Andrus Ansipi sõltuvus avalikust arvamusest

Ansipile lohutuseks: avalik arvamus ei ole absoluutne tõde. Küll aga näitab päris kujukalt ära ühiskonnas valitsevad hinnangud nii opositsioonile kui koalitsioonile. Nendega ei pruugi alati nõus olla ja võib väita, et asjaolud muutuvad. Mõnikord osutub avaliku arvamuse uuring siiski ennast täide viivaks ennustuseks (näiteks Res Publica hävingut kuulutades).

Nii Turu-uuringute ASi kui Emori viimaste arvamusuuringute põhjal on Keskerakond taas kõige populaarsem erakond Eestis. Keskerakond on selles positsioonis ka varem olnud, kuid seekord on liidripositsioon tulnud ilmselt mitte opositsiooni tegususe vaid Andrus Ansipi valitsuse tegemata jätmiste tõttu.

Ansip on nimelt viimase pooleteist aasta jooksul käitunud kui peaminister, kes kõiki oma tegevusi planeerib vaid järgmist avaliku arvamuse toetusnumbrit silmas pidades. Lühiajaliselt oli selline numbrimaagia väga tõhus, ühelgi teisel erakonnal pole õnnestunud saavutada peaaegu absoluutset enamust toetusnumbrites. Isegi Res Publica jäi oma hiilgeaegade numbrites pikalt maha.

Üks kõrvalpõige veel uuringute ajalukku. Suvel kirjutas minu lugemislisti kuuluv blogija Priit Toobal, et Rahvusringhääling peidab juulikuiseid avaliku arvamuse küsitlusi, sest need pole Margus Allikmaa koduerakonnale soodsad. Vastuseks sai ta rohket rooskamist, et arvamusuuringut pole soojal suvel tellitudki. Kuid nagu võib näha EMORI kodulehele pandud tabelist, on avalikku arvamust uuritud kõik 12 kuud viimase aasta jooksul. Sealt selgub, et juulis tabaski Reformierakonda pea sama sügav langus kui nüüd, mis tõsi küll tänu Gruusia sündmustele taas korraks kerkis.

Siiski on Eesti jõudnud täna seisu, kus peaminister keeldub reaalsust uskumast. Fakt on, et ta sundis rahandusministrit ilustama 2009. aasta eelarve aluseks võetud majandusprognoosi, mistõttu on täna Riigikogule antud dokument umbes 8 miljardiga suuremaks bluffitud.

Paistab, et päikesekuninga stiilis peale mind tulgu või veeuputus riigijuhtimine on jõudnud agooniafaasi. Esmalt on kinnitust saanud see, et 20 kuud kestnud „iseenda nautimise kaudu kehtestatud ainuvõim“ (kolleeg Aivar Riisalu tsitaat eilsest TV3 uudistelõigust) on lõppenud. Tahan loota, et kõik teised erakonnad ei lähtu eelarvearuteludel novembrikuu arvamusuuringutest, vaid sellest, kuis hoida Eesti majandus Ansipi-järgsesse veeuputusse langemast.

Pärnust tormisel nädalal

Kõigepealt pean ma siin omaenese blogis ütlema, et kirjutan omi mõtteid, mitte ei kehastu Keskerakonnaks. Eile juhtus nii, et minu arvamusavaldust Aktuaalsele Kaamerale tirazheeriti kõigis onlinedes. Vähe sellest, et esialgsest jutust oli alles jäänud vaid fragment, see lausekild muutus ka ametlikuks teadaandeks. Tegelikult on see puhtalt mu isiklik arvamus lõppevast tormisest nädalast Pärnus.


Praeguses faasis on kogu vahejuhtumi kohta veel liiga vähe teavet, et esineda mingite põhjapanevate seisukohtadega või huvitavate oletustega. Samas jään ma mõnevõrra ettevaatlikuks suure käraga ja kaamerate saatel toimuvate puistamiste suhtes. Neid on tehtud varemgi, aga seni on nad lõppenud ummikus. Küll aga on saanud palju uudiseid.


Siiski pean õõvastavaks avalikkuses levinud väidet, et mõlemad Pärnu uurimised said alguse anonüümkirjast. Tõsi, Eesti ajaloos on olnud musti perioode, kui anonüümkiri on muutnud inimeste saatusi või otsustanud elude üle, kuid me ei ela täna õnneks sellises riigis.

