Minu esimene rahvusvaheline filmiroll :)

Selle aasta üks suuremaid välispoliitilisi sündmusi Eesti jaoks saab ilmselt olema 25-28. mail Tallinnas toimuv NATO Parlamentaarse Assamblee kevadistungjärk, kuhu on oodata üle kolmesaja parlamendiliikme NATO liikmesriikides ja partnerriikidest.

Mulle langes osaks au astuda üles videoklipis, mis seletab lühidalt ja lihtsalt, mis asi see NATO Parlamentaarne Assamblee on. Klipis kõnelevad veel Assamblee president Karl Lamers, NATO Peasekretär Anders Fogh Rasmussen, NATO sõjalise komitee esimees Admiral G. Di Paola, USA delegatsiooni juht kongresmen Mike Turner.

Klippi näete kui klikite siin.

Kuulun NATO parlamentaarse assamblee Eesti delegatsiooni 2007. aasta aprillist. Kuid mul on ka varasem kogemus aastast 2003, kui töötasin uurimisassistendina NATO Parlamentaarse Assamblee sekretariaadis, mis asub Brüsselis ning aitab korraldada erinevaid kohtumisi ja koostada raporteid.

Parlamentaarse Assamblee roll on tagada NATO liikmesriikides laiem toetus erinevatele NATO otsustele. Eriti kui NATO osaleb mõnes missioonis, ei pruugi sellised sõjalised operatsioonid olla väga populaarsed liikmesmaades. Sageli tehakse välis- ja kaitsepoliitilisi otsuseid väga väikeses ringis. Kui valitsuse vahetus võib tähendada otsustajate väljavahetamist, siis NATO parlamentaarsel assambleel on võimalik kanda edasi ka järjepidevust, sest sinna on kaasatud laiem ring – nii opositsiooni kui koalitsiooni.

Suuri sessioone, kuhu kohale tulevad kõik 257 NATO riikide parlamendisaadikut, kellele lisandub partnerriikide poolt veel 66 hääleõiguseta saadikut assotsieerunud riikidest ning üheteistkümne riigi parlamendiliikmed vaatlejatena, toimub kaks korda aastas. Kevadassamblee on töisem, siis valmistatakse ette ühiseid seisukohti ning sügisel võetakse need vastu.

Suhe NATO ja NATO peasekretäriga on mitteametlik, kuid tihe. Tavaliselt püüab peasekretär alati mõlemal sessioonil osaleda ja lisaks kõnele vastata ka päevakohastele küsimustele. Kahjuks on kuulda, et sel kevadel Tallinnas toimuvale istungile ta ei jõua. Kuid tõenäoliselt on oodata siiski palju sisukaid julgeolekuvaldkonna esinejaid.

Me ei kavatse vaikida

Täna kell 13.20 saatis riigiprokuratuur suurele ringile pressiteate, millega süüdistas mõjuvõimuga kauplemises kahte riigikogulast, kes kuuluvad Keskerakonda.

Riigikogu keskfraktsioonis on 26 liiget, kes prokuratuuri teatega sisuliselt süüpinki pandi, andes erinevates portaalides võimaluse spekuleerida, kes kõige vähem meeldib. Loomulikult tuli reageerida. Priit Toobal ja Ester Tuiksoo andsid teada, et nad ei ole mõjutanud Kultuuripealinna sihtasutuse tegelasi.

Järgnes prokuratuuri vastulöök, kus anti laupäeva teine pressiteade, milles süüdistati Keskerakonda, et info jagamine - selgitus millega vabastati kakskümmend neli parlamendiliiget selle teemaga seostamisest, on ebaseadusliku tee valimine.

Huvitaval kombel ei kiirustanud prokuratuur reageerima online väljaannetes paljundatud spekulatsioonile, et uurimise aluseks on KAPO poolt korraldatud annetus. Kui prokuratuur juba laupäeva tööpäevaks otsustas teha, oleks võinud ka selgitada, mis annetus aluseks võeti, et erakonna kontorisse uurima tulla. Ilma Keskerakonna selgituseta, et jutt on Jüri Luige 300 eurose ja 200 eurose annetusega, oleks pikk nädalavahetus täidetud võrratute spekulatsioonidega.

Keskerakond kavatseb selles küsimuses mängida nii avatud kaartidega kui võimalik. Seda enam, et kaitsepolitsei ja prokuratuuri senine ametlik versioon - 18 kaitsepolitseinikku ja KAPO asejuht takkapihta tulid kontorisse kohale 500 eurose annetuse pärast võib nagunii avalikkuse silmis ebasiirana paista.

Mis Iowas praegu toimub ja miks see tähtis on?

Neil minutitel kogunevad aktiivsemad vabariiklaste toetajad Iowa osariigis, et anda avapauk presidendikandidaatide eelvalimistele. Kandidaatide pingeritta panemine toimub täna Iowas mõneti erinevamalt kui nädala pärast New Hampshires.

Vaadates energiat, aega ja raha, mida kandidaadid sellesse 3 miljoni elanikuga osariiki panustanud on, ei usukski, et tegelikult piisab sealse eelvalimise võiduks nii umbes 30 tuhande veendunud toetaja olemasolust.

Täna kell 19 kohaliku aja järgi ei kogunenud ju niinimetatud naabrite kokkusaamistele mitte terve osariik, vaid nii umbes viis protsenti kõige aktiivsemaid. Vabariiklaste caucuse-protseduur on mõneti lihtsam kui demokraatidel, kellel seekord on kõik selge, sest toetatakse ametisolevat presidenti.

