Kantslerivahetus

Iga kooliajal ajalootunnis osalenu mäletab ilmselt, et kõigil ajaloolistel sündmustel oli põhjus ja ajend.

Nii oli see ilmselt ka Kaitseministeeriumi kantsleri Lauri Almanni vabastamisel. Ainult et põhjust võib vaid igaüks oletada ning ka ajendit ei mängitud avalikult välja.

Võrreldes kõmulise kantserivahetusega Ojulandi aegses välisministeeriumis, on loos vähem paatost ja kirge ning vahest ei lõpe ka kogu saaga ministri - ja valitsusvahetusega.

Almanni vabastamisest on räägitud juba kuid, eriti ärevaks läksid hääled päeval, mil avalikkusesse tuli Herman Simmi juhtum.

Küsisin sellele järgneval Riigikogu infotunnis kaitseministrilt küsimuse:

Kadri Simson:
Aitäh! Lugupeetud kaitseminister! Ma olen isiklikult arvamusel, et sellist luureskandaali, küll madalamal tasemel, võib ette tulla ka igas teises välisriigis, mis on välismaailmale avatud. Aga samas peame nentima fakti, et see juhtum on tõsiselt määrinud Eesti mainet. Avalikkuses on kostnud arvamusi, et keegi peaks võtma poliitilise vastutuse. Kas vastab tõele, et te jagate seda seisukohta ning otsite vastutavat inimest oma ministeeriumi tippametnike seast?


Kaitseminister Jaak Aaviksoo:

Ma olen rõhutanud ja rõhutan ka siinkohal: oleks pealiskaudne ja lihtsustatud püüda sellele küsimusele lahendust leida nõiajahiga või süüdlaste otsimisega. Selle informatsiooni põhjal, mis on mulle teada, ja seda informatsiooni on edastanud ka kaitsepolitsei, ei ole praegu põhjust kahtlustada ühtegi inimest lisaks nendele kahele, kelle nimi on avalikustatud. Samal ajal on täiesti selge, et riigisaladuse kaitse küsimusele tuleb pöörata tähelepanu, tuleb seda tähelepanu arendada ja kasvatada mitte ainult Kaitseministeeriumis, vaid ka teistes asutustes. Sellega ma tõepoolest kavatsen tegelda, selles mõttes on teil kindlasti õigus.

Nõiajahist Kaitseministeeriumis tegelikult ikka kõneldi, aga eks ka selline ümber nurga vastus andis aimu, et selgeid eitusi oma enese ministeeriumi tippametkonna ümberpaigutamise kohta minister enam ei anna. (Eituse puudumisest loe jaatust)Hea vähemalt seegi, et lahku mindi näiliselt vastastikkusel kokkuleppel ning Almann jätkab Eesti riigi teenistuses.

Liis Lass ja bikiininaljad USA valimistel

Üks elevil kolleeg küsis mult, kas mina oleksin valmis andma soovituse Liis Lassile, kui ta peaks soovima Keskerakonnaga liituda. Kuskilt on liikuma läinud jutud, nagu oleks tal selline plaan, aga kõik Keskerakonna naised on ühtse rindena tuliselt vastu. Eks ole ju varemgi liituda soovijate puhul olnud juhatuse laua taga seisukohavõtte, et kas mina või tema! Ja alati on otsustatud vanema olija kasuks.

Iseenesest on selline naiste vastandamine üks tüüpiline seksistlik trikk, aga töötab alati. Mõnes mõttes on see intriig väga sarnane USAs laineid löönud sketšile Hillary Clintonist ja Sarah Palinist.

Ma pole tükk aega nii palju naerda saanud kui seda vaadates, mis sest et pilati mõlema daami nõrkusi. Ega poliitikute puhul ei andestata midagi, aga Hillary roll naispoliitikuna ning Sarah astumine nö tema kingadesse on tragikoomiline küll.

Viimases “Diplomaatias” kirjutas Barbi Pilvre, et Palini valimisega kaotas McCain need liberaalsed naishääled, kes aasta esimesel poolel toetasid tuliselt Hillary Clintonit ja tema kaotuse järel Obamale olid juba valmis vastast toetama. Aga Sarah Palin pole nende maitse ja nüüd jäävad nad koju.

Võib-olla Hillary toetajad jäävad tõesti koju, aga see on vesi vabariiklaste veskile, sest nad ei lähe ka demokraate valima. Fakt on aga see, et Sarah Palin lisas USA presidendivalimistele tõsise energialaengu ja andis vabariiklastele esmakordselt selle aasta jooksul eduseisu Obama ees.

Vaid 25 aasta jooksul on naiste roll poliitikas suuresti muutunud. Esimene naine USA asepresidendi konkurentsis oli 1984. aastal Geraldine Anne Ferraro. Toona ei tulnud kõne allagi Palini kombel hokiemme jutt ja huulepulga naljad. Keegi poleks teda tõsiselt võtnud, kuigi ka tõsiselt võetuna langes tema tiimile osaks läbi aegade suurim kaotus. 2008.aastal vaadati aga asepresidendikandidaatide neljapäevaõhtust debatti rohkem kui presidendikandidaatide esimest väitlust ja kõik analüütikud paistavad üksmeelel olevat, et rahvalikkus on Palini seisukohtadest olulisem.

