Liiklustrahv igaühele

Mingil müstilisel põhjusel nägin ma vastu aasta viimast päeva unes sekeldusi liikluspolitseiga. Päriselus pole mul õnneks kordagi selleks põhjust olnud. Nii arvangi, et alateadvuses töötas hoopis 27. detsembrist kehtima hakkav seadus, millega käivitub siseminister Jüri Pihli rahamasin.

Nimelt on riigieelarvega kehvad seisud ning siseminister Pihl on lubanud ulatada oma abikäe ning asuda välja nõudma sadades miljonites liiklustrahve. Uue abivahendina lülitatakse homsest sisse kiiruskaamerad.

Kuna kiiruskaamera puhul sõidukit rikkumise tuvastamise korral ei peatata ning selle juhi isikut koheselt välja ei selgitata, on sõidukit juhtinud isiku kindlakstegemine hiljem politsei jaoks ressurssinõudev või koguni võimatu. Seetõttu on otsustatud, et kiiruse ületamise eest vastutab sõiduki omanik või liisingu puhul vastutav kasutaja ning juhi tuvastamine ei ole vajalik.

Seega, kui teie ise või keegi teine teie autoga möödub kiiruskaamerast Tallinn-Tartu või Tallinn-Pärnu maanteel ning ületab kiirust vähemalt 5 km/h, on teil uuel aastal oodata järgmist:

Sõiduki omanikule või vastutavale kasutajale saadetakse tähtkirjaga trahviteade, millel on järgmised andmed:
1) Andmed toimepandud liiklusrikkumise kohta: mille eest trahviteade saadetakse, millal ja kus tegu toime on pandud, samuti see, millisele väärteokoosseisule tegu vastab;
2) Kirjalikku hoiatamismenetlust puudutav info: selgitus, et väärteomenetlusest loobuti ja teo toimepanija isikut välja ei selgitata; selgitus, et hoiatustrahvi puhul pole tegemist väärteokaristusega; vaidlustamise võimaluse tutvustus;
3) Hoiatustrahv ja selle tasumise kord;
4) Hoiatustrahvi määraja ning adressaadi andmed.

Sellele kirjale ei pea aga lisatud olema rikkumist kinnitavat fotot, kuna selle igakordne saatmine kujuneks arvestades potentsiaalset juhtumite hulka kulukaks. Ja olulise rikkumise korral on siiski kohustus ka juht kindlaks teha, sest siis ei piirduta vaid kuni 3000EEKise hoiatustrahviga.

Nii et soovitus uueks aastaks: sõitke korralikult, kinnitage turvavööd, ärge ületage kiirust ning loomulikult rooli vaid kaine peaga!

Kumb on parem inimene, Savisaar või Kersna?

Ilmselt küsis seda küsimust enda käest Vilja Savisaar umbes 20 aastat tagasi, kui ta otsustas nende kahe mehe vahel. Ja leidis vastuse.

Käisin jõulude ajal paljudes armsates kodudes ja ühe kodu köögilaualt leidsin naisteajakirja, kus ilmus pikk ja südamlik intervjuu Viljaga. Vilja ütles seal muuseas, et tema südamesse jäävad alati soojad tunded Vahur Kersna suhtes, sest ta on teda kunagi armsaks pidanud. Ilmselt on Kersna südames alati roheline vihkav sapilaik Edgar Savisaare suhtes, kelle pärast tema pruut ta maha jättis.

See viha lõi siis nüüd taas välja ja paraku rikkus paljude inimeste jõulumeeleolu sel aastal Vahur Kersna. Laupäevast Postimeest ja Õhtulehte lugedes mõtlesin, et kas pole juba aeg sellest traumast üle saada. Kersna on kulutanud oma jõulupühad selleks, et otsida kontakti antud lehtedega ja jagada oma halvimaid tundeid Savisaare kohta. Vaene mees, ta ei saa aru, et praegusel juhul madaldab see enam laimajat kui laimatavat. Päris tabavalt ütles selle kohta Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse liige Hanno Tomberg, et Kersna põhjused, miks ta ei saanud olla Eesti spordiaasta parimate austamise õhtujuht, on otsitud.

Aga jah, isegi Vahur Kersna puhul ootaks oma vimma sobivamat ajastamist, kui seda on teine jõulupüha.