Caucuse õhtul kogunetakse üle osariigi 1774s erinevas ruumis. Osa saavad võtta registreeritud vabariiklased, aga on võimalik end ka kohapeal registreerida ja see muudab ennustamise mõneti keerulisemaks. Hääleõigus on ka 17-aastastel noortel, kes enne 6. novembrit (siis valitakse Obama ja vabariiklase vahel president neljaks järgnevaks aastaks) saab valimisealiseks. Registreerimine omakorda tähendab, et edaspidi on parteil valija kontaktid ja ta on otse kaasatav ka teiste valimiste eel.
Enne salajasel hääletusel oma otsuse tegemist on iga kandidaadi kohta ühel esindajal võimalik teha kihutuskõne. See on oluline, sest vaid paar päeva tagasi ei olnud 40 protsendil tänastest valijatest kindlat favoriiti välja kujunenud.

Mõni kandidaat ei pea Iowat üldse pingutuse väärilisekski, sest sealne valijaskond on märksa teistsugusem kui USA valija keskmiselt. See aga eeldab lubaduste andmist, mis edasises kampaanias võib saada hoopis takistuseks. Selle osariigi elanikud on valdavas enamuses valgenahalised ning maal elab neist 40%, mis on üle kahe korra kõrgem USA keskmisest. Siiski ei takistanud demograafiline eripära neli aastat tagasi demokraatide eelvalimistel Obamal Iowas võita. Aga ei takistanud ka John McCainil saada vabariiklaste nominatsiooni, vaatamata sellele, et ta Iowas ei jõudnud kolme esimese hulka.

Iowa tähtsus pole selles, et ta saadab augusti lõpus toimuvale vabariiklaste konvendile 28 delegaati. See on napp protsent 2286 delegaadist, kellest võitjal on vaja saada vähemalt poolte toetus. Iowa tähtsus on hoopis selles, et tänaõhtune hea esinemine annab tuule tiibadesse ja kannab edulainel ka järgmistes osariikides. Edu Iowas aitab säästa miljoneid kampaaniadollareid.

Ja lõpetuseks – Fox News, selgelt vabariiklasi toetav meediakanal on ilmekalt kokku võtnud, mida nimekamad kandidaadi vajavad, et edukalt kampaaniat jätkata.

Ron Paul vajab võitu.
Mitt Romney vajab võitu VÕI seda, et võidaks kandidaat, kes on tast üleriigiliste näitajate poolest pikalt maas.
Rick Santorumil on vaja võita Ron Pauli.
Newt Gingrich peab lõpetama esikolmikus.
Rick Perryl tuleb võita Newt Gingrichi.
Michele Bachmann peab jätkamiseks jõudma Iowas esikolmikusse.

Hommik on õhtust targem...

Parempoolsed supernoovad

Viis aastat tagasi oli mul võimalik kaeda USA presidendivalimiste eelkampaaniat, kus demokraadid ja vabariiklased alles oma presidendikandidaati otsisid. Üks toonane reisikaaslane pakkus 2007. aasta keskel kihlvedu, et vabariiklased valivad lõpuks välja Mitt Romney, sest tal on parimad võimalused saada lõppvoorus ka sõltumatute hääled.

Läks aga teisiti ning ka tänavu, kui pingsalt otsitakse Obamale vastaskandidaati, soovib enamik tulihingelisi vabariiklasi keda iganes, aga mitte Romneyt.
Paraku pole suudetud üksmeelt leida, keda siis. Nii on vabariiklaste kampaaniakarusellis pea kõik olulisemad kandidaadid korraks supernoovana tõusnud, et siis taas põrmu langeda. Vaid Romney püsib visalt neljandiku toetuse peal.

Esimene tõusev täht oli Michele Bachmann, Teepartei asutaja ja suvise Iowa eelvalimiste peaproovi võitja. Kuid tema toetus langes kiirelt ja täna ei usuta tema erilisse edusse isegi mitte oma koduosariigi Iowa eelvalimisel.

Teisena tõusis Texase kuberner Rick Perry. Tema täht lõi särama augustis. Tal oli raha, tal oli šarmi. Tema vastu polnud Teepartei ja teda talus ka Washingtoni baas. Ning ta sai ette näidata Texase väga head töökohtade loomise numbrid.

Põhimõtteliselt on tal see kõik ikka veel olemas, raha eest on võtmeosariikide eetrid tema reklaame täis, staarigeeni tõttu soovivad inimesed temaga kokku saada. Kukkumine tuli aga valus, sest mees on debatikõlbmatu. Tema äpardusi on youtube vahendusel vaadatud rohkem kui tema presidendivalimiste kampaanialehte.

Nende valimiste eripära ongi ülitihe debattide koormus. Mis andis järgmiseks võimaluse tõusta kuldsuudele, kes sõltusid rohkem oma väljendusoskusest kui kampaaniakassa kopsakusest.

Nii tõusis sügise edenedes Herman Cain, kes küll langes ka peatselt üldse kampaaniast välja, sest koos populaarsusega kaevati välja ka tema rohke ahistamiste ajalugu. Caini langemine andis tuule tiibadesse võrratule debateerijale Newt Gingrichile, kellel omakorda on poliitilist taaka rohkem kui kõigil vastaskandidaatidel kokku.

Kokkuvõttes on aga pool aastat kampaaniakarusselli jõudnud sinna punkti, kus täna õhtul toimuva Iowa eelvalimise (caucuses) listis on vaid üks kandidaat, kes end tõsimeeli võib eksponeerida kui meest, kellel on mingigi võimalus sügisel Obamat võita. Kuigi neli-viis kuud on otsitud kedagi teist, pole siiski leitud kedagi peale Romney.