Midagi head

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus "Onu Tomi onnike" teatris NO99 on vaatamist väärt! Kuigi Sakala tänava saal oli viimse istekohani välja müüdud, soovitan ikkagi leida võimalus seda tükki näha.

Miks? Mitte ainult vana-tuntud liigutava loo pärast. Pigem ikka lavastuse enda tõttu. Kuidas sõna mängib nii, et vaid jutustaja tekst ja näitlejad suudavad vaataja silme ette manada kord laeva laial Mississippi jõel, kord puuvillapõldudel. Kuidas näitlejad suudavad vaid silmade-kulmude ning kehakeelega anda edasi emotsioonide pillerkaari. Kuidas on küll kirja pandud, omandatud ning naturaalselt esitatud kõigi maailma keelte segunemist meenutav arusaamatu kuid siiski aimatav tekst? Ning kuidas vaid kaheksast näitlejast koosnev trupp mängib nii eriilmeliselt, et lavastuse lõpus jääb mulje, et nähtud sai vähemalt neljakümmet erinevat karakterit.

Eks igaüks otsi ka seost tänasega. Mind jäid kummitama viimastel minutitel kantud oranzhid tunked, mis tänasel päeval omased Guantanamo vangidele. Pigem suren kui loobun oma usust, elab siiani.

Tick tock tick tock tick tock (Madonna)

Aktuaalne Kaamera küsis täna minult, miks me oleme selle vastu, et valitsus on taas haaranud kärpekirve.

Tegelikult oli küsimus valesti püstitatud. Ilma täpselt teadmata, mida siis seekord inimestelt ära võetakse, ei saa ju sisuliseks minnagi. Küll saab aga öelda, et see mida Ansipi juhtimisel valitsuskabinetis tehakse, on kolmas negatiivne lisaeelarve.

«Nii et poole miljardi ulatuses kulude kärpimine peaks minu hinnangul olema küll hädavajalik ja möödapääsmatu,» võib Postimees onlinest lugeda Ansipi sõnu. Aga BNS räägib ka kolm korda suurematest summadest.

Mis siis ikka, Riigieelarve seaduse §43 ütleb:

Riigieelarve muutmiseks, kui see on seotud kulude kogumahu suurendamise
või vähendamisega, võib Vabariigi Valitsuse ettepanekul eelarveaasta
kestel võtta vastu lisaeelarve. Lisaeelarve eelnõus võib ette näha ka
riigieelarves määratud kulude otstarbe ja finantseerimistehingute muutmist.

Millest muust peaminister rääkis, kui kulude kogumahu vähendamisest??? BNSi uudis: Peaminister Andrus Ansip ütles, et kokkuhoiukava mahu määratleminegi on praegu diskuteeritav. Tema sõnul pole selge, kas jutt käib 1,5 miljardist või poolest miljardist kroonist.

Aga lisaeelarve kohta kehtib ka Riigieelarve seaduse §43 teine lõik:

Riigieelarve kulusid suurendava lisaeelarve eelnõu esitatakse Riigikogule
hiljemalt kolm kuud enne eelarveaasta lõppu. Riigieelarve kulusid vähendava
lisaeelarve eelnõu tuleb Riigikogule esitada vähemalt kaks kuud enne
eelarveaasta lõppu.

Ajaline erand Riigikogu ette tulemiseks on vaid sotsiaal-majanduslike kriiside vältimiseks või leevendamiseks või eriolukorra, erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra väljakuulutamise korral.

Eesti riigis ei ole täna erakorralist seisukorda. On küll majanduslangus, millega kuulume maailmas viie kiiremini kukkuva riigi hulka. Kuid selle languse autorid soovivad nüüd volitusi, millega eirata taas Põhiseadust. Seekord kõige selgemalt selle § 65.


Ma ei arva, et Ansipi vähemusvalitsusel on selget visiooni, kuidas tegelikult kriisist väljuda. Sest majanduskriisiga toimetulekuks ei ole vaja mitte Põhiseaduse rikkumist, pigem sisulist arusaamist probleemist ning koostöövõimet. Täna näeme aga kuis venitatakse endi olemist kuu kaupa. Paraku iga venitatud kuu halvendab märgatavalt uue visiooniga valitsuse stardipositsioone. Varsti on halvatud ka võimalus koostada 2010 aasta eelarve adekvaatsemalt kui käesoleva aasta eelarve Ansipi valitsuse kätetööna sündis.

tik-tak-tik-tak-tik-tak kui tsiteerida selle nädala meediapersoon Madonnat.

Kuidas tõsta makse nii et kõik rõõmsad on?

Riigikogu erakorralisel istungil ei suudetud mööda minna küsimusest, kes on süüdi selles, et õiguskantsler jõudis järeldusele – käibemaksu tõstmine vaid 4 tööpäevase etteteatamisega on Põhiseadusega vastuolus.