Mul on paar head sõpra, kes on viimasel aastal lapsevanemaks saanud. Nende lapsele on andnud sünnitunnistuse Tallinna linnapea Edgar Savisaar ja värsked lapsevanemad on osanud seda hinnata. Mis sest, et valimispäeval ei pruugi nad oma häält linnapea parteile anda, siiski on nad olnud siiralt elevil selle üle, et nende lapsukese esimene avalik ülesastumine on linnapeaga, kes tähendab midagi.

24ndal autoga Lõuna-Eestisse sõites kuulsin seda sama linnapead igal täistunnil Raadio 2 uudistes, sest välja sai kuulutatud jõulurahu. Muide, see kestab veel päris mitu päeva...

Mida teha esimesel jõulupühal?

Peale jõululaupäeva pikka istumist lookas laua taga ning paratamatut ülesöömist, on mõttekas esimesel jõulupühal valgetest jõuludest rõõmu tunda. Minu meelest parim viis selleks on uisutama minna.

Tallinnas on kaks võrratut talvist uisuvälja. Harju tänava liuväljale pidavat kohe-kohe ka uus valik uiske saabuma, mis on abiks neile, kellele jõuluvana sel aastal uisud toomata unustas. Lisaks on võimalik neil, kes omal jõul veel uiskudel püsti ei püsi, saada abi uisuinstruktoritelt.

Pirital avatud liuväljal mängib aga mõnus retromuusika ning ruumi on avaramalt kui kesklinnas, inimesi aga vähem. Ilmselt ei ole uisutajad veel Pirita spordikeskuse velodroomi ja Pirita jõe vahelisel alal asuvat jääplatsi avastanud.

Tartus on Lõunakeskuse sisejää ka mõnus ja võrreldes välijääga hirmus sile. Paraku on Tartus palju treeningaegu ja mõnikord isegi Eesti meistrivõistlused, mis tähendab, et oma rõõmuks uisutajad mitte iga kord löögile ei pääse. Samas täna ja homme on vaba jääd lausa kuue tunni jagu.

Head jõuluaega kõigile!

Iraak täna

Samal päeval kui Eesti Riigikogus Rein Aidma, Hannes Astok, Peep Aru, Ivi Eenmaa, Ene Ergma, Kaia Iva, Tõnu Juul, Helmer Jõgi, Raivo Järvi, Ene Kaups, Urmas Klaas, Kalev Kotkas, Tõnis Kõiv, Tarmo Kõuts, Kalvi Kõva, Mart Laar, Margus Lepik, Väino Linde, Lauri Luik, Ott Lumi, Silver Meikar, Marko Mihkelson, Tatjana Muravjova, Leino Mägi, Erki Nool Kristiina Ojuland, Tiina Oraste, Keit Pentus, Hanno Pevkur, Marko Pomerants, Jaanus Rahumägi, Mati Raidma, Rain Rosimannus, Hannes Rumm, Paul-Eerik Rummo, Taavi Rõivas, Jaak Salumets, Erik Salumäe, Jüri Tamm, Margus Tsahkna, Peeter Tulviste, Toomas Tõniste, Lauri Vahtre, Trivimi Velliste ning Taavi Veskimägi veel üheks aastaks pikendasid Eesti kaitseväelaste Iraagis viibimist, teatas Suurbritannia peaminister oma Iraagi visiidil briti vägede lahkumistähtaja.

Britid loevad juba kokku mitte ainult inimkaotusi, vaid ka seda, palju läks endise peaministri Tony Blairi innukus Bushi Iraagi sõjas toetada rahaliselt maksma. See summa on 7,836 miljardit naela. Kriitikud väidavad, et selle eest oleks saanud maksta kümme aastat 25 200le õpetajale palka või rajada 107 uut haiglat.

Eestis oma kummalisel kombel aga aetakse Iraagis jätkamist tuima järjekindlusega. Omamoodi kurb lugemine on Riigikogu stenogramm, kus valitsuse poolt tanki pandud Riigikaitsekomisjoni reformierakondlasest esimees Mati Raidma ei suutnud anda ühtegi selgitust, miks peab Riigikogu otsustama Iraagis jätkamise, kui selleks puudub selge õiguslik alus ja selgus.

Täna Iraagi parlamendi poolt tagasi lükatud seaduseelnõu võõrvägede edasise viibimise kohta on lihtsalt järjekordne helmes kees, mis näitab Eesti valitsuskoalitsiooni susserdamise mõttetust. Soov jääda Iraagis viimaseks, kes lahkudes kustutab tule, on enda alla matnud väikeriigile palju vajalikuma omaduse -- austada ja hinnata rahvusvahelist õigust.