neljapäev, 16. aprill 2009

Mõnikord on vaja karjuda, et tähele pandaks


Brüsselis anti avalöök Euroopa liberaalide ja demokraatide kampaaniale Euroopa Parlamenti. Osalejaid oli ligi tuhat kõigist liikmesriikidest. Peeti rida sütitavaid kõnesid, millest ühel – Graham Watsoni omal – tahan ma veel eraldi peatuda.

Aga peo nö uudisväärtuse tegid paarkümmend noort, kes avakõne ajal murdsid läbi turvameestest ning rüselesid saali karjudes „No borders! No nations!“ protestides illegaalsete immigrantide riigist väljasaatmise vastu.

See tõi elevust ning kinnitust esinejatelt, et ka Euroopa Parlament peab kodanikuõiguste ning inimõiguste suhtes senisest sõnakam olema. Demonstrandid tõrjuti saalist, üritus läks plaanitult edasi, sest Euroopas on demonstreerimine igapäevane.

Miks igapäevane? Mu facebooki sõber, kes töötab Saksa parlamendis kurdab, et juba üheksandat päeva kannatab ta õuest tulevat kisa. Demonstrandid karjuvad tuima sihikindlusega ikka ühte ja sama loosungit. Ning sõber kinnitab facebooki vahendusel oma seitsmesajale kontaktile, et sõnum on kohale jõudnud, jätke järgi!

Ma olen ise seisnud Eesti Riigikogu ees, et anda 2001. aastal kolmikliidu saadikutele teada, mida arvati Eesti elektrijaamade mahamüümisest. Mõjus. Jäeti maha müümata. Seega ma arvan, et meeleavaldus on mõjus viis otsustajatele teada anda, et kõik, mida nad krokodillide komisjonis kokku lepivad, pole veel vankumatu tõde. Paraku vajab see täna suuremat kodanikujulgust kui muiste. Andrei Hvostov kirjutas väga veenvalt, miks Eestis see valitsuse ohjamise relv nullitud on.

Euroopa liberaalid ja demokraadid (ELDR) aga leiab, et kui inimene kardab, siis pole ta vaba.

Oma üle-Euroopalise programmi esimese punktina sätestatakse, et ELDR nõuab kõikide põhivabaduste austamist ELis, eriti ajakirjandusvabaduse, mõttevabaduse, kõnevabaduse, ühinemisvabaduse, usuvabaduse ja omandivabaduse austamist, samuti toetust vähemuste õigustele ning inimeste õigusele eraelu puutumatusele ja nende isikuandmete ning inimväärikuse kaitsele.

Kommentaare ei ole: