Täna peeti riigikogus kõnekoosolekut laste õiguste teemal. Üks riigikogu liikmest emakuju musternäidis teatas muuhulgas, et Kui naine teeb teoks oma Issandast määratud ülesande, siis tähendab see ühtaegu ka palju suuremat vaesusriski, võrreldes niisama nautlevate sookaaslastega.
Hm(!?) Peale sellist retoorika kõrgkunsti sain kõnetooli minekuks tuge teadmisest, et enamiku Riigikogu juhatusest moodustavad minusugused, kes pole veel „Issandast määratud ülesannet täitma asunud”.
Tegelikult mind lausa häirib see, et poliitikud peavad ainsaks oluliseks verstapostiks lapse sündi. Lapse õigus ei ole ainult sündida. Eestis on täiesti tasakaalust välja läinud vaid sündide toetamine ja unarusse jäetud lapse edaspidise arengu toetamiseks vajalikud sammud.
Selle jaoks läks vaja soovi OECD-ga liituda, et meie teadvusesse jõuaks väändunud tõsiasi -- kogu peretoetusteks jagatavast maksumaksja rahast läheb viiele rikkamale inimeste grupile tervelt 59%. Kui vanemahüvitis kehtestati, siis kulus riigieelarvest selleks 400 miljonit, tänavu aga juba 2,4 miljardit. Sündivus pole aga kordades kasvanud. Küll aga on vanemahüvitise ülempiir kerkinud 35 tuhandele kroonile kuus.
Täna rääkisid paremerakonnad riigikogus kauneid sõnu, aga eile hääletasid maha Keskerakonna ettepanekud Põhikooli ja Gümnaasiumiseadusesse.
Maha hääletati pikapäevakoolid, sooja koolitoidu kindlustamine edasiste kärbete vastu, laste huviringide ja huvitegevuse rahastamine.
Suhtumine, et lapsed, kelle vanemad seda kõike lubada ei saa, peaksid selliseid elementaarseid asju paluma läbi sotsiaalabi, see ongi solidaarsuse puudumine.
Kui oli kaaluda, kas kaotada iga-aastane ranitsatoetus 190 tuhandele koolilapsele või jätta vanemapalga ülempiir 35 tuhandele kroonile kuus tõstmata, valiti väheste hüve.
Keskerakonna algatatud koolkodude projekt on hinge vaakumas ning pikapäevarühmi, kus õpilasel oleks mõtestatud tegevus kuni vanemate tööpäeva lõpuni ei toetata enam.
Igal aastal langeb Eestis koolist välja mitusada last, kes ei jõua isegi saada põhiharidust. Enam kui 13%-l 18–24-aastastest noortest ei ole rohkem haridust kui 9 klassi. Samas iga laps sünnib täis arengupotentsiaali, aga täiskasvanute kohustus on võtta vastutus selle eest, et see potentsiaal saaks võimalikult hästi välja arendatud ja et lapsel oleks hea selles ühiskonnas elada.
Ma olen varem kirjutanud, et meie tänane valitsus teeb majandusvaldkonnas inimkatseid. Kuid sama toimub lapsi puudutavas. Mõni võib öelda, et nad lihtsalt ei hooli, sest lastel pole valimisõigust. Kuid nad hoolivad vähestest ja see viib mõtted hoopis 30ndatel levinud eugeenikale.
Hm(!?) Peale sellist retoorika kõrgkunsti sain kõnetooli minekuks tuge teadmisest, et enamiku Riigikogu juhatusest moodustavad minusugused, kes pole veel „Issandast määratud ülesannet täitma asunud”.
Tegelikult mind lausa häirib see, et poliitikud peavad ainsaks oluliseks verstapostiks lapse sündi. Lapse õigus ei ole ainult sündida. Eestis on täiesti tasakaalust välja läinud vaid sündide toetamine ja unarusse jäetud lapse edaspidise arengu toetamiseks vajalikud sammud.
Selle jaoks läks vaja soovi OECD-ga liituda, et meie teadvusesse jõuaks väändunud tõsiasi -- kogu peretoetusteks jagatavast maksumaksja rahast läheb viiele rikkamale inimeste grupile tervelt 59%. Kui vanemahüvitis kehtestati, siis kulus riigieelarvest selleks 400 miljonit, tänavu aga juba 2,4 miljardit. Sündivus pole aga kordades kasvanud. Küll aga on vanemahüvitise ülempiir kerkinud 35 tuhandele kroonile kuus.
Täna rääkisid paremerakonnad riigikogus kauneid sõnu, aga eile hääletasid maha Keskerakonna ettepanekud Põhikooli ja Gümnaasiumiseadusesse.
Maha hääletati pikapäevakoolid, sooja koolitoidu kindlustamine edasiste kärbete vastu, laste huviringide ja huvitegevuse rahastamine.
Suhtumine, et lapsed, kelle vanemad seda kõike lubada ei saa, peaksid selliseid elementaarseid asju paluma läbi sotsiaalabi, see ongi solidaarsuse puudumine.
Kui oli kaaluda, kas kaotada iga-aastane ranitsatoetus 190 tuhandele koolilapsele või jätta vanemapalga ülempiir 35 tuhandele kroonile kuus tõstmata, valiti väheste hüve.
Keskerakonna algatatud koolkodude projekt on hinge vaakumas ning pikapäevarühmi, kus õpilasel oleks mõtestatud tegevus kuni vanemate tööpäeva lõpuni ei toetata enam.
Igal aastal langeb Eestis koolist välja mitusada last, kes ei jõua isegi saada põhiharidust. Enam kui 13%-l 18–24-aastastest noortest ei ole rohkem haridust kui 9 klassi. Samas iga laps sünnib täis arengupotentsiaali, aga täiskasvanute kohustus on võtta vastutus selle eest, et see potentsiaal saaks võimalikult hästi välja arendatud ja et lapsel oleks hea selles ühiskonnas elada.
Ma olen varem kirjutanud, et meie tänane valitsus teeb majandusvaldkonnas inimkatseid. Kuid sama toimub lapsi puudutavas. Mõni võib öelda, et nad lihtsalt ei hooli, sest lastel pole valimisõigust. Kuid nad hoolivad vähestest ja see viib mõtted hoopis 30ndatel levinud eugeenikale.
1 kommentaar:
Oma viimases kahes postituses, aga ka varasemalt mõtisklen samuti laste õigustest. Kokkuvõtlikult räägin sellest, et igal lapsel on õigus loota, et ühiskond garanteerib kõigile lastele ja noorukitele sellised võimalused,et hetke saabudes saaks alustada inimväärset elu.
Mulle tundub, et meil on kahjuks hulgaliselt nn. halle tsoone, lapse sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni, kus lapse tegelikke huve ja vajadusi ei kaitse keegi.
Ühinen Sinu kriitikaga praeguse valitsuse aadressil. Kuid tingimata pean lisama, et vastutust "unustatud laste" eest kannavad kõik poliitikud ja erakonnad, kes taasiseseisvunud Eestis on kandnud valitsemise vastutust. Need lapsed pole unustatud ainult viimastel aastatel, vaid kogu teise vabariigi eksisteerimise jooksul.
Postita kommentaar