Teadlased versus Ansip

Õudusfilmis on alati teada, mida oodata kui tegelane läheb õhtusel ajal pimedasse parki jalutama. Mis pöörde asi võtab, kui meie peaminister hakkab käisest numbreid pilduma, on umbes sama etteaimatav.

Peaminister Ansipil on selline veider komme, et kui ta kord ühe mõtte on välja mõelnud, siis kordab seda nädala jooksul lugematu arv kordi. Selle nädala juhtmõte on seotud õpetajate palganõudega.

Tsiteerides ühte teisipäevasel õpetajate meeleavaldusel sõna võtnud matemaatikaõpetajat – ega Ansipi rohkesõnalisuses õpetajatele midagi lootust andvat kostu. Laias laastus rääkis peaminister esmaspäeval Riigikogus arupärimisele vastates ning kordas reedel Vikerraadio peaministritunnis üle, et Eesti paneb haridusse niigi liiga palju raha ning on sellega Taani, Rootsi ja Küprose järel Euroopa Liidus neljandal kohal. Eesti õpetajad saavad oma palgatõusu siis, kui tänase 220 gümnaasiumist on alles jäänud 54. Siis saab suurest osast õpetajatest lahti ning ülejäänud oma kauaigatsetud palgatõusu.

Imelik on aga Ansipi jutus see koht, kus suurest rahast hariduses juttu. Nimelt on Eesti Inimarengu Aruande 2010/2011 koostajad hoopis teistsugusel arvamusel.

Kolme Balti riigi haridust analüüsivas peatükis järeldatakse järgmist: „Riiklikud kulutused haridusele on kõigis kolmes riigis olnud ligikaudu 5% piires SKT-st; viimastel aastatel on need pisut vähenenud. Seda on napimalt kui meie põhjanaabrid haridusse investeerivad, ja ühtlasi napimalt kui OECD riikide keskmine. Hiljutine majanduskriis muutis olukorda veelgi keerukamaks.“

Teades, et õpetajate palku kriisiaastatel kärbiti 8 protsenti, samas kui hinnatõusud vähendavad omalt poolt sissetulekuid niigi, on täiesti võimatu leppida peaministriga, kes õpetajatele palga ostujõu taastamist lähiaastateks ei luba. Seda enam, et palgatõusuks vajalik summa on samas suurusjärgus kui eurovõlakriisi paketi sissemakse, mille ennatlikuks käivitamiseks Eestipoolse raha leidmisel mingit probleemi ei pidavat olema.

Hoolimatu käendus

Riigikogus arutati täna ja arutatakse veel neljapäeval Euroopa Finantsstabiilsuse Fondis (EFSF) osalemist, millega Eesti võtab kohustuse miljardite eurode eest laenu tagamiseks. Iga käendaja peab arvestama, et laen võib laenaja asemel hoopis garanteerija vastu pöörduda ning see seab tulevikus ohtu Eesti riigieelarve. Ikka veel on segased asjaolud, mil viisil mõni uus riik EFSFi kliendiks saab. Kindel on vaid see, et Eesti valitsus ei soovi "mingil juhul takistada otsuste langetamist".

Selline ülipüüdlikus võib meie jaoks tähendada, et heaks kiidetakse ka olukord, kus fondi raha läheb riikidele, keda ei usalda enam turud, keda ei usalda reitinguagentuurid, kellel pole enam mõtet tülitada IMFi ja kellel on vilets ajalugu laenude tagasimaksmisel.

Valitsust esindav rahandusminister Jürgen Ligi soovib kogu summas valitsusele blanko vekslit, nii et edaspidised üksikute riikide küsimused enam parlamenti ei jõuakski. Olen seda meelt, et me ei saa riskida sellises koguses Eesti maksumaksja rahaga sellistel tingimustel. Jah, me pooldame Euroopa Liidu liikmete solidaarsust rasketel hetkedel, kuid iga solidaarsus eeldab reeglite täitmist, ja praegu neid ei täideta.

Eesti meedia on otsinud erinevaid valitsuse kiirmeetodeid toetavaid kommentaatoreid, kes soovitavad lõhkilaenanud riike päästa, et rahustada turge. Samas kui oma enda raha ei investeeri Kreekasse juba ammu keegi peale liiga suure riskijulguse ja kasumiahnusega pankade. Eestis tegutsevad pangad nende hulka ei kuulu.

