ud, sest ka nende riigis on albaania vähemus kiirelt kasvamas enamuseks ning suure Albaania riigi sünd kerkib ikka ja jälle kõneaineks.Selle aasta alguses viibisin esimest korda Kosovos. Pilt oli palju euroopalikum kui Albaanias. Oma osa mängib kindlalt suur rahvusvaheline kohalolek ja seetõttu on Kosovos inimeste keeleoskus märksa parem kui Albaanias, kus valdav enamus räägib vaid keelt, millel ühegi teise maailmas levinud keelega sugulust pole.
Foto 17. veebruaril 2008 Skopjes
Eesti kaitseväelased on Kosovos olnud alates 1999. aastast (KFORi rahutagamisjõud sisenesid Kosovosse 12. juunil 1999. a. kohe peale sõjategevuse lõppu). Viimastel aastatel on Eestist olnud kaitseväe baasil moodustatud rühm ja täna Kosovos viibiv luurerühm Estrif-6 viib nädala pärast läbi piduliku lipu langetamise tseremoonia Mitrovica baasis ning jääb seega viimaseks. Eesti lõpetab sõjalise missiooni Kosovos. Alles jääb tsiviilmissioon, eeskätt Euroopa Liidu Eulex missioonis töötavad eestlased.
Omamoodi üllatavad on objektid, mis Kosovos suurima kaitse alla on arvatud. Nendeks on kloostrid. Eestlastel on küll kõigil südames film "Viimne reliikvia", kuid ilmselt ei kujuta keegi ette olukorda, kus me tänapäeval teises usus olevat kloostrit rüüstama ja põletama läheksime.
Eesti poiste valve all on nunnaklooster. Selle juures käies sai näha vikerkaare algust, mis kerkis kaevumajast ja selles leiduvat vett juues lubati, et elu saab aasta võrra pikem.
Serblaste jaoks asuvad Kosovos ühed olulisemad religioonikeskused ja nii sattusime ka peale kloostris toimunud õigeusu ristimissteremooniale.
Omaette seltskonna moodustavad Kosovo vabastusarmeelased, kes ka pealinna tänavatel marssimas käivad ning üle riigi rohkelt UCK-le (vabastusarmeele ja selle liidrile) püstitatud kaheldava kunstiväärtusega monumendid.
Kosovo parlamendi spiiker Jakup Krasniqi oli omal ajal UCK kõneisik ja kinkis kohtumise lõpetuseks mulle enda kirjutatud Kosovo ajaloo raamatu.
Üldmulje Kosovost oli ootamatult positiivne. Kes õhusaastet ja pidevat suitsuvingu söögikohtades ei pelga, kes armastab head kohvi ning liharoogasid ning mägesid ja ajalugu, need võiks Kosovo oma Balkani reisi plaanidesse võtta küll. Paraku toob Kosovo tunnustamise problemaatika kaasa ka selle, et Serbia suund on tupiktee. Mul oli võimalik ka piirialadel ringi liikuda ja iga küla puhul oma kuuluvuse kuulutamine lipuga andis tunda küll, et külmutatud konflikt elab külaelanikes edasi. Siiski on saavutatud selline tasakaal, et Eesti võib oma poisid koju tagasi kutsuda.
Minu jaoks tegid kogu reisi siiski eriti meeldejäävaks Kosovos elavad ja töötavad eestlased. Nii Pristinas kui Mitrovicas kogesin sooja vastuvõttu ja tänu "kohalikele" käisin paikades, mida niisama üles ei leiaks. Tänud!
Ma kirjutasin oma esmamuljetest ka Kosovo elust täpsemalt pajatavas blogis: http://kristiinablogi.blogspot.com/2009/12/100-postitus-kulalispostitus-kadrilt.html
1 kommentaar:
No oli sul nüüd vaja sellest kirjutada. Tekitasid sellise "tahaks tagasi" igatsuse,et...:)
Postita kommentaar