Nonii, mõte läks Liis Lassi pealt kuidagi rändama. Olles Hillary Clintoni toetaja, sest tal oli tõepoolest tugevaim programm ja veenvaim esitus, vaatan ma siira huviga, kuidas mõjub Sarah Palini lihtne inimlikkus ning maine jutt valijatele. Ka Eestis on hulgaliselt rahvalikke poliitikuid, kuid vahest üks särav, popp ja noortepärane Liis Lass saaks anda ka toetajaid nende inimeste seas, kes täna poliitikast midagi ei arva ega huvitu. Ükskõiksus on teadupoolest veel kõige kurjem vastane. Ja kui Palin selles ülalpool kiidetud sketšis ütleb, “Stop photoshoping my head to the sexy bikini pictures” ning Clinton lisab “And stop saying I have cankles”, siis tegelikus elus vihatakse või armastatakse ühte või teist siiski tema seisukohtade tõttu. Liisi puhul sama moodi, ilma photoshoppimiseta.

Väikesed võidud seoses 2009. aasta eelarvega

Suve kuumematel päevadel, kui iga nädal saabus mõni halb uudis seoses tulevase aasta riigieelarvega, kutsusime peaministrit, rahandusministrit ning haridusministrit üles pingutusteks, et täita valitsuse poolt kevadel antud lubadust haridust ja õpilasi eelarve kärbete käigus säästa.

Tundub, et juba enne Riigikogu debattide algust tuleva aasta eelarve suhtes, on õnnestunud avalikkuse suurel toel koolilõuna tänasel tasemel päästa, sest Haridusministeerium kinnitas -- omavalitsustele makstava koolilõuna toetus jääb tänavusega samale tasemele ehk siis 12 kroonile koolilõuna kohta.

Me kõik teame, mis on viimasel ajal juhtunud toiduainete hindadega, nii et normaalses olukorras poleks koolitoidu hinna jäämises samale tasemele midagi rõõmustavat. Seda enam, et Eesti planeeritav järgmise aasta riigieelarve on 98 miljardit krooni, millele koolitoidutoetuse kaotamine annaks juurde alla 0,15 protsendi ehk 135 miljonit krooni. See ei oleks päästnud eelarvet, kuid mõjutanud ligi 100 000 põhikooliõpilast. Pika koolipäeva jooksul läheb igal koolilapsed kõht tühjaks ja panna just nemad esimesena löögi alla, oli väga küüniline plaan. Haridusminister Lukase kiituseks pole temas piisavalt küünilisust ning vastupidi lisaks koolilastele on ta hea seisnud ka õpetajate palga eest.

Nurmekundlased rääkisid võõraid keeli ja oskasid lennata

Pealkirja mõistad, kui vaatad kõrvalolevat pilti. See on tehtud Türgis.

Türgi on eestlastele olnud üks võõristust tekitav riik, mille elanikke peljatakse, aga randu armastatakse. Türgi on samas sümboolne riik, millel pea asub Euroopas, aga keha Aasias.
See pea ehk Istanbuli linn, on Euroopa suurim linn, kus kohtuvad tugevate kontrastidena orientaalne kultuuriruum ja läänelik maailm. Soovitan reisisihiks Istanbuli, sest see on paik, mis avab Türgi mitmepalgelisuse ning samas võtab maha nii mõnegi stamphirmu.

Käisin Istanbulis ramadani lõpupäevadel, sümboolsel ajal eriti arvestades viimase aja hirme, et konservatiivse Õigluse ja Arengu Partei (ehk AKP) ainujuhtimisel on Atatürki algatatud moderniseerimine ning lähenemine Euroopale pidurdunud. See partei tugineb pigem nendele instinktidele, mis viivad Türgit Aasiasse tagasi.

Möödunud nädalal siis lõppes sunniitidel ramadan. Neli nädalat kestev ramadan on iseenesest manifestatsioon - usu väljendus. Mitte kõik türklased ei pea seda. Aga need, kelle usk pole leige, võivad süüa vaid öösel, ehk peale päeva neljandat Maghrib palvet kuni päikesetõusuni, mil mošeedest hüütakse maha esimene palve ehk Fajr palve.

Kas see usk, mille reeglite järgi elatakse, teeb Türgi kuidagi ohtlikuks? Mina arvan, et pigem ei. Teisel arvamusel olijad on aga suurimad Türgi Euroopa Liidu püüdluste vastased, kartes et üle 70 miljoni elanikuga riik muudaks kogu senist Euroopa Liidu kontseptsiooni.

Türgi on Euroopa Liidu kandidaatriik olnud 45 aastat ning loodab viiekümnendaks aastapäevaks ehk 2013. aastaks täita kõik esitatud tingimused ning ellu viia vajalikud reformid. Peale seda ootavad nad EL otsust. Ehk ka Eesti otsust. Kas me ei peaks selle suure ja kauge riigi puhul silmas pidama, et tegemist on kasvava majandusega (ennustatakse, et Türgi peaks G7 riigid kinni püüdma 2025. aastal ja mõnest neist mööduma viis aastat hiljem. Investeerimispank Goldman Sachs väidab, et aastaks 2050 on Türgi SKP saavutanud maailmas üheksanda positsiooni) ning sõjaliselt võimsuselt teise NATO riigina lisaks Türgi liitumine Euroopale globaalset kaalu?

Tänases Euroopas võiks türklased olla kasvumootoriks, mis hoiab ära Euroopa ääremaastumise ning jõukeskuste kaldumise Aasiasse. Lisaks on Türgil idapool hulk vennasrahvaid, kelle kaasamine oma mõjusfääri on juba täna oluline.