133 Kadri Simson

Kui te olete mõtlema jäänud, et miks see blogi küll nii harva uueneb, siis teadke - elu on kolinud facebooki. Mind leiab nüüd https://www.facebook.com/mepkadrisimson





133 Kadri Simson | ERR | Valimised

Toolide vahetus

Eile avaldas MTÜ Valimisvaatlus ülevaate, et Siim Kallase asumine volinikuametist otse peaministriks on erakordne. MTÜ Valimisvaatlus on 5 kuud tagasi asutatud, kontaktiks on välisminister Paeda nõuniku mobiiltelefon, seega on loomisel ilmselt silmas peetud eurovalimisi ja mitte Reformierakonna vangerdusi.

See, mis saab lahkuvatest volinikest on uudises olemas. Mis saab aga pikaaegse peaministri mantlipärijatest? Samasuguseid pikaaegse, kuid end ammendanud peaministri vahetumisi on läbi viidud mujalgi Euroopas. Näiteks Ansipist kauem peaministriametis olnud Briti peaminister Tony Blair (1997-2007) andis sisemiste kokkulepete alusel ameti üle oma põlvkonnakaaslasele ja pikaaegsele rahandusministrile Gordon Brownile. Eesti oludes saaks sellesarnaseks vahetuseks pidada Reformierakonna aseesimehe Jürgen Ligi tõusu. Kuid Browni juhitud Briti leiboriste tabas järgmistel valimistel suur kaotus ja tänini kestev opositsioonis olek.

Ka Taanis ei õnnestunud NATO-t juhtima suundunud peaminister Anders Fogh Rasmussenil (peaminister 2001-2009) mantlipärija valimine paremini. Kolm korda valimisi võitnud Rasmussen andis ameti üle kõigis oma valitsustes erinevates positsioonides olnud Lars Lokke Rasmussenile, kes poolteist aastat hiljem valimistel opositsiooni jäi. Ameti üleandmine noorema põlvkonna universaalsele poliitikule oleks kindlasti võimalik olnud ka Reformierakonnas - näiteks kas või erakonna aseesimehele Urmas Paetile, kes sobinud nii linnaosavanemaks, kultuuri- kui välisministriks. Aga suuremat edu kui vennasparteil Taanis kolm aastat tagasi ei ole ka sellise skeemi puhul põhjust eeldada.

Põhjanaabritegi juures tuli pikaaegsel peaministril Matti Vanhanenil (peaminister 2003-2010) amet maha panna enne valimisi. Põhjuseks rida skandaale valimiskampaania rahastamise ümber ning langenud reiting. Olukorra päästjaks valis erakonna kongress noore naispoliitiku Mari Kiviniemi. Ta sai sellise erakonna juhiks, mis oli parlamendis suurim, kuid aasta hiljem pidi valimistel tunnistama kaotust, mis senisest suurimast langetas Keskusta parlamendi neljandaks jõuks ehk isegi mitte kõige mõjukamaks opositsioonijõuks.

Reformierakonnal on kaks aseesimeest - Kaja Kallas ja Keit Pentus-Rosimannus -, kes võiksid püüda juhtida erakonda ja valitsust hoopis vähem ülbes stiilis, kuid mahamängitud kuvandit aastaga tõsta on neilgi raske.

Seega, otsides edukaid näiteid lähiriikides võimu hoidmisest, võisid ka Reformierakonna strateegid kiigata idanaabri poole. Kümme aastat pilgu alt ära olnud Siim Kallas peab andma oma erakonnakaaslastele kindlustunde, et nad ei jää järgmisel aastal tööta. Viis, kuidas vahetusest teada anti – kõik on otsustatud, jäänud on vaid vormistamine – viitab läbimõeldud strateegiale, kus Reformierakonnal pole kunagi esimehe valimisi olnud, ikka vaid üks kandidaat.

