majanduskasv paljudes riikides taastunud – meenutagem kasvõi USA enam kui 5-protsendilist kasvu 2009. aasta viimases kvartalis aastases võrdluses. Tööpuudusega võideldakse seal sedapuhku mitte avalike töödega, kuid siiski üsna sarnase vahendi abil – riigitellimustega. Seega on ikkagi riik see, mis täidab tekkinud tühiku. Clarke rõhutab, et Keynes polnud mingil juhul sotsialist – tema õpetus polnud kapitalismi põhjav, vaid seda eluvõimeliseks kohandav.
Meie peaminister kiitleb, et Eestil on väike välisvõlg. See aga sarnaneb 20- aastase kiitlemisega, et ma ei läinud ülikooli ja seetõttu olen õppelaenuvaba. Oled jah, aga samas ka määratud kogu eluks tegema madalapalgalist ja vähest haridust nõudvat tööd.
Nii palju siis sedapuhku, kuid teiste raamatute kajastamise osas vajavad mu lubadused veel lunastamist.
Neil minutitel saab talvest kevad. Ammu oodatud kevad! Siiski väärib lõppenud talv väikest järelohet. Ma ei mäletagi teist nii pikka, nii lumist ning nii postkaardilikku talve, kui tänavune. Ilus talv oli. 
