Kadripäeval Kadri nimest

Üks läbi aegade popimaid tüdrukute raamatuid on olnud Silvia Rannamaa „Kadri“ ja selle järg „Kasuema“. Oleks päris lihtne arvata, et ilmselt on neil raamatutel oma süü, et kuuekümnendatel teismelise eas olnud tüdrukud panid seitsmekümnendatel oma tütardele massiliselt nimeks Kadri. Aga mingil põhjusel toimus ka üle ookeani USAs just samal ajal Katherine nime panemise sagenemine.

Siseministeeriumi kodulehel on põhjalik ülevaade neist nimedest, mida on lastele pandud peale taasiseseisvumist. Tüdrukute seas on vaieldamatud lemmikud Anna, Laura, Kristiina ja Maria. Kadri on alles 44ndal kohal. Kui aga liita kõik samast nimetüvest pärit Kadrid, Katid, Katrinid ning Katariinad, siis jõuavad tüdrukud, kelle nimepäev on kadripäeval menunimedele järele.

Hakkasin eesti.ee portaalist nimede esinemissagedust uurima seetõttu, et üks kadripäeva veidi irooniline tervitus kõlas nii, et Kadri on uue sajandi Salme ja Leida.

Nimedel on omad tõusud ja mõõnad. Näiteks on siseministeeriumi eesnimede statistikas 678 erinevat tüdrukunime, mida on aastatel 1992-2004 pandud vähemalt neljal korral. Aga nende nimede hulka ei kuulu enam Jutad, Ainod, Salmed, Aitad, Lained ega Maimud. Sellenimelisi on küll Eestis veel igat üle tuhande, aga vanaemade põlvkonnas veel nii menukaid nimesid tänastele lastele enam ei panda.

Töövarjupäev

Tänasel töövarjupäeval ei oleks Riigikogu saanud arutada sobivamat teemat kui kõrgharidusreform. On ju tänased gümnaasiumi lõpetajad need, kes peaks olema esimesed uute reeglite järgi kõrgkooli astujad. Haridusminister Jaak Aaviksoo jutu järgi saab neile osaks tasuta õppekoht seni, kuni nad korralikult täiskoormusega õpivad. Väga õige eesmärk minu meelest. Aga skeptikud, nende seas ka paljud ülikoolide rektorid, väidavad et plaanil puudub rahaline tugi. Ülikoolidele tekib eelarveauk, kui tasuline õpe kaob. Aaviksoo kinnitas ise ka, et reformist ei saa asja seni kuni tudengitele ei ole õppetoetusi, mis kaotaks sundvajaduse töötamiseks ja võimaldaks sajaprotsendiliselt õpingutele pühenduda. Paraku puudub selleks koalitsioonis üksmeel. Mina olen alati seda meelt olnud, et tarkadele noortele peaks kõrgharidus olema tasuta. See ei saa aga olla loosung, kus vähema raha eest pole kuidagi võimalik pakkuda paremat haridust. Igatahes jäid arutelud selle üle täna pooleli ja jätkuvad uuel nädalal.

Päeva kokkuvõtteks tegime Atsiga, minu töövarjuga Pärnu Koidula gümnaasiumist, foto ka hämaras istungitesaalis. Vahepeale jäid aga Briti saatkonna aastapäev, üks esinemine, väliskomisjoni briifing Iraanis toimuvast ja kohtumine Afganistani diplomaatidega. Päris hariv oli kuulda näiteks nende nägemust Eesti ja USA sõdurite erinevast kuvandist.

Kuvandist rääkides, on minu silmis töövarjudel see küll lihtsalt super. Ei saa olla, et lihtsalt minul veab :)

Teadlased versus Ansip

Õudusfilmis on alati teada, mida oodata kui tegelane läheb õhtusel ajal pimedasse parki jalutama. Mis pöörde asi võtab, kui meie peaminister hakkab käisest numbreid pilduma, on umbes sama etteaimatav.

Peaminister Ansipil on selline veider komme, et kui ta kord ühe mõtte on välja mõelnud, siis kordab seda nädala jooksul lugematu arv kordi. Selle nädala juhtmõte on seotud õpetajate palganõudega.

Tsiteerides ühte teisipäevasel õpetajate meeleavaldusel sõna võtnud matemaatikaõpetajat – ega Ansipi rohkesõnalisuses õpetajatele midagi lootust andvat kostu. Laias laastus rääkis peaminister esmaspäeval Riigikogus arupärimisele vastates ning kordas reedel Vikerraadio peaministritunnis üle, et Eesti paneb haridusse niigi liiga palju raha ning on sellega Taani, Rootsi ja Küprose järel Euroopa Liidus neljandal kohal. Eesti õpetajad saavad oma palgatõusu siis, kui tänase 220 gümnaasiumist on alles jäänud 54. Siis saab suurest osast õpetajatest lahti ning ülejäänud oma kauaigatsetud palgatõusu.

Imelik on aga Ansipi jutus see koht, kus suurest rahast hariduses juttu. Nimelt on Eesti Inimarengu Aruande 2010/2011 koostajad hoopis teistsugusel arvamusel.

