E-valimistest

See postitus on tähelepanu juhtimiseks, miks ei saa paljud innukad esma E-hääletajad oma häält anda.

Kolm ööpäeva on olnud võimalik anda oma e-hääl Euroopa Parlamendi valimisteks. E-hääl peaks olema võluvits valimiskatiivsuse tõstmiseks. On ju ID kaarte välja antud üle miljoni ning neist kaardiomanikest pidavat aktiivselt oma kaarti kasutama ligi kakssada tuhat .

Kuid sellel kaardikasutusel on üks kitsaskoht, kui ID-kaardi kasutust soovid laiendada tavalise isikuttõendava dokumendi tasemelt elektrooniliseks, siis peab teadlik olema selle PIN koodidest. Teoorias on kõik lihtne, kui sul kaardi PIN1 ja PIN2 koodid on vananenud või kadunud, astud läbi pangakontorist, kust saad uue. Paraku on viimasel kolmel päeval päris palju tagasisidet tulnud küsimuses, et pangakontoritest pole E-valimise päevadel võimalik uusi PIN-koode saada. Olevat lihtsalt otsas.

Teades, et E-valimised kestavad vaid 28. maist 3. juunini, tähendab PIN-kaartide puudumine pangakontorites tõsist tagasilööki. Probleem puuduvate PIN-numbrite osas on olnud erinevate pankade puhul (nii Swed- kui SEB panga kontorites ning erinevates Tallinna piirkondades, alates Nõmmest ja lõpetades Õismäega). Ju siis pole pankadele veel täiel määral meelde tulnud, et Eestis ja kogu Euroopas on juuni hakul valimised.

Küll aga pole see meelest läinud kodanikel. Eile pärastlõunaks oli Euroopa Parlamendi valimiste e-hääletamisel interneti teel oma hääle andnud 22 057 inimest. Inimlik, et töötavatele paroolidele hakatakse mõtlema alles viimasel minutil, aga pankadelt ootaks etteplaneerimisvõimet. Kui pangad koostöös riigiga suudavad ka praegusest kitsaskohast üle saada, on see number märksa suurem.

100 postitust (vähemalt nii väidab mu blogger)

Kui peaminister nädal tagasi Riigikokku järjekordse negatiivse eelarve tõi, siis hoiatasin, et kes iganes ka arutelude ajal koalitsiooni ei kuuluks, arutelud tulevad tõsised. Veider on see, et tänagi pole selge, kes siis koalitsiooni kuuluvad ja millised on nende maksupoliitilised vaated. Laua taga lepitakse kokku ja siis jookstakse oma kontorisse eitavaid pressiteateid välja saatma. Segadus ja peataolek valitsusliidus, tuletan meelde, oli üks põhjus miks me peaminister Ansipit umbusaldasime.

Aga mitte ainult. Nimelt tundub, et Ansipi kivistunud vaated mitte ainult ei viinud Eestit viie kiiremini langeva majandusega riigi hulka, vaid iga tema päev peaministrina lükkab edasi toimivate lahenduste leidmist. Seni kuni Ansip on peaminister, seni kestab agoonia.

Maksupoliitika puhul oli juba kuu aega tagasi selge, et paremkoalitsioon soovib maksukoormust veelgi enam nõrgemate kaela panna. Toona tegi veel koalitsioonis viibiv sots näo, et ei saa aru, kust see väide. Täna on aga käibemaksu tõus, töötuskindlustusmaksu ning gaasi- ja elektriaktsiisi tõstmine koalitsioonikõneluste laua taga kokku lepitud. Seda vaatamata ekspertide hoiatustele, et kaudsete maksude tõstmine viib meid Läti teele.

Kaudsete maksude tõstmise elasime üle vaid kaks aastat tagasi. Selle tulemusena, et tõsteti kütuse aktsiisi lõi lokkama ka inflatsioon. Tuletan meelde, et eelmiseks aastaks kerkis see lausa kahekohalise numbrini.

Ühesõnaga, valus on vaadata seda rapsimist ja rabelemist, samas vaid oma tões kinniolemist ning hoolimatust selle suhtes, mis tuleb peale tänase valitsuse päevade lõppu.

Mu arvamust ei muuda ka tänane Ansipi teleesinemine. Kui ta just oma tagasiastumisest ei teata, mis oleks riigimehelik samm ja annaks Eestile võimaluse minna edasi.

Piimaga kirjutatud eelarve

Täna Andrus Ansipi poolt Riigikogule üle antud järjekordne 2009. aasta negatiivne lisaeelarve on väga sarnane tühi paber, nagu seda oli 2009. aasta eelarve ise. Toona hääletas valitsusliidu teerull dokumendi poolt, millest kõik said aru, et tasakaalust on asi kaugel ning Eestit selle eelarvega aasta lõpuni välja ei vea.

Tänane kärpepaber on aga toorik, millele loodetakse Riigikogu erinevate lugemiste vahel lisada 2,7 miljardi eest lõikeid. Sest tänases dokumendis leppisid sotsid, IRL ning reformistid kokku 3,4 miljardi osas, paralleelläbirääkimistel Rahvaliiduga aga juba 6,1 miljardi kroonises kärpes. Järelikult lisatakse palju ebameeldivat reinsalulikus stiilis kuskil keskel.

