Susserdamine Iraagiga

Toimumiskoht: Riigikogu kõnetool

Aeg: 11.detsembri öösel mõned minutid peale kolmandat öötundi.

Kõneleja: Välisminister Urmas Paet.

“ Minu informatsiooni kohaselt, jah, on tegemist Iraagi valitsuse liikmega.“

Jutt käib Mowaffak al-Rubaie nimelisest iraaklasest, kes saatis 13. novembril Eesti Vabariigi peaministrile kirja selle kohta, et meie kaitseväelased võiksid ka peale ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi lõppu edasi Iraaki jääda.

Nädal hiljem, ehk 20. novembril kiitis meie Valitsus heaks eelnõu, mille kohaselt jätkab Eesti ka järgmisel aastal Iraagi missioonil osalemist 34-liikmelise jalaväerühmaga. Aga peaministri pressikonverentsil kinnitati - see juhtub vaid siis, kui Iraagi esialgsele kutsele järgneb ametlik kutse.

Eile Riigikogu ees teatas välisminister, et kutse, mis valitsusele ei olnud veel piisav asendama sellist dokumenti nagu ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon, on paari nädalaga muutunud vajalikuks aluseks Riigikogule otsuse tegemiseks.

Paet ütles: „antud juhul ei ole tegemist nõunikuga nii-öelda meie tähenduses, vaid tegemist on Iraagi demokraatlikult valitud parlamendi poolt ametisse nimetatud valitsuse liikmega, kelle vastutuse valdkond on sõjaline koostöö teiste riikidega. Ehk see on inimene, kelle otsene tööülesanne ja vastutusvaldkond ongi see, kes on meile selle kutse esitanud. Selles kirjas on mustvalgel väga selgelt kirjas, et Iraagi valitsus esitab kutse teie riigile ehk Eestile jätkata oma vägedega, viimaks läbi mittelahingulist abi Iraagi julgeolekujõududele pärast 31. detsembrit. Kas saab olla veel selgem poliitilise tahte väljendamises? Iraagi valitsuse liige oma vastutusvaldkonnas esitab Eesti valitsusele sellise kirja, kus ta palub, et me jätkaksime oma vägedega pärast 1. jaanuari. Minu meelest on siin väga selge sõnum!“

Kui Eesti parlamendi enamus peab tegema otsuse Iraagis viie viimase seas jätkamiseks, siis ei saa selle aluseks olla kiri inimeselt, kelle kuuluvust valitsusse kinnitab küll meie välisminister, aga ei kinnita isegi mitte CIA Factbook (ei taha irooniline olla ja vihjata, et meie välisminister ei või teada midagi, mida USA luure veel ei tea:).

Paet nimetas öösel rõõmuga meie ühist käiku Bagdadi ja kohtumist Iraagi välisminstriga, kes oliu küll diplomaadina viisakas mees, aga tegelikult väga kindlapiirilisi seisukohti ei esitanud ja leidis, et esmalt tuleb ära oodata USA- Iraagi läbirääkimiste tulemus. Aga Paet ei maininud meie kohtumist Iraagi asepeaminister Barham SALIHga, kes veel sel augustil küll mingit palvet Eesti jätkamiseks ei esitanud, kuigi seda sai temalt küsitud. Iraagis on olemas president, kaks asepresidenti, peaminister, kaks asepeaministrit, välisminister ning kaitseminister, piisav tase esitamaks ametlik jätkamisettepanek.

Eesti valitsusel pole täna endalgi selget ülevaadet, kes
meid jätkama kutsub, mis tingimustel ning kui kauaks.

Rääkisin sellest pikemalt ka tänaöisel istungil Riigikogus, paraku ei lasknud varane hommikutund koalitsiooni teerullil peatuda. Kuid ma olen endiselt seda meelt, et Valitsuse poolt tulek Riigikogu ette pakkumisega, et ratifitseeritakse õiguslikult ebaselge missioon, on järjekordne susserdamine ja Riigikogu rolli pisendamise katse.

Lamajat ei lööda…

Poliitkorrektsust mitte tundvatel sõjameestel on üks ütlus, et kui moslem sulle lahkudes lehvitab, siis ole valvas! See meenus mulle eile, kui otsesaate lõpus saatejuht Lauri Hussar särava naeratusega teatas, et saade riigieelarvest oli suurepärane ning seal osalenud külalistel silmnähtav isikukeemia.

Riigieelarve on iseenesest ülioluline, aga kahjuks juba väga paljusid inimesi ära tüüdanud teema. Täna ei tea keegi, kas järgmise aasta eelarve läheb miinusesse Eesti Panga kalkuleeritud 7,5 miljardiga või hoopis 10 miljardiga, nagu väitis majandusminister Juhan Parts. Igatahes on summad nii suured ja olukord nii hull, et opositsioonile tundub ikka ja jälle, et kritiseerida tänast olukorda ja pankrotistunud valitsust on kui lamajat lüüa.

Selles reporteritunnis läks nii mõnigi hetk üpris tuliseks. Näiteks peale seda kui Jürgen Ligi tegi avalduse, et suur osa tänasest miinusest tuleb sellest, et paar aastat tagasi osteti riigile tagasi Eesti Raudtee. Pidin Jürgenile seletama, et seni kuni transiit oli Eestile vajalik, oli ka raudtee tagasiost igati õigustatud. Tänases majandusseisus on aga lisaks Reformierakonna mantrale, et maailmamajandusel läheb halvasti veel kolm lisakomponenti: kadunud transiit, lõppenud odav laenuraha ning valesti koostatud kaks viimast riigieelarvet. Paraku on otse-eetris Jürgenile millegi selgitamine ülimalt raske. Ta on omandanud mitmekesise häälitsuste tegemise spektri, mis igasugused argumendid lämmatavad.

