7 asja, mida suvel tegema peab

Suvel peab...

Unustama mõneks päevaks töömõtted

Korjama tulipunaseid lõhnavaid ning suussulavaid metsmaasikaid

Ujuma pehme veega rabajärves

Grillima vastse kuuste toorvorsti lambasooles

Käima suveetendusel ja välikontserdil, sest kultuurielamused eristavad hiljem ühte suve teisest

Mõnulema päikesekiirtes ja mõtlema, et küll on hea

Kuulama laineloksu, talletama suvelõhnu ja suvehääli, sest see aitab pimeda aja üle elada.

Vahekokkuvõte

Riigikogu liikmeid seatakse erinevatesse pingeridadesse. Nii saab teada, et meedialemmik on IRLi fraktsioon ja enim sõna saab Riigikogu saalis Ene Ergma. Aga et tegemist on siiski minu blogiga, annan teada, et ka mina olen sel kevadhooajal olnud kõnepidajate esikümnes. Pole paha, sest peale aasta alguses Riigikaitsekomisjoni aseesimehe kohalt lahkumist kuni viimase istungipäevani, mil minust sai Keskerakonna fraktsiooni esimees, olin ju tavaline lihtliige.

Siiski ei hakka end ehtima backbencheri tagasihoidliku kuuega, sest tegelikult kaitsesin sel kevadel kahte olulist eelnõu – astmelist tulumaksu ehk kõrgema 33 protsendilise tulumaksuastme sisseviimist tulule, mis ületab kuus 25 000 krooni ning riigiettevõtete juhtide palkadele ülempiiri seadmist, et need jääks alla 90 000 krooni kuus.

Tooni kogu kevadele andsid siiski eeskätt valitsuse vead. Kevadistungid möödusid suuresti möödunud aasta otsuste parandamise tähe all. Valitsus võttis alles eelmise aasta detsembris vastu Töölepinguseaduse ning 2009. aasta eelarve. Mõlemad on tänaseks parandatud, eelarvet lausa kaks korda. Ning aina kõvemini kõlavad Toompea lossi kuluaarid sellest, et kolmandale parandusele kogunetakse juba kesk suve.

Statistika viitab ka sellele, et suurimad kõnetoolis olijad – Taavi Rõivas ja Jürgen Ligi (enne rahandusministriks minekut) just eelarvekärpeid kaitsesid. Kolme hulka mahtus ka Väino Linde, kes Põhiseaduskomisjoni esimehena sel kevadel parandas Urmas Reinsalu praaki. Kui Reinsalul oli õnnestunud ülikonnanööbi külge sebrakostüüm õmmelda ehk susserdada soolise võrdõiguslikkuse seadusega nii, et president selle välja kuulutamata jättis, pidi Linde asja korrigeerima ja ise saalis kohalike omavalitsuste valimise seadust kaitsma asuma. Nii sai ta kevadhooaja kolmandaks kõnemeheks.

Sõnavõttude pingerida juhtisid aga Ene Ergma, Kristiina Ojuland ning Jüri Ratas – ilma juhataja antud sõnata ei saa ju keegi alustada ei küsimust, vastust ega kõnet.

Kõik riigikogulaste esinemised ajakirjanduses on samuti kokku loetud. Selle põhjal selgub, et IRLi fraktsioon oma 19 liikmega on saanud 5260 mainimist. Järgneb reformistide fraktsioon 4082, keskfraktsioon 3223, sotsid 2523, rahvaliitlased 1723 ning rohelised 997. Ilmselt on isamaalaste menu üheks põhjuseks tõsiasi, et nende erakonna esimees on Riigikogus, samas kui teiste suurimate erakondade esimehed sellesse statistikasse oma panust ei anna. Kõige rohkem kajastust leidnud riigikogulane ongi Mart Laar 1858 looga, napim kajastus kuulub ühele suurima fraktsiooni tagasihoidlikule liikmele 11 tabamusega poole aasta jooksul.

Ringsõitude kohta statistikat ei tehta, aga olen enam kui kindel, et seda juhib Jüri Ratas, kes on kahe Riigikogu aseesimeheks oldud aastaga külastanud enamikke Eesti omavalitsusi. Olen püüdnud minagi Toompea mäelt võimalikult tihti alla saada. Enamasti siis Pärnumaale, aga sel aastal on käidud ka Saaremaa, Põlvamaa, Võrumaa, Valgamaa, Tartumaa ning Raplamaa omavalitsustes ning mitmetes toredates koolides.

Väike kommentaar ka fotole: mõni päev on olnud Riigikogus selline, et nutt tuleb peale. Mõni teine seevastu on päris optimistlik. Sageli on seis aga selline, et ei tea, kas nutta või naerda. Ühel sellisel õhtusel istungil olengi tabanud oma kaks head kolleegi Ain Seppiku ja Aivar Riisalu.

