reede, 16. november 2012

kolmapäev, 14. november 2012

Ööistungid algavad: elektrist, toasoojast, koolitoidust....

Kummalisel kombel on läinud nii, et Isamaa ja Res Publica Liit lubas kodukulusid alandada, aga need, kes sel teemal pingutavad, oleme hoopis meie, keskerakondlased. Kas elekter on kodukulu või ei ole? Ma ei tea, kui paljude IRLikate kodud elektrita on, aga nende vastuseisust järeldaks, et päris paljud. Uuest aastast eeldatavasti üle 20 protsendi tõusev elektrihind vajab leevendust ja igasugune viitamine, et hindu kujundab börs ja teha pole midagi, on vassimine. Elektri hind koosneb viiest komponendist, millest üks olulisemaid on riigimaksud. Elektriaktsiis ja aktsiisi suurus on puhtalt poliitiline otsus. Meie ettepanek ongi langetada elektriaktsiisi Euroopa Liidu miinimummäärani, neli ja pool korda, kuid valitsusliit seisab sellele vastu. Seega vastutavad nad täielukult elektri hinnatõusu eest mis tõstab tuntavalt eesti elukallidust järgmisel aastal, pitsitab koduomanikke ja langetab ettevõtjate konkurentsivõimet. Ööistungite eesmärgiks on pidurdada elektri hinnatõusu. Elukallidus on Eesti inimeste jaoks pidev mure. Teine ettepanek on langetada toasooja käibemaksu praeguselt 20 protsendilt üheksale protsendile. Ehkki valitsusliit räägib, et neile meeldib tarbimise maksustamine, tähendab see tegelikult, et riigikassa täitmine läheb üha rohkem nende õlgadele, kel niigi raske ja sissetulekud madalad. Tuba kütma peab ju niikuinii. Milliste kodukulude langetamisest IRL siis rääkis? Kustume IRLi saadikuid endaga eelarveettepanekute alal liituma. Teie enda lubadused saavad täidetud! Uus riigieelarve saadaks sisuliselt ajalukku ka koolitoidu senise programmi. Kui 2006. aastast sai valdav enamus põhikoolide õpilasi toitu tasuta, siis nüüd on külmutatud koolitoidu toetus kiirele hinnatõusule jalgu jäänud. Lapsevanematele läheb sel juhul laste koolitamine jälle kulukamaks. Kui ei piisa normaalsest tööajast, et selgitada koolitoidu tähtsust siis teeme seda öösel. Kui kodukulud muudkui kasvavad ja taskukohane elekter tahetakse minevikku saata, siis on taolise eelarve takistamine ööistungitega meie parim võimalus. Muidugi räägib valitsusliit, et ööistungitega raha juurde ei teki. Eks seda räägiti väga väikeste palkadega hooldustöötajatele ka enne streiki. Nüüd enam ei räägita.

neljapäev, 25. oktoober 2012

Eelarvamusteta eelarvest


Kaks päeva on Riigikogu istungitesaalis arutatud järgmise aasta eelarvet. Kaks kuud on arutelusid ja vaidlusi muudatuste üle veel ees. Paljude arvates on see aasta olulisim dokument. Riigi eelarve annab piirid, palju ja kellelt maksu kogutakse ning mil määral on loota riigi ülesannete täitmiseks lisavahendeid.

Aga eelarvet võib võtta ka tehnilise tabelina, kus raamatupidamislikult aetakse tulusid ja kulusid tasakaalu ning numbrite taga inimest ei nähta. Siiski, selline lähenemine tähendab, et riiki ei juhi mitte riigimehed vaid raamatupidajad.

Alles siis, kui märklaud on silme ees ja silmad on ka lahti, tekib reaalne võimalus pihta saada.
Valitsusel puudub täna selge siht, kuhu liigutakse ning kuhu üldse tahetakse jõuda. Riigikontrolör Mihkel Oviir tõdes Riigikontrolli aastaülevaates, et arengukavad ei mängi riigi juhtimisel mingisugust rolli ja riigieelarve koostatakse matemaatilise valemi abil, mille eesmärke kaaludes ning sisulisele analüüsile toetudes. See on väga karm hinnang valitsuse tööle, kuid kahjuks ma pean riigikontrolöriga nõustuma.


Tänasest eelarve eelnõust kajab vastu tõsiasi, et valitsusel on tähtis vaid see, kuidas numbrid Exceli tabelis välja näevad, mitte see, mida riigieelarve toob järgmisel aastal kaasa Eesti inimestele, mida ta toob kaasa meie elukallidusele ning majandusarengule.

Reformierakond sai oma mandaadi lubadusega viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Sellest lubadusest on loobutud. Valitsuse poolt koostatud 2013. aasta eelarve toob kaasa majanduskasvu pärssiva mõju, see eelarve ei paranda majapidamiste reaalset sissetulekut, see eelarve tähendab Eesti jäämist kiirema hinnatõusuga eurotsooni riigiks, kus inimesed on ikka veel vaeseimad.


Keskerakond on mitmeid kordi seadnud Eestile eeskujuks Põhjamaid. Riike, kuhu meie enda inimesed kõige rohkem tööle lähevad. Mis on neis riikides, mida meil ei ole? Kui väga üldiselt kokku võtta, siis on neis riikides paremad avalikud teenused. Põhjamaades ei pea inimesed tulekahju korral lootma vabatahtlikele ega kasutama arstiabi saamiseks erakliinikuid, sest need teenused on tagatud riigi poolt. Eestis pakuvad neid teenuseid aga teatud inimesed vabast tahtest ning sisuliselt hobikorras, sest riigi poolt makstav töötasu õpetajatele, politseinikele, päästjatele, piirivalvuritele ja hooldusõdedele eeldab, et seda tööd tehakse suurest missioonitundest.


Paraku saab riik pakkuda avalikke teenuseid täpselt niipalju, kui maksutulu inimestelt kogutakse. Praegune valitsus lihtsalt eelistab teatud makse mitte koguda ning laiutada käsi, et raha ei ole. Kui teenuste kvaliteeti järjest vähendatakse, siis on meil varsti tõepoolest raskusi 7-kohalise rahvaarvu kokku saamiseks, sest inimesed lahkuvad ja iga lahkunud tööealine inimene tähendab riigi jaoks väiksemat maksulaekumist ning üha suurenevat koormust sotsiaalsüsteemile.


Arstide streik, õpetajate petmine palgatõusuga, kodukulude kasv ja inimeste väsimus kestvatest kärbetest ning pidevalt tõusvatest maksudest peaks lõpuks ometi andma põhjuse loobuma dogmadest, mis meie majanduskasvu pärsivad. Koalitsioonipoliitikud kasutavad maksupoliitika osas selektiivset kuulmist – mis meeldib, seda kuulatakse ja kõik muud soovitused unustatakse ära. Unustatakse ära, et juba 2009. aastal soovitas IMF suurendada Eesti üksikisiku tulumaksu süsteemi progressiivsust, väiksema sissetulekuga inimeste maksukoormuse kergendamist on soovitanud ka Euroopa Komisjon ja OECD. Paraku on kõik viimase aja maksutõusud pannud just suurema koorma väiksema sissetulekuga leibkondadele.

Me teeme riigieelarvesse omapoolseid muudatusettepanekuid. Nii selles osas kuidas saaks läbi maksude alandamise vähendada nii elektrihinna tõusu kui soojaarveid. Kui ka selles osas kuidas kolme aasta taguseid krokodillide komisjoni kärpeid, mida tehti eelkõige justlaste arvelt, leevendada.