Anonüümsed vihjed, et reformikate liider Järvesalu ehitas oma tuttavale Estonia rahadega maja, on juba lehtede poolt läbi analüüsitud ja leitud, et tegelikult on naine võtnud eluaseme ostuks ja remondiks pangalaenu. Ka Viisitammele süüks pandud riigihanke puhul on praegu kostma jäänud komisjoni juht Vambo Talu kinnitus: „Ma usun, et me oleme käitunud õiglaselt ja andnud kõikidele firmadele võimaluse esineda ja leidnud ka linnale kõige kasulikuma pakkumise.“

Ma olen murega jälginud Pärnus opositsiooni-koalitsiooni vahel olevat ebatervet õhkkonda ja panin tähele ka paar nädalat tagasi isamaaliitlase Raul Sarandi aktiviseerumist kaebekirjade saatmisel. Kuid selle kohta ütles isegi tänase loo üheks peategelaseks kasvanud ringkonnaprokurör Jüri Pikma,: “Kui vähegi kuriteo lõhna on, tegeleme selle asjaga. Aga tihti üritatakse poliitilisi vastasseise prokuratuuri abiga lahendada.”

Järvesalu ja Viisitamme poliitiliste vastaste ind haarata endale õigusemõistmise kirves ja sellega vasemale-paremale raiuda, enne kui tegelikult on selgunud, milles süüdistus täpselt seisneb, viitab küll eelkõige 18. oktoobril 2009 toimuvatele kohalikele valimistele. KAPO ja prokuratuur aga ei peaks meil poliitikas osalema.

Poliitiliste protsesside puhul on juba kombeks saanud, et need algavad suure avanguga ja esikülje-kajastustega ajakirjanduses. Siis venivad, venivad ja venivad. Sageli ei jõua kahtlustus isegi mitte kohtusse. Mõnikord jõuab, aga kohus ei tee uurijatele meelepärast otsust. Sellele vaatamata on inimesed avalikkuses juba mitu kord risti löödud. Siis kui asi algatatakse. Kui esitatakse kahtlustus. Kui esitatakse süüdistus. Kui algab kohtuprotsess ning iga istung eraldi kajastust leiab. Kõiki see ei murra, näiteks tänane keskkonnaminister on kogu selle raja läbi käinud. Kuid siiski ei sooviks ma sellist kannatuste rada isegi mitte vaenlasele.

Alastipilt lennujaamast

Pange tähele! Los Angeles, Baltimore, Denver, Albuquerque, New Yorki Kennedy lennujaam, Washingtoni Reagani lennujaam, Dallas, Detroit, Las Vegas ja Miami on need kümme lennujaama, kus juba kasutatakse keha skaneerivat röntgeniaparaati, mis kaotab reisijal riided seljast. Vahest salvestab mõni lennujaamatöötaja ka selle kujutise, mis sinust maha jäi ja saadab selle suveniirina. Kas sulle või siis kuhugi mujale. Kes teab? Tõenäolisemalt saab aga lihtsalt ilma hoiatamata väikese koguse kiiritust. Ja seda kõike vabandatakse terrorismiohuga.
Ma mäletan veel aega, kui USAsse lennates paluti kingad jalast võtta ja ma mõtlesin, et ameeriklased on oma terroriohuga tõeliselt ogaraks läinud. Nüüd on sellest saanud ka tüütu rutiin Tallinna lennujaamas. Ja Euroopa Parlament arutab tõsimeeli, kas peaks nende kõike paljastavate skannerite kohta võtma vastu eurodirektiivi, mis oleks kohustuslik kõigile lennujaamadele.

Esialgu pidurdus see küll Europarlamendi kodanikuõiguste komisjonis, ent teoks saades oleks lennujaamadele tekkinud kulu ja reisijatele oht tervisele ning põhiõigustele. Kus maal on piir, millest enam üle ei saa, sest terroriste saab pidurdada ka ilma selleta? Euroopas olevat selline skanner siiski juba neli aastat Heathrow neljandas terminalis, mis muidugi juhul kui Euroopa Parlament taolise instrumendi keelab, peaks kaduma. Samm-sammu haaval on seni antud vaikides järele põhiõigustele. Ma tean Eestis vaid ühte aktsioonigruppi, kes oli vastu politseiriigile. Vaatasin nende kodulehte, ka nemad on talveunes.

Afganistan ja meie

Mõni hetk tagasi hääletas Riigikogus 59 liiget selle poolt, et ka järgmisel aastal jätkavad Eesti kaitseväelased osalemist Afganistani missioonis. Ja mitte ainult ei jätka, vaid Eesti suurendab koosseisu.

