esmaspäev, 31. august 2009

Vaja on Riigikogu erakorralisi valimisi


Eriline aeg, nagu Eestis praegu on, nõuab erilisi abinõusid. Täna me näeme, et olukorras, kus maailmas on majanduskriis mõnevõrra leevenemas ja mõned riigid teatanud suisa majanduskasvuni jõudmisest, on Eesti jäänud kahjuks kehvemate riikide gruppi. Meie majanduslangus on Eurooopa üks suurimaid, Eesti tööpuuduse kasv üks äkilisemaid ning väljapääsu ei paista kusagilt. Selge on see, et senine poliitika ei tööta. Me ei pea ootama, kuni tööpuudus jõuab 200 000ni, saamaks teada, et ta ei tööta.

Keskerakonna on veendunud, et selleks eriliseks sammuks Eesti jaoks erakorralises olukorras saavad olla erakorralised riigikogu valimised. Kui me ootame 2011. aastani uue riigikogu ja uue valitsuseni, siis selle ajaga võivad mõnedki asjad pöördumatult kaotsi minna. Eesti vajab uut riigikogu ja uut valitsust enne, kui riik ei suuda enam pensione välja maksta, enne kui euro püüdmatusse tulevikku lükkub, enne kui kroon kukub ja enne kui tööpuuduses Ida-Virumaal inimesed tänavale tulevad. Tühi pangakonto ei ole hea poliitiline nõuandja. Meil ei ole palju aega.

Praegune riigikogu ja valitsus on saanud rahvalt mandaadi täiesti teistes oludes. Meil on buumiaja valitsus ja buumiaja parlament, mis valitsevad kriisiaja rahvast. Neid poliitikaid, mida nemad teostama tulid ei ole võimalik enam teostada. Praegu on valitsuse tegevus jooksnud ummikusse. Meil on vaja kriisist väljatulekule orienteeritud parlamenti ja majanduse elavdamisele suunatud valitsust, kes on saanud rahva heakskiidu oma tegevuskavadele ega pea ametisse astudes enam iga sekund vaatama, kas ta on Emori uuringutes tõusnud või langenud. Praegusest kriisist väljatulek nõuab tõepoolest julgeid otsuseid ja seda mitte ainult reklaamides, vaid reaalsuses.

Viis kuud tagasi toetas sotsioloog Andrus Saar riigikogu erakorraliste valimiste teemat sõnadega: „Keegi peab võtma vastutuse kiiresti tegutsed. Praegu oleme jäänud hiljaks kõigi otsustega!”

Erakorralisteks valimisteks on Põhiseadus sätestanud neli viisi. Neist rahvahääletuse korraldamine tagab kõige laiema arutelu uue mandaadi teemal. Kui rahvahääletusel vastatakse küsimusele „Kas toetate Riigikogu erakorralisi valimisi?” "JAH", on võimalik Eestile võita aasta.

neljapäev, 20. august 2009

Mis juhtus 18 aastat tagasi?


Iseseisvus võinuks saabuda mitte 20. augusti lõputundidel, vaid päev varem. Miks otsus venis?

Kui 1918. aastal iseseisvuse väljakuulutajad kiirustasid nagu jaksasid ja deklareerisid omariiklust esimesel võimalusel, siis 1991 viivitasid priiuse taastajad kuni vähegi võimalik. Vilmsil, Pätsul ja Konikul Päästekomitees piisas manifesti avaldamiseks tundidest, toompealased jõudsid üksmeeleni alles kahe pika tööpäevaga.

Ma olen põhjalikult uurinud, miks jõuti iseseisvuse taastamise otsuseni alles 20. augusti öötundidel, samas kui teated sellest, et putšistid on Moskvas võimu haaranud saabusid juba 19. augusti varahommikul kell 5.20. Kell 6 hommikul teatas Balti sõjaväeringkonna ülem kindralpolkovnik Fjodor Kuzmin erakorralise seisukorra kehtestamisest Eestis.

