Fotol kujutatud küüditatute elamist Siberis, Aadu Musta erakogust.Umbes 20 aastat tagasi, kui Eestis aina enam läänepoolt tulnud huvilisi liikuma hakkas, sai neile ikka selgitatud meie ajalugu. Kentsakaim rahvajuttudesse jõudnud lugu oli ühe Rootsi prouaga, kes küüditamisest kuuldes hüüatas: „Aga miks nad politseisse ei helistanud?“
Tõepoolest, siis sai põlgliku muigega suhtutud õigusriigist saabunud külalise naiivsusesse. Aga juba nädalapäevade jagu olen ise sama hämmastunud kui too Rootsi proua. Selle hämmastuse põhjustasid otsused, mis sündisid öistest riigieelarve kärpimistest Ansipi juures Stenbocki majas. Kärpimine on iseenesest praagi eelarve kohastamine reaalsetele oludele, mida sai Ansipilt nõutud juba möödunud aastal enne eelarve vastuvõtmist. Mis mind aga hämmastab on see, et kärpena esitatakse ka ilmselget röövimist.
No mis kärbe see on, kui valitsuskoalitsioon otsustab linnadelt ja valdadelt võtta ära seni nende ülesannete täitmiseks kulunud tulumaksust seitse protsenti (seni sai iga linnaelaniku tulumaksust 11,9 protsenti linn, valitsuse plaani kohaselt vaid 11,1%). Raha ei jää ju kodanikule väiksemate maksude näol kätte. Kärbet ei ole. Kokkuhoidu ei ole. Lihtsalt linnade ja valdade eelarvest võetakse summa riigile, et katta riigieelarve puudujääki.
Linnad ja vallad on need, kellele rasketel aegadel langeb niikuinii suurem koormus. Hätta sattunud inimesed pöörduvad esmajärjekorras just oma kodukoha vallamajja või linnavalitsusse. Kui riigipoolne suur kärbe langeb eelkõige lasteaedade, koolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, turva- ja hoolekodude ning tervishoiuasutuste peale, siis lihvitakse meie niigi õhuke riik veel väetimaks just kõige nõrgemate arvel.
Omavalitsusi tabasid kärped esimesena juba eelmise aasta lõpus. Selles teadmises koostati ka tänavused eelarved. Näiteks Tartu linn leppis sellega, et kaotas 44 protsenti teede korrashoiu rahast, 80 protsenti haridusasutuste investeeringutest ja üle 25 protsendi tasandusfondist.
Sellise kärpega nõustus Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsioon, kui ta 24. septembril 2008 allkirjastas Vabariigi Valitsuse ministeeriumidevahelise komisjoniga ja protokolli 2009 aasta kohalike omavalitsusüksuste tulubaasi ja riigieelarvest finantseerimise kohta. Kuid tänast röövimist ei anna toonasega võrrelda.
Tõepoolest, siis sai põlgliku muigega suhtutud õigusriigist saabunud külalise naiivsusesse. Aga juba nädalapäevade jagu olen ise sama hämmastunud kui too Rootsi proua. Selle hämmastuse põhjustasid otsused, mis sündisid öistest riigieelarve kärpimistest Ansipi juures Stenbocki majas. Kärpimine on iseenesest praagi eelarve kohastamine reaalsetele oludele, mida sai Ansipilt nõutud juba möödunud aastal enne eelarve vastuvõtmist. Mis mind aga hämmastab on see, et kärpena esitatakse ka ilmselget röövimist.
No mis kärbe see on, kui valitsuskoalitsioon otsustab linnadelt ja valdadelt võtta ära seni nende ülesannete täitmiseks kulunud tulumaksust seitse protsenti (seni sai iga linnaelaniku tulumaksust 11,9 protsenti linn, valitsuse plaani kohaselt vaid 11,1%). Raha ei jää ju kodanikule väiksemate maksude näol kätte. Kärbet ei ole. Kokkuhoidu ei ole. Lihtsalt linnade ja valdade eelarvest võetakse summa riigile, et katta riigieelarve puudujääki.
Kui seni olid linnad ja vallad oma eelarveid tasakaalus hoidnud ja ainus, kesKohaliku omavalitsuse korralduse seadus ütleb, et omavalitsuste ja riigi suhetes peab kohalike võimuorganitega konsulteerima õigeaegselt ja sobival viisil kõigi neid otseselt puudutavate küsimuste planeerimise ja otsustamise puhul. Eesti Vabariigi Põhiseadus aga sätestab eelarve suhtes, et Riigikogu ei tohi kustutada ega vähendada riigieelarvesse või selle eelnõusse võetud kulusid, mis on ette nähtud teiste seadustega.
seda ei suutnud oli Vabariigi Valitsus, siis nüüd tahab Ansipi koalitsioon
oma valearvestused teiste arvelt kinni maksta.
Ja nii ma imestangi naiivselt, et miks linnad ja vallad oma õiguste eest ei seisa? Miks nad kohtusse ei lähe?
Linnad ja vallad on need, kellele rasketel aegadel langeb niikuinii suurem koormus. Hätta sattunud inimesed pöörduvad esmajärjekorras just oma kodukoha vallamajja või linnavalitsusse. Kui riigipoolne suur kärbe langeb eelkõige lasteaedade, koolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, turva- ja hoolekodude ning tervishoiuasutuste peale, siis lihvitakse meie niigi õhuke riik veel väetimaks just kõige nõrgemate arvel.
Omavalitsusi tabasid kärped esimesena juba eelmise aasta lõpus. Selles teadmises koostati ka tänavused eelarved. Näiteks Tartu linn leppis sellega, et kaotas 44 protsenti teede korrashoiu rahast, 80 protsenti haridusasutuste investeeringutest ja üle 25 protsendi tasandusfondist.
Sellise kärpega nõustus Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsioon, kui ta 24. septembril 2008 allkirjastas Vabariigi Valitsuse ministeeriumidevahelise komisjoniga ja protokolli 2009 aasta kohalike omavalitsusüksuste tulubaasi ja riigieelarvest finantseerimise kohta. Kuid tänast röövimist ei anna toonasega võrrelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar