Kuningas Richard Kolmas

Teater Vanemuine valmistas mulle ühe viimase aja suurema teatrielamuse etendusega „Kuningas Richard Kolmas“. Shakespeare tükk Yorki suguvõsa viimasest kuningast on teada tuntud klassika, kuid Sadamateatri blackboxis oli lugu väga ehe.

Kakskümmend näitlejat väikeses ruumis on tõeline rahvahulk. Seda nii lahingustseenis kui kroonimisel. Kuid veel mõjusamad olid monoloogid. Jüri Lumiste Richardina haaras kaasa ning tekst jäi kõlama. Kui kogu Shakespeare teksti oli värskelt tõlkinud Anu Lamp, siis Richardi osa tõlkis Lumiste veel omakorda. Nagu ta seda vaatajatele ka enne vaheajale minekut selgitas - et see mõjuks räigemalt.

Samas tuli omakorda Lumiste rollist välja, et nii väändunud, pahatahtlikku, salalikku ning deformeerunud kujuga inimest vaevalt tavaelus leidub. Richard III puhul on tegemist klassikalise juhtumiga, kus võitjad kirjutavad ajaloo ümber. Kui Shakespeare oma tüki 1600nda aasta paiku kirjutas, valitses Inglismaad kuninganna Elisabeth I. Richard III oli viimane Plantagenet ning peale tema kaotust Bosworthi lahingus sai kuningaks Elisabethi vanaisa Henry VII. Tudori soost valitsejannana soosis Elisabeth loomulikult troonipärimisõiguse ülemineku õigustamist ning heroiseerimist oma dünastiale ning seda ka näitekirjanik lahkelt pakkus.

Nii et kuigi keskaja viimase kuninga ning oma isa üheteistkümnenda lapse teekonda troonile saatsid rohked intriigid ning nii mõnedki mõrvad, on näidendis siiski nii mõnigi seik (näiteks abikaasa Anne surm) tehtud süngemaks, kui ajalooallikad tõendavad. Selles suhtes on lavastaja Barrie Rutter Vanemuises ka võitja osatäitjaks leidnud tõelise valguse printsi Tanel Jonase isikus.

„Kuningas Richard Kolmanda“ puhul paneb mind imestama teatrikriitikute lakkamatu ind tuua viieteistkümnendast sajandi at ajaloolise intriigi vägivaldsed paralleelid tänapäeva. Ekspressi teatrikriitik sõnastas lausa, et tellitud mõrvad on asendunud avaliku arvamusega manipuleerimise ning info lekitamise ja ettesöötmisega. Eks ta ole, nii mõnigi kord on sulge peetud vahedamaks terariistaks kui pussnuga.

Kuid Vanemuise tükis olid mõrvad ja hukkamised elegantselt lahendatud. Kuidas, seda on võimalik ise vaatama minna. Kahjuks (tegelikult küll õigustatult) on tükk nii populaarne, et lähima kuu jooksul mitte väljamüüdud etendusi ei olegi.

Mida ma siis sünnipäevakingiks sain

Mulle kallid inimesed aitasid mul uude eluaastasse astuda rõõmsal meelel ning andsid algavaks aastaks ka toreda tõuke kaasa. Olgu selleks heade teatrite pääsmed või väärt kirjavara. Aga ka tarkuseallikad, mis aitavad seni elus omandatud värskendada.

Erilise tähelepanuga sirvisin läbi kingiks saadud söögiseente välimääraja. Olen ikka olnud kukeseene-riisika-pilviku-puravikuusku. Nüüd aga võta näpust!, sooriisikas kuulutatud lausa mürgiseks.

Täpsemal uurimisel sattusin intervjuule Kuulo Kalamehega, endise Tartu Ülikooli mükoloogia õppetooli juhatajaga, kus ta pajatab, et kui räägib maal inimestele, et sooriisikat ei tohi ka kupatatult süüa, siis öeldakse, et mis jutt see on, oleme seda ju elu aeg söönud ja midagi pole juhtunud. Ma pole päris kindel, et ka minu korvi pole neid seeni sattunud. Ikkagi vanarahvatarkus ju, et kui riisikas mahla välja annab, siis on söödav. Edaspidi enam ei korja, sest tark raamat kohe paneb kahtlema kumb see minu korvi tee on leidnud kas Lactarius helvus või Lactarius mammosus.

Sain kingituseks ka maailma riikide lauamängu. See mäng oleks mulle meeldinud ka veerand sajandit tagasi, sest viieaastasena teadsin peast kõigi Euroopa riikide pealinnu ja riigipäid. Sellest teadmisest on ümber lükkamata veel vaid pealinnad ning riigipeadest monarhid. Täna, aastakümneid hiljem, on aga Aafrika pealinnade ning Kariibi mere riikidega mängulisust veel küll.

