Kas reformisti ülbus on kaitsereaktsioon?

Eestis on ametlike andmete põhjal 102 tuhat inimest, kes sooviks töötada kuid tööd ei ole. Küsisin täna peaministrilt, et mis on tema nõuanne neile, et lootus ei kaoks. Ansip vastas, et tema soovitus nendele inimestele on eelkõige hinnata ära oma tugevused, oma nõrkused, töötada tugevuste arendamise ja nõrkuste minimeerimise kallal. Hinnata ära ka see, kas majandusstruktuuri muutused jätavad üleüldse alles võimaluse nende töökohtade taastekkeks või on see täiesti lootusetu, et need töökohad uuesti tekiks ja vastavalt sellele, kui see tõepoolest on lootusetu, tuleks omandada uus elukutse.

Poolteist tundi hiljem avaldas Postimees uudise, et töötute koolitusvõimalused vähenevad järsult, sest Töötute koolitamisele on tänavu ette nähtud ligi kaks korda vähem raha kui eelmisel aastal, samas lisandub igal nädalal üle kahe tuhande uue töötu. Nii et peaministri uusaastasoov ümberõppeks oli pea sama tühi kui aasta tagasi ta koalitsioonipartneri Mart Laari lubadus luua 50 000 uut töökohta.

Kui Mart Laar koalitsioonierakonna esimehena annab lubaduse, siis on see omakorda kohustuse võtmine valitsusele. Kuid valitsus ei teinud möödunud aastal tööpuuduse vähendamiseks midagi ning nii tekkis 50 000 uue töökoha asemel hoopis 50 000 uut töötut.

Ansipil ülbust jätkus, ta ainus vastus oli, et olge õnnelikud, et töötuid pole 204 tuhat ning selle õnne üle tuleb tänulik olla vaid tema targale valitsemisele.

Ülbus töö kaotanute suunas on valitsuses juba valdav, sest ka Juhan Partsi väljaütlemised, et kui siin ei meeldi, siis ära oota oma riigilt midagi, emigreeru! on sellest kantud.

Keskerakonna poolt algatatud seadusmuudatus, mis võimaldaks töötuna registreeritud inimesele töökoha luues esimese 12 kuu jooksul sotsiaalmaksuvabastust, on seni silmapaistvaim algatus töökohtade loomiseks. Sest palgatoetusest, mida makstakse Euroopa rahadest, jätkub vaid 2000 töökohale, seda on aga vähem, kui jaanuari esimesel nädalal uusi töötuid juurde tekkis.

Kirjutasin täna ka Pärnu Postimehes arvamusloo töökohtade loomise võimaluste kohta. Kel huvi, leiab selle siit: http://www.parnupostimees.ee/?id=211160

Uisutamine tuleb tagasi

Suusarahva suurte tegemiste kõrvalt ajab ka Eesti uisurahvas vaikselt oma asja ja nüüd on ka uisusõprade jaoks tekkinud hulk võimalusi end talvel proovile panna. Viljandi järvel toimus täna esimene Mulgi uisumaraton. „Katja”-kirja kandvad valged iluuisud jalas, söandasin ka mina end kümnekilomeetrisele rahvadistantsile kirja panna. Ettevalmistus koosnes küll ainult kahest varasemast rahumeelsest liuglemisest Harju tänava uisuplatsil.

Korraldajad olid teinud tõeliselt tasemel loodusliku jääraja, millel kaks viiekilomeetrist ringi möödus kiirelt. Osalejaid oli ka üsna palju, esimesel ringil meenutas üritus pigem linna uisuplatsi meeleolu, kuhu terved pered olid tulnud kaunist talvist pühapäeva sportlikult veetma. Finišis ootas spordiürituste üks lemmiktoite – korralik kuum hernesupp.

Viimasel ajal on uisutamine toreda come backi teinud. Kui varem oli kuulda vaid Kalevipoja uisumaratonist Peipsil, siis nüüd toimub sarnaseid üritusi mitmel pool. Oma lapsepõlvest mäletan, kuidas kõigil talvedel sai just uisutamas käidud ja sageli oodatud platsi ääres, kuni hokimeeskond oma treeningu lõpetab, et siis ka uisukaared sooritada. Vahepeal oli minu jaoks uisutamine ligi paarikümneks aastaks unustatud, alles paar aastat tagasi panin uisud uuesti alla.

Korralikke trennipaiku, kus pikemat maad sõita, on uisurahva jaoks veel siiski vähevõitu. Mulgi uisumaraton võiks igas järvega linnas innustada inimesi lumiseid välju puhtaks lükkama ja radu kastma. Ilma sellise uisurajata nagu Viljandi järvel ei oskaks õieti aimatagi, kui palju uisusõpru on. Rohkem selliseid üritusi!

Lumest

Seoses suure lumeuputusega on mitmelt poolt kostnud arvamust, et miks ei võiks lund koristama kutsuda töö kaotanud inimesi.

Tallinnas seda juba ka tehakse nn avaliku tööna, mida võib töötuna registreeritud inimene ühes kuus teha maksimaalselt 50 tundi, nii ei kaota ta 1000 kroonist toimetulekutoetust.

Eestis pakuvad sellist töövõimalust väga vähesed omavalitsused, peale Tallinna ja Tartu vaid kolmes maakonnas. Samas on tööde populaarsus kiirelt kasvanud. Vastavalt Töötukassa andmetele aasta tagasi jaanuaris vaid 26 inimest, veebruaris 50, märtsis 92, aprillis 305, mais 275, juunis 127, juulis 111, augustis 54, septembris 93. Valdav enamus neist töökohtadest olid Tallinnas (2009. aastal anti enam kui 700 töötule võimalus töötada ajutiselt linna heakorra töödel ning selleks kulus ligikaudu 2,4 miljonit krooni).

Tallinna algatusel tegime Keskerakonna poolt möödunud aasta septembris seadusemuudatuse, et ajapiirangut 50 tundi kuus laiendataks, nii et töötul oleks õigus osaleda avalikus töös senilubatust suuremas mahus ehk 80 tundi kuus. Piirang 80 tundi kuus jätaks töötule piisavalt vaba aega töö otsimiseks ja ei õigustaks samas tähtajalise töölepingu sõlmimata jätmist, kui selline vajadus esineb. Avalikus töös suuremas mahus osalemine võimaldaks töötul teenida kuni 810 krooni lisaraha kuus (tunnitasu alammäär on 27 krooni).

Kuigi selline töövõimaluse laiendamine ei kahjusta riigi ega kolmandate isikute huve ning ka Valitsus nentis, et eelnõu vastuvõtmine muudaks kohalikul omavalitsusel tööde korraldamise lihtsamaks, hääletasid siiski IRL ja reformikad seaduse vastu. Nagu öeldud, täna suudavad neid töid pakkuda väga vähesed linnad, seega oleks avalike tööde pakkumisel seekord omavalitsustele ärategemise rõõmu asemel olnud vaja tulla töö kaotanute poolele.

Uue aasta soov

Ma soovin, et algaval aastal säiliks lootus. Raskeid aegu on lootusega võimalik üle elada, kuid lootust kaotades on isegi majandustõusu naastes kaotatud ka usu kaotanud inimene.

Mitmed aasta alguse küsitlused näitavad, et veerand inimestest astub uude aastasse pessimistlikult ja pooled loodavad, et ehk tuleb tänavune aasta mitte halvem kui möödunud.

Lisaks lootusele on aga võimalik ka päris palju ära teha meie riigil. Maailmas on kriise olnud ennegi. Suurim neist 1930ndate Suur Depressioon tõi kogu läänemaailmas ausse keinsianismi, ehk usu sellesse, et kui vaba turumajandus on jõudnud langusesse, peab appi asuma riik. Nii toimiti 1975, 1982 ning 1991 - langetati intresse, alandati makse ning suurendati valitsussektori kulutusi.

Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman kirjutab, et me kõik usume, et majanduskriisi ei saa lahendada USA äpardunud president Herbert Hooveri stiilis tõstes makse, kärpides riigi kulutusi ning tehes laenamise kallimaks. Ometi on just sellist stiili rakendamas Ansipi valitsus.

Mul on lootus, et sel aastal lõpetab ka Eesti inimeksperimendid ning asub teadlikult töökohti looma.

Head uut 2010 aastat ning tänu kõigile armsatele inimestele, kes mulle kaardi teel oma parimad soovid saatsid!