Kevad

Kevad jõuab isegi linnainimeseni. Ja mitte kevadväsimuse, vaid vastupidi - kõik tärkab ja päevad kasvavad aina pikemateks. Ma pole sel kevadel veel metsa jõudnud, aga täpselt aasta tagasi olid sinililled oma suurimates õites. Ja siis tulevad nurmenukud, maikellukesed, metsmaasikad ning lõpuks minu lemmikud kukeseened:) On, mida oodata.

Mis olekus on hangunud aine? Aga riik??

See sissekanne on nüüd ajatu. Ajatu seetõttu, et uudsus on möödunud aasta Eesti Inimarengu Aruandest juba ammu kadunud. Isegi Riigikogu arutelu, mida saab lugeda siit, toimus juba nädalapäevad tagasi.

Sellele vaatamata ei aegu niipea selles tunnustatud Eesti ühiskonna- ja majandusteadlaste ning ekspertide koostatud analüüsis kõlavad hoiatused.

Inimarengu aruanne nimetab meie ohuna ühiskondlikku hangumist. Selles hangunud olekus välistatakse need muutused, mis ei lähe kokku valitsuse poliikaga. Välistatakse eksperdid, kes pakuvad kriisist väljumiseks teistsuguseid meetmeid. Selles hangumises välistatakse ühiskondlik dialoog kriisi ületamise teede üle.

Hangumise ohtu nimetas ka professor Marju Lauristin oma 70. juubeli/raamatuesitluse üritusel. Elegantses vihjes viimase aja moeürituse Ühtse Eesti ponnistustele ütles, Lauristin, et Eesti ei vaja mitte ühtsust vaid dialoogi.

Eestis on eesmärgiks võita kriis, kuid samas hoiduda kriisist õppimisest. Inimarengu aruanne väljendab muret meie nn eurojärgse perioodi arengu võimaluste ja majanduskasvu võimaluste üle. Inimarengu seisukohalt tähendab pikaaegse kõrge tööpuudusega leppimine sotsiaalse potentsiaali võimalikku hävingut.

Juba möödunud aasta Presidendi kärajatel kõlas hoiatus, et meie ees on oht, et kriisi hind kujuneb inimohvrites liiga kalliks. Silmas ei peetud otseselt suremust, vaid riigi jaoks kadunud aktiivseid inimesi. 2009. aasta inimarengu aruanne nimetab neid inimohvreid selgemalt: inimvara kadu. Need inimesed kaotatakse läbi töötuse, halva tervise, kvalifikatsiooni mittevastavuse majandusarengu vajadustele, heitumise või väljarände. Need inimkaotused pole paratamatud. Seda inimvara kadu on võimalik vähendada läbi avaliku sektori ja ettevõtjate sihikindla pingutuse, aga tänasel päeval me paraku näeme valitsusepoolset leigust, millega nenditakse, et 80 000 – 100 000 ilma tööta inimest järgneva kahe ja poole aasta jooksul on paratamatus, midagi pole teha.

Pange tähele inimarengu aruandes väljaöeldut: rahvusvahelisel tasandil on selgelt valdavaks saanud skeptitsism sellise neoliberaalse majanduspoliitika suhtes. Eestis on vastamata küsimus, miks ülemaailmne finantskriis, mille tagajärjed Eestis maksis kinni Rootsi maksumaksja, ähvardab Eestis kujuneda suure alglangusega ja pikaks, võib-olla isegi seitse aastat kestvaks kohalikuks depressiooniks, samal ajal kui maailmamajandus on suutnud pöörduda kasvule pärast üsna tagasihoidlikke kannatusi?
Ma usun, et see ekspertide poolt koostatud aruanne annab ühiskondlikule debatile, mis paneb kahtluse alla vaid ühe tõe olemasolu, siiski hoogu juurde.

Inimesed, numbrid ja statistika

Postimees avaldas täna artikli, et ametlikult registreeritud töötus on hakanud alanema. Samas loos vihjatakse siiski ka sellele, et registreeritud töötuse näitajaid mõjutab paljuski ka see, et osa inimesi võetakse töötukassa arvestusest maha, ilma et nad endale uue töökoha leiaksid.

Mida see tähendab? Peale 9 kuulist töötust ei anna ametlik töötus muud midagi, kui haigekassa kindlustuse. Selle jaoks, et ametlikus arvestuses püsida, tuleb kord kuus end möllimas käia töötukassa esinduses. Linnas elades on see suhteliselt kerge, maalt tulles aga kulukas ja sõltuvalt ühistranspordi sõidugraafikust sageli terve päevateekond. Kui inimene enam töötukassasse ei ilmu, kustutatakse ta nn sanktsiooniga nimekirjast. See tähendab, et ta pole küll leidnud tööd, kuid pole enam ka ametlikult töötu.