Õnneks kaklesid saates IRLi peasekretär Margus Tsahkna ja Jürgen Ligi veel innukamalt kui mina eales suudaks. Neile oli see vaid soojenduseks, õhtul avastasin jätkulahingud Postimees onlines.

Kogu seda tohuvapohu eelarve ümber jälgides mõtlen ma, et sotsidele võiks nende möödunudaastast loosungit “Vaheta valitsust, mitte kodumaad!” meelde tuletada. Nad on kolmandat korda parempoolses koalitsioonis, kus majandusraskused pannakse just kõige vaesemate õlule.

Ja natuke ikka löön lamajat jalaga ka - paraku ei suuda see koalitsioon kokku leppida meetmetes, mida oleks vaja Eesti majanduse elavdamiseks. Kõrvalepõikeks, Rootsi Keskerakonna esinaine Maud Olofsson tuli just täna välja Rootsi riigi abipaketiga ja ... selles valitsuses pole ühtegi sotsi.

PÖFF röövib sõbrad

Minu heal sõbral oli sünnipäev. Tahtsin seda temaga tähistada, kuid juba mitu õhtut järjest ei tule heast plaanist midagi välja – PÖFF hoiab sõpra kinosaalis, ei lase välja. Nojah, nagu omaaegses „Pailaps siin“ sarja juhtumis (seal oli tegu telefonisõltuvusega), selleks et jutule pääseda, tuleb ilmselt kinno kaasa minna.

Tegelikult on selline filmifestival vaimustav. Minu suurimaks PÖFFi elamuseks sel aastal on siiani esmaspäeval Afganistani programmi raames linastunud „Maa ja tuhk“.

Selle filmi stoorist mõjuvam oli ekraanil paistnud maastik. Trööstitult kuiv ja liivane. Poole filmi ajal hakkasid silmad kipitama, sest kinolinal ikka ja jälle algav liivatorm oli nii mõjuv ja kõikehaarav, et mõtte jõul tundusid ka oma silmad kannatavat.

Filmis olid läbivaks ka taustaks kõlavad plahvatused. Vaid ühte näidati lähemalt. Kõigepealt jooksmas lammas ja teda taga ajav poiss, siis heli ning hiljem pilt sellest, mis oli järele jäänud lambast, kes jooksis maapinnas peitunud miinile. Ka kõrvaltegelasteks olevast kahest kalestunud tüübist, kes mööda maastikke loomakorjuseid tükeldasid, leidis üks oma lõpu loomadele sarnaselt.

Film ise oli käimasolevast Afganistani sõjast. Sõjakoledustest ning inimlikust traagikast, mis iga sõjaga kaasas käib. Aga lisaks jooksis läbi afgaanide mõttemaailm – sõjas olles on su käed verised või su kõri läbi lõigatud, muud teed pole. Ning kui sinu pere on tabanud tappev pomm, tuleb jätta senine töö ning asuda kättemaksule. Nii arvas vanamees, kes läks oma pojale teatama tema naise, ema ja õe surmast. Ja ta kartis seda sõnumit pojale viia, sest kättemaks rikub selle edasise elu. Kui ta aga päevi kestnud rännaku järel kohale jõudis ning sai teada, et kaevanduses töötav poeg oli halva sõnumi juba kätte saanud kuid sellele vaatamata jätkas oma tööd, oli vanamees pettunud, et poeg kättemaksu teed ei valinud. Ilmselt see lugu aitab veidi mõista ka selle maa kultuuriruumi, kus Eesti kaitseväelased täna sõdivad.

Põhiseadus näeb ette Riigikogu rolli, aga meie Valitsus eirab seda.

Täna antakse Riigikogule heaks kiitmiseks Valitsuse poolt juba tumma toetuse saanud otsuse eelnõu, millega pikendataks Eesti kohalolekut Iraagis veel aasta võrra. Valitsus võttis antud otsuse vastu juba enne seda, kui Iraagi parlament oli suutnud positiivselt läbi viia hääletuse USA ja Iraagi vahelise vägede staatuse lepingu osas.

Täna on see lepe (Status of Forces agreement) olemas ja kuigi kriitikud on väitnud, et araabia-inglise tekstis on tõlkes mitmed nüansid kaduma läinud, annab see siiski USA vägedele peale ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi lõppu toimimise piirid kätte.

Mis oleks aga Eesti vägede staatus kui Riigikogu enamus nad ka järgmiseks aastaks Iraaki saadab? Kas sõlmitakse Eesti ja Iraagi vaheline SOFA (vägede staatuse leping)? Kui jah, siis meie Põhiseaduse § 121 sätestab, et lepingud millega Eesti Vabariik võtab endale sõjalisi kohustusi, kuuluvad Riigikogus ratifitseerimisele.

Kas palvega kaasneb ka Eestile nõue lisalepe sõlmida? Selle asemel, et pintsakut nööbi külge õmmelda, peaks Riigikogu siiski esimesena nägema (ja arutama), mis tingimustel Iraagi Valitsus meie jätkamisega nõustub. Täna on aga Riigikogule antud roll heaks kiita missioon, mille tingimused on hämarad. Näiteks on segane, mis tingimustel võivad meie kaitseväelased sattuda sootuks teise õigus- ja kultuuriruumi kuuluva kohtuvõimu meelevalda.

Ausalt öeldes, ei ole meie Valitsus täna olukorras, kus nõuda Riigikogult blanko vekslit ja väänata endale meelepärases suunas Põhiseadust.