Õiguskantsler on öelnud, et majanduskriis on toonud kaasa suurema hulga põhiseaduse ja muude seaduste rikkumisi.
Kindlasti on Eesti valitsemine viimastel aastatel muutunud läbipaistmatumaks ning keskkond ebastabiilsemaks.
Tuletame meelde, kuidas tõsteti vaid mõnepäevase etteteatamisajaga käibemaksu. Kuidas mitmel korral on eelarveotsuseid tehes mindud mööda Riigikogus välja kujunenud protseduuridest, vältimaks avalikku diskussiooni. Kuidas riik on petnud inimeste õigustatud ootusi, näiteks pensionisamba maksete lõpetamisel või õppelaenu kompenseerimisel.
Väga ilmekas näide ebademokraatlikust valitsemisest oli valimisseaduse muutmine, mida tehes Reformierakond ja IRL lootsid Eesti suurimat opositsioonierakonda valijate tahet moonutades tasalülitada. Seda tehti erakordselt räpakal viisil, lisades valimissüsteemi muutvad seadusemuudatused asjasse hoopis mitte puutuva soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõusse.
See, et see katse ei õnnestunud, ei tee teda veel olematuks. Freedom House langetas oma raportis hinnangut Eesti valimiskorrale, kuid mitte valimisseaduse susserduste, vaid valimislubaduste tühisuse pärast. Mis jätab mulje, et analüüs on enam kui pealiskaudne.
Ka meedia on juhtinud tähelepanu, et Andrus Ansipi valitsus püüab igal võimalusel avalikke diskussioone vältida – mille eest Ansip on koguni saanud pressivaenlase tiitli.
Samuti on tõsiseid kahtlusi, et töötuse ja väljarände tegelik suurus erineb märkimisväärselt riigi ametlikust statistikast.
Freedom House jättis samaks reitingu kohalike omavalitsuste suhtes, kuigi valitsus on võtnud selge suuna omavalitsuste autonoomia vähendamiseks, mille ilmekaks näiteks on linnadelt ja valdadelt esimese negatiivse eelarvega äravõetud tulubaas keset 2009. aasta eelarveaastat.
Raha soovitakse jagada tsentraliseeritult, vaid neile, kes on praegusele võimukoalitsioonile lähedased, või kellelt soovitakse teatud poliitilisi vastuteeneid.
Freedom House'i poolt märkimisväärseks peetud vähemusvalitsus ei ole ju kogu kriisi ajal suutnud algatada ühtegi põhimõttelist reformi ning see on jäänud püsima vaid tänu üsna räpastele tehingutele Riigikogus Roheliste erakonna essindajatega.
Samuti on Ansipi valitsusele omane otsuste langetamine tagatubades ja üleolev suhtumine avalikkuse õigustatud huvile teada, kuidas ja milleks maksumaksjate raha kasutatakse. Avalikkus ei tea kindlasti kogu tõde Eesti Energia müügikavade ega ka Estonian Airi tehingute tagamaad.
Freedom House'i objektiivsuses võib samuti kahelda. Kuigi organisatsioon väidab, et on sõltumatu USA suurtest erakondadest, on selle tööd aastate jooksul suunanud sellised vabariiklaste korüfeed nagu Donald Rumsfeld ja Paul Wolfowitz.
Võib-olla on palju väita, et Bushile lähedastel USA poliitikutel on põhjust Ansipit toetada, kuid peaministri ultraparempoolne maailmavaade on vabariiklastele kindlasti sümpaatne. Võimalik on ka see, et nii nagu mitmel korra varem, pole rahvusvaheline institutsioon oma seisukohtade kujundamiseks saanud Eestist just kõige usaldusväärsemaid andmeid.
Kindlasti on Eesti valitsemine viimastel aastatel muutunud läbipaistmatumaks ning keskkond ebastabiilsemaks.
Tuletame meelde, kuidas tõsteti vaid mõnepäevase etteteatamisajaga käibemaksu. Kuidas mitmel korral on eelarveotsuseid tehes mindud mööda Riigikogus välja kujunenud protseduuridest, vältimaks avalikku diskussiooni. Kuidas riik on petnud inimeste õigustatud ootusi, näiteks pensionisamba maksete lõpetamisel või õppelaenu kompenseerimisel.
Väga ilmekas näide ebademokraatlikust valitsemisest oli valimisseaduse muutmine, mida tehes Reformierakond ja IRL lootsid Eesti suurimat opositsioonierakonda valijate tahet moonutades tasalülitada. Seda tehti erakordselt räpakal viisil, lisades valimissüsteemi muutvad seadusemuudatused asjasse hoopis mitte puutuva soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõusse.
See, et see katse ei õnnestunud, ei tee teda veel olematuks. Freedom House langetas oma raportis hinnangut Eesti valimiskorrale, kuid mitte valimisseaduse susserduste, vaid valimislubaduste tühisuse pärast. Mis jätab mulje, et analüüs on enam kui pealiskaudne.
Ka meedia on juhtinud tähelepanu, et Andrus Ansipi valitsus püüab igal võimalusel avalikke diskussioone vältida – mille eest Ansip on koguni saanud pressivaenlase tiitli.
Samuti on tõsiseid kahtlusi, et töötuse ja väljarände tegelik suurus erineb märkimisväärselt riigi ametlikust statistikast.
Freedom House jättis samaks reitingu kohalike omavalitsuste suhtes, kuigi valitsus on võtnud selge suuna omavalitsuste autonoomia vähendamiseks, mille ilmekaks näiteks on linnadelt ja valdadelt esimese negatiivse eelarvega äravõetud tulubaas keset 2009. aasta eelarveaastat.
Raha soovitakse jagada tsentraliseeritult, vaid neile, kes on praegusele võimukoalitsioonile lähedased, või kellelt soovitakse teatud poliitilisi vastuteeneid.
Freedom House'i poolt märkimisväärseks peetud vähemusvalitsus ei ole ju kogu kriisi ajal suutnud algatada ühtegi põhimõttelist reformi ning see on jäänud püsima vaid tänu üsna räpastele tehingutele Riigikogus Roheliste erakonna essindajatega.
Samuti on Ansipi valitsusele omane otsuste langetamine tagatubades ja üleolev suhtumine avalikkuse õigustatud huvile teada, kuidas ja milleks maksumaksjate raha kasutatakse. Avalikkus ei tea kindlasti kogu tõde Eesti Energia müügikavade ega ka Estonian Airi tehingute tagamaad.
Freedom House'i objektiivsuses võib samuti kahelda. Kuigi organisatsioon väidab, et on sõltumatu USA suurtest erakondadest, on selle tööd aastate jooksul suunanud sellised vabariiklaste korüfeed nagu Donald Rumsfeld ja Paul Wolfowitz.
Võib-olla on palju väita, et Bushile lähedastel USA poliitikutel on põhjust Ansipit toetada, kuid peaministri ultraparempoolne maailmavaade on vabariiklastele kindlasti sümpaatne. Võimalik on ka see, et nii nagu mitmel korra varem, pole rahvusvaheline institutsioon oma seisukohtade kujundamiseks saanud Eestist just kõige usaldusväärsemaid andmeid.
.JPG)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar