Vabariik sündis Pärnumaal

Eesti Vabariik jõudis Pärnumaale varem kui kusagile mujale Eestis. Ehkki vabariigi aastapäevana tähistatakse uue riigi väljakuulutamist 24. veebruaril Tallinnas Eesti Panga ruumes, kuulutati see tegelikult esmakordselt välja 23. veebruaril Pärnus Endla teatri rõdult. Õigupoolest oleks pärnakatel täielik õigus nõuda, et vabariigi aastapäeva tähistataks just 23ndal, mitte 24. veebruaril. Kas vabariigi väljakuulutamine väiksemas linnas siis ei loegi? Teine meeldiv võimalus on aga tähistada seda kaks päeva järjest. Olgu öeldud ka, et manifesti üks autoritest oli pärit Pärnumaalt Tahkurannast.

On teisigi hetki eestluse sünniloos, mis Pärnumaale jõudsid varem kui ühtegi teise Eesti piirkonda. Siin pöörduti meie poole esimest korda sõnadega „armas Eesti rahvas“ ja pöördujaks oli eestlane. Varem olid meid eestlasteks kutsunud teised, kuid me ei olnud seda püsivalt omaks võtnud. Sellest hetkest alates aga võttis see nimi ka meie enda südames juured alla.

Siin sündis esimene pidevalt ilmuv eestikeelne ja eestimeelne ajaleht „Pärnu Postimees“, mis sai meie ärkamisaja üheks tähtsamaks veduriks. Pärnumaal tegutsesid Jannsen ja Jakobson, luuletas noor Koidula ja lõi laule Lüdig. Kogu selle patriotismipärandi juures oli aga pärnakate rahvuslus suuremeelne. Endla teatri ette kogunenud publikule ette loetud manifest oli manifest kõigile Eestimaa rahvastele.

Koonderakonna tagasitulek

Ma sain hääleõiguslikuks 1995. aastal. Poolteist kuud hiljem toimusid Riigikogu valimised. Tõtt öelda ei tulnud mul toona kordagi mõttesse variant, et oma elu esimese hääle võiks valimisel anda Koonderakonnale. See oli partei, mis koosnes valdavalt direktori suhtumisega keskealistest meestest. Need olid tegelased, kes arvasid, et neid peab valima, sest nad on tähtsad ja istunud olulistel positsioonidel. Koondudes KMÜ liiduks võideti need valimised, sest oli piisavalt inimesi, kes peale lapseohtu Laari esimest valitsust soovisid vanu ja kogenuid. KMÜ sai 32 protsenti häältest ja 41 kohta Riigikokku.

Eestile selline ühe partei ülekaal midagi head ei toonud.

Esiteks tehti valitsus koos Keskerakonnaga, siis kibeleti partnerit vahetama ja loodi liit Reformierakonnaga. Detsembris 1996 Reformierakond lahkus valitsusest, Kallase asemel tuli Tiit Vähi vähemusvalitsusse välisministriks Toomas Hendrik Ilves. Vähi ise pidas peaministrina vastu veel 4 kuud.

Edasi sai Koonderakonna vähemusvalitsuse etteotsa Mart Siimann. Seda aega võib julgelt nimetada seisakuks. Uusi lahendusi ei pakutud. Ka argisteks otsusteks puudus parlamendis jõud. See oli aeg, mil Siim Kallas mõtles välja ööistungid (kirjutasin sellest siin) ja aastake hiljem kirjutas Postimees oma juhtkirjas „Seda, et praegune valitsus ja valitsusliit on jõudnud stagnatsiooni, on ühtemoodi märkinud nii poolopositsiooni esindajad (Rahvaerakonna peasekretär Indrek Kannik) kui ka koonderakondlased (ekspeaminister Tiit Vähi)“.

Ma olen viimastel nädalatel kuulnud inimestest, kes arvavad, et äkki tuleb eelolevatel valimistel valida ikka Reformierakonda. Põhjusel et nad ju on seal valitsuses juba nii kaua olnud. Ka nii mõnigi avaliku arvamuse küsitlus viitab sellele, et Reformierakond sammub Koonderakonna jälgedes ja püüab 40+ kohta. Siiski tasub enne valimisotsuse tegemist rahulikult hinnata, kas viimase nelja aasta arengud Eestis on ikka seda väärt, et seni valitsusvastutust kandnud erakondade töölepingut pikendada. Vahest on kunagine Koonderakond (keda Wikipedia muide pidas paremtsentristlikuks liberaalseks parteiks) juba reinkarnatsiooni läbi elanud. Vaadates tänase peaministripartei rahulolu jääb paratamatult mulje, et seisaku põlistamine on ainus, milles nende puhul võib kindel olla.

Jäneseaasta

Möödunud aasta jõuluturgude hitiks kujunesid valged karvased ja kõrvadega talvemütsid. Sellised nunnukesed, mis peaks iga väikese tüdruku unistuste garderoobi kuuluma. Täna on siis lõpuks jänesemütsi-menukite tegelik hooaeg kätte jõudnud – head valge jänese aastat!

Ma olen paaril eelneval aastal nalja pärast kokku kirjutanud horoskoobi ja uskuge või mitte – päris mitu asja on läinud täkkesse. No kasvõi eelmiseks aastaks rotile ennustatu: „Rott on 2010 aasta lõpuks väsinud ja annab ohjad nooremale“ Ja juhtuski nii, et Siim Kallas saatis poliitikasse tütar Kaja, Mart Laar läks aga seilama soojale merele ja jättis partei Res Publica poistele.

Pühvli saatuseks pidi saama, et aastas on palju kokkupõrkeid agressiivsete konkurentidega, kuid väike tagant utsitamine ja Pühvel saavutab tiigriaastal asju, mis aasta varem vaid unistusena paistsid. Nii oligi – väike tagant utsitamine ning Obama on taastanud populaarsuse, läbi viinud teise majanduse elavdamise paketi. Kuid enne seda olid vahevalimistel vabariiklased tõeliselt agressiivsed konkurendid. Teine pühvel Sven Mikser aga on utsitatud erakonna etteotsa.

Sellel aastal omaloomingulist horoskoopi aga ei tule. Kui midagi liiga massiliselt tehakse, siis pole see enam naljakas. Andku tõsiusklikud horoskoobisõbrad mulle andeks, aga minu sisetunne ütleb, et igas ajalehesabas leiab sama „teadusliku“ ennustuse.

Siiski, vanadel hiinlastel oli ka sajanditepikkuste tähelepanekute tulemusel teada, et jäneseaastal peaks tõmbama hinge ja puhkama närve. See on aasta, kus esmajoones hoida kodu ja peret ning pidada tähtsaks naisi ja lapsi. (Ja kui soovitust veidi tänapäevastada, siis võiks tähtsaks pidada ka mehi : )

Mõtteid valimisstuudiost

Piinlik vaikus – nii võttis tänases Raadio 2 saates olukorra kokku Kalle Muuli, kui Anvar Samost sai aru, et oli kolmapäevases valimisstuudios täiesti põhjuseta trampinud Urve Palo Tallinn-Tartu maantee küsimuses. Nimelt luges Samost sotside programmi liig hooletult ja püüdis Palo panna tunnistama, et sotsid lubavad neljarealist kiirteed kuni Luhamaani.

Uudne formaat, kus justkui erapooletud ajakirjanikud tegelikult ideoloogilistel alustel mängisid ühte väravasse, tekitas hämmastust ka hiljem saadet kommenteerinud inimestes.

Minu muljed ETV esimesest majanduse, tööpuuduse ja maksude teemalisest valimisdebatist on kahetised. Ma mõistan, et kui stuudios on kaheksa erakonna esindajad, kaks saatejuhti ning neli kommenteerivat ajakirjanikku, siis paratamatult jagub saateminuteid oma seisukohtade tutvustamiseks napilt.

Samas oli saade viisakas, sõna võeti siis kui selleks sõna anti ja sellest viisakusest tulenevalt ei soovinud keegi oma väärtuslikke sekundeid kulutada teistele reageerimiseks, vaid ainult oma mõtete edastamiseks. Mõni televaataja ütles hiljem, et see tegi saate igavaks. Kuskil saate keskel (peale pikka sõrmega viibutamist ja sõnajärje ootamist) avastasin, et olin endale märkinud pika rivi Partsi ja Ligi lausetest, millele oleks tahtnud vastata. Otsustasin, et teen seda hoopis hiljem ja siin blogis. (Lisaks on blogosfääris lüümikuid esitada palju mugavam kui telestuudios :-)

Vastasseis täna valitsuses istuvate meestega oli ju saateski väga selge. Mina leian, et peamine küsimus on see - kuidas kosuda tänasest kriisist ja kuidas saavutada seda, et taolises mahus majanduskriis ja nii ränk tööpuudus Eestis ei korduks? Näen siin peamise lahendusena mõtteviisi muutust. Me vajame arusaama, et valitsus saab majandust elavdada, me vajame arusaama, et riik suudab tööhõivet parandada ja me vajame arusaama, et valitsuse tegevusel on hindadele oma mõju. Kokkuvõttes, me vajame aktiivse majanduspoliitikaga valitsust, mitte sellist, kes saab 5000 eurot kuus palka ja ütleb, et süüdi on naftasheik, kes hakkas oma toodangut kallimalt müüma. Valitsus ei saa olla mingi sekkumatu pealtvaataja ega sõltumatu analüütik. Nende asi on tegutseda, kui tõuseb tööpuudus või kasvad hinnad - nii nagu Euroopa keskpangast öeldi - te peate hinnad kasvõi jõuga all hoidma. Ja ma ei mõtle siin, et valitsus läheb ise poes silte vahetama. Tal on selleks oma vahendid.

Vaatan oma märkmeid (ainus paber, mis mul stuudios kaasas oli, oli Ligi ja Lipstoki kiri Jean-Claude Junckerile ja Olli Rehnile, kus lubati 2011-2012 muuta sotsiaaltoetused vajaduspõhiseks ja jätkata kaudsete maksude tõstmist. Niisiis selle kirja vahele olen märkinud kolm lausungit, mida pean ümberlükkamist väärivaks).

Esiteks teatas Ligi, et Eesti on viimase kahe aasta jooksul olnud Euroopas üks kiiremini arenevatest riikidest. Lisan siia graafiku, kus viimase 4 aasta jooksul on võrdlusesse pandud Eesti ja Iiri SKP. Alguspunktiks on mõlema riigi tase aastal 2007.

Teiseks teatas Parts, et inflatsiooniga tegeleda ei ole võimalik. Seda, et kas hoo sisse saanud hinnatõus üldse maha rahuneb, sõltub vaid kellegi teise otsustest räägivad meile ka peaminister ja tema erakonnakaaslased.

Mõnikord ongi nii, leidub nähtusi, millest meie jõud üle ei käi. Väikeriigina peame tundma oma võimete piire. Kuid millegi pärast käivad sealtsamast Euroopast inimesed meile rääkimas, kuidas asjad meist endist sõltuvad. On käinud soomlane Euroopa Komisjonist, ja rääkinud, kuidas me peaksime hinnataset paigal hoidma. On käinud prantslane, Euroopa Keskpangast, ja kõnelenud, et hinnad tuleb all hoida kasvõi jõuga. Euroopas nähakse meie maksupoliitilisi võimalusi, aga siin eelistatakse käsi laiutada ja paratamatusele viidata.

Kolmandaks mainis Parts, et viimasel kahel aastal on tööpuudus vähenenud. Sellele vastuseks on Haigekassa statistika, mis näitab, et 2008. aasta lõpus oli Eestis 658000 inimest, kelle töötasu eest tasuti ka sotsiaalmaksu. Viimastel andmetel on selliseid inimesi 14% vähem ehk pea 100 000 töökohta vähem.

Last but not least – maksud. Poliitikauuringute keskus Praxis analüüsis erakondade valimisplatvorme maksude osas. Praxise põhijäreldus kõlas, et praeguse opositsiooni lubadused on majanduse stabiilsust suurendavad. Kui põhiküsimus on, kuidas saavutada, et Eestis ei korduks enam taolises mahus majanduskriis ja nii ränk tööpuudus, siis igasugune tulumaksusüsteemi progressiivsemaks tegemine aitab jahutada liiga kiiret majanduskasvu ja ergutada liiga aeglast majanduskasvu. Analüüsi täisteksti loe siit.