Eesti valitsus on püüdnud jätta muljet, nagu tähendaks käendamine ja garanteerimine midagi täiesti teoreetilist ja reaalset raha kindlasti mängu ei panda. See on eksitav. Üks laenu garanteerija põhitõdedest peaks olema, et käendust andes peab arvestama ka sellega, et tegelik laenuvõtja jääb maksetega hätta ja pank pöördub hoopis käendaja poole. Nii on ka selle laenuga. Kui laenaja oma kohustusi ei täida, on Eestil aega kaks pangapäeva, et tema asemel makse teha.

Kreekal juba pole raha, et tasuda järjekordset laenumakse 2010. aasta mais võetud laenu eest. Neid laene andsid IMF ning euroala riigid kahepoolsete lepingutega. Laenuandjad seadsid ka rea tingimusi, mida pole seni suurelt jaolt täidetud. Nüüd tõttame ka meie garanteerima lõhkilaenanud riiki.

Paistab, et valitsuse otsustajad on liiga palju viibinud Brüsselis ja võõrandunud elust Eestis. Kuidas muidu saab minna nii kahepalgelist teed. Samal ajal kui kodus pigistatakse kivist vett välja, ollakse valmis premeerima võõrsil vastutustundetut laristamist. Valitsuse soov tegutseda näiliselt jõuka riigina europoliitikas paneb meid andma garantiisid lõhkilaenanud riikidele, et nende jaoks laenamist endiselt odavana hoida. Isegi kui selle hinnaks on meie oma reservide käenduseks andmine ning halvimal juhul veel vajadus kiirlaenu võtmiseks, et käendaja kohustust täita.

Mis näoga me vaatame otsa Eesti kultuuritöötajatele, õpetajatele ja päästeametnikele, kes pidid palgakärpeid üle elama, kui me nüüd jagame nii kerge käega nii suuri laenukäendusi? Miks me peame oma tuleviku seisukohast otstarbekamaks kokkuhoidu Eesti laste arvelt täna ja nende õlule laenugaranteerimise võtmise tulevikuks?

Seega on garantiide andmisel palju vastuseta küsimusi. Kiirkorras otsustamisega võetakse Eesti riigile aga kohustusi, mis jäävad maksumaksjana koormama ka tänaseid lapsi. Kiirustamise tagant paistab aga välja valitsuserakondade soov teha otsused avalikkusega arutamata ja püüdega hoida kohustuste suurust võimalikult ebamäärase ja hoomamatuna. Siiski annab veel aru pidada. Tark ei torma ja seetõttu teeb Keskerakond ettepaneku, et otsusesse lisataks siiski kohustus kõik konkreetsed riikide abipaketid, millega Eesti liitub parlamendi ette tuua. On ju seekord elus näide võtta, et suvel kabinetivaikuses EFSFiga liitumine toimus ilma riskihinnangute ja aruteluta. Parlamendis pole selline vaikiv ajastu siiski võimalik.

Eesti ilmast ja autovabadusest

Tavaliselt ei meeldi mulle põrmugi kena päikeselist vananaistesuve pühapäeva linnas veeta. Aga täna oli teisiti. Nimelt sai vähemalt osa Tallinnast autovabaks ja asendus suurtel kiirustel suuremates või väiksemates gruppides liikuvate inimestega. Milline mõnus energia! Ja igaüks, kes suvatses mõnes kommentaariumis liikluse kinnipanemise üle nuriseda, oleks pidanud hommikul tulema Piritale ja maratoonaritele kaasa elama. Sealt saadav emotsioon oleks kindlasti pannud meelt muutma. Linn, kus on vähem autosid ja rohkem inimesi on nii lahe!

Täna jooksti ka Tallinna maratoni rajarekord 2 tundi 12 minutit ja 56 sekundit. Kuna üks liidergrupist pudenenud õblukestest jooksjatest meie imelisel päikeselisel päeval ilmselgelt külmetas ja püüdis end kaitsta külma eest kilekeebiga, siis äkki võitjadki andsid jalgadele tuld, et sooja saada :) Igatahes on Tallinna maraton tabanud takti, sest ka maailma kõvematel jooksudel on ikka keenialastel poodiumitele asja olnud.