Pilt, mis jutustab terve loo

Täna jõudis mu postkasti juunikuu GEO ajakirjanumber (minu teada eestikeelset kodulehte tal pole). Väga lahe lugemine ja kena vaatamine. Pildid on esmaklassilised, ainult et eestimaist materjali pole läbi aastakäigu küll veel silmanud.

Mulle jäi selles numbris eriti silma Lana Šlezicsi pilt Afganistani koolitüdrukutest. Fotograaf oli Afganistanis kaks aastat alates märtsist 2004. Septembris 2007 avaldas ta selle perioodi fotodest raamatu „Forsaken”. Paljud pildid on ka Lana kodulehel koos seletava tekstiga. Mõjus foto on levinuima enesetapuviisi ehk enda põlemapanemise ellujääjast või kooliteel tüdrukutest, mille seletav tekst ütleb, et 95 protsenti afgaani naistest on kirjaoskamatud. On ka foto 9. oktoobri 2004 valimistest, mil esimest korda said naised valimisõiguse.

Sel nädalal andis Eesti parlament mandaadi ühe kompanii saatmiseks Afganistani 20. augustil toimuvaid presidendivalimisi turvama. Neid fotosid vaadates saab ehk see otsus veidi selgemaks.

Gucci rihmad või koolilõunad

See nädal Riigikogus on olnud väga raske nädal. Mida õhemaks me riik jääb, seda vähem on valikuid ja iga valik neist puudutab kedagi valusalt.

Imelikul kombel on põhiaur läinud 3,4 miljardilise negatiivse lisaeelarve arutamiseks. Imelik sellepärast, et kuskil on koalitsioonil ka paber 6,5 miljardi kokkuhoiuks, aga seda opositsioon näinud pole ja seega ka arutada ei saa.

3,4 miljardi puhul on aga tormilisi vaidlusi niigi. Üks mind vaevavaid küsimusi on, et miks Riigikogu enamus arvab heaks seista vaid endasuguste eest. Tormiliselt kaitstakse riigiettevõtete juhtide õigust saada sissetulekut üle 90 000 krooni kuus ning tühiseks peetakse hinnatõusu, mille toob endaga kaasa käibemaksu kasvatamine ning järjekordne kütuseaktsiiside kergitamine. Samas astmelist tulumaksu, mis tõstaks 26 000 krooni kuus teeniva inimese maksukoormat vaid 120 krooni kuus, peetakse röövimiseks.

Vastas kaalukausil on pooled Eestis tööd omavatest inimestest, kes saavad palka alla 9000 krooni. Ka nemad on oma pere toitjad, kes sooviks saata lapse ülikooli ning maksta korralikult talvised küttearved. Ja teevadki seda, aga peale tasuta kõrghariduskohtade kärpimist, tudengite stipendiumide vähendamist ning ellukalliduse tõusule viivat uut kaudsete maksude hüpet, on see kordades raskem.

Lisaks veel ligi 100 000 inimest kellel pole tööd. 67 000 neist on ametlikult töötud ja saavad mingisugust toetust, ülejäänutel pole tööd ega ka ametlikku staatust. Nad on lihtsalt statistikast maha tõmmatud kui heitunud. Need inimesed olid alles äsja oma pere toitjad ja lapsevanemad on nad edasi ka peale töö kaotamist. Parim, mis riik neile pakkuda oskab on sotsiaalministeeriumi tuur, kus õpetatakse koostama CV-d, mis praeguses seisus suure tõenäosusega sahtlisse saadetakse. Mitmed kooliõpetajad on mulle rääkinud, et soe tasuta koolilõuna on paljudele lastele ainus korralik söögikord päevas. Soe koolilõuna on muide 120 tuhande põhikoolilapse seisukohast oluline ka tervise tagatisena. Pole ühtegi last, kel ei läheks pika koolipäeva jooksul kõht tühjaks ning tervislikum on seda täita sooja toidu kui saiakestega. Tänaste kärbetega võetakse maha omavalitsustele ettenähtud koolilõunatoetus. Kas see teema täidab meediat? Ei. Minnakse tudengite ja õppejõudude kallale. Ise räägime teadusest kui uue tõusu algest.

Mure 30 000 teenivate inimeste toimetuleku pärast on täiesti vaigistanud igasuguse mure nende pärast, kes teenivad näiteks alla 10 000 või ei teeni üldse midagi. Gucci-rihmad tõmbuvad koomale tõrksalt, samas kui kotletid koolitoidust kaovad ülima sujuvusega. Mida drastilisemaks lähevad lõiked, seda vähem lastakse Riigikogul üldse midagi öelda. Kuid piibellikke ütlusi modifitseerides – kes elab teerulli järgi, ka sureb selle läbi.