Talvine hurraa! asendus kevadise optimismiga

Karikatuuri alltekst : surmasõlme ajal lendas taskutest ka viimane raha...

Valitsus eelsoojendas juba mõnda aega täna avalikustatud Rahandusministeeriumi kevadist majandusorignoosi ning selle sõnumit. Kuid sõnum, et majanduslangus Eestis laskub 2008. aasta miinus 3,6 protsendilt tänavu 8,5 protsendini, tundub kolmanda ilustamisena.

Teine ilustamine, tuletame meelde, toimus vaid 3 kuud tagasi, kui detsembris Reformierakonna, IRLi ja sotside heakskiidu saanud 2009. aasta riigieelarve tulud rajanesid usul, et 2009. aasta majanduskasv on 2,6 protsenti.

Miks siis miinus 8,5 ikka ilustamisena tundub?
Esiteks seetõttu, et kui möödunud aastal oli Eesti majanduslangus maailma viie kiirema seas ning Euroopa Liidus jätkus sellele vaatamata keskmine kasv 1,5%, siis tänavu ennustatakse ka EL keskmist majanduslangust ligi neljaprotsendilisena. Kui Eesti tööpuudus on üks kiiremini kasvavaid ning meie valitsusel puudub endiselt mingisugunegi majanduse elavdamise plaan, siis pole ju alust eeldada, et meie langus iseenesest pudurdub.

Teiseks avaldas Statistikaamet täna kuivad numbrid: kaupade jaemüük vähenes 2009. aasta veebruaris eelmise aasta veebruariga võrreldes püsivhindades 18% ning
tööstusettevõtete toodang vähenes samas võrdluses 30%. Töötleva tööstuse toodang vähenes veebruaris eelmise aasta sama kuuga võrreldes 33%, mis viis toodangu tagasi 2003. aasta tasemele.

Praegu räägib peaminister Ansip (ja täna ka tema truu kaaslane, Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi) vaid eurotsooniga liitumisest ja nimetab seda Eesti ees seisvaks ainsaks ülesandeks lootuses, et see lisab Eesti majandusele kindlust.

Peaministril on eesmärgid ja vahendid sassi läinud. Eestil saab praegu olla ainult üks esmaülesanne - see on majanduslanguse peatamine. Eurole üleminek on ainult kaudne vahend majandusliku kindlustunde loomiseks. Suur osa praegusest eurojutust on ainult tähelepanu kõrvalejuhtimine sellelt, et valitsusel pole plaani, kuidas kriisist välja tulla.

Segastel aegadel aitavad kolm reeglit:

ole valmis halvemaks stsenaariumiks
headel aegadel varu reserve
reageeri kiirelt esimestele ohumärkidele.

Tänasel valitsusel oleks võimalik adekvaatselt tegutseda esimeses ja viimases punktis, kuid seda kolmikliitu vist tardumusest enam ei ärata.

Delfi kui tööriist

Olen viimastel nädalatel hämmastusega jälginud Delfi portaali ühekülgsust ja vaenulikkust. Delfit jälgides jääb mulje, et Eesti riigile pole absoluutselt probleemiks juba teist aastat miljarditega miinusesse planeeritud riigieelarve, üks maailma kiiremini kasvav tööpuudus või pensionireservi kulutamine jooksvateks kuludeks. Selle asemel võivad delfi lugejad tutvuda peaministri optimistlike hõisetega, et Laari ajal aastal 2000 oli veel hullem.

Ja loomulikult jääb kõikjal Eestis, aga ka välismaal sellesse portaali sattudes mulje, et elu Tallinnas on väljakannatamatu (peaaegu on tunne, et päike siin linnas ei tõuse kunagi).

Kõik uudised, kus mainitud Keskerakonda, on negatiivsed. Kasvõi üks näide: uudis, et Riigikogu arutab taas Tallinna valimisseadust kandis pealkirja „Kesk venitab Tallinna valimisseaduse arutelu.“ Tegelik sisu asja taga oli, et paljud keskerakondlastest saadikud esitasid antud eelnõu kohta küsimusi, kuna see on kantud soovist kujundada valimissituatsioon, mis tänastele koalitsioonierakondadele võimalikult soodne oleks (rääkimata sellest, et enamuse eilse istungi ajast kulutas kahe saadiku igijätkuv personaaluurimine).

Selle asemel, et arutelu halvustada, võiks küsida miks terve 2009. aasta jooksul kümnendik riigikogulastest (kõik koalitsioonist) pole leidnud ühtegi arutelukohta, kus küsida kasvõi üks küsimus või avaldada oma arvamust kõnes. Nende hulgas näiteks IRL peasekretär Margus Tsahkna tegi Riigikogu saalis viimati suu lahti esinedes möödunud aasta detsembrikuus jõuluvanale.

Lugege palun eilseid ja tänaseid küsimusi, see pole venitamine, vaid dokumenteeritud mõttevahetus, kuidas Riigikogu enamus teeb seadusi endale soodsama olukorra kujundamiseks valimistel.

Pentuse suur eeskuju

Sel aastal tuleb kevad teisiti, võiks ka seekord meenutada aastate eest Edgar Savisaare poolt poliitretoorikaks pööratud poeesiaridu. Savisaar kasutas seda esmakordselt 2003. aasta 25. jaanuaril. Tundub, et Pentus püüab igati Savisaare moodi olla ning on „kaveriga“ välja tulnud kuus kevadet hiljem. Mida see „teisiti“ Pentuse mõttes tähendab – koalitsioonimuutust? või uut lisaeelarvet?

Kolmas kiri Ingile

See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.

Nii palju naeru, linde, lilli't hoi!
Ja päikest meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvakut veel rõõska äikest:
Mürr-mürr! Mürr-mürr! Trahh-trahh!

Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat-tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööbikud on koor.
Saan lututa kas sõrmed sadavilli:
Tuut-tuut! Tuut-tuut! Tuut-tuut!

Kõik metsad, niidud ainult hullata!
Sind magatan siin-sääl kui susi.
Kui palju lahkuv päev võib kullata,
Sa jagada võid kallistusi:
Tiu-tiu! Tiu-tiu! Ssu-ssu!

Ja öö on ainult väike valgusring,
Mis kiusab, kutsub, igatseb ning veab
Mind laulikut ja sind, mu Ing.
Kun peatab, millal seisatab, ken teab?
Hoi-tii! Hoi-tii! Hoi-tii!

See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti!

Lehekuu 1919

Henrik Visnapuu

Kas Pihl on sots või miilits?

Dialoog:
A: ma olen ikka sotse valinud, aga nüüd enam ei saa, kui nende eesotsas on miilits.
M: no ära muretse, nad tegid Vaino Väljasega sama moodi kui Ivari Padariga nüüd. Saatsid eest ära Nicaraguasse, aga tema tuli ikka tagasi...

Mälu järgi kirja pandud paari kuu tagusest Rahva Oma Kaitsest.

Palusin möödunud nädalal Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsioonilt toetust Keskerakonna astmelise tulumaksu eelnõule, millega kehtestatakse kõrgem maksumäär sissetulekule, mis ületab 25 000 krooni kuus. Eiki Nestor, tänane fraktsiooni esimees ja kui uskuda Kärt Anvelti, siis tulevane rahandusminister polnud meie eelnõu kiitmisel kitsi. Pikk jutt lühidalt kokku võttes – kõige asjalikum astmelise tulumaksu eelnõu, mis seni Riigikogus menetlusse jõudnud.

Mulle andis lootust sotside toetusele ka Jüri Pihli kampaaniakõne, mille ta pidas enne erakonna esimeheks valimist. Kuidagi tundus, valitsusjuhi eeskuju, kes väledalt kui saarmas oma sõnu sööb, pole talle veel nakanud. Võta näpust, tänases Pealinna lehes lajatab Pihl, et astmeline tulumaks „on keskerakondlaste primitiivne retoorika. Oma ettepanekud esitame enne parlamendivalimisi 2010. aastal.”

Ehk meie poliitilisse tippu on saabunud uus „sotsiaaldemokraat” kes vaid sõnades räägib sotsiaalsetest põhimõtetest, kuid tegelikult ajab karmi käe poliitikat ja seega on enam kui tõenäoline, et ka antud eelnõu puhul hääletab sotside fraktsioon käsukorras vastu. Vabandades end, et muidu visataks nad koalitsioonist välja. Andsin küll nõu, et reformerite kombe kohaselt visatakse nad välja mitte sellepärast, mida nad teevad, vaid seetõttu, et ajastus on sobilik. Käigu nad enne kasvõi terve aasta kikivarvul. Koalitsioonivahetuseks reformerite poolt pole kogemuse põhjal vaja enamat, kui vajadust "uue" näo järele. Seega loodan endiselt, et sotside fraktsioon ei ole veel tömbiks tehtud ja toetab astmelise tulumaksu eelnõu, sest see on kooskõlas ka nende programmis sätestatud põhimõtetega.

Meenutus kuue aasta tagant

Tänase päikeselise ilmaga meenus mulle kuue aasta tagune 22. märts Londonis, kus ma magistrantuuris õppisin. Sel päeval elas see linn Iraagi sõja alguse mõjuväljas ja seega polnud võimalik selle sõja algusele vaadata kui millelegi kaugele ja ebaolulisele. Kõik rääkisid sõjast ja ajalehtede esikaaned erinesid vaid pealkirjade sõnastuse poolest, sõltuvalt sellest, kas tegemist on valitsust toetava või kritiseeriva väljaandega.

Londonis osalesin kahel suurel rahumarsil. Esimesel neist 15. veebruaril oli ligi miljon osavõtjat. Ajastus tulenes sellest, et kumu algavast sõjast oli piisavalt suur, kuid avalikkusel säilis veel lootus, et nende vastasseis võib sõja ära hoida. Teine rahumarss toimus 22. märtsil ja oli võrreldes esimesega väiksem. Paljud inglased arvasid peale sõtta mineku otsust valitsuse poolt, et sõjas olles tuleb oma armeed toetada.

Teise marsi kogunemiskohaks oli minu ülikooliesine Gover Streetil. Marss jõudis välja Briti parlamendi esisele, kus nii mõnigi osaleja soovis rohkem närvikõdi ja liikluse tipptundidel istusid oma plakatitega keset sõiduteed.

Brittidel on meeleavaldamise traditsioonil pikk ajalugu. Aga nii nagu esialgu paljud britid läksid Blairi valitsuse taha, sest sõjas tuleb ju omasid toetada ja alles hiljem andsid aru, et sellesse sõtta polnud ju vaja minnagi ja hakkasid Blairi George W. Bushi puudliks kutsuma. Nii on paljud eestlased ka majanduslanguse ajal Ansipi valitsuse taga, raske aeg ju. Ent ma usun, et ka sellele vaikivale enamusele jõuab varsti kohale, et Rein Langi ja Juhan Partsi tülitsemisele on alternatiiv. Samamoodi nagu on alternatiiv bluffivale peaministrile.

Läks nii nagu alati

Rahvaliidu aseesimees Kajar Lember sööstis täna noorte naiste au kaitsele, kelle puhul Ansip ei tolereeri küsimuste küsimist. Ma oleks palju üldistavam. Ansip ei käitu kui kapten Bertorelli Allo!Allost!, kes naisterahva puhul hüüatab "Da Beautiful Liedee I kissa de hand". Tema ei tolereeri küsimusi vaatamata soost või east. Seega meenutab pigem herr Flicki – emotsioonitu ja ainueksimatu.

Nädal tagasi neljapäeval kuulutas ta Eesti uue suure sihi – eurole ülemineku 1. juulist 2010. Mulle on jäänud mulje, et sellest pressikonverentsil tehtud avaldusest sai isegi rahandusminister alles tagantjärele teada. Vahest kihutas peaministrit tagant päev varem Ärilehes ilmunud intervjuu Eesti Panga aseesimehe Märten Rossiga, kes masendunult küsis „Öelge teie mulle, mis võiks olla Eesti sõnum?”

Ansip andis üleöö selle sõnumi, aga välja kukkus nii nagu alati. Täna, nädal hiljem soovitab
Danske panga analüütik Eestil edaspidigi töötada ambitsioonika plaani nimel eurole üle minna, aga mitte sellega ette praalida. Sest juhul kui suure suuga lubatu ei täitu, annab see vastupidiselt positiivsele lootusele turgudele hoopis tugeva negatiivse signaali.

Euroopa Komisjoni rahandusvolinik Joaquín Almunia on täna ilmselt üsna diplomaatiliselt andnud Ansipile ka teada, et varajast hindamist, mille Ansip nädal tagasi suure suuga välja lubas, ei ole mõttekas teha. „Almunia arvas, et pikem ettevalmistusaeg annab rohkem kindlustunnet. Varajase hindamise juures on ka oht, et tulemus ei vasta soovitule nii nagu näiteks juhtus Leedus,” tõdes peaminister.

Ma pean väga tõenäoliseks, et Brüsselist koju jõudes hakkab peaminister ette valmistama järjekordset eelarvekärbet. Kogu euro-kiirtulemise sõnum oli aga vabanduse leidmiseks ja raskete lõigete vabandamiseks. Aastal 2003 õnnestus umbes samasuguse mudeliga välja vabandada Eesti innustunud sekkumine Iraagi sõtta – seda nõudvat meie eesmärk liituda NATOga. Ka nüüd on plaanis lõiked, mis nii mõneski osas lähevad lausa põhiseadusega vastuollu, aga kui eesmärk seda nõuab, siis pühitsetud on iga abinõu. Vähemalt Reformierakonna PR-tiimi arvates.

Kui mees petab

(Ma vahetasin postituse juures pilti, kustutasin Päikesekuninga oma ja asendasin selle Louis XV omaga. Sest tema tsitaat "pärast meid tulgu või veeuputus," tundub päevakajalisem/asjakohasem).

Aga kui see petturist mees on peaminister? Ja kui ta ei peta ühte, vaid tervet riiki? Kas siis aitab vaid Allo! Allo! sarjast tuttav kapten Alberto Bertorelli kuulus fraas "What a mistake-a to make-a!" ja kõik läheb jälle omasoodu edasi ... lubadused lendavad ja kellelgi pole usku, et need ka midagi maksaks.

Peaminister Andrus Ansipi tsitaadid:

„Tasakaalus ja pigem ülejäägiga riigieelarvest ei tohi loobuda. Ma olen kinnitanud ja kinnitan ka nüüd – defitsiidis eelarvet minu valitsus vastu ei võta.”

(2009. aasta eelarvet, mid kord juba kärbitud ja varsti taas kärbitakse, nimetas ta veel detsembris Riigikogu ees tasakaalukaks)

Andrus Ansip kinnitab, et pangad ei hakka inimestelt kortereid käest võtma.

(Eluasemelaenu maksmisega on Pangaliidu juhi Aivar Rehe sõnul hädas juba 3500 leibkonda.)

Ansip lubab: ei ühtegi hinnatõusu 2009. aastal.

(Eesti Energia annab teada, et 1. märtsist kallineb elektrihind keskmiselt kaks senti kilovatt tunni eest.)

„Aga ma kinnitan ikkagi, et mingisugust plaani ega kava, mingisugust mõtet krooni devalveerida ei ole. Sellel puudub majanduslik sisu.”

Ansip lubab eurole üle minna 1. juulist 2010

Otse-eetris

Olen täna Vikerraadio otse-eetris kell 14.05 kuni 15.00 (kordus õhtul 19.05) ja järelekuulamisvõimalus netis.

Otse-eeter on tänuväärne vaheldus lühikestele uudistesaadetele, kus kunagi ei tea, mida toimetajakäärid su tsitaatidega teinud on. Tõsi, oma mõtteid täies mahus aitab edastada ka seesama blogi. Näiteks Edgar Savisaare viimane postitus on küll väga pikk, kuid see-eest tuumakas arvamusavaldus, mida ühestki päevalehest ei leia.

Ma loodan, et täna tuleb Reporteritunnis muuhulgas jutuks ka mõni neist teemadest:

Euro – kas tuleb juba 15 kuu pärast nagu Ansip lubab ja mida see meie majandusolukorras parandab?

Mulle tundub, et tänases majandusseisus on suurimaks probleemiks hoopis sisenõudluse äralangemine ja sellest probleemist ei aita euro meid üle kuidagi. Järelikult juhib ta selle jutuga lihtsalt tähelepanu kõrvale tõsiasjast, et valitsusel puudub jätkuvalt toimiv plaan olukorraga hakkama saamiseks.

Töökohad –kuidas hoida tänaseid töökohti ning peatada edasine töötuse kasv?

Eile pidas sotsiaalminister Pevkur Riigikogus ettekande, kust kumas läbi, et ainus uus vahend, mille valitsus on välja käinud, on töölepingu seadus, mille abil saab praegu pidevalt vallandatavaid inimesi veelgi lihtsamini vallandada. Vajame abipakette, mis annavad taas tööd läbi ehituste ja teetööde, seda ka suurtest linnadest väljaspool. Edgar Savisaar on näiteks välja käinud idee premeerida uute töökohtade loomist riiklikust fondist 10 000 krooniga

Riigieelarve – palju veel tänavu kärbitakse, milliseks kujuneb 2010 ja kas kärpimisele on alternatiive?