Põnevamatest presidendivalimistest

USAs on täie hooga käima läinud presidendikampaania, mis kulmineerub 2012 6. novembril presidendivalmistega. President Obamale on sel nädalal osaks saanud tema ametiaja madalaimad toetusnumbrid. Sellele aitasid kaasa pingelised kõikumised Wall Streetil, USA riigireitingu langetamine ning aina ärevamaks muutuvad hääled, et majanduskriisil võib olla ees uus langus ehk nn double-dip recession.

Igatahes asus Obama kolmepäevasele bussituurile osariikides, mis eelmistel valimistel hääletasid tema poolt, aga võivad uuel aastal sama hästi ka vabariiklikuks muutuda.

Kui demokraatide kandidaadi suhtes on kõik selge -- Obama taotleb teist ametiaega, siis vabariiklaste seas toimub märksa põnevam siseheitlus.

Ametlikult valitakse vabariiklaste presidendikandidaat osariikide eelvalimistel. Neist esimene toimub Iowas oletatavalt 6. veebruaril 2012. Seda võidakse ka ettepoole liigutada, sest Iowale on väga oluline olla just esimesena valikut tegev osariik. See tagab tähelepanu ja kandidaatide kordades aktiivsema kampaania võrreldes mõne hilisema osariigiga.

Iowas kampaania sai avalöögi möödunud nädalavahetusel kui sel laupäeval oli võimalik kõigil aktiivsetel vabariiklastel endale 1000 dollari eest lunastada osalus poliitilisel kogunemisel, kus umbes 14000 osalejat tegid esimese (mittesiduva) valiku seni üles tulnud kandidaatide vahel. Selle tulemusena tõsistest pürgijatest üks on tõusuteel, üks on juba konkurentsist väljas, üks lisandus konkurentsi ning ühte nähakse endiselt kõige tõenäolisema vastaskandidaadina Obamale. (Loe: straw polli võitis Teepartei liider kongressis Michele Bachmann, presidendikampaaniast loobus endine Massachusettsi kuberner Tim Pawlenty, kuid tema toetust hakkavad püüdma kõik allesjäänud ja ilmselt pakub nii mõnigi talle kohta oma kõrval tulevase asepresidendikandidaadina. Konkurentsi lisandus Texase kuberner Rick Perry ja endiselt kardavad demokraadid kõige enam oma vastasena ka möödunud korral hea tulemuse teinud mõõdukat vabariiklast Mitt Romneyd.

Kõige karismaatilisem kandidaatidest - texaslane Rick Perry andis oma kandideerimisest teada samal ajal kui ülejäänud Iowas mõõtu võtsid. Sellega näppas ta suuresti ära meediatähelepanu ja oma kolmandal kandideerimispäeval on küsitlustes mööda läinud kõigist konkurentidest. Tegemist on mehega, kes on kõige kauem ametis olnud Texase kuberner. Viiendat põlve nägus texaslane, kes käib uhkelt kauboisaabastes ja on ametiaja jooksul andnud 224 korda heakskiidu surmanuhtluse täideviimiseks. Aga lisaks on tal ette näidata parimad töökohtade loomise numbrid kogu riigis ning kasuks tuleb ilmselt ka see, et kuigi ta päris oma ameti George W. Bushilt (kes suundus Texase kuberneri kohalt presidendiks), on "Bushi aju" Karl Rove teda praeguses kampaanias väga innukalt ründama hakanud.
USA poliitikas on kandidaadi edukuse üheks mõõdupuuks ka võime kampaaniamiljoneid koguda. On juhtunud, et rahakogujatest parimaid premeerib tulevane president mõne meeldiva riigi suursaadiku kohaga. Vabariiklaste rahastajaid on alati enam olnud kui demokraatidel. Need rahastajad olid valmis parima puudumisel minema Mitt Romney taha, aga ootasid. Nüüd siis ongi hetk, et kas nad näevad Perrys suuremat võitjapotentsiaali ja suunduvad tema taha või ootavad veel.

Sisudebattideks on veel aega küll, vabariiklik kandidaat peaks enam vähem selge olema nn Super-Tuesdayl, mil oma valiku teevad korraga neljateistkümne osariigi vabariiklased. Siis on võitja oma momentumi saanud ja ülejäänud osariikides liigutakse etteantud suunas.