Töötukassa andmetel kustutati 2009. aastal sanktsioonidega 26 663 töötut. Selle aasta jaanuaris 2692 inimest, veebruaris 2632 inimest ning märtsis 2820 inimest.

Nii saamegi info, et märtsis võttis end uue töötuna arvele küll 9722 inimest, kuid ametlik töötute arv kasvas vaid 99 tuhandelt veebruaris 101 tuhandele märtsis. Positiivne on see, et 3800 leidis töö, ligi tuhat kustutas end vabatahtlikult ja sajale jõudis kätte pensioniaeg. Kuid 2800 kadus niisama.

Statistikaameti juhtivstatistik Ülle Pettai on selgitanud, miks erineb statistikaameti ja Eurostati töötuse number nii suuresti töötukassa ametlikust statistikast.

Töötukassa registreeritud töötuse statistika aluseks on töötuna ja tööotsijana arvel olevate isikute register. Töötukassa andmed kajastavad ainult seal registreeritud töötuid. Registreeritud töötuse ja töötuse andmete peamine vahe tuleb sellest, et kõik töötud ei võta ennast Töötukassas arvele. Töötuse kiire kasvu perioodil on töötute registreerumise aktiivsus siiski järjest kasvanud. Aktiivselt registreeruvad need, kes äsja töötuks jäänud ja kel on õigus saada töötuskindlustushüvitist või töötutoetust.

Samal ajal kui professor Marju Lauristin hoiatas, et hoogustunud on noorte väljaränne, kinnitavad ka statistikud, et töötukassa abita püüavad hakkama saada eelkõige noored (alla 25-aastased) töötud. Neist registreerub iga teine, samal ajal üle 50-aastastest töötutest võttis end arvele 78%.

Päris huvitav on ka Eurostatis toimuv. Kui möödunud aasta suvel sai Eesti tööpuudus kiirelt Euroopa Liidu kolme esimese hulka, siis nüüd on meid pandud koos Kreeka, Itaalia ja Rumeeniaga erandite hulka. Tavapärastes oludes olevate liikmesriikide kohta avaldab Eurostat kuulist harmoniseeritud töötuse statistikat üks kuu pärast kuu lõppu, meie kohta koos Kreeka, Itaalia ja Rumeeniaga tehakse aga erand, nii on meie andmed asendatud Eurostati andmebaasis kvartalikeskmistega. Eurostat jätkab Eesti kohta kuuliste andmete avaldamist siis, kui on oma arvutusmetoodikat täiustanud niivõrd, et see garanteerib usaldusväärsemad tulemused.

Sattusin eile Vikerraadios kuulama peaminister Ansipi personaaltundi, kus ta tööpuuduse numbreid nimetas tõsiteaduseks. Tõsiteadus või mitte, numbrite taga võiks siiski inimesi ka näha.

Keskerakonna välireklaam

Palju elevust tekitanud Keskerakonna välireklaam tööpuuduse teemal vajab mitmes osas selgitusi. Ühe plakatiga ei räägi ju kogu juttu ära. Küll aga tekitab plakat äravust ja huvi ning seeläbi toob mureteema enam tähelepanu alla.

Esiteks plakati sõnum - Riigikogus tööpuuduse arutelul 16. veebruaril (samal päeval kui Lauluväljakul kogunes silmapiirini ulatuv töötute järjekord), jättis Mart Laari kõne õõnsa mulje just sellepärast, et 2009. aasta EP kampaanias proovis Laar olla Liivimaa suurim töökohtade looja ja lubas telereklaamis luua 50 000 uut töökohta. Selle asemel kasvas 2009. aastal tööpuudus ja ametlike töötute arv kasvas jaanuari 38 tuhandelt detsembriks 87 tuhandele vt Töötukassa). 2010 aastal asus Laar propagandat tegema 30 000 uue töökoha lubadusega, aga selleks ühtegi tegelikku sammu ei astunud.

Andrus Ansip aga peaministrina on rahul sellega, et majandusprognoos lubab 80 000 inimese töötuks jäämist aastateks. Paratamatus?!

Ma arvan, et ei ole. Pole eestlased halvemad kui teised eurooplased, orjarahva aeg peaks möödas olema.

Lisan siia foto käimasolevast Briti kampaaniast, kus opositsioon pole istuva peaministriga rahul. Muuhulgas tehakse Gordon Browni nägu kasutades etteheiteid, et ta kahekordistas vaesematele maksukoormust, lasi ennetähtaegselt tänavatele 80 000 kriminaali, suurendas ebavõrdsust ning on põhjustanud rekordilise noorte tööpuuduse.

Ah, ma tean, mida Ansipi andunud pooldajad ütlevad -- see, mis on lubatud pika demokraatiga Ühendkuningriigis, ei ole lubatud meile. Aga kui faktid on tõesed, miks mitte?