Kadripäevast uue nurga alt

Kadripäeva viimastel minutitel sobib veidi huumorit jagada. Postimehe huumorilisa näol. Mida saab lugeda siit http://pluss.postimees.ee/2606674/kadripaeva-tango või vaadata lisatud pildilt.

Peasekretäri mälestus

Ilmselt olen veel liiga tegev, et mälestusi kirjutama hakata. Kindlasti ei plaaninud ma seda teha 15 päeva enne kohalikke valimisi, mil iga hetk, mis pole pühendatud Pärnule mind tõsiselt morjendab. Kuid kuna tänasel päeval on minu tegevuse kohta Keskerakonna peasekretärina huvi tuntud, tuleb huvilistele vastu tulla. Vastupidiselt IRLi linnapeakandidaadile Eerik-Niiles Krossile, kellel tuleb nii mõnigi oma eluseik kaasa võtta luurajate Valhallasse, pole minu elus ette tulnud midagi kriminaalset, mida ma oma mälestustes avaldada ei saaks. Erakondade rahastamisskandaalid on aasta-paari jooksul muutunud põhiliseks poliitiliste ebameeldivuste žanriks ja üsna sõltumatult konkreetsetest asjaoludest ja süüdlastest toovad sellised vahejuhtumid kaasa kogu poliitika maine languse. Erakonnast lahkumised võivad minna leebemalt või teravamalt, meil Keskerakonnas paraku on viimastel aegadel läinud sageli teravaks. Minu peasekretäri töö perioodi jäid neljad valimised, suur erakonnast lahkumine Peeter Kreitzbergi juhtimisel, Keskerakonna kõrvalemängimine koalitsioonipartner Keit Pentuse poolt Tallinnas, aga ka Tallinna linnavalitsusse ning riigi valitsusse naasmine. Oli ülimalt pingeline ja huvitav periood, mida tuli jagada keskkontori kohustuste ja piirkondade vahel. Õnneks oli mul sissetöötanud meeskond selja taga ja nii mõneski valdkonnas ei pidanud peasekretär lisakohustusi enda õlule võtma. Pean rahast rääkides oma peasekretäri aja üheks olulisemaks sammuks Keskerakonna põhikirja muutmist 2005. aasta kongressil. Muude väga oluliste muudatuste seas sätestati ka kohustus Riigikogu liikmetele ja Europarlamendi saadikutele maksta oma igakuisest sissetulekust liikmemaksuna 7%. Sellised annetused paistavad poliitikavälisele inimesele väga suured, aga ei tulene ühekordsest heldushoost, vaid erakonna poolt pandud kohustusest. Teised erakonnad oma liikmeid nii suure kümnisega ei koorma. Samast 2005. aastast on kõik Keskerakonnale tehtud annetused ka internetist avalikult kättesaadavad. Paratamatult tunnen ma endise erakonna peasekretärina vastutust, kui kerkivad üles väited ulatuslikust tundmatut päritolu rahastamisest. Peasekretärina pidin ma seisma selle eest, et asjad oleksid korras ja korras ka kõigi kontrollijate jaoks. Samas ei saa ma pead anda, et aastate jooksul erakonnas poleks olnud juhtumeid, kus annetaja on keegi muu kui raha omanik. Keeruline on Lausingu öelduga vaielda, sest selles on vähe detaile. Valimiseelsel ajal tekib meediamasinas aga see efekt, et iga reageeringut tõlgendatakse uue uudisena ja valimiste vastased ei jäta seda kasutamata. Enda annetuste kohta võin öelda, et see kõik on igati minu sissetuleku põhjal jõukohane ja vajalik. Lõppude lõpuks maksab erakond kinni ka minu kampaaniat. Iga skandaal annab samas võimaluse puhastumiseks. Aastate jooksul on erakondade rahastamine pidevalt ja kindlalt saanud läbipaistvamaks ja ausamaks. Mis võiks olla erinevate rahastamisskandaalide õppetunniks? See, mida laulsid biitlid: „Money cant buy you love“. Ka mitte valija armastust.