Kolme Balti riigi haridust analüüsivas peatükis järeldatakse järgmist: „Riiklikud kulutused haridusele on kõigis kolmes riigis olnud ligikaudu 5% piires SKT-st; viimastel aastatel on need pisut vähenenud. Seda on napimalt kui meie põhjanaabrid haridusse investeerivad, ja ühtlasi napimalt kui OECD riikide keskmine. Hiljutine majanduskriis muutis olukorda veelgi keerukamaks.“

Teades, et õpetajate palku kriisiaastatel kärbiti 8 protsenti, samas kui hinnatõusud vähendavad omalt poolt sissetulekuid niigi, on täiesti võimatu leppida peaministriga, kes õpetajatele palga ostujõu taastamist lähiaastateks ei luba. Seda enam, et palgatõusuks vajalik summa on samas suurusjärgus kui eurovõlakriisi paketi sissemakse, mille ennatlikuks käivitamiseks Eestipoolse raha leidmisel mingit probleemi ei pidavat olema.

Hoolimatu käendus

Riigikogus arutati täna ja arutatakse veel neljapäeval Euroopa Finantsstabiilsuse Fondis (EFSF) osalemist, millega Eesti võtab kohustuse miljardite eurode eest laenu tagamiseks. Iga käendaja peab arvestama, et laen võib laenaja asemel hoopis garanteerija vastu pöörduda ning see seab tulevikus ohtu Eesti riigieelarve. Ikka veel on segased asjaolud, mil viisil mõni uus riik EFSFi kliendiks saab. Kindel on vaid see, et Eesti valitsus ei soovi "mingil juhul takistada otsuste langetamist".

Selline ülipüüdlikus võib meie jaoks tähendada, et heaks kiidetakse ka olukord, kus fondi raha läheb riikidele, keda ei usalda enam turud, keda ei usalda reitinguagentuurid, kellel pole enam mõtet tülitada IMFi ja kellel on vilets ajalugu laenude tagasimaksmisel.

Valitsust esindav rahandusminister Jürgen Ligi soovib kogu summas valitsusele blanko vekslit, nii et edaspidised üksikute riikide küsimused enam parlamenti ei jõuakski. Olen seda meelt, et me ei saa riskida sellises koguses Eesti maksumaksja rahaga sellistel tingimustel. Jah, me pooldame Euroopa Liidu liikmete solidaarsust rasketel hetkedel, kuid iga solidaarsus eeldab reeglite täitmist, ja praegu neid ei täideta.

Eesti meedia on otsinud erinevaid valitsuse kiirmeetodeid toetavaid kommentaatoreid, kes soovitavad lõhkilaenanud riike päästa, et rahustada turge. Samas kui oma enda raha ei investeeri Kreekasse juba ammu keegi peale liiga suure riskijulguse ja kasumiahnusega pankade. Eestis tegutsevad pangad nende hulka ei kuulu.

Eesti valitsus on püüdnud jätta muljet, nagu tähendaks käendamine ja garanteerimine midagi täiesti teoreetilist ja reaalset raha kindlasti mängu ei panda. See on eksitav. Üks laenu garanteerija põhitõdedest peaks olema, et käendust andes peab arvestama ka sellega, et tegelik laenuvõtja jääb maksetega hätta ja pank pöördub hoopis käendaja poole. Nii on ka selle laenuga. Kui laenaja oma kohustusi ei täida, on Eestil aega kaks pangapäeva, et tema asemel makse teha.

Kreekal juba pole raha, et tasuda järjekordset laenumakse 2010. aasta mais võetud laenu eest. Neid laene andsid IMF ning euroala riigid kahepoolsete lepingutega. Laenuandjad seadsid ka rea tingimusi, mida pole seni suurelt jaolt täidetud. Nüüd tõttame ka meie garanteerima lõhkilaenanud riiki.

Paistab, et valitsuse otsustajad on liiga palju viibinud Brüsselis ja võõrandunud elust Eestis. Kuidas muidu saab minna nii kahepalgelist teed. Samal ajal kui kodus pigistatakse kivist vett välja, ollakse valmis premeerima võõrsil vastutustundetut laristamist. Valitsuse soov tegutseda näiliselt jõuka riigina europoliitikas paneb meid andma garantiisid lõhkilaenanud riikidele, et nende jaoks laenamist endiselt odavana hoida. Isegi kui selle hinnaks on meie oma reservide käenduseks andmine ning halvimal juhul veel vajadus kiirlaenu võtmiseks, et käendaja kohustust täita.

Mis näoga me vaatame otsa Eesti kultuuritöötajatele, õpetajatele ja päästeametnikele, kes pidid palgakärpeid üle elama, kui me nüüd jagame nii kerge käega nii suuri laenukäendusi? Miks me peame oma tuleviku seisukohast otstarbekamaks kokkuhoidu Eesti laste arvelt täna ja nende õlule laenugaranteerimise võtmise tulevikuks?

Seega on garantiide andmisel palju vastuseta küsimusi. Kiirkorras otsustamisega võetakse Eesti riigile aga kohustusi, mis jäävad maksumaksjana koormama ka tänaseid lapsi. Kiirustamise tagant paistab aga välja valitsuserakondade soov teha otsused avalikkusega arutamata ja püüdega hoida kohustuste suurust võimalikult ebamäärase ja hoomamatuna. Siiski annab veel aru pidada. Tark ei torma ja seetõttu teeb Keskerakond ettepaneku, et otsusesse lisataks siiski kohustus kõik konkreetsed riikide abipaketid, millega Eesti liitub parlamendi ette tuua. On ju seekord elus näide võtta, et suvel kabinetivaikuses EFSFiga liitumine toimus ilma riskihinnangute ja aruteluta. Parlamendis pole selline vaikiv ajastu siiski võimalik.