Nende kahe kriitilise päeva kohta on meie ajaloolises mälus hulgaliselt lünki. Selles pole midagi ainukordset, pigem on see reeglipärasus, et mida murrangulisem on ajalooline sündmus, seda lünklikumalt on säilinud seda kajastavad dokumentaalsed materjalid. Ajalugu tehes tundub selle dokumenteerimine sageli teisejärguline. Argipäevased dokumendid talletuvad argiselt arhiiviriiuleile, aga erakordsed hetked pillutavad need kes teab kuhu või hävitavad hoopis. Eesti taasiseseisvumise loo on muutnud lünklikuks veel üks faktor – konspiratsioonikaalutlused ehk siis hirm.

Tagantjärele võtame oma veretut iseseisvumist liiga loomulikuna. Kuid kui paljud uskusid 18 aastat tagasi, et Moskva putšistide pööre nurjub? Tol päeval oli neid ilmselt vähe. Nii mõnigi tõmbas paralleele Kremli isanda Lavrenti Beria kukutamisega 1953. aastal või tema järglase Nikita Hruštšovi kõrvaldamisega üksteist aastat hiljem. Ja need kõrvutused olid kõike muud kui julgustavad: riigipöörajad polnud Nõukogude impeeriumi ajaloos seni kordagi vääratanud.

18 aastat tagasi oli Eestil õnne. 20. augustil 23.03 hääletas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu iseseisvuse taastamise otsuse poolt ning sellele järgnes meie omariikluse rahvusvahelise tunnustuse laine. Algas uus oma riigi ülesehitamise avatud ja legaalne etapp. Seega on 20. augustil eriline koht, kuna just sel päeval taastati selgelt ja ühemõtteliselt oma riik, mida oli ette valmistanud 1990. aastal valitud Ülemnõukogu ja Rahvarinde valitsuse sihikindel «eelkonstitutsiooniline» tegevus. Rahvarinde aeg, kui igaüks tundis end poliitikuna, viis iseseisvuse taastamisele. Järgnes Põhiseaduse vastuvõtmine ja Riigikogu valimised. Vaid 18 aastat tagasi oli see meile kõigile ülitähtis, miks siis nüüd lastakse Ansipi vähemusliidul Põhiseadust rikkuda ja Riigikogu eirata? Äkki on sobiv tänasel päeval ka sellele mõtelda?

kolmapäev, 19. august 2009

Elu nagu Rootsi superstaar Robinil :)


Wyatt Cenac, USAs tuntud naljamees tegi tagurpidi keeratud hoiatusloo selle kohta, et Obama sotsiaalsed algatused töökohtade loomiseks muudavad USA Rootsiks. Rootsis tuvastas ta rohkelt hüvesid, kuid hoiatas, et maksma peavad kõige rikkamad. Seega suurima popstaari Robini kodus pole seina suurust telekat, külalised magavad elutoas sohval ning poole köögist võtab prügi recycling-station. (video: Jon Stewart The Daily Show)

Ausalt öeldes meenutab ka minu köök vägagi Robini kodus nähtud taastöötluskeskust: ühes kotis vanapaber ja papp, teises tetrapakid, kolmandas kilepakend, neljandas moosipurgid ja veinipudelid, viiendas biojäätmed, kuuendas pandipakend ning seitsmendas kõik see, mis eelnevatest prügina üle jääb. See ei ole sugugi mugav. Ja ma arvan, et minusuguste inimeste usu kinnituseks võiks mõni ajaleht teha veenva reportaaži, et Eestis ikka suudetakse näiteks kilepakendit või tetrapakki sisuliselt taaskasutada.

pühapäev, 16. august 2009

Tõrva loits

Eestis pole just palju linnu, kelle tunnuslaul on intelligentsete sõnade ja meeldejääva meloodiaga. Möödunud õhtul Tõrva loitsul just sellise laulu esmaettekannet kuulsin. Autoriteks Aapo Ilves ja Priit Pajusaar.





Kontserdi mõju tuli tänu korraldajate oskusele kasutada ära linna looduskaunist järve, rääkimata üle-Eestilise tuntuse toonud Tõrva neidudekoorist. Saades taevataadilt kingituseks veel ühe selge ilmaga peaaegu sooja suveõhtu, ei mõjunud pipraterana ka äkitselt haigestunud Koit Toome. Birgit Õigemeel ja Ultima Thule olid Tõrvasse sõitu väärt!