Tänase päikeselise ilmaga meenus mulle kuue aasta tagune 22. märts Londonis, kus ma magistrantuuris õppisin. Sel päeval elas see linn Iraagi sõja alguse mõjuväljas ja seega polnud võimalik selle sõja algusele vaadata kui millelegi kaugele ja ebaolulisele. Kõik rääkisid sõjast ja ajalehtede esikaaned erinesid vaid pealkirjade sõnastuse poolest, sõltuvalt sellest, kas tegemist on valitsust toetava või kritiseeriva väljaandega.
Londonis osalesin kahel suurel rahumarsil. Esimesel neist 15. veebruaril oli ligi miljon osavõtjat. Ajastus tulenes sellest, et kumu algavast sõjast oli piisavalt suur, kuid avalikkusel säilis veel lootus, et nende vastasseis võib sõja ära hoida. Teine rahumarss toimus 22. märtsil ja oli võrreldes esimesega väiksem. Paljud inglased arvasid peale sõtta mineku otsust valitsuse poolt, et sõjas olles tuleb oma armeed toetada.
Teise marsi kogunemiskohaks oli minu ülikooliesine Gover Streetil. Marss jõudis välja Briti parlamendi esisele, kus nii mõnigi osaleja soovis rohkem närvikõdi ja liikluse tipptundidel istusid oma plakatitega keset sõiduteed.
Brittidel on meeleavaldamise traditsioonil pikk ajalugu. Aga nii nagu esialgu paljud britid läksid Blairi valitsuse taha, sest sõjas tuleb ju omasid toetada ja alles hiljem andsid aru, et sellesse sõtta polnud ju vaja minnagi ja hakkasid Blairi George W. Bushi puudliks kutsuma. Nii on paljud eestlased ka majanduslanguse ajal Ansipi valitsuse taga, raske aeg ju. Ent ma usun, et ka sellele vaikivale enamusele jõuab varsti kohale, et Rein Langi ja Juhan Partsi tülitsemisele on alternatiiv. Samamoodi nagu on alternatiiv bluffivale peaministrile.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar