Kuidas kahe lapse ema astmelisest tulumaksust võidab

Mind üllatab Tartu Ülikooli diplomiga reformisti hariduslünk. See reformist on rahanduskomisjoni esimees. Aga ta ei saa aru majandusteaduse algterminitest.

Nii suudabki ta oma nime all levitada valet astmelise tulumaksu kohta, esitades meie poolt esitatud eelnõu nii, nagu võis kunagi toimida nõukogude ajal maksustamine. Eksitades aga selgelt inimesi tänapäevase astmelise maksusüsteemi osas.

Seetõttu toon lihtsa näite, mida tähendab astmeline tulumaks tavalisele palgasaajale. Iga inimene, kes teenib täna Eesti keskmist palka või sellest vähem, võidab. Silmas peab pidama seda, et maksuastmed ei vahetu mitte palgasumma, vaid maksustatava tulu põhjal. Seega kõigepealt arvutatakse maha tulumaksuvaba tulu. Kui peres on rohkem lapsi, siis on ka maksuvaba tulu suurem. Kui tehakse kulutusi kodulaenu maksmiseks või hariduskuludeks, lähevad ka need tulumaksuvabastuse alla.

Peale maksuvaba tulu on järgmiseks astmeks 18%. See on madalam kui tänane 21-protsendine maks, ning selle astme võrra on aastas maksuvõitu 2000 krooni. Oluline on silmas pidada ka seda, et kui maksustatav tulu aastas ületab 70 000 krooni, siis sellel, ületavale summale hakkab kehtima järgmine, 26-protsendine aste ning kui maksustatav tulu aastas ületab 50 tuhandet krooni, on sellest kõrgema sissetuleku maksuaste 33 protsenti.

Võtame näiteks kahe lapse ema Mari, kelle brutopalk kuus on 15 tuhat krooni. Esiteks arvutatakse maha maksuvabastused. Selleks on riiklik kogumispension 300, töötuskindlustusmakse 420, vabatahtlik pensionisammas 250, tulumaksuvaba miinimum 2250, tulumaksuvaba miinimum teise lapse eest 2250, hariduskulud 200, kodulaenu intress 500. Kokku maksuvaba tulu 6170 krooni. Järgmised 5833 krooni maksustatakse 18 protsendiga. Kuna see on 3% madalam maksumäär kui täna, on võit 175 krooni kuus. Kuid tema sissetuleku ülemised 2997 krooni on juba teises maksuastmes ja maksustatakse 26 protsendiga. Selle summa pealt tuleb maksu maksta 150 krooni enam, kui senise maksusüsteemi puhul. Seega võidab kahe lapse ema Mari, vaatamata sellele, et ta teenib Eesti keskmisest kõrgemat palka, ka astmelise tulumaksuga sümboolsed 300 krooni aastas.

Tõsi, veel suurema sissetulekuga inimesed peavad hakkama maksma märksa enam. Ja hirmutatakse, et nad hakkavad tulusid peitma. Samas on Eesti riik ja meie maksuamet iseseisvuse jooksul saanud piisavalt tugevaks, et olla võimeline koguma ka euroopalikke makse.
Lõppkokkuvõttes ei ole ju ka jõukate inimeste eesmärgiks elada riigis, kus haridus, turvalisus ja tervishoid on nõrgad ning kust noored inimesed kipuvad lahkuma. Lahkumise meelissihtpaikadeks on aga just needsamad riigid, kus kehtib astmeline tulumaks.

Ei taha Eestit, kus valitsevad dogmad

Täna andis Riigikontrolör Mihkel Oviir aru oma tööst. Ta pidas pika ja põhjaliku kõne, mille lõpuosas rääkis ka oma murest, et Eestis on valitsema hakanud vaen inimeste vastu, kes ei arva nii nagu valitsus.

Oviir ütles: Olen kurb, et ühiskonnas ja poliitilistes ringkondades on üha enam tunda sättimust tõrjuda alateadlikult, ükskõik millised mõtteavaldused, mis ei lähe kokku teatud dogmadega, olgu nad siis ühiskondlikud, parteipoliitilised või mis iganes. Kui julged öelda midagi, mis ei lähe kokku parteilise loosungi või analüüsioskuseta inimeste arusaamadega, võidakse küsida, kas sulle ei meeldi siis Eesti Vabariik? Jah, see on kahjuks üsna levinud diskussioonitase! On äärmiselt kahetsusväärne, et üha enam kohtame suhtumist, kus nähvatakse, et see ja see teine asi ei vääri arutamistki, kärts katki ja mürts prügikasti! Ma arvan, et see on tupiktee. Eesti ühiskond ei saa lähtuda oma tuleviku arengu aruteludes mõttepuuslikest või parteipoliitilistest dogmadest. Ideid tuleb analüüsida ja nende üle otsustada, lähtudes kõigekülgsest ratsionaalsest mõjuanalüüsist ja oma võimalustest. Suhtumine, et ei, seda või teist asja me ei kavatse küll arutada, ei vii edasi. Meil tuleks rahulikult, ilma hüsteeriata, arutada nii hariduse, meditsiini, maksude, sisserännu, sotsiaalhoolekande, riikluse korralduse ja paljude teiste küsimuste üle. Me peame olema vabad vanade jäikade seisukohtade taagast ja laskma mõtte vabaks.

Ma olen ka ise korduvalt kogenud, et tänane valitsev erakond tahab end samastada riigiga. Et kui kritiseerid valitsust ja tema valeotsuseid, siis justkui oled ka Eesti riigi vastu. Kui pole nõus valitsusega, siis soovitatakse üldse siit riigist lahkuda. Kui avaldad arvamust, mis ei ole valitsuse arvamus, siis peetakse õigustatuks sind vales süüdistada.

Väga kurb ja väga vale on selline areng. Ma kardan, et selline ühe tõe levitamine on ka väga ohtlik demokraatiale. Ja ma tõesti imestan selle üle, et kui leidub mõni kõrge riigiametnik, kes sama muret väljendada söandab, siis on see imestust vääriv. Miks? Miks me peame täna juba imestama sellise lihtsa asja üle, et ametnik ütleb valitseva erakonna kohta välja ka kriitilisi mõtteid. Mõtelge selle üle...

Miks on aeg küps astmeliseks tulumaksuks

Rahanduskomisjon arutas täna astmelise tulumaksu eelnõu. Vastavalt sellele saaks maksude alandamine osaks kõigile, kelle sissetulek jääb alla keskmise palga. Riik saaks aga lisatulusid, mis võimaldab alandada kaudseid makse ning tagada vajalikud vahendid, et riik saaks riigina toimida.

Miks on aeg Eesti senine lihtsakoeline maksusüsteem muuta? Seda on muide soovitanud Eestile jaanuaris 2010 ka IMF Raport Eesti kohta.

Üldistatult on praeguse tulumaksusüsteemi negatiivsed aspektid järgmised:
1) tulumaksulaekumise maht kogu avaliku sektori maksutuludes on langenud ning on suurenenud riigieelarve sõltuvus tarbimismaksudest. (statistikaamet andis teada, et möödunud aastal tõstis maksukoormust kaudsed maksud, mille osakaal kasvas 3% SKPst, samas kui tulumaksu osakaal on poole väiksem kui Euroopas keskmiselt).
2) tulumaksude vähenev osakaal halvendab eelarvepositsiooni ning piirab Maastricht kriteeriumide ning Kasvu- ja Stabiilsuspakti nõuete täitmist;
3) proportsionaalne tulumaksusüsteem süvendab fiskaalpoliitika pro-tsüklilisust ja elimineerib tulumaksude kui võimaliku automaatse stabilisaatori mõju;
4) proportsionaalne tulumaksusüsteem soosib ebasoovitavate tuluerisuste kasvu nii individuaalsel kui regionaalsel tasandil.

Vastavalt astmelise tulumaksu eelnõule liiguks 360 tuhat palgasaajat esimesse maksuastmesse, kus tänase 21% maksu asemel hakkaks tasuma 18%. Kõige jõukam 10 protsenti ehk 80 tuhat inimest peaks aga oma maksustatavast tulust, mis ületab aastas 250 tuhat krooni tasuma 33% (maksuastmete puhul on tegemist liitprogressiooniga). Riigieelarvele tuleks sellest aastas kasu 3,5 miljardit krooni.

Komisjonis jagunesid hääled 5 poolt, 6 vastu ja üks roheline erapooletu.

Fotol on Eesti koos teiste lihtsakoeliste riikidega, kes lepivad lihtsakoeline maksusüsteemiga.

SOOVITAN LUGEDA KA VIKTOR TRASBERGI ARTIKLIT ASTMELISEST TULUMAKSUST SIIT

Miks hinnad tõusevad ja kas maksudel on sellele mõju?

Eile toimus ETV Foorumis arutelu tuleva aasta eelarve üle. Ainus asi, mille Postimehe võrguväljaanne sellest välja noppis, oli reformikate maksutõusu jutt.

Ma olen seisukohal, et kui aasta tagasi tehti mitmed maksutõusud, mis on üdini ebaõiglased, siis jäävad need ebaõiglaseks ka aasta möödudes.

Lihtne näide: selle valitsuse ajal on igale bensiiniliitrile lisatud 2,1 krooni aktsiise ning 1 kroon käibemaksu. Maagaasile ei olnud 2007 aastal üldse aktsiisi, nüüd on see 367 krooni 1000m3 kohta – kaks pool korda enam kui Euroopa Liidu miinimummäär. Elektrile ei olnud 2007 aastal üldse aktsiise, nüüd on 70 krooni MWh kohta ehk ligi viis korda enam kui meie lõunanaabritel. Põllumeeste poolt kasutatavale diislile on lisatud aktsiisimäär 1,736 krooni, mis ületab Euroopa Liidu kehtestatud miinimumi 5,2 korda.

Kaheprotsendisest käibemaksutõusust saab riik iga kuu 150 miljonit lisatulu.

Miks need maksud ebaõiglased on? Sest maksukoormuse panemine käibemaksule ja aktsiisidele tähendab koormuse asetamist ka neile, kellel palka polegi – lapsed, eakad ja tööd otsivad inimesed. See on lihtsakoeline maksusüsteem, mis koormab väiksema sissetulekuga inimesi.

Riigi sõltumine tarbimismaksudest õhutab hinnatõuse. Eesti hinnatõus on Euroopa üks kiiremaid. Toiduainete hinnatõusu ennustatakse Eesti Panga poolt aasta lõpuks 6,6 protsendiseks, samal ajal kui Euroopas on keskmine 1,8%. See erinevus iseenesest näitab, et kõiges ei saa süüdistada maailmaturu kallinemist, mitmed hoovad on ka riigi enda maksupoliitikas peidus.

Seetõttu ongi imelik kuulata reformiste kinnitamas, et uusi maksutõuse ei tule. Tõepoolest, need on ennaktempos juba tehtud.