Ma olen mõelnud, palju on neid sündmusi, mille puhul minuvanused inimesed ka aastakümneid hiljem täpselt mäletavad, mida nad sel hetkel tegid. Üks on kindlasti 20. august 1991, suur osa tänaseid 30-aastaseid eestlasi mäletab seda ETV ülekannet Ülemnõukogust, mis kulmineerus Eesti iseseisvuse taastamisega. Midagi sai meie jaoks loodud. Sama on 2001. aasta 11. septembriga ja lennukitega New Yorki kaksiktornidesse. Mäletan, et nägin CNNi pilti Tartu Ülikooli raamatukogu kohvikust veel siis, kui polnud selge, et tegemist on sündmusega, mida kasutatakse edaspidi paljude karmide otsuste õigustamiseks. Aga see oli ka hetk, mil esmakordselt muutus jutust praktikaks NATO artikkel 5 rakendamine ja kõik ühe eest põhimõte.

Seletan mõne sõnaga, miks ma andsin toetushääle Afganistani missiooni jätkamiseks, kui samas Iraagi missiooni jätkamiseks ei anna.

Tänasel Afganistani missioonil on selge õiguslik alus. 22. septembril k.a pikendas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1833 taas aasta võrra NATO Afganistani missiooni ehk ISAF-i mandaati. Me teame, et olukord Afganistanis on pehmelt öeldes murettekitav. Budapestis toimunud kaitseministrite kohtumiselt avalikkusesse jõudnud sõnumid kui ka mitmete NATO kindralite väljaütlemised viitavad sellele, et järgmine aasta Afganistanis võib olla raskem kui senised. Oma osa mängivad kindlasti planeeritud presidendivalimised ja parlamendivalimised Afganistanis, samuti ka ülipingeline situatsioon naaberriigis Pakistanis.
Võrreldes Iraagiga ja Iraagi valitsusega on Kabuli keskvalitsus väga nõrk, tema võim on hõimupiirkondades pea olematu. Erakordne on ka suuri raskusi põhjustav kontrollimatu maa-ala Afganistani ja Pakistani piirialadel. Sealt tuleb peale pidev vool võitlejaid, kes suudavad läbi viia aina keerulisemaid rünnakuid. Kuni NATO vägede osakaal jääb madalaks ning kuni ei suudeta kaasata hõimujuhte, võivad pessimistide sõnad allakäiguspiraalist isetäituvateks ennustusteks saada.
Et mitte olla pessimistlik, kõlab üleskutse lisada vägesid. NATO ei saa endale lubada kaotust. Asi pole mitte ainult tervele regioonile osaks saavast kriisist, vaid ka NATO enda alustaladest. Seetõttu on NATO jaoks Afganistan olnud prioriteediks algusest peale. Täna me võime pidada aina tõenäolisemaks seda, et USA toob lisatoetust Iraagi arvelt ja oma panust tõstavad ka teised NATO liikmesriigid. Isegi kõige pessimistlikum Euroopa Liidu suurriik Saksamaa pikendas ja suurendas oma osalust Afganistanis peaaegu konsensusega (vaid die Linke fraktsioon oli vastu).

Eesti puhul on üksuse suurendamine samuti põhjendatud, sest lisandub improviseeritud lõhkeseadeldiste vastane meeskond. Arvestades, millised ohud ähvardavad meie kaitseväelasi aina keerulisemaks muutuvate ja vähem metalli sisaldavate lõhkeseadeldiste näol, on selline tugi ülioluline. Kaitseminister on pidevalt korranud, et Afganistani puhul võib arvestada missiooni aastakümnete pikkust kestust. Nii nagu Iraagi missiooni puhul, peab tegelikult Eesti valitsusel olema väljumisstrateegia ka Afganistanis. Ära saab minna siis, kui Afganistani võimud on valmis ise oma riigis vastutust võtma ning Afganistani armee on võimeline ise tagama turvalisuse. Siin saavad oluliseks OMLT üksused ehk NATO ISAF-i koolitustiimid, mis õpetavad välja Afganistani enda üksusi. Eesti on seni neist kõrval, kuid samas me panustame tsiviiltoetusesse, mis samuti on väga oluline. Me ju kõik teame, et ainult sõjalisi lahendusi sellele konfliktile ei ole olemas.
Afganistani missiooni puhul ei saa me tähelepanuta jätta meie kaitseväelaste senist ränkrasket tööd, mille põhiraskust kannavad Eesti jalaväekompanii ja jalaväekompanii toetuseks saadetud miinipildujarühm Helmandi provintsis. Eesti kaitseväelased välismissioonidel väärivad tunnustust, aga ka praktilist tuge Riigikaitsekomisjonis seisan ma, et kaitseväeteenistuse seaduse muutmisega antaks märgatavaid lisatagatisi neile kaitseväelastele, kes teenistuses olles haigestuvad, saavad haavata või hukkuvad. Tehes otsuse Afganistani missiooni pikendamise üle tuli paraku neid ränki võimalusi silmas pidada.