Rahvaliit väitis, et süüdi on pikale veninud valitsuskriis. IRL teatas, et süüdi on opositsiooni „kuna opositsiooni venitamistaktika tegelikult tegi selle aja võib-olla pikemaks, kui see oleks tavapäraselt olnud, ja see rakendamise aeg eelnõu vastuvõtmisest ja reaalselt selle käibemaksu kehtestamisel oleks võinud olla sellisel juhul ka pikem kui neli päeva, kes antud seaduseelnõu vastu, tõsi küll, hääletas.“

Tegelikult oli ju teise negatiivse lisaeelarve vajadus teada meile kõigile hiljemalt selle aasta veebruaris, kui valitsuse usaldushääletusega võeti vastu esimene negatiivne eelarve. Oli teada, et sellest ei piisa. Seda, et valitsus plaanib tõsta käibemaksu, teadsime ka juba aprillikuus. Tegin vahepeal kiire otsingu ja leidsin 25. aprillil sellekohase avalduse. See plaan oli avalik, aga Euroopa Parlamendi valimiste eelses kampaanias valitsuse esindajad eitasid mingit kava 2% käibemaksu tõsta. Seetõttu tuli maksutõusu kava lauale alles sobivalt päev peale Euroopa parlamendi valimisi.

Tõsi, kuna eelarve teine kärpimine jäi nii hiliseks, siis tegi ka opositsioon oma ettepanekud maksude muutmise osas sama lühikese etteteatamisega. Kui veebruaris ei leidnud meie algatus kehtestada astmeline tulumaks alates 1. juulist 2009 toetust, siis püüdsime seda veel viimasel hetkel käibemaksu ja aktsiiside tõstmise alternatiivina välja pakkuda.

Püüdes juhinduda õiguskantsleri juhistest, et maksude tõstmisest tuleb teada anda hiljemalt 2 kuud enne nende kehtimahakkamist, algatasime ka esmaspäeval uuesti tulumaksu seaduse muutmise seaduse. Nimelt on valitsusel seisus, kus kärbitakse raha hariduselt, päästetöötajatelt ning tervishoiult, siiski justkui paar miljardit üle. Sest kuidas muidu seletada seda, et Reformierakonna juhtimisel soovitakse endiselt järgmise aasta 1. jaanuarist tulumaksu protsenti alandada 21 protsendilt 20le. Väikese palgaga inimene võidaks sellest paarkümmend krooni, kuid riik kaotaks veelgi võimalusi midagi teha töökohtade loomiseks ning abivajavate inimeste aitamiseks.

Õiguskantsleri algatatud vaidluse põhisisu on minu jaoks selles, kas iga Riigikogu enamuse samm on õigustatud. Kuid kõrvalnähuna lisab ta ühiskonnale hirmu, et mis on järgmised sammud, need järgmised üleöö tehtavad otsused, mis võivad halvendada meie kõigi õiguskindlust. Küsimus, millesse õiguskantsler sekkus, oli valitsusliidu tegevuse põhiseaduspärasus. Negatiivsete eelarvete kummalisele koostamisele juhtis esmakordselt tähelepanu vabariigi aastapäeva kõnes meie Vabariigi President. Õiguskantsleri märkus teise negatiivse eelarve kohta on teiseks hoiatuseks, et majanduskriisi kattevarjuks kasutades eemaldutakse demokraatlikest tavadest. Kuid kaks hoiatust ei ole Reformierakonna ja IRLi ning neid toetavate roheliste koalitsioonile veel piisav, sest juba kõneleb rahandusminister Jürgen Ligi plaanist teha kolmas negatiivne riigieelarve üldse Riigikogust mööda minnes. Seda vaatamata Riigieelarve seadusele, mis sätestab üheselt nõude eelarve muudatused Riigikogus otsustada.

Seega kui õiguskantsler siiski otsustab, et valitsusliit küll vormiliselt püüab parandada käibemaksu kiirest tõstmisest tulenevaid vigu, kuid teeb seda eirates nüüd ja edaspidi põhiseaduse mõtet, siis minu meelest on õigustatud Riigikohtusse minek. Riigikohtus võidu saamine ei oleks kaotus, vaid hoopis võit tänasele ja tulevasele seadusandlikule võimule, et selliseid apse enam ei juhtuks.

Päikeseloojang

Mul oli väga tore nädalavahetus, mille täitsid kahe mulle armsa inimese 60ndad juubelid. Ja õhtu lõpetuseks peegeldas naabri aken nii maaliliselt päikeseloojangut. Loodan, et see vallatu tõusukurv aknal ennustab head nii juubilaridele kui ka kõigile teile algavaks töönädalaks.