Üks kingitus on mind veel lummanud. See on Evelin Pange CD ja sellelt lugu „Mind veel ei ole“.
Lihtsalt lummutav:

Mind veel ei ole

Aarne Oit/Heldur Karmo

Igalt poolt mind otsi sa,
läbi käi kasvõi kogu maa,
üle mäe, mis püsti meie ees on teel,
üle jõe, mis meie vahel voolab veel.

Igalt poolt mind kutsu sa,
lõpuks siis tõesti tulen ma.
Läbi öö ja valge udu mind sa näed
läbi tuulte tõstan sinu poole käed.

Mind veel ei ole,
kuid sa leiad mind
Leiad ka siis,
kui peaks viima ka
aastaid see...
Mind veel ei ole,
kuid sa leiad mind.
Sina jääd õnnest ilma,
kui ei jää seisma poolel teel.

Igalt poolt mind küsi sa,
sinu jaoks ammu elan ma.
Tahan olla laul, mis sind mu juurde toob...
Tahan olla läte, millest rõõmu jood....

Kuulasin seda laulu kordi ja kordi ning tõepoolest, vastupidiselt Marju Kuudi originaalile laulab Evelin "sina jääd õnnest ilma,kui ei jää seisma poolel teel". See poolel teel seisatumine on tänases rallis ka kuidagi arusaadav, ilma et tähendaks käegalöömist.

Iluuisutamine Tallinnas

Iluuisutamine on üks kaunimaid spordialasid. Juba lapsena meeldis mulle talvealadest just uisutamine kõige enam, isegi must-valge teleka vahendusel. Eile alanud Euroopa Meistrivõistlused iluuisutamises annavad võrratu võimaluse seda kaunist spordiala oma silmaga näha.

Edgar Savisaar korralduskomitee esimehena on oma blogis korralduspoolest pikalt kirjutanud, mina lihtsalt vaimustunud pealtvaatajana soovitan sel nädalal kõigil kasutada erakordset võimalust!

Maksuvabastus tööandjale. Keskerakond poolt, Reformierakond vastu.

Täna arutati Riigikogu rahanduskomisjonis Keskerakonna ettepanekut töökohtade loomise kergendamiseks. meie ettepanek on, et motiveerimaks ettevõtjaid ja kohalikke omavalitsusi looma raskel ajal uusi töökohti, annaks riik neile aastaks sotsiaalmaksuvabastuse (tingimusel, et palgatakse seni töötu olnud inimene ning vabastus on kuni kahe miinimumpalga ulatuses). Selleks, et töötajal oleks ravikindlustus ning töö eest arvestataks ka pensioniaasta, tasub sotsiaalmaksu riik. Nii võidab inimene, võidavad nii Haigekassa kui Pensionikassa, mis kõige olulisem – võidab ka riik.

Võit on väga lihtne. Kui täna on inimene töötuna registreeritud, siis riik tasub tema eest sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa 13 % miinimumpalga osas.
See on aastas 6 787 krooni (12 x 565,6).

Lisaks saab töötu kas töötuskindlustushüvitist või pikaajalise töötuse korral vähemalt toimetulekutoetust 1000 krooni kuus ehk 12 000 aastas.

Seega inimene, kellel pole tööd ja kes sõltub toetustest vajab riigi poolset rahastust minimaalselt 18 787 krooni aastas.

Keskerakonna ettepanekul tasub töötaja eest sotsiaalmaksu 33% (nii tervise- kui pensioniosa) riik.

Kui inimene teenib miinumumpalka, siis maksaks see riigile aastas 17 226 krooni (12x1435,5 kr).

Ehk selge võit nii inimesele, Haigekassale ja Pensionikassale kui ka riigile. Rääkimata tööandja olukorra leevendamisest, kus pole mõtet enam ümbrikupalgaga riskida. Inimene tasub omalt poolt ka tulumaksu.

Kahjuks ei saanud eelnõu toetust. Vastu olid valitsusparteide esindajad, kes ütlesid, et töötuse vähendamisele lahenduste leidmine pole mureks. Neil on juba palgatoetust, mida Töötukassa andmetel sai möödunud aastal 189 inimest.

Lubades seda suurendada, ei räägita ikka enamast kui 5000 töökohast. Seda on aga vähem, kui jaanuari esimese kahe nädalaga on end registreerinud uusi töötuid.

Kahjuks jätsid oma hääle andmata ka roheline ja rahvaliitlane. Siiski on neil võimalik oma toetus töökohtadele anda 26. jaanuaril, mil seadusemuudatus sotsiaalmaksu leevendamiseks jõuab Riigikogu täiskogu saali hääletamisele.