Astmelise tulumaksu idee, mille andsin Riigikogule üle 23. veeebruaril ei ole siiani rahanduskomisjonis arutusele jõudnud. Pole teda ka järgmise nädala päevakorras. Antud ettepanek on juba leidnud tigedat vastukaja parempoolsetelt erakondadelt, kuid me peame endale aru andma, et kõrgema maksukoorumuse alternatiiviks oleks edasine riigieelarve kärpimine.

Valitsus versus linnad ja vallad.

„Valitsus ei taha teadvustada tõsiasja, et omavalitsused on need, kelle kulutused rasketel aegadel pigem suurenevad, seda just hätta sattunud inimeste abistamiseks” see on vaid üks mõte ülalviidatud Savisaare seisukohast.

Lõpetuseks eilse päeva tsitaat Reporteri uudistesaatest, Narva linna vaatepunktist: „Kui sa oled just oma töö kaotanud, siis sul on ükskõik, mida Ansip räägib. Tähtis on, mida ta teeb.”

Kuidas tappa haigust

Head sõbrad, olen olnud pikalt haige ja sellest ka pisuke paus. Eelkõige on mul muidugi blogi suhtes südamel, et kiituseta on jäänud eelmisele sissekandele lisatud kaks vaimukat luuletust. Aitäh A! Lennuka sõna ja terava sule suhtes on mul endiselt suur nõrkus!

Aga haigusest ei räägi ma mitte vabandamise pärast, vaid sel üks teine mõte ka. Kuidagi hirmutavalt mõjub mulle see, et iga ringiliikuv viirus just minu maha murrab. Olen hakanud vaikselt mõtlema, et äkki oleks mõttekam ennetada, mitte rivist väljas olla ja ravida.

Täna toimus Sihtasutus dr Ruta Kruuda Fondi mälestusloeng. Dr Ruta Kruuda Fondi missiooniks on tegeleda rahvatervisega ja seekord räägiti eestlaste tervisest läbi toitumise vaatenurga.

Usun, et ettekanded jõuavad varsti ka fondi kodulehele, nii et ümber jutustama ammutatud tarkust ei hakka.

Vaid niipalju, et eestlaste tervise kohta mainis põhiettekande teinud doktor Anne-Reet Ilves Annunziata, et meie oodatav eluiga 71,4 aastaga on maailma pingereas alles 105ndal kohal. Paradoks, aga riigid, kes oma kodanikest ei hooli, näevad, et riigile ongi odavam pigem nooremas eas surnud inimene kui kehva tervise juures rauk. Kui 2008. aastal peavad Euroopa Liidus ühte vanaduspensionäri üleval neli tööealist, siis aastaks 2060 on vahekord vaid 2 töötavat inimest ühe pensioneerunu kohta.

Siiski kalliks teeb pika eluea vaid see, et väga kallis on ravida inimest, kes on juba haige. Palju odavam on haigusi ennetada. Ehk pikk eluiga peaks tähendama ka pikka tegusat ja tervet elu.

Ennetuse seisukohalt on suurimateks terviseohtudeks alkohol, vähene füüsiline aktiivsus, suitsetamine ning ülekaal.

Need pahed kipuvad inimesele külge aina õrnemas koolilapseeas, eriti aga halvad toitumisharjumused. Seetõttu olen veendunud, et soe koolitoit kõigile eesti koolilastele, toob meie riigile kordades enam kasu, kui neelab riigieelarvest kroone.

Muuseas, kel aega ja huvi, siis eluea kalkulaatoriga saate välja rehkendada, palju tänase eluviisiga veel elada on jäänud. Mina näiteks võin loota veel 66 aastale, aga ilmselt vajab tänase hea stardipositsiooni elluviimine siiski senisest enama tähelepanu pööramist oma tervisele. Ma ei taha ju elada kaua, vaid täis elujõudu. Vaid vaimust ei aita ja tundub, et seekordne uusaastalubadus, mis puudutas üksnes raamatute lugemist, oli siiski liiga mugav.