3,4 miljardilise kärpe maksukohaks on kütuseaktsiisi tõstmine 5 %. Alles 2007. aastal otsustas sama võimuliit eelmise suure kütuseaktsiisi tõusu, mis tõi endaga kaasa järsu hinnatõusu. Järjekordne tõstmine on taaskord hoop just väiksemat või keskmist sissetulekut teenivatele inimestele, kuna kütuseaktsiisi tõus toob paratamatult kaasa kõigi esmatarbekaupade hindade kasvu.

Tänases olukorras oleks õiglane, et raskel ajal panustaksid rohkem need inimesed, kelle sissetulek seda võimaldaks. Üle 25 000 kroonist sissetulekut teenib vaid iga kahekümnes palgasaaja – praeguse valitsuse otsused aga on suunatud just rikkama 5% huvide kaitsmisele, samas kui keskmist või alla keskmise teenivat inimest karistatakse taas ränkade hinnatõusudega ning suurendatakse tööpuudust.

Muide, kogemata või meelega tilkus välja tööversioon, millistele kärbetele soovitakse Rahvaliidu hääli taha. Nende seas on muuhulgas õppelaenu intresside tulumaksutagastuse lõpetamine, aga ka pensionide lisamaksustamine. (tööversioonis sõnastatud: Pensionide tulumaksuvabastuse vähendamine, 3000 2250-le 1. juulist 120 miljonit; 2011 aastal 240 miljonit. Pensionite tulumaksuvabastus langeks 5250 kroonilt 4500 kroonile. Keskmine vanaduspension väheneks 4750lt 4700le. Kaotada täiendav tulumaksuvabastus töötavatelt vanaduspensionäridelt. 2009. aasta veebruaris oli Eestis 53 ooo töötavat vanaduspensionäri. Nende inimeste keskmine pension oli ca 5120 krooni, pensionär kaotab 630 krooni kuus. Mõju eelarvele 1. juulist 200 miljonit krooni, 2011. aastal 400 miljonit krooni.)

Seega põlates ära Keskerakonna astmelise tulumaksu eelnõust saadava tulu kõige jõukamatelt, on mindud laste, noorte ja vanade kallale. Minu meelest on valikud ikka väga väärad ja õnneks on seekord võimalik ka oma põhimõtete eest Riigikogus seista.

Sõpradest

Aitähh sõbrad, et te olemas olete, kui on vaja koormat jagada.

Eesti inimarengu aruandes oli palju mõtlemapanevat, kuid üks küsimus oli eriti hinge minev. See oli peatükk eestlaste rahulolust oma eluga. Selgub, et rahulolematutel on majanduslik seis ja staatus paremad kui inimestel, kes peavad end rahulolevateks. Rahulolematuse esmaallikas paistab olevat puudujääk sõprussuhetes ja pereelus.
(vaata joonis 3.4.1. lk 68)

Kaks nädalavahetust mööda Lääne-Eestit ja Kagu-Eestit viisid mind kokku paljude inimestega, kellel on elu tõeliselt raske. Paljud on kaotanud töö, veel enamad kardavad peatset töökaotust. On palju vanu inimesi, kes toetavad oma pensionist lapsi ja lapselapsi. Kõik need inimesed küsisid, et mis on küll valitsusel meelel, kui kärpima asutakse laste ja vanade arvelt. Mida mõtleb peaminister kui avaldab arvamust, et ega töötuid kärbe puutumata tohi jätta. Kas ta tõesti tahab teha veel lisakaristuse inimestele, kes on kaotanud valdavalt endast mitteolenevatel põhjustel ameti ja sooviks toetustest sõltumise asemel kindlalt tööd leida. Tööd leida aga on raske või isegi pea võimatu.

Oli inimesi, kes karjusid ja ründasid. Kas sellepärast, et „te seal kaugel Toompeal oleme kõik ühesugused“ või vastupidi seetõttu, et „mis te seda Ansipit pidevalt kritiseerite, ta juba ametis olnud, las olla edasi“. Inimarengu aruanne ütleb rahulolematute kohta veel, et nad on keskmisest pisut enam seotud erinevate kodanikeühendustega, samas on nende usaldus ühiskonnainstitutsioonide vastu mõnevõrra keskmisest madalam ning kümnendik on valmis Eestist alaliselt ning 27% ajutiselt lahkuma.

Aga ründajatest palju enam võtsin ma südamesse inimesi, kes oma eluraskustest rääkides kurjaks ei muutunud, rääkisid oma loo ära ja selle loo juures ei suutnud pisaraid tõrjuda. Ausalt öeldes oli peale kolme pikka päeva Põlvamaal, Võrumaal ja Valgamaal tunne kui pesumasina trumlis läbiloputatul. Kuid mõtted said selgemaks ja selgemaks sai ka veendumus, et me seisame Riigikogus õige asja eest kui püüame kärbetest säästa nõrgemaid ja maksukoormuse tänases majanduskriisis laotada õiglasemalt jõukamate õlule.

Veidi andis rõõmsat tooni pikale nädalavahetusele ka Tartu Raekoja platsi kogunenud ligi kakstuhat inimest, kes meie Eurobussi korraldatud kontserdile kaasa elama olid tulnud.